Kuuma juttu, hullu juttu

Öööööö. Palav on. 34 väljas ja 29 sees. Päikese käes kisub sinna 60 kanti, õnneks on tuul kyllaltki tugev. Aasiamaalt tulnud tolm hõljub ka õhus ja nii tuleb sellest rõve kokteil, mis kõrvetab pärismaalase naha ja kuivatab tema toidulaua pruunideks kribalateks. Isegi minu muudel aastaaegadel reumast kange kere ei jaksa enam suve yle rõõmustada, sest raas liiga kange on see suvi.

Imelik õhk

Eile oli maailm veel täiesti tavaline ja selge, aga täna hommikul enam mitte. Tuul tõusis aina tugevamaks ja sahises veidralt, taevas hallines silmnähtavalt. Räpased pilved suplevad mõnuga tulise tolmu sees, kui yle taeva kihutavad. Ja ma vaatan seda altpoolt, jalg tinaraske ja kopsud liiva täis. Täna ei ole õhuookeani syvakihielukas just kerge olla.

Õhtajutta suve kohta

Andku hyva lugeja andeks, aga ma praegu ei suuda. Sest et

ja see pole ainus rada, kuhu ma laste sõidutamiselt tagasi tulles sattusin, ja see pole kindlasti viimane kord.

Homme pesen pesu ja rohin ... loomulikult pärast väikest laste sõidutamist. Ja siis olen targem ja  panen ka kodu poole tagasi tulles kepsu tööle, sest muidu satun jälle filosoofiliste mõlgutluste etteaimamatutele ja lõppematutele radadele.

Aga ilusad on need (isegi kõiketeadja kuugli jaoks) tundmatud teed praegu. Ma ei kahetse yhtegi meetrit.

Laisklen, nagu jaksan

Sest vett täis savist tehtud tagahoov tahenes niipaljukese, et sain poisside kohale tassitud puuhunnikut väiksemateks kypsisteks tegema hakata. Iga päev paar ruumi st ruumimeetrit, loomulikult muude tööde kõrvalt, kyll ta jaanipäevaks tehtud saab. Pealkirjas kirjeldatud tegevus aga tuleb kroonilise liigesehaiguse tekitatud surmväsimusest, no ei suuda jalgu alla ajada, aga kell 6 õhtul ei ole suvel ju veel tööpäeva lõpp!

Eile jäi Tartu Botaanikaaia pysikutepäeval käimata, sest ma lõhkusin puid. (Puude lõikamine ja lõhkumine on nii sensuaalsed ja naiselikud tegevused, eriti kui saed ja halumasin sahvrist võtta on.) Ilm oli varahommikust saadik nii helisevalt imeline ja kõik mu meeled olid hõivatud juba õrnalt hapneva kasemahla aroome levitava ja miljonimustrilise ja viikingilaeva mõõtu puuhunnikuga, et see õnnetu pysikutepäev kadus meelest kui eelmise aasta heinamaarjapäev. Aga seeeest leidsin oma 1,5x4-meetrisest alpinaariumilaadsest peenrast aasta aega lootusetult kadunud olnud vist kaljuylase. Ma tõesti ei mäleta, mis ta nimi istutamise hetkel oli. Nimi ei riku lille, väike nunnu ta igatahes on. Tema kõrval laiutavad kukeharjad ja pune "Variegata", nagu jaksavad. Olen Puulaeva Piraadikapten ja sellised mu vingeimad aarded ongi.