Syda olgu r66mus

...kui ka aed k2ttesaamatus konditsioonis ja p2evavalgusest piisab yksnes paaril korral yle hoovi lippamiseks. Armsad aia- ja botaanikablogijad, siin teile 1 v2ike laul talvepyhadeks (laulda omal viisil)
V2ike talvelaul.

On ammu varnas labidas ja k22rid,
Veel viimast soolot ootab kummis22rik
Sai sygis olla igapidi v22rik
Kuid kus on talv, mis oma nime v22rib?

R: Ei tea.

Mu hobune ja palit porist m22rit
Jalg mutta vajub kaubateel ja skv22ril
Kui kaugel paistvad korralikud n22rid
ja kus on talv, mis oma nime v22rib?

R: Ei tea.

Ka mul on 6ues s6brad talvetekki ootamas ja m6nigi sibullill omadega sassis. Kuigi soe talv on inimesele m6nus, pole see aednik-inimesele sugugi meeldiv taluda. Ohhjahh.
PS. Andke andeks uus kirjapilt ja fotode puudumine, see h2da tuleb nutifoni ingl klaviatuurist ja asjaolust, et blogger ei leia telefonist kaustu yles. Lapsed oskasid j2lle arvuti 2ra lahendada, on mul neid nyyd ju 4. (Lapsi, aga arvuteid nyyd siis null.)

Muhedikule

See helesinine lilleke tervitagu Sind meie poolt ja soovigu Sulle palju õnne ja õisi, pungadest, lehtedest ja juurtest rääkimata!
Ja sellest, kuidas meie kandis igamees vandalisi kasvatab ning need yks teise järel õide puhkevad, kirjutan ma Sinu vandale mõeldes ykspäev eraldi posti. Just lahenes mu suur mure korraliku suhkruvaba fotoaparaadi (viimasele õnnestus vanemal tytrel magus kohvi peale läigatada) puudumise pärast, ja orhideejutt ilma pildita on ju nagu tort ilma suhkru ja jahuta.

Thelale

Siin on Sulle tagasihoidlik kiviroosidega;) tervitus ja õnnitlus uue eluaasta saabumise puhul. Jätkugu Sul vabu hetki nautida oma aeda ja olgu alati saadaval 1 vaba kohake veel 1 meretaguse imeasja-uudistaime tarbeks. Tervisest rääkimata, see on sama hädavajalik nagu soe ilm ja sula maa.

Kallis jõuluvana!

Tere,
sul on kindlasti palju tööd, aga mina olen tagasihoidlik tydruk. Olen sel aastal hästi tubli olnud. Kuulasin oma ema sõna ja sõin ära kõik, mis kokku keedeti. Ma ei löönud sel aastal mitte kedagi ja aitasin vanainimesi yle tee. Siis ma mängisin hästi palju õues ja ravisin haigeid taimi. Kui oli põud, tassisin neile juua. Ja sellel inimesel, kes mulle naftat myys, aitasin lõunamaareisi raha kokku saada. Siis tõin koju palju mahajäetud õnnetuid taimi, kes olid näljas & kylmas. Tegin veel palju asju, aga kuna ma olen hetkel haige ja muul ajal põrutada saanud, siis enam kõike ei mäleta, loodetavasti olid need head asjad.
Armas jõuluvana! Ma tahaksin ka tuleval aastal hea tydruk olla. Aga see maksab ka midagi. Too mulle 12-keelne kitarr, uus buss, vannitoa jagu segusid ja plaate, 10 korralikku 120cm päevavalguslambikorpust, 30 orhideelist, 500 hekitaime, bobcat ning uus pea.
Tänan juba ette,
parimate tervitustega Sinu Kaaren.

Orhideepildid näituselt

See on katleia hybriid e registreeritud kaubandusliku nimega sort (Cattleya x, kuid vbl ka Potinara, Brassiocattleya v Brassiolaeliocattleya vms), sordinimesid ma ei märkinud yles. Neid leiab kasvatajate kodukatelt.

Veenusking (Paphiopedilum) pole kindel, kas liik v sort.

Veenuskingad

Veenuskinga looduslikud liigid, mis sobivad tubaseks kasvatamiseks.


Need viimased olid tsymbiidiumide (Cymbidium) sordid.
Tegelikult oli näitusel yleval mitukymmend taime, kuid tytar tegi pilte vana fotograafi kvaliteedinõudmisi arvestamata. Aga pole hullu, praegu saab pildistada peaaegu iga kodumasinaga ja yhel korralikul eurooplasel on kodus õige mitu taolist masinat, irw. See selleks.
Eelmises postituses vestsin sõnakese yhest veidi pikemast sõidust Eestimaale Maardusse. Seal oli teatavasti Orhideefoorumi inimeste orhideenäitus-myyk. Kuna minu sõidurajad kulgevad Tartu ymbruses ja vahepeal viivad vanasse Rõuge valda, siis otsustasin tugevamate pereliikmete vastuseisust hoolimata endale ka yhe täiesti ebapraktilise välisreisi lubada. Võtsin kaasa oma vanema tytre ja veel yhe Tartu neiu ja sõitsime girls only.
Kui ma tahaksin ainult mõne ilusa lille kasvatamisega tegelda, poleks mul orhideeklubiga asja. On ju raamatud, guugel jne. Kuid yksi nokkides ei saa teha suuri asju. Mul on olnud au kohata tarku & meeldivaid inimesi, osaleda väljamaalt haruldasemate taimede yhistellimises ning saada foorumist kasulikke nõuandeid ja kõigepealt, aga mitte lõpetuseks, palju põnevat lugemist. Tänan foorumit selle eest, kuna võõrkeeles lugemisele keskendumine pole mul praegu eriti võimalik. Kunagise kõva poeedina pean ka olulisex, et eestikeelne kirjaruum avarduks võimalikult mitmekesistes suundades ja erialadel. Samuti on praegu enneolematuid võimalusi kunagi nii eksklusiivseid ja töörahvale kättesaamatuid hobisid arendada kõigile rahakoti- ja mõistusekohaseks, meeldivaks ja harivaks, hingekosutavaks ja ravivaks aktiivseks puhkuseks.
Aga parem 100 pilti kui 1.000.000.00 sõna. Tegime, mis suutsime, kuigi fotoka passis seisab synniaasta 2005 ja tema soontes voolab suhkruga kohvi.

niidid-nööbid

(Veerand tundi kurblikku juttu, nuttu & hala sellest, et mul on praegu sigatõbine olla. Pikka aega kestnud unetus ja elu veidrused on tuksi keeranud meelte tegevuse, pidevalt on paha olla. Aga mul on nii palju toredaid tegemisi & sydantsoojendav hõimlastehulk ymber, et lihtsalt ei saa vingumisele keskenduda. Nad on nii armsad & toredad.)
Väike poiss jõudis just ikka, kus jalake kannab kiiresti kaugele, aga kaardilugeja-mõistus veel ei oska protsessi juhtida. Seepärast ei saa ma ka väljas eriti midagi teha, kuigi tööd oleks kyll & ylekyll. Mitte et toas tegemist poleks, lihtsalt õuetöödega on seis hullem, sinna kulub inimtöötunde väga palju ning iga tegemata päev karjub silma. ma ei ole yldse rahul.
Hoolimata õhtumaade raskest majandusseisust ja Tallinna Yhendriikide Orjandusliku Lõuna osariigi kodaniku ebaväärikast staatusest, ostan vahest siiski veidi raamatuid. Tuli just meie juurde suurepärane, lausa asendamatu ja imeilus raamat, Anu Kotli ja Anu Raua "Kiri Kari". Võiks öelda, et mida teeb hõivatud inimene kootud käpikloomadega, aga minu jaoks on see raamat väga mitmemõtteline, paljutahuline, loomingulisust arendav & käpiku/sokikudumise maailma avardav teos. Olen juba aastaid erinevaid käsitööraamatuid lugenud-lapanud, kuid harva kohtab nii sisutihedat käsitööraamatut. Ma siiski maksan eelkõige tarkusesõnade eest, tõelise Raamatu ei peaks olema ainult ilusad värvipildid, kyll aga salajased teadmised... noh, kas kudumisest või relva omamisest, vahet pole.
Oktoobri lõpus sai yhel päeval käidud Maardus orhideefoorumi synnipäeval. Mul on märkimisväärne kogus toataimi, aga teiste taimede kasvatajate klubid pole mulle nii kättesaadavad kui see suuresti vabatahtlik ja väheformaalne foorum-klubi. Väärikas orhideekasvataja oled sa juba siis, kui sul on kõigest paarkymmend poe-kuukinga ja kolm-nelikymmend muud ilusat käpalise liiki & sorti. Keegi ei vaata pahasti, kui su orhideedel pole eriprojektiga kasvuhoonet maineka linnaosa katusekorrusel, piisab täiesti tubade akendest. pole hullu, kui kogu kollektsioonist õitseb hetkel vaid paar taime, ja mitte ykski neist pole auhinnatud maailma mainekamate klubide auhindadega. Me elame kliimavööndis, kus isegi maitsetaimede kasvatamine igayhel ei õnnestu, nii et mistahes orhideede edukas talvitumine on juba level 2. (Koera saba, tean kyll:D)
Tagasi õueiluaianduse manu. Kuna meil suuri puid ei ole, tõin mullatehase jaoks linnast mitu kantmeetrit valmispakitud pärna- & tammelehti. Nyyd peaks olema käru & labidaga poisi etteaste, aga tema mängib toas pliidi, pesumasina, rootsi terase & eesti jonniga...
Ma vajan rohkem käsi. See india jumalanna 8-ne variant oli päris muhe. Palun öelge, kust seda saab.

Rhynchocentrum Thailand Gold

Miniatuurne orhidee Vanda perekonnast tuli mulle orhideefoorumlaste yhiselt korraldatud tellimusega Saxamaalt Schwerteri kasvandusest. Mul oli tellitud teisi taimi veel, kokku 3 vandalist ja 1 dendroobium, aga õitsema hakkas neist kõige pisem!
Kogu taime suurust võib võrrelda madala muruga, see mahub ära peopessa. Teatavasti on keskmine kaubanduses leiduv õitsemisealine, 5-7-aastane vanda vähemalt poole meetri pikkune & kilpjala lehega võrreldav lehvik. Mul on ka suuri vandalisi, aga see Rhynchocentrum Thailand Gold on eriline pisike lemmik.
/Rhyncocentrum on kaubanduslik hybriid, mille esivanemateks on Rhynchostylis (vaevalt, et R. gigantea:D) ning Ascocentrum (arvatavasti A. miniatum). Valik Vanda perekonna liike ning hybriide on yleval Wikipedia vastaval lehel./

Oktoobri keskpaiga mula

Paari päeva eest täiendasin veel oma iluaianduslikku kollektsiooni. Aitäh, Aiasõber. 3 iirist (Kämpferi i. Variegata, võhumõõk Variegata - milline ahv ma olen, & vist aediiris "Ruffled Velvet"), pojeng "Candidissima", päevakybar "Herbstsonne", MINU ESIMENE KOPSUROHI "David Ward", jp. enelas "Manon", päevaliilia "Little Show Stopper", hosta "Gold Standard", vbl oli veel midagi. Istutasin eile enamuse taimi, sh varem ootama jäänud taimed maha, sest potis talvitamine võib laiska aednikku kevadel ebameeldivalt yllatada. Mis oma kohta ei leidnud, see sai lihtsalt alla puuviljaaeda peenrasse pistetud, sinna läx kymmekond elupuud & parkymmend lehtpuud-põõsast. Alumine hoov vajab ymbertegemist, sest puukuurile peab oma sissesõiduraja tegema. Sealt aga tuleb ära kolida 6 puud. Kurrat, ma pean sinna augu ette veidi kaugemale mingi tuulevarju istutama. Mullatööd jätkub kauemax.
Maja idapoolses otsas on nyyd valmis viimane jupp, nii 15 m okastaimedest hekki. Kus oli 8 aastat suur & ressursirohke tellise-, tuhaploki-, vanametalli-, puidu-, vanade akende, klaasi- & jumalteabveelmillehunnik, mille ma suvel ära sorteerisin & alla hoovi kolisin, on nyyd muru ääristamas vaheldumisi ryhmad karvast viirpuud & erinevaid kukerpuid. Ma ei hakka jälle kirjeldama maade erastamise aegu maja seina äärde mõõdetud krundi piirist, kuidas igatmoodi rikutud seadusi / ehitise kaitsevööndit, aga yhesõnaga, keegi ei saa enam niisama ymber maja jalutada. Piire on ebamõistlikult majale lähedal ( 3-4 m seinast), aga teisiti pole võimalik. No asi seegi.
Esimene mees, kes täiega okaspõõsasse astus, oli mu enda abikaas, kes saabus õhtupimeduses & ei syvenenud asjasse, et hekk oli veel paar meetrit pikemax kasvanud:) aga ex ta peab leppima oma pidurdamatult istutusjanuse projektijuhiga, kes asjadel niisama umbes rohtuda ei lase.
Erakordselt võimas lattuba "Blauhilde" kannab & kasvab veel, yleeilane öökylm ei suutnud seda lohet hävitada.
Mõtlesin-mõtlesin, välja mõtlesin. Hiina siidipööris (mis ilus nimi, lausa meelitab ostma & kasvatama!) "Silberfeder" kolis tuppa suure akvaariumi kõrvale. Imeilus taim, kindlasti armastab sooja. Käsi ei tõusnud teda õue kylma mulda istutama.
Mõtisklen veelgi, nt toataimede biotoopidex sättimise yle. Palju lihtsam on hooldada yhes nõus, nt mördivannis (ilusa disainiga vastupidavad plastikvannid) kasvavat taimeryhma, kui sadat potikest, mis alalõpmata ymber aetaxe v ootamatult ära kuivavad. Mh vajavad orhideed toetavat mikrokliimat, mida pakuvad nt tiigerlehikud & liaanid. Mulle kulux praegu botaanikuharidusega isik ära.
Lapsed otsivad toataimedelt hasartselt villtäisid jt põnevaid loomi. Vihmaussi (mul on yletamatu ussifoobia) & teisi toredaid elajaid koheldaxe nagu kalleid sõpru, kelle eest tuleb hoolitseda, õue pehmetesse puulehtedesse viia.
Uus leiutis on haruldaste seente kasvatamine. Lapsed otsisid põõsastest kõduseeni & istutasid need amplipottidesse. Praegu on neil 8-liigiline seenekollektsioon.
Jah, lapsed nagu emmegi. Kaalikat oskab igayx kasvatada, aa harulduste kyttimine on põnevam!

Appi, sibulad!

100 sibulalist on istutatud, aga paar päeva tagasi tõin veel paarkymmend tulbi- & nartsissisibulat. Kas ma peax neid potis juurutama, sest õues on juba liiga kylm? Või ei ole? Täna on ju oktoober...

Kylmad tulevad

Väga mõnus soe & pikk suvi on nyyd lõpux läbi. Täna on juba veidi jahedam kui muidu, vihm on kuidagi visam & hammustavam suvisest kergest soojast vihmaloorist. Ööd on troopikataimede jaox juba täiesti talumatud.
Enamus mu troopikataimede kogust (praeguse sukulentide, lehtehistaimede, liaanide, orhideede summa juures ei saa enam rääkida mõnest toalillest) on juba siseruumidesse toodud, mõned sukulendid & 1 suurem tsissus on veel uxe taga varikatuse all. Peab ytlema, et toataimede kasvatamisel ei lähtunud ma mitte oma pisikese toakese valge aknakese kaunistamise vajadusest, vaid maailma botaaniliste imede päratust hulgast, millest kõigest osa saada. Ning seda veidrat toataimekogu koostades on mu vaim otse loomulikult toitumas Tartu Ylikooli Botaanikaaiast, olgu see asutus kiidet & õnnistet.
Mu 2008. a. korralikult kloppida saanud aju ei suuda enam korralikult tabeltöötlusele keskenduda, aga ehk tasux mõelda praeguse kolimissegadiku asemel rangema systeemi sisseseadmisele nii praegu, kui ka tulevikus, sest see kergendax nii ylevaadet kollexioonist kui ka kevadidi-sygisesi õue-tuppakolimisi. Sest praegu on mul taimed isegi liikide kaupa grupeerimata, remondisegadik, pidev mööblitõstmine jne jne.
Praegu kasutame ainult poolt maja, sest teine pool ootab suviste tööde hooaja lõppu. Remondiootel magamistoas elab praegu enamus orhideedest & lehikutest, aga seal on jahedavõitu. Poisid on materjalid suvaliselt tuppa visanud ning see segab väga toimetamist. Omaette tööpäev läheb toa korrastamisele, sest materjalid visati ehitusprahi sisse läbisegi maha. Koristamisepalve peale hakati õiendama & rumalusi pilduma, nii et ma isegi ei räägi enam sellest & eelistan ise teha.
Mul on veel mõnikymmend hekitaime istutamata, eelm näd tõin juurde 7 okaspuud (elupuud & hiina kadakas) & kämmalvahtra poest ning u 45 pähklit, pihlakat jt lehtpuud-põõsast metsast). 2 nädalat on pereliikmed järgemööda haiged olnud, kyll kõhuviirus, kyll kurgutõbi. Praegu on kõige väixem haige, ta on nii õnnetu oma häda juures. Mu enda seljas on uus häda, mis ei lase pead & paremat kätt korralikult liigutada, samuti ajab vana, jalga suretav tõbi pinde & võrseid.
Lähen teen nyyd meeldivaid asju. Kui keskenduda meelepärasele, ei pane valu tähele.

suured numbrid

Paar päeva tagasi tõime jälle mõnedkymned puukesed. Seekord lisax hekipuudele-põõsastele ka 4 noort õunapuud (suve- & sygisesordid, no ei suuda ma viljapuudele vastu panna!) ning mõned eredamad & exootilisemad pysililled, mida ma suvel täishinnaga osta ei raatsinud.
Selle aasta september on olnud vrdl varasemate aastatega enneolematult labidatöine. Mu tagasihoidlik arvestus annab augusti-septembri istutuste summax kokku pealt 250 taxoni, enamus neist puittaimed põhjakaare hekis, pluss paarkymmend pysikut & mõned peenemad ilupuud-põõsad ka.
Eelmises postituses kirjeldasin oma haljastamise põhimõtteid & kasutatavaid liike, aga ka iluaiandus on mulle väga armas. Kuna pitsiliste puude-põõsaste & lilledega saan ma tegelda alles II järjekorras, siis on mu iluaianduse-osa olnud kyllaltki tagasihoidlik & säästu. Aga see peab olema botaaniline & põnev. Muidugi on mu aias vanad sordid pojenge, floxe, tulinelke & sireleid-enelaid, aga 21. sajand pakub aednikule (selle aasta ostud & paljundused siis, eelmiste aastate nimekiri on pikem, aga tarbehaljastusekesxem)):
Hambuline kobarpea, Desdemona & Midnight Lady.
Metsviinapuu Starshower (njummmiii!).
Viielehine eluväät (roniv zhenshenn:D).
Sibulalised: paarkymmend marmormustrilist tulpi tytre soovi järgi, pyvilill (milline aroom mugulal!), kitsalehine rohtlaliilia, veel veidi nartsisse & kymneid krookusi-kirgaslilli suurema pakiga, paarkymmend liiliat, aasia hybriid & trompet (see on täpsemalt oma paljundus).
Aediirised, mida andsid sõbranna & ema, 2 tundmatut sorti.
Aedmonardad, salveid & mitmed muud huulõielised pysikutest maitse- & ravinõgesed.
Siilikybarad, igat värvi & vormi. Karikakralisi.
Hiina siidipööris (pagan, ei mäleta saxakeelset sordinime).
Luga Spiralis, seemikud tuttava aiast.
Kõrreline:) vist tarn Frosty Curls, seemikud tuttava aiast.
Päevaliiliad Golden Price, Zamsis, tundmatu pruunikas topeltõieline & veel mõned.
Floxid Omega, Natascha, Creme de la Menthe, nõeljas (jälle).
Pojengid Bowl of Beauty & Kansas.
Puispojeng oli ka, aga tema juured osutusid äramädandatutex, feeeeeeiiil! Vali ka, kust ostad! Toalillede myyjalt, loll!
Mägisibulaid & kukeharju paarkymmend sorti & liiki, neid madalaid, mõeldes abikaasa ehitatud aia/mängumajakese katuse haljastamisele.
Must leeder, Pulverulenta & Black Lace.
Puishortensia & aedhortensia, yx neist oli Annabelle, teine Phantom. Andke andex, aga hortensiaid pole mul varem olnud ning mälu on veel lyhike.
Vilmorini pihlakas (peenemad lehed, roosad marjad).
Kukerpuu liigid & sordid: harilik, Ottawa, thunbergi (Rose Glow & 1 Gold-nimeline), Atropurpurea´d. Kukerpuud on ilusad, neid ostsin hekkidesse & soolotaimex kokku mingi 20.
Paju Hakuro Nishiki.
Äädikapuu Dissectum.
Võnk-pärgenelas Crispa.
Põõsasmaranaid paar tk, sh Pink Queen.
Hõlmikpuu.
2 pyramiidtamme.
Harilik kuusk Cranstoni.
Elupuud, Brabanti u 10 tk ja sammasvorm, vist Columna.
Viirpuid - tömbilehine, Rubra Plena; karvane u 12; harilik u 10 tk.
Ungari sirel u 4 tk.
Veigelad, kaunid: Variegata, Atropurpurea Nana & tundmatu roosa.
Davidi budleiad Black Knight & White Profusion pluss 1 kollaseõieline ilmselt kylmaõrn liik, mis tuleb tuppa.
Vesiroosid Rene Gerard & Sulphurea. (1 tundmatu roosa-valge oli varem)
Mitu roosi: Bella Renaissance, Tibiroos, Rhapsody in Blue, White Meidiland, Tom Tom & veel mõned, osad neist ilma etiketita & allahinnatuna, kuid täiesti terved & ilusate oxtega. Kurb & kahju, et meie talvedega on mul neid yle 10 ka välja surnud, praegu on kokku u 30 roosi liiki & sorti.
Pluss metsast toodud pähkli- & sarapuud, pihlakad, tammed, haavad, vahtrad, lodjapuud, paar kuuske-kaske ka, kokku u 60 tk (vbl rohkem, mitu istutust on kokku arvamata) ning omapaljundatud harilik sirel, kibuvitsad, enelad.
Viljapuid mainisin posti alguses, marjapõõsastest jagan sel aastal punast suurt tikrit ning punast väikest, mis pärit mu ema (I EW pärinevas) aiast. Varasematest aastatest on mul lugematu arv isepaljunenud musta sõstart ning 14-16 põõsast punase sõstra & tikri sorte. Pluss must aroonia Viking & veel 1 soome sort, kokku u 10 põõsast. Viljapuid-marjapõõsaid istutasin varasematel aastatel suuremal hulgal, praegu hangin-paljundan ainult uusi põnevaid sorte.
Vaja on veel keskmisi põõsaid hekkidele u sadakond.
& naabrite poolt äraprygitatud ning rõvedalt reostatud tiigi piiramisele ei saa enne asuda, kui poisid on aidanud pajuvõsa maha võtta ning kuidagi on välja kyhveldatud ysna mitu kantmeetrit aiaprahti, olmeprygi, sajad salaviinapudelid ning lihtsalt õline pori. Sinna läheb samuti u 80-100 puud-põõsast, mida ma peaxin hankima-paljundama juba praegu, sest sinna istutatav peab olema silmaga nähtav väh inimesekõrgune elavtarataim.
..........................................
Ma ei kirjelda praegu talvex tuppa toodavaid troopikataimi nagu kallad, kannad, alokaasiad, gladioolid & suured rohttaimed-liaanid. Neile pyhendan eraldi posti, sest ka neid on, ytleme et mitu.
Ohhohhoo.
Ei olnud yldse odav rõõm. Mõne puu & põõsa tulekut ootasin aastaid, sest alati oli muud & palju vajalikumat nimekirjas eespool või oli liiga haruldane & kallis. Aga nyyd on nad siin!
Hinnatundlik aednik (Aednik pole kunagi vaene!) ootab, kuni aiakaupmeestel algavad sygisesed allahindlused & metsast saab aitähhi eest kaeverdada puhkele sättinud noori taimi.
Kuidagi on nii kujunenud, et aasta lõikes on selline korraldus kõige mõistlikum.
Kevad & suvi on täis paaaaljusid muid tegemisi & kulutusi. Eriti mitme lapse & arenemisjärgus majapidamisega seotud kulutusi. Septembrix aga on mõistlik perenaine suutnud lapsed koolix-aiax vajalikuga varustada, täita puukuurid ning jäänud on viimased talvevarumised aia, autopargi & juurikakeldri osas. Minul kui paadunud boheemlasel tuleb veel võidelda poolelioleva magamistoa (katsu sa koos kõikenäppiva pooleteiseaastase tegelasega jännata seinte-põrandate puhastamise & proteesimise jm-ga) ning lekkiva veetorustiku tõttu ylesvõet koridoripõrandaga. (See viimane oli algusest peale kyllaltki hull, lihtsalt varem ei olnud aega ega võimalust sellega tegelda). Peab ytlema, et neid asju teen ma ise, sest abikaasal ei ole aega ega jaxu, ilmselt ka tahtmist. Muidugi mulle meeldib oma kätega asju teha, aga väga palju kallist ehitamise & haljastamise aega läheb raisku pereliikmete tagant koristamisele, pesu ning toidu peale. Lapsed on ju veel väikesed ega jõua-oska paljut, mille järele rajatav tsivilisatsioon lausa karjub. Aega, aega andke mulle!
....................................................
Tuleb õpetada vanemad lapsed korralikult putru keetma & lihaga toite (supid, hautised jms) valmistama. Kokkamine raiskab uskumatult palju aega, samas on see kerge töö, mis sobib ka koolilapsele. Me oleme sunnitud rakendama iidset & väga mõistlikku tööjaotust, kus tubaseid töid teeb see, kelle käsi labidat ei liiguta ning vikatit ei keeruta, uuemal ajal siis rooli ei keera. (Mul on imelik vaadata uuema aja inimesi, kes istuvad korteris, vahivad niisama, käed rypes, & kaebavad nälga ning kylma. Linnas, kus kõik on käe-jala juures ning soe, vesi & toit tulevad toru kaudu tuppa, riided vedelevad igalpool peaaegu tasuta lademes ning juhutöid on alati võtta!)
Jutt läx metsa, aga selline ma olen. Mees metsast, naine haavikust, kirves õlal, öökull põues.

Asuniku töö, puud & maad

Jälle pean alustama virinaga, et ymberringi on kõigil suured puud, majad & aiad, mida aga väga sageli hinnata, korrastada ega vääristada ei osata v suudeta. Teatavasti on eestlane oma maal peremees olnud väga lyhikest aega, toidutootmise moderniseerimise & puhaste toapõrandateni on kyll jõutud, kuid mitmekesise & mikrokliimat loova haljastuse kui kultuuri osa loomise oskus on meie maal nõrgem kui nõrk. Et kodu lõpeb välisuxe taga jne.
Ka meie, Võsivere vana kylakoolikoha e tänase Kooli talu kunagised elanikud pole kas hõivatuse v rumaluse pärast majapidamise elavtarastamisega tegelnud. Teatavasti on eramajal hoov, mida ymbritseb kõrgem piire. Mida meil pole. Ning valitsevate tuulte v lageda poolt peab krundi piiril olema tuulekaitseistandus. Mida meil pole. Juhul, kui krundil soovitakse kasvatada enamat kui mitmeaastased kõrrelised. Mida ma otse loomulikult soovin.
Meie 2004. a. alustatud istutusi e väga noort haljastust ei saa veel niipea kõrg-nimega nimetada. Samuti pole ma pere & muude tegemiste kõrvalt kahjux jõudnud alumise aia põhjakyljeni, kuhu viljapuude kaitsex peab tulema kõrge, tihe & mitmerindeline vabakujuline hekk, mis asukohta arvestades on ainus sobiv variant. Nii et sel sygisel on jälle päevakorras senise 8 hooaja istutuste täiendamine. Praegu, kuni maa veel labidat & aednikku kannab, tegelen meile erastamise ajal suuremast põllumassiivist jäänud armetu aiamaalapikese, meie tulevase puuvilja- & kollektsiooniluaia põhjapiirile sellesama mitmerindelise istutuse rajamisega. Kuna vaja on ruttu-ruttu, samas peax piire olema ilus ning väikestele lindudele & kasulikele putukatele meelepärane, otsustasin kasutada kiirekasvulisi soovitavalt kohalikke marja- & pähklipuid ning nende alla muidu ilusaid põõsaid. Nii et tekib poollooduslik põõsariba, mis aastaringi olex meeldiv & kasulik nii meile kui ka meie vähematele vendadele.
Olen paaril õhtul käinud ymbritsevates metsades noori puid õngitsemas. Teeservades & lankidel kasvab kylluslikult noori pihlakaid, toomingalisi (nb! päris toomingas on kahjurimagnet!), sarapuid & muid põõsaid, mis väga kõrgex ei kasva ning seetõttu sobivad ka asulates kasvatada. Kahjux on meie metsad, vähemalt linnade läheduses, yle majandatud & äärmiselt liigivaesed ning ma ei leia lodjapuid & leedreid ning nende järele siirdun ma Võrumaa tyhjaxraiutud & mahajäetud liigniisketesse metsadesse. Enela liigid & hybriidid, sõstrad & kibuvitsad paljundan ise, kuna tegu on aianduslike tulnukkultuuridega. Kindlasti ostan juurde viirpuu liike. Ning sekka pistan ka paar jalakat, tamme, vahtrat, sirelit & jasmiini, nagu nõuab komme:)
..................................................

Tänase posti erikylaline on aga mandzhuuria pähklipuu. Tegu on kiire- & suurekasvulise ilusa, kuid hõreda puuga, mille invasiivsus ilmselt veel teada pole. Puu kannab kahtlase viljaliha sees kasvavaid kreeka pähkli sarnaseid & suurusi vilju, kuid mind huvitab viljadest enam puu ise, tema väljanägemine ning sobivus teiste taimede & elukatega. Minu abikaasa, kes mulle seda puud tutvustas, lapsepõlveradadel Vorbuse mõisapargis Tartu kylje all kasvab mitu muljetavaldavat vana exemplari ning pargi läheduses on nimetet pähklipuul ka tublilt järelkasvu. Aga mulle on aastate jooxul silma jäänud metsaserv Tallinna maantee ääres Vorbuse teeotsas, kus tohutute liitlehtedega uhkeldavad noored pähklipuud moodustavad lausa padriku. Arvan, et nimetet padrik ega selle tundmatu omanik ei kaotanud midagi, kui ma mõned meetrised pähklapuud sealt oma koju tõin, julmast toidukonkurentsist & kahjurite ning rohu/puuladvasööjate meelevallast armastava aedniku hoole alla. Kuna metsas oli näha, kuidas mandzhuuria pähklipuu kasvab sõbralikult koos pihlapuude, sarapuude, kuuskede-kaskede, pajude &t-ga, samas rohurindes kasvavad neutraalse mulla taimed, samuti pole puudel toitainepuudusele v teatud ainete liiale vihjavaid suuri putukkahjustusi, siis leian, et see kooslus sobib hästi puuviljaaia põhjapiirile.
Nii et enne lume tulekut saab yx labida-samurai tublilt vehkida. Aga aastakymned tänavad meid selle eest.

Nõia aed

Saage tuttavax - purpur-siilikybar "Razzmatazz" TY Botaanikaaias, imeline meetrikõrgune bukett. Seda põõsakest olen mitu korda imetlemas käinud, nyyd ostsin sellise taime oma aeda ka. TYBot. aia tähtsus taimede tutvustamises & aianduse populariseerimises:) on vähemalt minu puhul kyll märkimisväärne. Roosa iludus pole sugugi ainus, millega ma just bot. aias tuttavax sain.
Ma olen yles kasvanud maal, kus aasta ringi ymbritsesid inimesi elusad, kasvavad v kuivatatud-keldristatud taimed. Oli väga kasulik teada, mis su kodu ymber kasvab. Kuna 90-te naturaalmajanduse tingimustes pidi igamees ennast muuhulgas ka ise ravima, siis olin teismelisena muuhulgas ka usin yrtidekoguja. Noh, kummel-naistepuna-ristik-saialill-pärnaõied, ei midagi põnevat.
Maailm on täna palju avaram. Olen õppinud rõõmu tundma mitte ainult värvilisest õiest, vaid ka taime ylejäänud omadustest - põnevad lehed, tugev lõhn, karvasus v ogalisus, värv, vorm & textuur, elujõud & kasvukiirus, sordi erinevus põhiliigist, alles siis kaubanduslik välimus & puhvis õied. Ning muidugi teisesed omadused, nagu sobivus toidux v ajalugu arstikunstis. Minu kallid uued sõbrad nagu siilikybarad & monardad aga ongi teisel pool maakera tuntud kui põlisrahvaste ravimtaimed.
Kui hästi järele mõelda, siis nii ongi - mis pole just surmavalt myrgine, on muidu kasulik v lausa söödav. Mulle meeldib, kui taimel on lisax ilule põnev karakter & hea lugu. See lisab aiandusele veel 1 mõõtme - sa ei tunne rõõmu mitte ainult õite- & haljasmassist, vaid tead ka asjade sygavamat sisu. Näed nähtuste taha, elad mitut elu korraga.

Rõõm & õnn

Vihmapilved on meie kandist suure & kõrge kaarega mööda käinud, kuid lõppeval nädalal võib öelda, et muld sai veidi niiskust juurde. Usina labidasportlasena pidin siiani kurvalt vaatama, kuidas muld muutub kahvatux & elutux, vihmaussid kadusid, murust jääb järele kollane puru... Äärmused kohutavad, nyyd peab tegelema ebayhtlast kasvu viskava muru probleemidega - siin vaja auke täita, juurde kylvata, takjaid-ohakaid (meie aed asub mahajäetud põllumaade vahel) välja kaevata, sealt jälle ohjeldamatult niita... aga minu silma jaox on kiireltkasvav taim kauneim asi maailmas, olgu see kasvõi ebakorrektne muru v ylekasvanud sirel:)
Ka maakivi on 1 imeline & ilus aine. Seda võib peenardesse panna kuidas iganes, iial ei saa kivi liiga palju ning minu isu täis. Ainult kurvastab, et olen oma ideede & ettevõtmistega yxi & peale labida ning eriotstarbeliste kärude mulla- ning kivitöödex muud tehnikat pole. Palju 1 universaalkerega fordi peale ikka kyhveldada, veeretada v toppida annab. Teatavasti on kivi raske ning mulda kulub aias ära palju, oi kui palju.
Sel aastal võtsin maha ning juurisin välja enamuse 150-aastasest sirelihekist, mis maja ees aset võttis. Yhele poole tegin peenralaienduse mh oma armastatud korvõielistele (vt pilti siilikybarast, samuti eelmist posti poodimise kohta), teise "pommiaugud" lihtsalt täitsin kenasti & kylvasin muru peale. Ex seegi töö on veidi pooleli, sest yx hekiots koosneb juba tammemõõtu juurikatest, mille mahalõikamine, õigemini viilutamine on juba poole päeva töö, rääkimata juurimisest/kangimisest/raiumisest. Noh, puhkan veidi & kogun ennast... Väikeste laste kõrvalt, peab ytlema, võtab "poole päeva" töö tegelikult u 3 päeva. Ning seda, mida tubli aednik teeb ära nädalaga, venitan ma pool suve. Aega andke mulle, aiajumalad! Ma kingin teile kirju vaala ning ohverdan kogu oma seebikavaatamise aja!
Aga mitte seda aega, mis kulub tublimate aiaplogijate kylastamisex. Ma imetlen väga Hilist, Muhedikku, Thelat, Lillekasvatajat ning mitut teist väga usinat & rohelise käega aednikku, kelle kogu elu koos aiaga on juba kunstiteos. Nad on oma aedadesse loonud suurepärased kollexioonid ning nauditavad kooslused, peenarde ning aiaruumide jaotused on meeldivad & ilusad. Kui tore, et kyttimiskirglik aednik ei saa iial oma isu täis, uusi põnevaid taimi on kyll & veel. Ning aiandus on väga demokraatlik - aias töötada ning erinevaid taimekooslusi rajada võib igayx olenemata rahakotist, soost, elukohast, haridusest, sotsiaalsest & tervislikust seisundist, piirangud seavad ette ainult inimese enda avastamisvalmidus & maitse. Ning ma olen täiesti veendunud, et suurepärane aednik on lisax kõigele ka meeldiv inimene. Siiani pole ma erandeid kohanud.

kyttimiskirg & poodimisjanu

Teatavasti jäid mul aianduslikus mõttes vahele 2 eelmist aastat, seljahädade pärast. Yle-eelmised 2 aga kulusid ära rahateenimise pyhale yritusele. Sel suvel olen tänu Lõikavale Doktorile jälle rahuldavas sportlikus vormis ning saan ilma valuta nautida tyhermaast Aia rajamise pikka ning nauditavat protsessi. Samuti on mu lapsed juba nii suured, et nendega saab pidada asjalikke vestlusi ning tõhusaid tööhooge... noh, sisuliselt asunikena meil virnas oleva tööhulga juures on iga väike käsi oodatud abiline. Seda enam, et hyvesid, nagu lilli, kurki, marju, ussikesi & putukaid jagub kõigile & tasuta.
Kodus & pere hääx on tore rabada kyll, aga vahepeal vajan väikest palverännakut. Minu Mekax on Tartu kandi aianduslikud asutused, nii kaubanduslikud kui hariduslikud. Kui Lõunaka ning puukoolide poed pakuvad hooaja jooxul kindlat ning väheyllatavat valikut, & rahanduslikel kaalutlustel ma päälinna vt kodust kaugemates rohelistes kaubamajades poodimas ei käi, siis nt TY botaanikaaias on märtsist novembrini midagi uurida. Suurepärased varajased sibulalised, imelised korvõielised, ylipõnevad muud taimed, nummid kollektsioonid & möödavaatamist mittelubavad troopikahooned on minu jaox tõeliselt põnev lugemisvara. Igal võimalusel yritan lähedalt vaadata iga pisemat nutsakat ning leida seni tähelepanemata jäänud nukataguseid, & nautida asjaolu, et seda aeda ei pea mina hooldama! Ning lisax meeldiv võimalus korjata seemneid & osta v nuiata endalegi mõne lopsakama isendi paljundusmateli.
Tänan TY botaanikuid väga. Jätkugu neil usinaid ning oma tööd armastavaid aednikke igavesti!
1 põnev koht, kuhu ma hiljaaegu sattusin, oli As Aiasõber Ilmatsalu lähedal. Käisin seal viimati 5-6 aastat tagasi ning praegune pilt samuti täidab mu sydant rõõmuga. Seal toimetavate inimeste armastus oma "kauba" vastu ning samas linna aiapoodidest võrreldamatult suurem & põnevam taimede valik kannavad mind kindlasti veel sinna. Sellesuvised Aiasõbrast toodud pärlid on muuhulgas monardad (punane, roosa & lilla, sordinimedega ei tylita), valgekirju leeder, aafrika lembeliilia, 2 sorti raudrohtu, 2 kääbushostat & veel yht-teist. Ilus, ilus.
Paar nädalat tagasi tassisin Tartu Puukoolist soodukalt hekitaimi koju. Lisax neile tulid ka täidisõieline härjasilm & sama siilikybar (ma armastan korvõielisi!), paar roosi ning aastaid soovitud pyramiidtammed & täidisõieline viirpuu.
usutavasti lugupeetud lugeja ei pahanda, et ma ei hakanud siia täpseid taimenimesid yles panema. Uued taimed said toodud olemasolevate ryhmade täiendusex, ning kui kedagi huvitab, võime mõnest taimest täpsemalt vestelda.
Kes mu sygisesi postitusi luges, see teab, et ma oma lootusetus olukorras optimeerisin ning kompaktiseerisin:D oma majapidamist, kuni kuulutamiseni, et viige see siit minema!... Praegu paneb too postitus mind pead vangutama, kuid käegakatsutav seis, kus su jalad enam ei kanna, sunnib elu ymber korraldama. Praegu kyll saan ilusasti enamuse töödega toime, kuid vajadus töid & riistu mugavamalt & tervislikumalt korraldada on endiselt oluline. Kui mõnigi paremas vormis, noorem & terve seljaga aednik saab endale lubada suurt, imeilusat, ylikorras ning säravalt puhta pinnasega aeda, siis mina yritan mõnevõrra viilida - kõrged pysikud suudavad vajadusel ka kuu aega hooleta hakkama saada, samas kui suvelilli närib kahjur & kägistab umbrohi. Aga teatavasti on meil demokraatia ning me mõlemad, nii ylihoolas iluaednik kui boheemlasest botaanik, oleme head & vajalikud. Võidab Aiandus.

ahmida suve

(Palun vabandust lugejate ees, kes soovixid ka pilte näha nt Ämma Aiast, kõnelemata meie omast. Sellepärast, et fotokale sobivad USB-juhid:) on remondi ning järjekordse mööblitõstmise kaoses kuskil puhkamas. Ehk homme?...)
Praegu pimedax ei lähegi. Põhjataevas on muinasjutuliselt valge, meie köögiaknast võib põhjakaart imetleda niikauax, kuni seda jätkub. Valgeid öid armastan ma selle erilise lõhnava õhu pärast, ning hoopis teistsugused hääled panevad mu kõrvu teritama - kas tõesti on meil jälle rukkirääke, hyybid on ikka veel elus, ning teised sulised õed-vennad samuti, hurraa. Viimasel ajal ei ole meie naabruses enam ööpäevade kaupa kestvat tymaka-, romuralli- ning läbukonveierit, seega on maaõhk jälle oma õige lõhna, värvid ning helid enam-vähem tagasi saanud.
Kas ma kirjutan ka alasti aednikest, ninjaniidukist, aiamajakesest & rasketest erialastest mõtisklustest? Vist mitte, need minu elu pisiasjad ei loxuta maailma igavest ringkäiku sugugi, ning see, kes mind laisax & alaväärtuslikux peab, teeb seda niikuinii. Kyll tasub märkida, et pärast eelmise aasta valupõrgut ning kymneid tegemata töid hakkab meie kodu jälle inimeste eluaset meenutama. On kahju, et ma jaxan igasugu töid niimoodi tempoga, ikka isuga teha ainult pool päeva, siis läheb juba samm sassi & käsi kangex. Kus on siis meie esivanemate, põlis- & pärismaalaste vägi & kangus, suuri linnu ehitanud ning soost põlde voolinud rahva vaim?
.............................................
Yht-teist on siiski veel alles. Ma suudan nautida nii vihmaligast loodust kui ka lootusetut kuumalainet - iga ilma jaox on olemas sobivad tööd ning mängud. Praegu aga on päevakorral õuetööde & kohustuste nautimine - just nimelt, nautimine. Pole midagi ilusamat kui näha, kuidas su maailm muutub, & sina tegid seda!
Murukõrreliste alla kadunud alpinaariumi päästmisel ilmus välja enamus kadunux peetud (mygri, raisk) mägisibula sortidest (Haide, Lee, Othello, võrkjas ning veel 1 tundmatu); ning astilbepeenra kõrval hakkab ilmet võtma hernepeenar, irw. Tyrgi oad kergitavad kybarat ning imelikes kohtades paistab silma salatikylve. & LÕPUX OMETI saab mul homme niidetud alumine maa (kõrge & tihe lõikhein jms, õige mitu hommikut niidutööd), yles leitud ning päästetud nii mõnigi neetud eelmisel aastal kadunud noor puu v põõsas. Viljapuude Valhallasse läheb kindlasti 3 puud alt aiast, ylemised suutsin päästa. Kiletunnelist antaxe juba veidi kurki ning arbuus õitseb. Paradiisiõunapuu "Ruti" kannab u 30 vihast õuna ning arooniad teevad saagikatseid. Mustad sõstrad on hullud nagu alati. Teadagi, jaanijärgne aeg, kus õied on unustatud ning vili, mari & kaun hakkavad äkki väga olulisex muutuma.
Silme ees virvendab pikk kiirete tööde nimekiri. Ning teadmine, et teised ei peagi seda mõistma. Ning et mina ei pea mõistma nende mittemõistmist. Ma pean harima oma aeda, ning et igal aastal tuleb sygis.
PS. Lugupeetavad mehed! Ma tänan teid, et te meie, naiste elu kergendamisex niipalju toredaid masinaid olete välja mõelnud. Eriti tänan mootoriga vikati eest! Luisuga plekiriba nyhkimisele iga paarikymne tõmbe tagant eelistan iga kell ketta viilimist kord päevas, ning kurjadele seljatõbedele kerget lihasvalu!
PS2. Mägisibul "Rubicundum" on tore, kui tavalised kerakesed enam nii põnevad ei tundu.

ämma aed

Lugupeetavad emad, kes te oma mugavusest & rahust seate ettepoole lastega suhtlemise, nende kysimustele vastamise, murede lahendamise, ellujäämise õpetamise & sõnade seletamise. Mõned teie lastest lõpetavad praegu kõrgkoole. Jätkugu teile edaspidigi teadmisesõnu lapse mistahes vanuses ettetulevate kysimuste vastustex.
Täna tähistati 2 noore sugulase väga heade tulemustega lõpetamist. Sel puhul oli linnas ämma juures aiapidu, kuhu ka meid lahkesti paluti. Jätame vahele söögi-joogi, noorte:P poistega kitarrimängimise & laste ettevõtmised ning paneme siiaplogisse maha märgi Ämma Aia kohta.
Tegu on u 50-tel Maarjamõisa põldudele välja jagat Tammelinna kruntidega, kuhu käepärastest materjalidest ehitati kiiresti elamud ning krunt oli viimse kui ruutsentimeetrini toitumise teenistuses. Teadagi, kolhoosikord & defitsiit. Ka ämma sugulaste aed oli samasugune, majaymbrus tihedalt viljapuid täis tuubitud ning köögiviljapeenarde all ägav krundike. Sel ajal 90-te keskpaiku, kui ma oma hr tollase peigmehega, praeguse abikaasaga tuttavax sain, oli näljase nõukaaja mälestus veel elus savisel mullal ilma abiaineteta peenrakeste, tugeva harvenduse läbi elanud viljapuuderyhma ning vaolise muru kujul. Ämm kasvatas yxi mitut last, kokkuvarisenud nõukoguriigi rusude all oli omaenda kasvatatud suutäis suurex abix. Tasapisi aga lapsed said oma elule, peenrad vähenesid ning õunapuud surid vanadussurma.
Praegu on elujõulisim aines ämma aias muru. Nagu igas tänapäeva õhtumaa aias, kus on silmailux käepärases suuruses lille- v moodne & praktiline lille-köögivilja-segapeenar, on viimane esindet ka mu Ämma aias. On mõned vanad ellujäämisgeniaalsed talulillepõõsad - pojengid, floxid, hostad jt, on segapeenar paarikymne kultuuriga iiristest-tulpidest kobarpeani. Mulle meeldib see kooslus, sest igal suveajal on seal midagi vaadata. Muld aga, nagu öeldud, on ilgelt lahja. Mu ämm ei ole väga sportlik agraarkaeverdaja ning kompostikatsetaja nagu mina, labidasportlane ning mullameister, seega tuleb täita oma lubadus ning viia Ämmale seguvannitäis tuvisõnnikut pööningult. Aeg-ajalt kysib ta ikka nõu mõne puu v taime osas, et "sina oled noore peaga & tead rohkem uusi asju", ning mul on tõesti rõõm teda aidata teatud põõsaste lõikamise, istutuste, taimede hoolduse vm osas. Minu jaox on väärtuslikud tema aiapidaja kogemuste aastakymnete maht ning iseloom. Arusaadavalt oleme väga erinevad inimesed, kuid sarnane hobi tekitab yhtekuuluvust ning aitab leida sarnast hoopis teistsuguses. Rahu olgu meiega, armsad kogu maailma aednikud!

Rohumaad

Lõpux ometi sadas ka meil väheke. See tekitab aga omalaadseid probleeme ylitugeva heinakasvu näol. Võitlus 7-päiste lõikheinte, keraheina, timuti &t nõgestega on pidev ning siin on ainult 1 võitja - põllundussport.
Niidan lattniidukiga alumise aia heina. Eelmine aasta jäi vahele ning nyyd on suht raske kulusegast, tihedat inimesekõrgust heina niita. Varem ei olnud aega, kuigi olex kergem olnud, abikaas keevitas alles yleeile lattniiduki tera õigex. Praegu on lapsed koolivaheajal & aitavad mõnesid asjakesi teha, kuid rämedamad & raskemad tööd teen ise. Ning neid jätkub. Nagu kirjeldet niidutöö... ning eelmisel aastal mahahõigat iluaianduse kärpimine, õigem olex öelda systeemi panek. Peab ytlema, et ysna ebatradicioonilise krundi käepärasex tegemine ei ole lihtne - proporcioonid, käigurajad ning looduslikud iseärasused avalduvad & kujunevad aastatega ringi ning vajavad veidi talutradicioonide tundmist, et juba täiskasvanud haljastus olex ergonoomiline. St mugav, loogiline, inimese vajadusi arvestav. Õnnex on põhiline juba paigas, sest ilmselt ei saa mul raudne tervis olema ning hiljem tuleb kaugemal perele raha teenimas käia, see aga ei jäta eriti palju kodu- & aiatööde aega.
Eakohased iseärasused, mida me, oi, kuidas ei taha tunnistada, hiilivad ligi. Öösel ei saa magada; see-eest tikub päeval ligi tappev uni, autoroolis kisub silm looja, kirjutades lähevad tähed sassi, keha on tinaraske & samm maadligi, mõte uimane & labidas kukub keset tööd käest. Sõbrannadegi tudengiaegne rõõm & teotahe on kadunud, jäänud on olme raskus, taplemine oma lastest mitte hoolivate exmeestega, kõhuvalu & kumminaalmaxud... ning neil pole Aeda...
Igal inimesel peax olema Aed. Viletsad, pimedad, hõredad elamispinnad, mida yyrikorterite nime all mitte just rikkale rahvale (eriti just yxi lapsi kasavatavatele naistele) pakutaxe, tuleb tunnistada inimväärikusele mittevastavuse tõttu keelatux. Kuidas saad sa oma hinge eest hoolt kanda, kui su sõrmede all peale hallituse midagi ei kasva? Ka linnas elav inimene on ära teeninud tykikese säravat, sõbralikku taevast ning võimaluse silitada pehmet viltkalanhoed v tunda lavendlilõhna. Midagi enamat kui odavaim leib ning vilets tsirkus.

Polaarpäev

Juba kuu aega tunnen end nagu vihmauss keset parimat ning mahlaseimat kõdu. Kuigi ilm on mitu nädalat põuane. Valgus ning soojus.
Ette kanda võib enamuse toalillede õue kolimise, gladioolide, kurkide, maicetaimede, mitmete exootiliste sibulaliste & juurikate maasse paigutamise, ning hulga, väga suure hulga korrastustööde kohta. 8 aasta jooxul suure hunniku kasutatud ehitusmaterjale, autolammutusjäätmeid ning minu haige-ajal kõige tavalisemat prygi kogunud majaots sai paar nädalat tagasi riisutud ning murukylvi. (Ei, ega ma seda kraami ära ei põletanud. Setu tradiciooni kohaselt tuleb igasugu kraam ära sorteerida, nii et kivid alla hoovi kivivirna, metall sinnasamma metallivirna, puiduga sama, olme ning pakendijäätmed sinna, kuhu ette nähtud, ning ongi kõik!)
Mees on samuti yles sulanud, minu seljalõikus tegi tallegi head. Naudib maaõhku ning toimetab aeg-ajalt õues. 6-nurxe aiamajakese palkidest raam on juba koos, ma panin sinna yleeile laste jaox rippkiige - mööbel sisse,enne kui seinad ymber v katus pea kohal:)
Kurgimajake saab homme valmis. See oli 2 mehe 2 päeva töö. Omaette posti väärix see, mille peale see tuleb. Tegu on nimelt suuuuuuurtest kividest korraliku vundamendiga & palkpõrandaga kõrvalhoonega, mille naabrid hoolikal maha põletasid. Sellega polnud muud pääle hakata kui ymberringi niita & korrastada ning vundamendi sisse Midagi Istutada.
Ma ei taha olla pimedas & haisvas majas, vaid lageda & lahke taeva all. Taimed hoiavad ning päike ravib mind. Homme jälle.

Tere jah, tere

Eile oli jälle põhjust labidaga uuristada. Lubasin yhele hyvale naisterahvale mõned juurikad, selle käigus aga leidsin muudki põnevat.
Olen aastate jooxul kylvanud ning pistnud maha mitmesuguseid kultuure. Mõned on yles tulnud ilusasti & kiiresti, teised on vindunud, kolmandad on peitu pugenud. Eilse kaevamistöö eesmärgix oligi lisax 1) hyvale tuttavale naesterahwale uue aia asustamisex vanade talulillejuurikate kaevamisele 2) yles leida elulõng "Piilu", mis eelmisel suvel teiste laiutavate taimede alla lõplikult ära kadus. Piilu on ju pisike vrdl nt tanguutide v mõne kiirekasvulise suureõielisega, seda enam, kui suurem põõsas kuklasse kasvab... Niisiis kaevasin ettevaatlikult laiutava naistepunapõõsa & märcikellukesed ära & seal ta oligi... sygavale teise põõsa juurte & mulla alla mattunud, aga täiesti elus. Ning yllatava hulga uute võrsetega. Niisiis kaevasin Ta välja ning istutasin pärast mõõdukat poolitamist pottidesse, sest Sellist Taime peab palju, palju paremini kohtlema kui nt sibulaid.
Mul on jälle tagasi jäledad seljavalud, aga hommikupoolikuti veel jõuan õues mängida. Pärast pahandamisi autolammutuse & laialipillutud ehitusmaterjalide yle on ka abikaas võtnud kätte oma sodi koristamise, mida ta mul puutuda ei lubanud, ning majaymbrus näeb palju parem välja. Oo, kuidas mulle meeldix veel, kui ta ka muru aukude täitmisex & hoovi nurga tõstmisex kruusa toox, aga see vist on Saatuselt palju tahetud.
Eile tõin bauhofist 7 meetrikõrgust elupuud "Brabant" oma segahekkide täiendusex. Mitmeharulised lopsakad importistikud on minu aias olnud hämmastavalt talvekindlad & kasvavad rõõmsalt erilist lisaväetist saamata, kuigi kasvandustest pärinevate soojamaa põõsaste kohta väidetaxe vastupidist. Aga Brabant on vana ning ennast hästi tõestanud elupuusort & ma ostan edaspidigi sooduskampaaniatelt just neid, kuna varasemad sama sordi taimed on kõrbemata & põdemata kasvama läinud ning vägagi rõõmsad & roosad. Andke andex, aga korralik inimesekõrgune põõsas on tõhusam kui mitu aastat hoogu võttev kidur & armetu ning alalõpmata muruniitja alla jääv, aga kodumaine oxake aias, kus alguses Ei Olnudki Mitte Midagi.
Abikaasal on kombex muru niites ennast purju juua & hooletult töötada ning sel kevadel avastasin jälle mitmel kyllaltki suurel puul & põõsal purutrimmerdatud koore (arvata võib, kas ta pärast niitmist mulle ka seda ytles), lõkkeasemele läx jälle 1 elupuupõõsas ning 3 lehtpuud. Õnnex eelmisel aastal niitis ta viimati juulis. Taimed on surnud, aga kui ma lähen uusi ostma, siis saan õiendada, et mis ma aega & raha raiskan. Minu raha, muide... meie oma kodu.
OK, elu on vastik & inetu. Aga see kõik ununeb, kui päike aknast sisse paistab & ma näen, et mingi ettevõetud töö edeneb, metsikust songermaast saab aed, nõgeselatvade asemel on paradiisiõunapuu. Loodan, et selg ei lähe väga hullux ning ma saan istutada mõnedki uued maicetaimed. Tundub ytlemata põnev kasvatada päevaliiliate vahel mustnuppu, elulõngade vahel iisopit. Ning yhte vanasse pesukaussi panen elama nõmm-liivatee.

toodagu elusalt või surnult

Varemalt oli juttu sellest, et keegi mu õunapuid käis järamas. Antud pildil on täpselt kirjeldatud asjade seisu, aint kujundi erxuse & emociooni võimsuse huvides on puu asendet hundi kujutisega. Sest ma armastan oma puid, nad on mu vähemad õed-vennad.
Mul on hukka läinud erinevatel põhjustel (jänesed, muud närilised, putukad) 3 noort õunapuud & 1 pirnipuu, see suvi toob tõehetke veel väh 12-le. Osa tõehetkest moodustab fakt, et kui jään haigex, siis aeda keegi ei hoolda. Sygisel olin liiqmisvõimetu ning viljapuud jäid kinni mähkimata. Eile oli selle kevade esimene ilus õuestöötamise ilm ning hommikut kasutasingi viljapuude kõbimisex.
Paljax olid näritud, vaesekesed. Ma pygasin nad suhteliselt nudix, et q puul veel eluvaimu sees on, siis saab ta oma jõu paranemisex kasutada, ning vahatasin. 4 puu peale kulus yle 2 tunni. Siis väsis mu selg & tulin toa-asju tegema.
Täna ootab veel 8 õunapuud ning mitu muud taime. Jänesed, kypsegu nad praeahjude praeahjus, olid puru närinud ka noored lehised.
Ning lumi on murdnud hekipõõsaid. Sellest pole väga hullu, sest lehtpõõsad kasvavad pärast pygamist ilusasti edasi, ning kärpimisel tekib suurepärane paljundusmaterjal. Meil on osa krundist veel nö hekistamata, sest 1 meie maja juurde ajalooliselt kuulunud maariba (vanade viljapuudega, ning piir jooxeb 2 meetri kauguselt maja SEINAST!) on erastamise ajal toimunud susserdamiste tõttu ikka veel munitsipaalmaa, mida ma praegu ei saa täie õigusega kasutada. Kui aga, siis läheb sinna 35-40 lehtpõõsast ning mõni igihaljas puu ka. Et meil raha järele hõikajaid hulgim on, siis teen oma pisikesele puukoolikesele laienduse, et olex oma taimed võtta, q istutamisex läheb. Mul on võtta 4 sorti kontpuid, kuldsõstar ning proovin ka Rosa rugosa sordiga.
Et väikest poissi, kes juba roomab, tuleb seljakotis kaasas kanda, siis väsin väga ruttu. Väljas on palju muudki tööd, laialipillutud ehitusmaterjali, aastate jooxul autode lammutamisel tekkinud prygi ning muud, mida abikaasa iial kokku ei korja. Kuigi mul on erakordselt ebameeldivad & jälgid naabrid, olen nendega täiesti yhel nõul asjas, mis puudutab heina ning pori sisse laialipillutud ehitusmaterjale & autoromu-kraami. - See on kole ning ebaväärikas. Samuti segab see muruniitmist & mitmeid meelepäraseid tegemisi.
Peresuhetele pole see ka hea. Qid mu abikaasal on 1 nõrkus: usk Tugevamasse, Kes Kõik Ära Teeb & Hooliceb. Maja, sisustuse, riistad, aia, pere & toidulaua... huvitav kyll, kes?
Olen varemgi märganud, et q majapidamises midagi juhtub, või nt mina jään raskelt haigex v vajan erakorralist arstiabi (noh, seda kyll talvel kohutava ning nädalaid kestnud seljavalu pärast, muud erilist pole olnud), siis muutub ta väga tusasex, närvilisex ning täiesti abitux olmeasjades, masenduses ei suuda ta ei pliidi alla tuld teha ega laste eest hooliceda, istub ainult remonditoas, sigarett hambus. Ei taheta õues mängida ega toas meisterdada... Kõik majapidamise asjad, isegi enda eest hoolicemine, tunduvad olevat seda sorti, mis peletavad ning käivad yle jõu. See torkab mulle järjest rohkem silma ning hakkab moodustama mustrit - on probleem, aga seda ei tunnistata mingi hinna eest. Alati saab veeretada naise õlule, & alati on keegi, kes ära teeb, või kui ei tehta, siis saab ka ilma... varem aitas abikaas kasvõi paar põõsast istutada v niitis muru, võttis kätte drelli & kruvis natuke midagi. Olmega pole ta muidugi iial hästi läbi saanud, qid praegu toimuv teeb mulle sygavalt muret.
Meie koorem pole ju märkimisväärselt raske. Meil on võrreldes vanematega elu erakordselt võimalusterohke ning me oskame & teame palju rohkem. Meil pole enam selliseid piiranguid ning hädasid, mis veel 20 aastat tagasi inimesi koduseinte vahel ootama panid, et partei õpetab & majavalitsus remondib. Mulle meeldib see võimalusterohkus & yhiskonna ressursside mitmekesisus - mäletan ju väga hästi, kuidas nõukaajal igatsesid inimesed elu linnakorteris ning maamaja peeti millexki alaväärtuslikux, kus on vilets elekter, olmemugavustest on kättesaadav ainult ahikyte & enamuse ajast on majapidamine pori täis & kylm. Pluss veel transpordi kättesaamatus & vajadus pidevalt varastada, sest poest pole midagi saada alates riietest kuni ehitusmaterjalideni. Ma kasvasin selle sees yles ning võrdlusmoment pysib siiani värske, sest mäletan, kuidas ema yxi kasvatas 2 last & toitis joodikust meest, tegi ylejõukäivas tempos nii riigitööd kui pidas lehmi, et majapidamise jaox raha teenida, ning kuidas seda tegelikult väga vähesex jätkus.
Me oleme see, mida me sööme, ning see, kus elame. Ma tahan olla mitte seest tyhjax kõdunenud paju, vaid terve & rõõmus aed, kus on tulijatel hea olla & alati midagi vaadata v noppida. Seda ei saa iseenesest, seda peab kasvatama. Nii, nagu aeda, nii ka isennast.

imeline

Tavaliselt teen oma tagasihoidlikke tuhandeid kodutoimetusi. Noh, mu elus on selline aeg praegu. Ei ole vaba hetke oma väikeste roheliste sõprade elust yleskirjutusi teha. Aga alati on mu sydames Tartu Ylikooli aiad & triiphooned ning täna on põhjust neist jälle jutustada.
Eile lõppes TYB-s orhideenäitus, kus lisax akadeemikutele oli oma iludustega väljas ka nt Jardini aiand. Noh, see minu lemmiklillepood. Näitusel oli väljas pisike valik, 100-kond taime kogu maailma troopikavööndist, ning yht-teist sai ka kaasa osta. Esindatud olid mitmed toredad looduslikud liigid, ja kaubanduslikud hybriidid samuti. Viimaste valik ei yllatanud mind eriti, sest meile toodavate iluduste valiku määrab paraku ostjaskonna suht õhuke rahakott, ning põhivaliku Jardini sortidest olen aastate jooxul endalegi ostnud (tõsi kyll, allahinnatult pärast õicemise lõppu), ning kavacen neid veelgi osta - nii kirjusid, toredaid & kauakestvaid õisi ei ole yhelgi teisel taimeliigil. Paraku oli nii, nagu Jardinis aastate jooxul 1 põhivalik, nii ka TY bot. aias. Väga vähesed meieinimesed on nõus loobuma veel yhtedest saabastest v suuremast telekast nt Dendrochilumi kasux, ning sellega toetama põnevate taimede aretamist. Et mina seda teen ja vaxtust kingade asemel ostan hoopis kämmalvahtra v Vanda, on mu isiklik tragöödia & nauding.
Seljalõikuse tõttu olin oma 3-4 kuud koduarestis, kuna ma ei saanud autoga sõita. Sel kuul olen oma exootidekogu täiendanud 2 veidi kallima taimega - 1 on tundmatu kaunitar Vanda perekonnast (Ascocentrum?) ning teine Vanilla planifolia. Vanda oli ilma etiketita (märkega "pruunikas täppidega"), allahinnatud ja veidi närtsinud väljanägemisega. Kuna ta aga on palju suurema kasvuga kui põhiliik, pean teda elujõulisemax kui eelmist, Vanda coerulead (sorri, kui valesti mäletan), mis eelmisel talvel ylepiserdamise & selle tõttu, et kaotasin valvsuse, hävis. Vanill aga on tavaline triibuliste lehtedega toataimex aretatud sort, millel praegu on oma 1,5-meetrised oxad. Et vanill looduses on õhujuurtega kasvualusel, nt puutyvel, yles roniv taim, pean talle otsima teise kasvukoha kui amplipott, milles ilmselt tootjatel neid mugav pidada on.
Mu olemasolevad orhideed, mõniteist kuukinga (minidest tohutusuurteni), kymmekond kambriat (odontoglossum, oncidium jt) & kymmekond muud taxonit (cattleya, zygopetalum, paphiopedilum nt), vajavad nyyd kosutust. Ma pean neile leidma senisest valgema, stabiilsema kliimaga koha ning ilmselt enamust ymber istutama. Nagu öeldud, oli mul endal see talv haige ning raske, seda said tunda ka mu taimed. Aga taimede elujõud on äraarvamatu - samas, kui 3-4 kuukinga on ilmselt juba lahkumas v lahkunud, siis pooled talvitunud kasvatavad ilusat õievart.
Igapäevaselt ma endale põnevaid taim-objekte osta ei saa, see pole meie sissetulekute juures odav hobi. Kui sul neid rohelisi aga kokku kaugelt yle 100 on, siis ei saa kollexiooni väixuse yle kurta. Taimed, mis pärinevad kõigist maailma kliima- ja kasvukohatyypidest, pakuvad põnevust & silmailu igas olekus ning igal aastaajal. Ei ole midagi ilusamat kui elus, kasvav loodus.

uus elu

Jaanuaris oli lõikus.
Veebruaris hakkasin jälle autot juhtima. Yle mitme kuu.
Täna, kui paanikahäiret mitte arvestada, on elu parem kui varem - seljavalu on LÄINUD. Muidugi tuleb veel pool aastat taastuda ja ettevaatlik olla, aga peamine, et pesapunumise töövõime ning aianduslikud mõnud on minu juures tagasi! Kuid sygisel maha hõigat ilunduse kärpimine jääb jõusse.
Oi nyyd seda rookimist, kaevamist ja niitmist, istutamist, pygamist & parandamist. Tsiteerin yhte lugupeetud aiaplogijat: KURADI JÄNESED!
Aga naistepäevax kinkisin endale 1 vanda. Tundmatu sort, tohutu suure lehestikuga. Puhkeperioodi pidav, allahinnatud. ootan, kuidas tal elustumine läheb. Hakkame koos kevadist kasvu viskama, irw.
Häbi... polegi sel aastal midagi kylvanud. Ei ole aega. Praegu on lapsed väikesed, tahavad uskumatutes kogustes syya, puhast pesu & kasvatamist, ning pika aja jooxul, kui ma olin lamav haige, kogunes ikka yht-teist koristada. Iga päev ongi paja-, jutu-, pliidi- ja harjapäev.
Noh, svammkurki ehk kylvan, õlikõrvitsat, päevalilled tulevad hiljem.
Roose ei telli.