Saab otsa

Ma täna jälle kalenderi heidan tulle,

Ses vaatepildis palju meelepärast mulle.

Yks tuhmivõitu aastaring saand jälle läbi.

Uus algab, aga aja kardinad ei paista läbi.

Jõuluilluminatsioon

Igas suuremas maailmas on tohutu hulk väiksemaid. Tegin täna piparkookide akende kaudu geograafilisi ja meteoroloogilisi vaatlusi. Yhest veidi rohelisemast aknast vaatab meid tulnukas vastu, s.o. pilt nr 2.

Punane kui armastus

Eelmises postis kirjeldasin, kuidas ja milliseid inimesi meil leida võib ja mis siis kõik juhtub  (hyva lugeja romantikameele kõditamiseks jätsin mainimata, et paarikymne minuti pärast asulast läbi sõites nägin lahkuvat kiirabibrigaadi ja eksinud vanakest politsepatrulliga vestlemas)
Täna aga juhtus umbes täpselt samalaadne lugu. Sõitsin mina koos vanima ja noorima lapsega viimase rehateenuselt kodu poole, imetlesime talvepealinna imelist maastikku ja vääääga eriilmelist eraarhitektuuri. Taevas oli pööripäevale kohaselt madalal ja meie käeulatuse kõrgusel hõljusid laiskade vaaladena udupilved. Kulgesime vaikselt ja ajakohaselt spetsiesismi, filosoofia, religiooni ja rassismi yheks teaduseks kokku sulatades sinna, kuhu tee meid viis. Tee läks järjest kõveramaks ja kitsamaks, maastik järjest kynklikumaks. Ja siis me leidsime tee äärest selle.

Aga päris ise see tee meid ei viinud, vanem tytar on pyhendunud fotograafiatudeng ja tema yks lemmikuid on vanad ehitised. Õpingukaaslased jagavad yksteisele huvitavate kohtade infi ja siis noored muudkui avastavad. Kuna väga paljud huvitavad vanad hooned on hiljuti uusarendustele jalgu jäädes või lihtsalt kurja käe läbi maamunalt kadunud, siis vanade hoonete fotojaht on minu arvates tänuväärne spordiala. Ka see imeline väga korralikult ehitatud kirik on ajahamba all rusuhunnikuks vajumas. Mul on väga kurb meel nii ilusat hoonet lagunemas näha, aga teisest kyljest rõõm seda VEEL pysti seismas näha.
Paistab, et hiljuti on yritatud seda taastada, aga viimased siinkäijad pole just kenad inimesed olnud, sest uste ja akende katted on lõhutud.
Vikipeedia arikkel on päris rõõmsa näoga.

Kuidas leida meest

Keda yksildus vaevab ja kurnab soov leida enda kõrvale elus inemise hing, kellega elu lõpuni yksmeeles ja armastuses käia, selle jaoks on mul nyyd mõned head õpetuse sõnad.
Kõigepealt - olge valmis. Olge avatud elu pakutud võimalustele ja kasutage oma elukogemust loominguliselt. Ärge jääge koduseinte vahele abitult istuma, või mis veel hullem, lamama. Liikuge inimeste seas, olge avatud ja osavõtlik, suhelge, osalege seltskonnaelus ja naeratage, naeratage, naeratage! Sõitke ringi, suhelge, astuge kahetsuseta afääridesse, sest te elate ju ainult korra, ja ei ole ju meeldiv vanaduspõlves kahetseda tohutut hulka tegemata asju, kogemata tundeid ja võitmata sydameid.
Täna ma just seda kõike tegin. Liikusin, naeratasin, astusin afääri. Nii enne kellu 5, kui väljas pime ja ilm halb, oli tarvis tytar asulasse trummitundi viia. Yhe teatud kurikuulsa kurvi peal, kus aasta eest yks naaberkyla mees rolleriõnnetuses surma sai, lasin vaikse hooga mäest alla ja pidin arusaamatule nutsakale otsasõidu vältimiseks järsult rooli haarama ja ropendama. Tytar ytles, et see võis inimene olla, lõunast saadik vedeles maanteel kartulikrõpsupakk, äkki ta korjas neid krõpse kokku. Viisin lapse kooli ja käskisin tubli olla.
Mõtsin siis koju tagasi minna. Sõitsin siis mäest yles - jälle see nutsakas tee ääres. Aga seekord oli näha, et sellel on pea otsas. Sõitsin rahutu meelega kodu poole edasi... ja keerasin tagasi. Kurvi peal jätsin bussi ohutuledega tuksuma ja läksin asja uurima. Ja mis mina leidsin! Kraavis istus mees.
Tegu oli puruvana väikest kasvu mehikesega, kes oli pea peale kukkunud - nägu lõhki, veri tilkus, kalossid jalast ära kukkunud, riided märjad. Ta ei osanud oma olemasolu ega asukohta seletada... Kutsusin kiirabi, aga niikaua hoidsin vanainemist tööpäeva lõpu autodevoolu ette tuigerdamast ja ajasin maast-ilmast võru keeles juttu, et teine ennast kodusemalt tunneks ja ootamatuid liigutusi ei teeks. Hoidsin õrnalt õlavarrest kinni, sest liiklustihedus ja vanainimese põrutatud pea, ebakindel jalg ja kasvav tahe kuhugipoole minema hakata - pime maantee, tumedad riided ja allpool 2 sygavat maaparanduskraavi. Kui autode ette ei kuku, siis upub kraavi. 20 pikka minutit ja inglid punase risti autoga saabusid.
Mul on veel vaprusevärinad, sest PEAAEGU oleks ma yle teeservas vedeleva inimese jalgade sõitnud. Aga ei sõitnud.
Vaat niimoodi leitaksegi mehi.

Niisama veidraid asju

Täna ärkasin kellu 6 paiku kuratteabmille peale, selg valutas hullu pidi, aga mujal sisekosmoses toimus termotuumareaktsioon ja kõrvus kõlas VÄGA reaalne raskerokilaul, päris minu enda laul bändiseades. Olgu öeldud, et kõik mu laulud elavad ainult minu peas ja neid ei ole kunagi kuskil mängitud, v.a. paar tykki akustkidra saatel aasta eest segastel asjaoludel haihtunud Võru autorite klubis. Okei, ärkasin yles, õnn ja armastus lahtusid hetkega ja jäi ainult valu. Nagu alati. Nyyd imen kohvi ja kytan pliiti, sest varsti tuleb pere ka yles. Ja siis ma lähen lõpetan ära eile parandatud peldikukatuse.
Seda õnnetut majakest oli hädasti vaja kõbida, sest hakkas teine yhte kylge pidi maa sisse vajuma ja torm viis pool katust ära. Oli laastukatusega, suure lainega eterniit peale löödud. Eile tõstsin seinad yles ja panin uued nurgakivid ja kruvisin kylge uue plekk-katuse (vana veranda lammutusjäägid), tänaseks on jäänud harjaplekk ja põrand yle vaadata.
See on esimene nö korralik töö, mida ma pärast märtsi lõpus-aprilli algul räigelt haige olemist teha suudan. Põmst on see võimalik tänu uuele ravumile, mis annab mulle juurde 3-4 tundi aega, millal ma suudan omal jalal seista ja isegi mõelda, enne kui voodisse värisema kukun. Elagu meditsiin.

Pime ja tume nagu valitsuskoalitsioon

Pidev madalrõhkkond väljas ja sees, kõik, mis ei ole asfaldiga kaetud, on mylkaks muutunud. Mul on pealuu sees yks mull, mis madalrõhkkonna ajal vastikult valutama hakkab. Ja ma ei suudagi muud, kui Igavese Juudi moodi ringi tammuda ja eilast päeva taga otsida, hing täis pyha viha vedelaks muutunud maailma vastu.
Õnneks kestab see aastaaeg ainult aprilli lõpuni.
Täna hommikul tabas mind ere ja selge nägemus. - vaja on kive. Palju kive. Kivid on maapinna luukere. Kyll vana aja inimesed olid targad, oskasid sillutist teha. Pildil figureerib muinasjutulise Sangaste lossi imekaunis nurk.
Kui pori lainetab, siis lilleaednikud vaikivad. (Palanuvorsti vanasõna)

Jõuluime hind

Ma katsun viimasel ajal oma vereringe huvides kõik sfäärid ja fluidumid vaikselt ja yhtlaselt voolamas hoida, aga mõnikord voolavad needsamused lihtsalt kontrollimatu kiirusega, nii et taevatelk käriseb.
Eile juhtus yks selline kiirem päev olema. Päike paistis, päris hea oli olla. Hommikul tegin mõned kiired majapidamistööd, siis aga oli aeg noorim laps teisest maakonnast rehaplaanis ettenähtud teenuselt ära tuua, viisakalt Muhedikupapale synnipäevaks õnne soovida ja jõuda viisakalt naaberkylasse suuremale jõulukuuse avamisele lauluansambliga ette astuma. Põnevaks tegi reisi asjaolu, et väiksemaid teid ei sahata ega soolata ja mul on bussil veel suverehvideks ostetud lõunamaa talvekad all (koormaveo huvides cargo-, mitte tavarehv, nende otsimisega sai parasjagu nalja) aga elu on näidanud, et nael on parem. Niisiis, trehvasin ja patsutasin Papat ja Lendavat, Papa juurest tormlesin otse Osulasse. Ikka veel paistis päike, aga mul jalad juba värisesid. Tee peal saatsin lauluansambli õpetajale vabandavaid sõnumeid, et jään proovi kõvasti hiljaks... Kohapeal osutus, et elektrit pole, piduplats on pime ja ma olen yldse kõige esimene kohalolija. Aga siis ilmusid ka kõik teised ja proovi tegime a capella. Rahvas hakkas kogunema, ilm kottpimenes, elektrit polnud ikka veel. Õhukeste sabaste sees hakkasid jalad kylmetama. Keegi naaberkylaseltsist läks yhte kaugemasse talusse elektrigeneraatorit tooma ja ma niikaua viisin noorema lapse koju ja tõin 2 suuremat asemele. Ikkagi haruldane hetk - emme paneb viisaka mundri selga ja esineb. Laulsime 2 laulu saateta, naaberkylaseltsi teatritrupp luges oma jõululood, hakkas peent lund pudistama. Siis oli meie kord, oma 7-st laulust kokku pandud jõululaulude popurrii ajal hakkas tihedat laia lund sadama. Kylaseltsi inimesed panid tõrvikud põlema ja kuuse valgustus pandi geneka abil tööle. Siis kylaseltsi rahvas jagas tõrvikud laiali ja ysna mitukymmend inimest, sh ysna palju lapsi, läks edasi matkama - novembris avatud uut kergliiklusteed mööda. Väga ilus rada muide, yle Võhandu jõe ja läbi kruusamäe, uus tänavavalgustus ja.
Jõuluime tehtud, ruttu koju ära. Ma kokkasin, lapsed otsisid jõulumunad välja ja ehtisid kuuse st nulu ära. Meil on juba 3-ndat aastat sama jõulupuu. Pärast kolmekuningapäeva viin ta koridori ja siis pehmema ilmaga õue kuhugi poolvarju. Nii jätkub teda veel kauaks.
Täna käisin emale raha ja provianti viimas. Eilsele jääle oli sadanud korralik sula jõululumi ja kuna väiksemaid teid ei soolata ja sahatakse viimases järjekorras, siis läks sinna sõitu nii mõnigi närvirakk, aga regionaalpoliitika tahtis tegemist sh maade rentniku tegemised yle vaatamist ja tehtud see poliitika sai. Kella 4 ajal kobisin voodisse ja ylejäänud päeva tegelengi teki all värisemisega. Kohe võtan õhtused ravumid ja las tulla ka minu väike jõuluime - ehk täna öösel ei valuta koledasti, ei tule krambid või juhtu muud, mis une vussi keerab.
Ja lilled õitsevad.

Mida teeb härmas võsas elav rahvas novembris

Ymber nulli naljategemine ei tee hästivarustatud maarahvale midagi. Kui on olnud hea aasta, siis yks kohutav vaenlane - villakoi - on ka talvevarustuse puutumata jätnud ja saab rõõmsalt õuetubades edasi tegutseda, kuni ylepõlve lund ei ole.
Hämar ja õhus rippuv jäide annab ainest lähenevatele jõuludele mõelda. Kaupmehed myyvad juba värvilisi tulesid ja mune, räägitakse, et raadios olla jõululaulu kuuldud. Mina ei ole. Ma peale striimimiteenuste muud ei kuula, uudiseid eelistan lugeda, sest nii saab infi kiiresti yhe peaevaatamisega kätte. Raadiodiktorite nämmutamine ajab mu hulluks - misasja nad heietavad! Aga niikuinii mul on põhiliselt silmamälu ja kuuldud tekstist ei jää meelde muud kui rääkija häletoon ja kõne meloodia. MITTE tekst. Mitte närust ridagi, eriti samal ajal muid töid tehes.
Selliste looduslike eeldustega on maru närune moosekandi ametit pidada. Aga kui mõni salmijupp v viisipala peas leierdama hakkab, siis ma enam ei eira seda ja ei lase olme sekka hajuda, vaid kutsun ta lähemale ja katsun kasvatada ja voolida, kombeid õpetada ja laulu moodi näo pähe vormida. Enamasti läheb vormimise käigus osa kaotsi, sest nt teksti tegemisel keskendun vormile ja selle käigus asi muutub päris palju, nii et esialgne viis ei kõlba. Aga nagu ma ytlesin, minul tekstimälu pole, teksti valan ma kirjavormi st visuaali, viis aga elab oma hoopis teistsugust elu edasi.
No täna juhtus jälle selline asi. Uurisin laste muusikaõpetaja saadetud laule ja siis tekkiski jälle yks omamoodi lugu. Palun lahkesti jorutama.
https://mustkaaren.blogspot.com/2019/11/hakkan-varakult-joululaule-treima.html

Kolm laulijat akna taga ja mu hyljatud kannel

Pori ja vesi on asendunud jää ja pruuni surmaga. Yhest kyljest, tore, et uputus lõppes, sel aastal enam kruusa, kiva ja teepaikamisega tegelda ei taha, aga teisest kyljest on kylmavõitu. Yhest kyljest jäid õues mõned sh aiatööd pooleli, teisest kyljest aga on toas oma aega oodanud asjandusi pikk rida.
Meie tiimimehhaanik ei ole oma palgatöökohaga õnnelik. Kurdab, et keeruline on, ja kõik vabad päevad lamab õnnetult oma toakeses ja ei taha paremaid roogasid, ainult omaette praeliha närida ja kõigiga õiendada, tema voodipesu vahetamiseks pean rakendama enneolematut konspiratsiooni, ei taheta isegi lõunamaale reisida. See tähendab, et tuleb endal hakata muuhulgas oma traktoriparandamise skille arendama. Õrn naesterahvas ei taha kohe kuidagi muude tööde kõrvalt veel sellega ka mässata... Aga ilma erinevate massinateta meie maal ei saa.
No mis ma jändan selle maa ja võpsikuga? Hää lugeja, mul on selleks oma väga kaalukad põhjused. Esteks, ma olen yles kasvanud metsa ääres kõrvulukustavas yksinduses. Teiseks on kogunenud terve rida elukogemusi, mis teeb kogukonna keskel elamise mulle talumatuks. Kolmaks, on mul pere, mille koosseisuga on võimatu kuskil kortermajas normaalseid suhteid säilitada, sh autistist laps, kes vahetevahel karjub. Neljaks, ma oskan ja tahan teha asju, mille jaoks 4 betoonseina vaheline tyhimik on kaugelt liiga vähe. Paljud toredad tegevused tekitavad ka ysna palju koledat myra... Ennem mässan metsa taga pori sees ja mängin vabalt mädapuiduga, kui kõnnin silmad maas ja seinaääri mööda korralike inimeste keskel. Minu maa olgu igasugu lollidest rollidest vaba, sest pole tähtis, millise suguelundiga kodanik toob linnast diivani ja metsast kyttepuu, pääasi, et on toodud ja ilma tylinata. Viimaseks, ma ei vaja yhiskonna armastust, kui sellega kaasneb rida ahistavaid ja alandavaid tingimusi.
Tagasivaade elule tehtud, nyyd väike edasivaade. Pagan, kyll on raske sõnu seada. See uus ravum on mu esimeste eluaastate minu mulle väga lähedale toonud, aga ma olin siis ju viisijuppides, meloodiates ja helides mõtleja. Lugemaõppimine ja raamatuteneelamine, hiljem väga koledaks läinud depressioon ja erinevad traumad ja hirmud mätsisid selle kinni, aga nyyd ma avastan ja arendan seda meloodilist mind. Teiste loodud laulude asemel katsun lõpuks ometi iseenda omi teha. Tyhja neist sõnadest, kui muu mind ymbritsev st mitteinimlik maailm neid ei kasuta. Mind toidab lihtsalt muusika.
Praegu on melanhoolse rocki aastaaeg, hämaralt nõrguv ja lõputult veniv.

Lõunapoolkera kevad

Mõned sõbrakesed puhkasid suvi otsa, sest neil oli talv,  ja nyyd on aeg kevadisi toimetusi teha. Helmekaktused, oma ajaloolistel kodumaadel epifyydid e jämedate puude otsas ja kõrval kõdu sees kasvajad, aga meie paras-teile-vöötmes toredad vastupidavad toataimed. Mul on neid praegu 2 sorti, täna näitan välja niitja helmekaktuse e Rhipsalis bacchifera "Oasis". Huvitaval kombel on just sellel liigil väga erinäolisi sorte, mille nägu on isegi teistest liikidest suuremate erinevustega. See isend on mul olnud oma 5 aastat kindlasti. Kuna helmekaktuste ymberistutamine on ebamugav - kaharat taime on ilma abiliseta raske ilma muljumata või veidigi katki tegemata liigutada - siis on ta selle vanuse kohta ysna pisike, ma olen teda ka ainult 2 korda ymber istutanud ja elab ta tagasihoidlikus 12cm amplis. Väga äge mittetaimepärase näoga taim ja kui te ei soovi oma majapidamisse alalõpmata õiepuru ja leheprahti ajavaid pelargoone või roose ja talviti väga rääbakaid nt begooniaid, siis on helmekaktused just see õige asi.

Hapupiimana lasub

...November meie sammalduval kodumaal. Maru kärsitu, melanhoolne ja yksildane on olla. See kõik on vettinud maailma ja pimeduse syy.
Ma remontisin eile paari vanemat laulu ja täna tuhnisin niisama kirjutatud, aga ylespanemata lugude kaustas. Õige mitu lugu vormisin ja vormistasin ära st kirjutasin pikemaks või tegin vabavärsis kavandist lõppriimi ja salmidega laulu. Ei, ei midagi lillelist ega naiselikku, ei sonetti ega heksameetrit, ma olen sundmõtetega laulukirjutaja. Seega kui elu tundub liiga tore ja kaunis, siis kutsun lahkesti Mustkaarna plogisse oma bluusikarjatusi lugema.
Siin yks väike isuärataja.

…

Olemata mälestuste aias

Ikka õitseb mõni veider puu.

Olen oma mälestuste aias

Kuninganna kui ka ryytel truu.

Astun mööda roosipõõsast

Täna see ei torka mind

Ei haara kurjalt varrukast,

Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda

Astun, syda kerget kartust täis

Väravast veel korraks välja kaeda

Kas mul vari ikka kaasas käib

Piirikivi avab silmad

Täna ta ei rõhu mind

Tulemata teod ja ilmad

Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega

Ruumist ruumi, aiast aeda

Täna võtan lisaaega

Keset minu veidrat aeda

Tunduda võib võõras

Teile ja koletu

Pealuuparukapõõsas 

Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma

Ruumist ruumi, ilmast ilma

Tahan peale saada silma

Keset uneudust ilma

Tunduda võib hirmus

teile ehk kohatu

Mu inglitrompetipõõsas

Ja kuradiõunapuu

Ääreni täis

Uued aknad on nõnda inspiratsioonipakkuvad ja lisaks sellele on maja tuntavalt soojem. Kui mitmepäevase ysna korraliku vihmasaju tulemusena maapind enam jalameest ei kanna ja uksest välja astudes hetkega märjaks saad, siis on õndsuse tipp punaste begoonialehtede vahelt õue vaadata.
Käisin lõuna ajal naaberkylas last koolist toomas ja nägin, et yleeilseni mitte väga täis maaparanduskraavid ja Võhandu jõe äärne lodu olid kuhjaga savist vett täis. Meie maja asub pmst madalama kynka otsas, nii et liigvesi jookseb kallakust alla, aga praegu on pinnas nii hästi kastetud, et enam vett vastuvei võta.
Mul on septembrist yks uus tore ravum. Kyll võttis aega, et psyhhiaater mu, ee, märkusi arvesse võtaks. See leevendab õhtusi krampe, ei lase mul paistes olla st kere ei kogu enam vedelikku, ja lisaks leevendab AD kehakaalu tõstvat mõju. Aga ravumi yks oluline kõrvalmõju on see, et väga varajased mälestused on asunud välja ilmuma. Mõni yksik neist on isegi armas, tore ja puha, aga 9/10 neist on õudsed, piinavad, ylekohtused ja masendavad. Nendega tegelemine, tõrjumine ja paremate mõtetega kinnimätsimine raiskab aega ja energiat. Kuna pereasjadega on niigi kyllalt tegemist ja need tegemised ei ole just helgeimad (ebaproportsionaalselt palju vaimupuudega pereliikmeid), siis on selline pidev eneseajupesu nyristav ja väsitav. Ma tean juba oma uuestiselgunud esimeste mälestuste pealt, et oma õnne ja rõõmuga pean ise tegelema, aga selle õnne ja rõõmu peitmine, et pealtnägijad kadedusest ei hulluks, on tyytu.
Kyll on hea omada maskisarnast olekut. Panen mina oma tavalised (äärmiselt mittenaiselikud) riided, et mitte öelda kaltsud, selga, räägin mõnest eriti vastikust ja raskest majapidamistööst (näiteks sygiseti uppuvast metsast pommiaukude vahelt kyttepuude väljatoomisest) ja keegi ei oska isegi kahtlustada, et minu sees elab Muusika.

Labidaliigutamise pyha

Sest manamine mõjus, õhkrõhkkond oli täna väga mõnus ja kõrge, maakera pysis änamvähem paigal. Ja ma pyhendusin agaralt oma usuobjektiga toimetamisele - maausulisel on ilusa ilmaga hää kuiv õues oma armastatud maad riisuda, kaeverdada, kraabitseda, kärutada ja kyhveldada. Yle mitme nädala paistis päike ja päris suve näoga päev oli, sajandivanuste puude alune sai ka suvisemaks - sygisesed lehed viisin komposti, aga rohetav muru jääb silma rõõmustama ju veel nädalateks.
Justkui ei olekski aeg lineaarne yhtlane joru, vaid aeg-ajalt pistetakse vahele hetki hoopis kuskilt muust ajast. See tänane ajasegaduslik suvepäev maja lõunakyljel asuva puiestikuga oli igal juhul imeline.
Vastik enesetunne ja kõrvalnähtudega yleväsimus jääb sellise kuldse meremaali alla peitu, mul on väga võimas st domineeriv nägemismälu.
Aga õhtul ilm muutus. Läks halliks, häguseks, tuuliseks, niiskeks. Ja ma leidsin vanade kuuskede alt sygise.
Seened.
Homme määran, korjan ja kypsetan.

Kuhugi on kadunud

Oo, uu, kui madalad on praegu õhurõhud. Väga, väga madalad. Nii et minu uimad on eriti uimased ja maakera kõigub suurema osa päevaajast. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, vaid tallan kindlat sissekäidud rada - lapsed kooli (kui just vaheaeg pole), kohve, kyte, veevärk, pesu, elukad, villamasinad, igasugu sodi, veidi aeda ja näpuotsaga muusikat. Omaksehooldajal  jätkub tegemist kauemaks, ja paraku võtavad kõik toimingud järjest rohkem aega, sest igasugu elu veidruste naeratades talumine teeb need elu veidrused kyll kaaskodanikele meeldivamaks, aga naerataja kulub seestpoolt hõredaks. Ja ohhohhoo, kui palju ma selliseid veidrusi olen yle elanud. Lausa nii palju, et minu maakeragi on seest tyhi ja kõigub tuule käes. Aga kuna seda keegi peale sinu enda ei näe, tea ja taipa, siis ei ole sellest ka mõtet kellelegi rääkida. No ma siis rohkem ei räägi.
Heale aiahuvilisest lugejale panen imetlemiseks yhe huvitava elupuupildi. No kõik teavad, milline on elupuu - igihaljas, lopsakas, ereroheline. Aga mul on siin 1 teadmata vanuses rääbaka olemisega isend, rohkem nagu elupuu luukere. Ei ole ta Filifera ega viirushaige. Ei ole suvel lopsakam ega talvel pruunikam. On selline, noh. Aga kuna ta kedagi eriti ei sega, välja arvatud seda lontrust, kes ykskord bussist kruusakoorma viisaka väljakyhveldamise asemel koos koormakattega lihtsalt nö värava kõrvale maha nätserdas, siis lasen ma puul rahus kasvada.

Yksilduse maastikud

Käes on kuldse sygise viimased päevad, sest lehtede langemisega hakkab yhele poole saama. Aga edehoovis on mul yks jonnipunn, kelle jaoks kestab mõnus niiske suvi. Arukask "Youngii" on tema nimi.
Mis siis, et sygisastrite tipphetk saab nädala pärast läbi ja tuules hõljuvatel õuntel on näol talvine irve.
http://kaarnalill.blogspot.com/2018/12/17-detsember.html?m=0

Metsa rohelises toas

Ostsin jälle uue (aga kellegi teise vana) autu. Sest meie vana sõiduautu vajab nyyd mh uut esiklaasi (sai kevadel kive, aga mõrad kasvasid yle kogu klaasi) ja veermiku jupikaupa väljavahetamist,  mõned mootoridetailid jm veel, ja sellisel juhul on yldiselt odavam number uuem auto osta. Ma ei saa aru, miks sõiduautosid põmst ajalehepaksustest materjalidest tehakse... aga sellele on õnneks juba ostja olemas, Kuusakoski. Tema on hea ostja, ei vingu, maksab kauplemata ja vormistab probleemideta ARKis ära ka, ja ei mingit lõputut õudust pidevalt remonti vajava st rahaõgiva sõiduauto ja samamoodi pidevalt remontivajava tiimimehhaanikuga. Sõiduautost mõni aasta vanem volkari buss, mida ma veel mõnda aega kasutada kavatsen, aga on hoopis teisest puust st rauast ja seda rauda jätkub kauemaks...
Ega uuem autu ka väga terve ja uus ei ole, esimese asjana ostsin uue gaasitrossi ja kallasin juurde kõiki vedelikke. Stereo ei tööta yldse, selle vahetamine on võrreldav tolmuimeja filtri vahetamisega ja ma ei muretse.
See kõik on eellugu sellele, et vanem tytar tuli nädalavahetusel kylla ja siis me tegime ymbruskonnas korralikuma proovisõidu, läksime metsa. Meie kandis käib kyll kibe metsalõikus, palgiautod muudkui voorivad teiselpool Võhandut asuva saekaatri suunas, aga on veel hulk nooremat metsa, mida mõnda aega lageraie ei ähvarda. Yritan ymbruskonna metsadest ja nende asukatest ylevaadet saada ja iga veidi aja tagant sõidan seenele. Ja linnas elaval töötaval tudengil on vahetevahel lihtsalt ilus, tore ja turvaline turistida, syvamaakast emaga seenele sõita. Värskelt vihmutatud õrnalt lõhnav okaspuumets on muinasjutuline. Minu jaoks on see taevanisuurust turvatunnet pakkuv paralleelmaailm oma sammaste, vaipade, kardinate, kuskil kõrgel pea kohal särava rohelise kroonlyhtri, ee, päikese ja mahedate, alati täiuslikult komponeeritud metsahelidega. Ja alati on keegi vaipadele kalliskive maha pillanud.

Veel puust asjakesi

Kaotasin täna jälle kuhugi tykikese iseendast. Vahepeal juhtub, et jõõõõõle väsimus tuleb kallale ja hakkab päris paha, siis magan paar tundi, ja ärgates ei ole ka kuigi meeldiv olla. Justkui oleks kuskilt teisest maailmast siia kukkunud ja see, mida ma siin näen ka tunnen, ei ole just meeldiv, tahaks "sinna" tagasi, ykskõik, mis see ka oli. Niimoodi tykkide kaupa ma "sinna" kaon ja läinud on juba päris palju.
Allesjäänud mina hoiab meeleheitlikult kunagi õpitud ja armastatud asjadest kinni. Kaootiline ja hõre see on, tihti kaob järg käest ja ma lihtsalt vahin eesseisvat asja, et kust, kurat, see siia sai, ja mis ma pidingi sellega tegema? Peas aga suriseb mõttetu madalpinge ja ykski töö ei edene.
Pildil on jälle yks kõver ja katkine asjandus.  Kui keski tunneb ära, millega tegu, siis auhinnaks on lehvitus ja tervitus, au ja kuulsust ei, seda saab päälinnast mõnest parteikontorist😁

Tõbi toas ja toa taga

Nädala keskel läks kurk natuke kibedaks, aga kes sihukest asja ikka tähele paneb, kui on kiire rohimise, istutamise, mädaõunte korjamise ja muruniitmise aeg pluss muud maised lõbustused. Eile õhtul aga läks enesetunne paiste ja köha kõlab nagu rikkis basskitarr.
Aga oi, kui ilus ilm sel nädalal oli. Loodus ALLES HAKKAB sygisvärvidesse minema, kuigi hommikud on viimasel nädalal olnud hallased. Täna oli päeval 14 kraadi sooja, aga ma hommiku magasin maha, lõuna ajal olin haige, pealelõunal tegin paar tiiru murutraktoriga, siis viskas selle kulunud niiduagregaat rihma maha ja ma kooberdasin tuppa tagasi. Nyyd mõlgutlen oma tyhise elu mõttetuse yle ja vaatan youtubest ilusaid lihaselisi trummimängijaid. Oleme ausad, tänu uuema aja kommetele on ka mõned nooremad suurepärased naismuusikud tekkinud, aga keskealiste naiste maailm on täidetud traditsioonilise nähtamatuolemisega.
Mõni post tagasi kirjutasin akendevahetusest. Suur tuba sai palju soojem, aga mitte oluliselt valgem.

Aju augud

Tegin lapsele kooli jaoks ykspäev yhe sygiseteemalise luulutuse. Õhtune aeg, ravumid juba võetud ja silmake und täis, laps tuleb suure murega, et ei oska laulu teha, emme, aita. Emme keerab ennast kirjutamiseks kõhuli, vaatab yhe silmaga paberit ja teise silmaga öökapil, ee, basskitarri kombovõimul asetsevat raamatuhunnikut ja teatab: Minu isiklikul ajul on tööpäev läbi, nyyd teeme Ott Arderit. St panen kirja ja peksan värsimõõtu iga esimese mõtte, mis pähe tuleb. Nii saab ka tehtud. Protsess näeb välja nii, et panen kirja 2 rida, ajutöö seiskub ja silm vajub kinni. Laps muutub rahutuks ja nõuab kirjatööd. Kirjutan veel 1 rea ja hakkan sellele sobivat paarisriimi leiutama, aga poole peal jään magama. Laps ajab mu jälle yles. Siis avastan, et vaja on parandada. Parandan yhe rea värsi ära ja pean teist riimipaari ka kõbima. /Protsess kordub veel yhe salmi jagu./ Pärast mõningast mässamist loen asja 2 eri hääletooniga ette ja me otsustame, et käib kyll, liiga hea ei tohi ka olla.
…..
Lehed hakkavad värvuma puudel
Juba teravad hambad on tuulel
Taevas on pilved ja tee peal lombid,
kummikud jalas, neis tujutult longid

Kolletuv muru on hommikul härmas
Linnud su pea kohal rivis ja parves
Lendavad ära, sest nemadki teavad -
Sygiste järel on alati talved

Järgmisel päeval tuli lapse klassijuhataja juttu vestma ja muuhulgas ytles, et laps kirjutas toreda luuletuse. Ma kardan, et ta on mu veidrate hobidega rohkem kursis kui võiks arvata.
…..
Täna hommikul istusin kohvitoobiga maha, et panen yhe maru hea värsi kirja. Panin youtubest sobiva instrumentaalmuusika, avasin kirjutusprogrammi ja avastasin, et laul on kadunud nagu ämblik tuules. Jälle.

Maksumaksja silmailu

Mul ei ole mitte yhestki sendist ega kopikast kahju, mis läheb nt koolide ymbruse korrastamisse, eriti headel juhtudel ka kaunistamisse. Mu vanema poisi kooli, praegune Võrumaa Kutsehariduskeskuse peahoone, on 1922. aastal asutatud  Väimela põllumajanduskooli ruumidesse mahutatud. (Teiste õppehoonetega pole ma tuttav.) Õnn, et see maja ei ole vahepeal tyhi olnud ja kinnisvaraarendamiseajastu hulluses pole hoonete ymbert vana minimalistlikult, aga järjekindlalt hooldatud haljastust hävitatud. Praegustest, eriti era-, aedadest erineb see õu märkimisväärselt. Mulle tuletab see meelde 30-35 aasta taguseid asutuste ja koolide aedu, kus entusiastid kasvatasid yksikuid saadaolevaid taimede liike ja sorte suure hardusega. Armas ajarännak.

Kõdupuidulõhnalist progressi

Nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga osutus, et tehnikasajand on traditsioonidest parem. Proteesitud yhekordne, talviti lisaraamiga 1,5 mm paksuse aknaklaasiga aken pole elu sees nii tuulekindel ja soe kui inertgaasiga täidetud pakettaken, mille klaas on 4(!!!) mm paks. Paketis aga on 2 kihti klaasi. Juulis ostsime 2 sellist suurt kasutatud akent, augustis-septembris said aknatehasest tellitud väiksematele avadele uued, vanadele visuaalselt enamvähem sarnased plastikpaketid. Minu eluea peavad need vabalt vastu, siis aga tulgu või veeuputus.

Abikaas mässab nendega. Tema on noor ja terve inimene, 4 aastat ehitajana töötanud ja las nyyd rakendab oma oskusi. Minu spessäl on ses osas lammutamine jms, mis ei nõua pikalt peene töö tegemist ja jala peal ringitrampimist, sest tervistkahjustav elu on jätnud oma jäljed. Minu ylesanne on kohale korraldada aknad, materjalid, keemia ja riistad, vahepeal selga venitada, vanduda ja ravumeid võtta, vajalikul hetkel aidata aken avasse tõsta ja loodida, ja nii see eluke mööda lohiseb. Abikaas oskab kyll, kui endas motivatsiooni leiab, paraku on motivatsioon sama keerukas nähtus nagu nafta maailmaturu ja eesti mootorikytuse hindade suhe.

Kurat, hoitagu soorollide teema seltskonnakroonika veergudel. Päriselu ei ole teater ja sooja tuba ei tehta suguelunditega. Ma ei taha kuulda silpigi sellest, et aga see ju ei ole naiselik, ja me nyyd sugugi ei saa aru, kas Mustkaaren on naine või mees. Sorri-not-sorri, ma tõesti ei kavatse hea lugejaga seksima hakata.

Aga sellest, mida ma ykspäev Valmierast ja mujaltki tõin, ja kuidas hakkab välja nägema siiani lage aiaserva tulevane kultuurpadrik, milliseid kuuski ja tsireleid sinna tuleb - räägib yks teine päev.

Kes teisipäeval kylas käib

See asjata ei longi. Mul tuli asjaolude kogunedes yletamatu vajadus Sõita ja hakkasingi aga pihta. Põhisihtkohaks mdg heade naabrite ehituskaubamaja Depo Valmiera linnas. Ai, mulle meeldib sõita. Lapsed olid koolis ja abikaasat minu hobid, nt kuusepuud, aknalingid ja voolikud, ei huvita, seega sain pyhenduda oma salajasele pahele, s.o. rockbändidele kõvasti ja loominguliselt kaasa laulmisele, sest keegi ju ei kuule, mmmõnus! (Eriti soovitan lauluhuvilistele Muse'i.)
Aga mis Valmieras on! Rekkade ymbersõiduteel linnaservas, tanklast lugedes esimese suure ringtee kõrval, on asutis nimega Kokaudzetava. See tähendab puukool e aiand. Eesti aiasõbrale tähendab Läti aiand sama, mis Eevale ja Aadamalegi, e paradiisi. Neil on meie omadest erinev valik, hinnatase on märkimisväärselt madalam e 25-40%, olenevalt taimegrupist, ja taimed ei ole isegi septembris kollased, massiivselt seenhaigusi täis või raagus, nagu ma nägin mõni päev varem Tartu linna taimekaupmeeste platsidel. (Juhanit ja Järvseljat see inf ei sisalda.) Ma leidsin sealt nii mõndagi toredat ja suupärast.
Ja milline kaunis näidisaed. See on kyllaltki suur, kõrgemate puude-põõsastega jagatud mitmeks nö toaks. Vasakult lugedes kõigepealt roosa, siis punane (silmapaistvalt punaste õite ja tumepunaste lehtedega taimedega), siis kollane (kollasele kergema ilme lisamiseks valgekirjut ka), siis silmapaistvalt sinine tuba. Myygiplatsi kõrval aga tore ymmargune okaspuupeenar.
Kahju, et suvi läbi saab ja minu eelarve kummist ei ole. Lätlased armastavad aiandust ja kliima on neil ka natukene soojem. Ja mis kõik Leedus võib olla, ja Poolas! Kaugemale ma oma iidvana bussiga minna ei tahaks :)
( Ja oo, kui palju pikki lugulaule saaks maha laulda, aga kurat võtaks, parem muusika on kõik inglise keeles, aga minul on olematu tekstimälu.)
Palun, Jõuluvana, anna mulle sel sygisel veel mõni selline päev.

Viimased valged õhtud

Nii mõnigi september on alanud vihmaselt, hallaselt ja vastikult. Sel aastal siis teisiti, see suvi paistab kestvat, loodetavasti ka lõpeb päikeseliselt ja rõõmsalt, soojalt ja lopsakalt. Delikaatsete isikuandmete liputamise korras teatan, et 2 nooremat koolilast läksid sel aastal varasemast rõõmsama meelega kooli, vanem poiss alustas kutsekas keskeri õppimist ja harjutab yhikas iseseisva elu elamist. Esimesed kommentaarid on olnud rahulolevad, erinevalt põhikoolist. Vanem tytar jätkab seda, mis käsil, tal on teha rakenduskõrgi viimane aasta. (Kuhu ta edasi läheb? Mis tal plaanis võib olla? Emasyda sygeleb juba praegu.)
Abikaasa on sama, ee, kõikuva teovõimega nagu alati.
Teised väetid ja tõbised tegelevad kah aeglase kustumisega, see on kogu eluslooduse saatus.
Aga ise olen tõbilane nagu ikka. Mind märtsi lõpus-aprilli algul tabanud tundmatu tõbi on mälestuseks jätnud pidevad kaelavalud, kerged koordinatsioonihäired, õhtused krambid koos hallukatega ja syveneva RA.
Selle peale ma ketran.
Ja lilled õitsevad.