Meil oli vahepeal vesi ära, sest otsekohe, kui algas talv ja kõik vedelikud, sh maapind, väljas jäätusid, siis ma jäin aikeks (palavikuga tatitõbi) ja jaksasin ainult kytte, toidu ja pereasjadega tegelda. Mul on iseleiutatud veevärk, mida aeg-ajalt on tarvis oludega kohandada. Osutus, et on haruldaselt varajane talv, juba septembris ostetud koridori aken tuleks lõpuks ette panna, aga kussa paned, kui kõrvalasuva ukse piit on mäda. No tuleb siis vana ukse komplekt ära võtta ja tervem asemele asetada. Noorem tytar tahtis teha midagi ilusat ja see aken ette panna, ma siis takseerisin ja juhendasin olukorda... Veidi proteste tekitav nõu lapsele oli: Mädapuit maha! (Muidu tuleb uus aken yhel päeval koos vana uksega maha!) See variant läks ka töösse. - Sellise aastaajaga kohandumise tarvis kulus nooremal tytrel 1 päev lammutamist ja abikaasil mõni õhtupoolikutund koos lapsega remontimist, samas, kui mina neil kyttepuude, mittevajalike tööriistade, veeämbri ja muu kohase ja kohatuga jalus kooberdasin. Hoolimata minu segamisest said nad majale õhtuks uue välisukse ette ja aknakese ka. Seejärel läks päev kraamimiseks, veel paar-kolm põdemisepäeva ja eile langesid soodsad asjaolud niimoodi kokku, et abikaas aitas mul veevärgi ära uuendada. Selleks kulus kyll mõningaid närvirakke ja palju jooksmist, aga veevärk on mulle pyha (haha, aga tõsiselt) ja selle nimel võib. Sest nyyd on koridoris plusskraadid ja asjad ei jäätu ära ka veits kangema kylmaga.
Täna ma nautisin selle mõnususi ja pesin pool päeva järjest igasugu asju. Õhtupoole läksin nii vapraks, et võtsin toobi kohvi - ja seda poleks vaja olnud. Mõned õhtuks mõeldud asjad jäid väsimusest tegemata, aga see-eest aju protsessib veidral topeltkiirusel igasugu asju. Hommikul on jälle vaja jäärajasõitu minna, sest vanem poiss läheb teise kylasse kooli, aga mina tuutuluututan unetuna yleval ja isegi krambiravum ei mõju.
Eks ma siis ootan veel natuke.
Pildil aga on aprill 2017, enne progressi, mädapuit kogu oma hiilguses ja enesekindluses.