Konstruktor

Jälle tegelesin lõbusasti oma igakevadise meelelahutusega, nimelt võimalikult suurte puude võimalikult väikesteks juppideks lahti võtmisega. Aga viimase paari aastaga on mu kerega midagi juhtunud,  veidralt nõrk, samas raske on olla ja isegi neid nunnusid väikesi pakukesi tõstes läheb syda pahaks. Õnneks saan ma seda teha vabakutseliselt ja oma tarbeks omas tempos, minu kallis kevadine lemmikmäng ei tohi ometi mängimata jääda. Praegu, pärast kõigest yheainsa klotsikomplekti kojutarimist, vedelen ja puhkan lapiti voodis ja paiskan õudusi internetti,  aga kohe-kohe rooman, tähendab, torman õue tagasi, oma kalli kuldse, siirupise ja sillerdava päikese kätte tagasi ja näiteks kylvan peiulilled ja suhkruherned ära. Konstruktoritega mängin homme edasi,  täna enam ei jõua hästi. 

Universumi tagumikupoolelt

Viimasel ajal ei tõuse käsi sugugi iga päev uudiseid lugema. Ja on ka põhjust, sest järjekordne Õelate Vanameeste tsivilisatsiooni sõnnik kobrutab mu isiklikule õuele aina lähemale ja lähemale. Just avastasin järjekordse nõmeduse:

Ty... kyll. Md, see bänd elab USAs ja liikleb lennukite abil. Md, tänu Hormuzi väina blokaadile on nafta liikumine aeglustunud ja lennukite oma samuti. Md, see pole ainus asi, mis Õelad Vanamehed korralikult nässu on keeranud, aga ma praegu ei hakka, lähen parem puid lõikama. Md, Õelate Vanameeste ylemaailmse vandenõu tõttu jõudis ka minu magamistoa seina mõeldud 9-ruudune tyrgi vaip kohale esialgsest tarnekuupäevast 5 (loe: viis) nädalat hiljem, ja tegu on ometi minu vana armsa kodu(ehitus)poega, mitte kelmide ja kaabakatega. Ok, Aristocratse ma ei saa, aga vähemalt on vaip kohal.

Ometi olen ma optimist ja saan teha rõõmustava järelduse - on kyll veel arenguruumi ja saab kyll minna veel hullemaks!