Praegu on väike sulaperiood, mis imekaunist lumest pehme porikaramelli tegi, aga see pilt on väärt 1000 sõna. Ja nagunii on ylehomme jälle kylm ja lumi.
Ma ei ela kyll riigipiiri ääres, aga piiripealse tunne on. Naha vahel kiheleb, et peaks tegema jao tisleritöid, st asendama kiirelt paar eriti hullus seisus akent, peaks ära lõikama viimse nutsaka mädapuitu, peaks kirjutama mõned laulud ja õppima korralikku saadet otsast lõpuni maha mängima. Aga valutav kere ytleb, et kõigepealt pese pesu, käruta kyttepuud sisse, pyhi põrand, ja siis alles vaatame, kas sa veel yldse midagi tahad. Ma olen leebe ja lahke inimene ja ei tahagi, sest soe tuba ja puhas kyljealune on asjad nr 1, kui peab piiratud jõuvarusid jagama.
Ei ole see niisama mingi põletik vms, vaid osalt kindlasti depressioon, kes ravumilt tappa sai, on peitu pugenud ja asunud õõnestustööd tegema kere kallal. Ma võin kujutleda ja kõigile rääkida, et lendan, aga ometi tatsan madalal maa peal, sest aastad on teinud oma töö. Ja minu paistes lõust annab kaaskodanikele teada: "Ah, mis tast muud oodata oligi." Hea vähemalt, et neid kaaskodanikke on vähe ja nendega kokku puutumiseks peab tyki maad maha sõitma.