Kadri kylmetas

Viisin noore tehniku ööseks linna tööposti otsa ja tulin ise tagasi. Sõita oli põnev ja erutav, sest vasakult paremale lendleva tahke puisteaine tõttu polnud teed eriti näha ja kohati ka tunda. Tagasiteel aga lendles see krohvipuru paremalt vasakule ja tuuletakistus sundis gaasipedaali raskemalt tallama. Linnast tulek on alati nagu muinasjutus - mida Nõia Majale lähemale, seda kitsamaks, kõveramaks, auklikumaks ja lumisemaks tee läheb, kuni lõpuks oled omadega näoli põõsas, tuulevaimud rebivad rõõmust ulgudes sinult su viletsat palitut ja kangeks kylmunud kindanärusid. Sa pead oma viimased jõuvarud kokku võtma, et kurivaimude ja kägistajaroosi haardest lahti rabelda ja otse kukkuda onni uksest sisse, ruttu surmavate valgete helveste eest peitu.

Need tapjahelbed on mulle elu jooksul parasjagu kurja teinud, aga siiani olen suutnud enam-vähem paraneda. Täna vaatan näkku asjaolule,  et mu imeline iseparanemisvõime on otsa saanud. Igasugu kohad valutavad huvitavalt ja keelduvad koostööst, mu käed on tuimavõitu ja kunagi tantsida armastanud jalad astuvad sirgelt, aga kobalt nagu tuuker Marsil. Mu kehalt on viimase 2 aasta jooksul lahkunud pealt 3 ämbri vett, aga vee alt on ilmunud mitte sire haldjas, vaid kõveravõitu vetevaim, ehk hulk väga põnevalt väga ebasymmeetrilisi konte ja kõõluseid. Ma vaatan ennast peeglist nagu võõrast imeasja. Peeglis ei ole kyll enam jälk paistes koletis, mida on õudne kogemata silmatagi, aga ka mitte yhiskondlikult aktseptaabel kodanik, vaid uudne põnev muumiasarnane eluvorm. Selline ma võiksin isegi olla, aga tundub, et kõik ikka ei ole päris korras ei seest ega väljastpoolt. Lohutan ja loputan ennast sellega, et talv on, et viimased mõned aastad ongi mul oktoobrist märtsini kehva olla. Et teen oma kohustusliku programmi ära, ja kui maja peetud, tõmbun hasartselt lammavillast asjakeste poole. Olen praegu väga suur hasartmängur, kui asi puudutab villu ja lõngu. Selge ju, kui on kogu aeg kylm ja pime olla, keerleb kogu elu soojatekitavate ainete, asjade ja tegevuste ymber. Kuna ma õpin oma uue peaga jälle uuesti köögis laua taga istuma ja näiteks pätikinnast kuduma, selmet roiskuva sisikonnaga surmväsinult tagatoas lamada ja tuima näoga moblamängu mängida, siis on muidu vastikust ja lootusetust täis pimedast aastaajast isegi naaaatukene rõõmu - kylm ilm tekitab erksa ja loomuliku soovi oma lõngakollektsiooni kasulikumateks asjadeks vormistada. Mul on ebanormaalselt palju lõngu, ja Valge Surma jumalad on sellest teada saanud ning erakordselt vara tulnud mind kudutööle ajama. Ja kui ma ei saa või ei viitsi, siis nad näpistavad mind, kuni mu varbad on surnud, käed paistes ja kaelanärvi issias lööb pähe.

Hyva lugeja rõõmuks yks selgem ja vaiksem hetk tänasest reisist, koduvõpsik ei ole enam kaugel, kohe-kohe rooman onni uksest sisse ja asun pätikinnast kuduma, pliiti kytma ja mobiili toksima.

P.s. supernuhke täis Faceebok soovitab mulle Hansapostist osta akordion (6200€), lilleline tugitool ja jahipyss. Mida nad välja on nuhkinud, mida nad plaanitsevad?