tulkõ syymä!
(See ei ole kokaplogi. Lihtsalt hyva lugeja peab saama valgustatud, et millest ma ometi elan ja kas tavalisel inimesel on ka toitumise muutmisest kasu või jaa.)
Aga Ruubõn ja Nele ei saa enam nisust, rukkist, kaerast ega odrast tehtud asjakesi näost sisse ajada. Imä on lugenud internetist tsöliaakiat kirjeldavat kirjandust (kliinikum.ee ja eritoitumine.ee) ja teab, et ka tema lastel ei tasu nuudleid närida. Kleepvalgutalumatus on geneetiliselt päritav, varjatult kulgev ja ebaselgeid tundemärke andev autoimmuunhaigus ja on ainult aja kysimus, millal ning kui kiiresti inimese või tema lapse elundid sisuliselt hävivad. Yks selle alaliike on nisuvalgutalumatus, mis on palju rohkem levinud ja varjatuma ning kergema kuluga, aga pika aja jooksul teeb inimesele ikkagi palju kurja. Seega, asjast teada saades tuleb tegutseda kohe, nagu siinmajas nyyd kombeks. Kui see asi selgus, siis alustuseks läks Lõunapoolusele kaks suurt kotitäit nisust, rukkist, kaerast ja odrast kuivaineid, kaasa arvatud nuudlid, oh vaesed Ruubõn ja Nele kyll. Imä hakkas päevapealt toiduainete ja pooltoodete pakenditelt lugema, mis sinna siis tegelikult sisse on pandud, ja osutus, et päris paljud kastmed - majonees ja sojakaste, eksole, vorstid, kotletilaadsed (paneeritud riivsaiaga!) ja isegi mittenisust jahusegud sisaldavad kas nisu või nisujahu järel tootmisliinil ristsaastunud jahusid ja tärklisi, osadel tootjatel on pakendil gluteenihoiatus. Kuna nisujahust makaronide ja saiatoodete söömisest oli meie peres varemgi terviseprobleeme tekkinud ja neid ma valmistasin niigi harva, pärmil kergitatud leib ja sai tekitavad lastel siiani nahaprobleeme, nii et massiivne võileivasöömine lihtsalt mugavusest oli ka viimasel ajal piiratud, siis ei olnud gluteenivabale kokkamisele yleminek raske ega keeruline - allesjäänud ained nagu juurikad, liha ja hakkliha, piim ja juust, kaunviljad, teraviljadest riis, tatar ja mais mitmel kujul olid mulle vanad tuttavad ja elu pliidi ääres ei muutunud palju. Pihve, kotlette ja vorste teen kyll mõnikord pidulikumas olukorras lastele, aga ma ise ei tunne neist absoluutselt puudust.
Mõni hyva lugeja kahtlemata teatab nyyd, et aga gluteenivaba toitumine on ju kallis. Ei, ei ole. Mugavustoidud on kallid, nt gluteenivaba leib, gluteenivabad kaerahelbed, kypsised-vahvlid ja muud spetsiaalsed valmistatud tervisetooted, kahtlemata ka eksootilised teiselt poolt maakera toodavad teraviljad ja seemned, aga leib-sai, makaronid, pihvid, vorstilised, kohukesed jms tööstuslikult toodetud valmistooted ei ole inimese ellujäämiseks asendamatud ning otse toorainetest kokkama harjunud inimese jaoks ei muutu kleepvalguga teravilju ära jättes eriti midagi ja see tõesti ei ole nii palju kallim, et peab hakkama eluvajalikke kulusid kokku tõmbama. Tõsi kyll, ebamugavam on, sest kohesöödavad valmistoidud kaovad ja tuleb rohkem lõikuma ning keetma-kypsetama hakata. Ja suuremaid koguseid, et vajadusel oleks midagi soojendada, võileivandust ju enam pole. Ma hakkasin muidugi toidulaua mitmekylgsuse huvides otsima erinevaid riisisorte ja riisi- ning oanuudleid, ja lastele see aasiapärane toit otse loomulikult meeldib. Mõnikord trehvab maisijahust pastatoodete otsa, ja mul on isiklik syymerõõm e guilty pleasure - hernehelbed, mida ma kasutan kiirtoiduna või näsin koguni kuivalt, sest hernehelves on krõmpsuv, õrn ja magus. Yhest kyljest, ostan kyll veidi kallimaid eksootilisi nuudleid jms, aga teisest kyljest ei kuluta enam kyllalt kallitele valmistoodetele nagu igasugu kotletilaadsed, majonees jms, majoneesi asemel hapukoore kasutamine on maitseasi, aga võimalik. Kohesöödavate kotletiliste ja viinerilaadsete peale kulub suurte koolilastega peres md päris palju raha, eksole. Kartul ja sõbrad mitmel eri moel jätkavad, nagu ennegi, ja ettesattuvatest värvilistest köögiviljadest salatid ning pajaroad samuti. Kooke, kypsiseid jms ma ei armasta juba ammu kypsetada, sest olles majapidamise ema, isa, bussijuht, varustaja, torumees, tehnikaylem, metsamees, perenaine, koristaja, korstnapyhkija ja muidumees, leian, et maiustustega plätserdamine on kyll see viimane asi, millega ma oma niigi surmväsimust täis õhtuid sisustama pean. Aga miskipärast ma ei tunne, et oleks millestki koledasti ilma jäänud. Lastele pole kypsiste tegemine keelatud, aga nemad ei taha samuti sellega eriti tegelda. Järelikult sobib, järelikult on kõik hästi.
Kindlasti läks mul midagi asjalikku ja väga tähtsat meelest ära, aga aeg on puid kärutama minna, meil on talv siiski lõppude lõpuks. Päike paistab ja soojendab ja seda kallist kytust ei tohi manustamata jätta.
15 kommentaari:
Hakklihatoitudele nagu pikkpoiss ja kotletid panen mina riivsaia asemel riivitud juustu. Ja ei paneeri midagi. Tegelikult saaks ju paneerida ka riivjuustu-munasegus, tekkis praegu mõte.
Riivsaia asemele saab panna ka miskisugust maisipuru, poes müüakse. Äkki needsamad hernehelbed sobiks ka paneerimiseks?
Sellist valmis kotletisegu, kus on muuhulgas hernejahu sees, olen näinud poes müügil.
Et kotlettide osas on kaks koolkonda üldse - üks paneb täiteaineks saia, teine hoopis keedukartulit, seda tean ka juba ammu.
Ja lõppudelõpuks sobib ka võtta lihtsalt hakkliha, plönniks pallida ja lapikuks litsuda ja pannile panna ilma muu täidiseta vabalt. Maitse järgi sool.
Variante on.
Kunagi liikus üle eesti retsept lillkapsapõhjale tehtud pitsast.
...kui lastel on konkreetselt nisu söömise järel nahaprobleemid, siis ei ole enam küsimustki.
Riivsaia asemel lasin šnitslitegijatel liha veeretada maisijahus, kõigile meeldis. Ma ise nii aega- ja vaevanõudvaid toite ei valmista.
Pärast nisukraami ärajätmist on laste nahad silmnähtavalt tervemad, ma saan seda mitme aasta katsetest järeldada. Pyhade ajal on alati toidulaud mitmekesisem ja sisaldab kõiksuguseid myrke, tagajärjed on ka alati vastavad.
Mina paneerin tihtipeale odrajahuga (tekstuur meeldib), nii et kindlasti saab igasuguste jahudega seda asja teha.
Minu isiklik õeke ei söö viimased paarkümmend aastat gluteeniga asju, piimatooteid ega ka liha, mune ning kala, maisi, tatart ega riisi, toitubki peamiselt köögiviljadest. Põhjuseks mitmesugused allergiad ja talumatused, nii et gluteenitalumatus üksi võimaldab siiski päris mitmekesist menüüd.
Mina teen alati kotlette kaerahelvestega. 50% veisehakkliha ja 50 % kaerahelbeid (eelnevalt niipalju vett lisatud, et moodustab vesise pudru). Siis maitseained, muna, segi kloppida ja pannile. Väga maitsvad ja krõbedad tulevad.
Tatrajahu on mõnus.
Absoluutselt. Meil on ses mõttes kerge ja lihtne värk, ei diabeeti, teadaolevalt allergiaid ega raskeid seedeelundkonna haigusi. On tõesti palju keerulisemas seisus inimesi ja ma mõtlen sellele ysna tihti. Ja sellele, et taolised terviseprobleemid tunduvad olevat kyllaltki alahinnatud ja aladiagnoositud ning neid avastatakse põmst viimasel hetkel enne haige surma.
Idee on hea.
Minu arust on tsöliaakia Eestis ikka väga aladiagnoositud. Õnneks Synlabis saab oma raha eest proovid teha ja need ei olnud ka üle mõistuse kallid. Sinna kõrvale soovitati Synlabi lehel teha ka piimavalgu talumatuse test, sest need kaks sõpra pidid käima käsikäes.
Sama lugu on täiskasvanute ATH-ga, mida osad psühhiaatrid keelduvad üldse jutuks võtmast või aru saamast, et tüdrukutel/naistel väljendub see teisiti, kui pisikestel poistel. Samas, mis ma kurdan. Inglismaal on täiskasvanute ATH diagnoosi saamiseks järjekord 5 aastat! Meil on asjad veel isegi hästi.
aga miks majonees halvem on kui hapukoor? kas muna või õli süül?
kotlettidega on minu raudne veendumus lapsest saati, et kõige paremad on nad ilma paneerimata, sest siis saavad sibulatükid ja natuke liha panniga ise kokku ja mulle väga maitseb, mis sellel kohtumisel tekib. Mu ema ei paneerinud kunagi ja nüüd on mul tunne, et paneeritult on valesti.
huvitavate riiside kohta jagan hiljutist avastust, et Coopis on üks kõige odavamaid riise Coopi oma kaubamärgi pruun riis. ja Itaalias kasvatatud ka (seal on keskajast saati kohalik riisikasvatustraditsioon, Po jõe äärsed sood andsid selleks hea keskkonna), tähendab, riisi kategoorias väga vähe toidukilomeetreid.
Majoneesi koostisosad nt tärklis on tootmisprotsessis mh nisuga kokku puutunud. Minu jaoks on probleemne äädikas seal sees.
Kotletindus on niigi haruldane pidupäevasöök, kogused on alati suured ja mul on harva aega sellega tegelda, sel juhul olgu see kallihinnaline tulemus ka kõigile ohutu.
Coopi pruun riis on meie vana tuttav. Mujalt nillin kampaaniaid bašmatiriisile. Huvitav on see, et erinevate tootjate pruunid riisid on mõnikord erinevate maitsetega.
need eri tootjate riisid võivad olla algusest peale eri sorti. Ega eri sorti kartulid ka ühtmoodi maitse, isegi kui neid kõiki koorega keeta.
issandhalasta, miks on olemas tootjad, kes panevad majoneesi tärklist. Tarplani omas õnneks ei ole (on mingid muud stabilisaatorid), aga äädikas on paraku jah. Sidrunimahlaga ei raatsi suurtootjad ilmselt teha.
Kindlasti, eriti kui tulevad eri maailmajagudestki.
Majoneesides on paksendajaks tihti modifitseeritud maisitärklis, maisi tootmis- ja pakkimisliinid on tavatootmises gluteeniga teraviljadega vaheldumisi vastavalt vajadusele. Ja sinepiseemnete tootmis- ja pakendamisliinid puutuvad teist toodet valmistades nisu ja jahuga kokku. Tootmiskulude kokkuhoidmiseks liine vahepeal põhjalikult ei puhastata, gluteenivabade toodete serdinõude täitmiseks aga kyll.
Postita kommentaar