Lihtsalt pajajuttu

Pliit ajab suitsu sisse. Ja mu tänast supitegu on vallatud roosakirjud päikesejänkud vaatama tulnud, hõljutlevad julgelt oma õrnu hännakesi kohe mu põrgupalava moosikatla kohal. Ajaloo huvides olgu mainitud, et moosi pole see pajake oma elus veel näinud, kyll aga keetnud vett ja loonud värvipurust ning lõngadest tumedaid suppe. Lisaks mikromajanduslik tõik, et ma lihtsalt ei raatsi kantmeetrite kaupa oksi niisama taevasse lennutada, lõkkes tekkivast soojusest tahan osagi kinni pyyda ja patta pista.

Tavaline lugu

Et kui ma yle paari päeva kasvukasse jõuan, on tomatid jõudnud endile välgukiirusel uued kylgvõrsed kasvatada, selmet jahedaid öid, madalamat päikesekaart ja karmi talve paratamatut lähenemist tunnetada, ja normaalse taimena viljad enne surma ruttu valmis kypsetada.

Ja tomatipadriku kohal päevitavad sellised eluvormid, millel niigi palju aruraasu pole, et igaks juhuks kylgvõrseid kasvatada, mille toel mullast rohkem vitamiine imeda. Ega ma seda neilt looda ka, nende töö on olla lihtsalt ilus.