Noh, et

Kuna mul on oma olemasolu pärast hetkel piinlik,  sest nägin internetis roosa maja pilti, siis täna rohkem ei kirjuta, lisan ainult pildi jaanilaupäevasest lillepeenrast.

Tegemata kodutöid

Tulen siis mina Põrgust tagasi, võtan hommikueinet, kraamin väheke, panen säärikud jalga ja hakkan puid lõikama. Päike paistab, õrn tuuleke kannab ringi õitsva ristikupõllu magusaid lõhnapilvekesi, õlg valutab ja selg torgib ainult natukene, saag põriseb kenasti ja kuldseid linte lausa lendab lõikevaost. Põllumehike sõidab traktorikesega ymber minu saare ja niidab ilusa ilmakese puhul ristikut. Maanteel kostab peenematki põrinat, mis aga mu koerakest pahandab - keegi jultunud kodanik sõidab rolleriga ebatavalisel ajal poodi ja arvata on, et hiljem ka proviandiga koju tagasi. Teisel pool lepikut, kus kasvavad ainult nõgesed ja valged myrgiseened, koliseb agaralt saetööstus. Me kõik võtame praegu välja oma saamata juulikuud, ja teeme seda kogu hingest,  sest päevad on juba mitu tundi õige juuli omadest lyhemad ja kohe-kohe saab jätkujuuli otsa.

Mõningase lõikamise järel osutub, et vaja on saeketti pingutada. Kolalaos aga osutub, et seal on mitu aega majandanud teistsuguse ajuruumiga kodanikud, sest ma ei leia kasti, kus saagede jubinad pidid olema. See-eest leian tyhje autojupikarpe, segamini rauariiuli, ymber aetud veevärgikolakasti ja muud nörritavat. Saagede võtmeid, samuti paari päeva eest paaniliselt taga otsitud relakavõtit, aga pole, nagu poleks neid iial olnudki. Ju siis Jõuluvana, Jeesus ja Odin otsustasid, et pole mul neid riistu vaja, ja käisid laos lammutamas, seega vihjavad, et ma pean puhkama, no eks siis lähen kohvipausile.

Kohvitoobi taga asetub alati nii mõndagi oma kohale ja mitmed segased asjad selgituvad otse imeliselt, nii ka häda tööriistadega.

Saladuskatte all teatan, et saevõtit asendavad teised riistad. Asi saab jonksu ja elu läheb edasi. 

Mis aga toimub kasvuhoones ja kuidas ma võitlen inimsööjajorjeni ja tapjatomatitega, sellest juba mõni järgmine kord.

Kibe

...kiire.

Aga ykspä oli õhtuvaatus selline:

Jälle kiire

Kuramus. See maailm, mille ma siia kokku tassisin, on nii kylluslik ja tähelepanunõudlik, et plogimise jaoks ei jää nagu yldse ressurssi. Et võtaks yhe, kaks, heal juhul kolmandagi asja ja vormistaks kauniks korrapäraseks jutukeseks või siis pikemaks päevikupalaks. Ei, kussa. Mul tekib päeva jooksul sadu mõttekäike ja ma märkan tuhandeid pisi- ja suurasju, ja nad veerevad yksteisest mööda, yle ja läbi, ja moodustavad imekiiresti tekkivaid ja kaduvaid kaleidoskoobimustreid, ma täidan nende tahtmisi, ronin nende vahel, tõstan neid ringi, otsin ja kaotan neid, väsin nende tagaajamisest ära ja avastan, et on õhtu hilja, tumelillades pilvedes on veel õrn oranž triip, ma vist ikka pean magama minema.

Lihtsalt pajajuttu

Pliit ajab suitsu sisse. Ja mu tänast supitegu on vallatud roosakirjud päikesejänkud vaatama tulnud, hõljutlevad julgelt oma õrnu hännakesi kohe mu põrgupalava moosikatla kohal. Ajaloo huvides olgu mainitud, et moosi pole see pajake oma elus veel näinud, kyll aga keetnud vett ja loonud värvipurust ning lõngadest tumedaid suppe. Lisaks mikromajanduslik tõik, et ma lihtsalt ei raatsi kantmeetrite kaupa oksi niisama taevasse lennutada, lõkkes tekkivast soojusest tahan osagi kinni pyyda ja patta pista.

Kõik teavad

Et põhjamaise heaolu juurde kuulub hubane kodukolle.

Ja muud ma ei tahtki ytelda.

Tuhm hõbejas valgus

...on sellel suvel, ja metalne surma maitse.

Aga ligustriin õitseb ja on rahul. Alustas ta sel ajal, kui harilikud sirelid oleksid pidanud lõpetama. Esimesed kobarad juba pudenevad, aga viimased õilmitsevad visalt ja tuuletul õhtul täidavad õue pöörase lõunamaise lõhnaga. Oleks neid tuuletuid õhtuid rohkem.

Kuidas ma laulu ära kaotasin

Tartu lapsed kasvatasid kogemata mitutuhat igasugu taime. Et need ei mahtunud korteri akendele ega rõdule ammugi ära, siis toodi mõnedsajad mulle nunnutamiseks või siis ellujäämiseks. Lapsed ehitasid isegi kastid ja tassisid neisse mõnevõrra kompostimisele minevat heina ja muud mutru. Kuna istutamise jaoks oli sellest vähe, siis tuletasin meelde oma iidseid mullategemise oskusi ja kärutasin juurde. Ma sain hakkama, jess, jess! Praegu on selleks ka väga mõnus soe ilm, peab ytlema. Ja isegi mu pea hakkas täna korraks normaalselt tööle ja suutis kastidele varjevõrgu jaoks konstruid korraldama hakata, avastus missugune, ja mitte ainult see!

Töö käigus tekkinud avastuste käigus avastasin, et suudan jälle erinevate saagedega erinevat puitu lõigata ja relakaga lihvida, sest seda on kunagi, kinniste Põrgu-uste taha jäänud aastatel, tehtud omajagu. Aga vara rõõmustada. Laias laastus 4/5 tööajast kulub riistade otsimisele, korraks käestpandud ja siis teadmata suunas põgenenud asjade tagaajamisele ning siis pärast veel ka riistade tagasi tuppa tassimisele, mille käigus mõni asi suudab jälle ära kaduda. Ma TEAN, et see ei peaks nii olema, et see raiskab niigi vähest asjalikku aega ja jõudu, aga yritan mõelda, et praegu on käsil allesjäänud oskuste ja võimete väljaselgitamine ja proovilepanek, et kiire tulemus ei ole elukysimus. Kere on veits imelik, näiteks arvab, et 32°C varjus, ehk siis u 55° päikese käes on mõnus soe, mitte et peaks kuumarabandust kartma, ja käsi ei saa õigel ajal aru, et relaka korpus on tuliseks läinud, ja sõrmeliigesed ei suuda enam täpselt haarata, vaid väsivad ruttu ära ja siis hakkavad oma elu elama. Aga see kõik on köki-möki, sest ma peaaegu tundsin korraks, et olen jälle elus ja raske viltvaibana rõhuv ning tuimakstegev surmaune-tekk on kõrvale nihkunud, ma sirutan juba käe, lykkan jalaga ja kohe-kohe olengi selle alt väljas ja vaba.

.......

Töö kõrvale muusikat kuulates tekkis mu pähe laul. Tundus, et selles on sisu ja tunnet, et seda isendit on mõtet yritada kirja panna. Ja et värisevat kätt puhates mitte ylejäänud keret niisama vedelema sundida, tõin toast laulukirjutamise tarvikud. Aga siis, kurat võtaks, vahetasin muusikat. Osutus, et see uus muusika on mul kinnistunud töötegemise muusikana, kohe tulidki töömõtted kallale ja laul ehmus vait. Ja et vana muusika miskipärast justkui torgib, räägib juba mingit uut lugu ja ma kaotasin just midagi väga hinnalist.

Kurat.

Et hyva lugejat mitte pisarateni kurvastada - kõik ei ole päris kaotsis. Ma jõudsin juba loo sisu ja mõned read valmis kypseda lasta, enne, kui käsi hakkas puhkuse järele karjuma. Vähe, aga alustamiseks piisavalt. Aga enne töö!

Sirelid-sirelid

Suvi saabus sel aastal juba mai keskel kärarikkalt, palavalt ja veidras järjekorras nagu rändtsirkus inimestele, kes ootasid 1000 aasta jooksul paika pandud paraadi. Mul oli oma elukogemuse juures imelik tunne kuulata ööbikut mitte karges ja alles puhkevas hiliskevades, vaid heinaaja soojuses ja roheluses. Kui vanasti nt ebajasmiinid õitsesid, siis olid ööbikud juba palju vaiksemad, sest töö munadega, aga sel aastal hakkas meie isegi poolvarjus kasvav 100 aastat vana jasmiinipõõsas tavalisest vähemalt 2 nädalat varem õitsemisega pihta ja ajas kõik kalendrid ja kellad sassi.

Hariliku sireli õisi ei näinud ma peaaegu et yldse, isegi nuusutada ei saanud. Sest. Juba suured õiepungad said selle 1 turske öökylmaga vähe kannatada, ma nägin need yksikud esimesed õied ära. Aga parasjagu oli toimumas kõrvetava päikesega põud, kus vähemalt 3 nädalat ei sadanud tilkagi ja päike paistis, nagu oleks see ta elus viimane kord meie peale paista. Ja minu reptiilikere, mis pole elu sees päikese käes villideni kõrbenud, vaid elutekitavat valgusallikat nautinud, tundis, et kurat, imelikult kibe on. Ja seda imelikult kibedat kipitust tunneb viimastel aastatel järjest rohkem ja rohkem. Ei, see ei ole puruvana vanamuti luulu, vaid teadlaste poolt mõõdetud asjaolu, et UV-kiirguse tase on mitme näitaja ulatuses tõusnud. Ja sel aastal need näitajad kõrvetasid mu sirelite õied ära. Kuradi teadlased, ma ytlen! Aga need teised sirelid, nt ungari, karvane ja Miss Kim, mille õienupud mai alguse -5 ajal veel alles noorukesed olid ja pungast ninu pistma hakkasid, jõudsid mai kuumalaine ajal aprilli uputustest jäänud veest toitudes kosuda, et nyyd esimeste äikeste värsket vett ahmida ja õide plahvatada. Jah, PLAHVATADA. (Kuidas see vesi põuaajal töötada sai - nimelt on siin meie jalataldade all mitte tavaline sõmer lihtsalt natu savikas muld, vaid juba labidalehe sygavusel huumusekiht lõpeb ja algab selline vintske savi, et lõika tellisetoorikuid ja pista kohe ahju. Selline pinnas hoiab niiskust uskumatult kaua.) Aga harilik sirel, varajane põliselanik, jõudis sõna otseses mõttes 3 päevaga niimoodi ära kõrbeda, et ma nägingi ainult sõna otseses mõttes 3 õit. - no et esmaspäeval käisin sõitmas, panin auto põõsa kõrvale ja rõõmustasin, et näe, ongi käes. Siis oli hulk muud kibedat kiiret vaja lahendada ja kui ma neljapäeval jälle samuse põõsa alt autot võtma hakkasin, jäi suu yllatusest lahti - mida hekki? Mida armast jumalat? KÕIK sirelite õiekobarad on kiirelt närbunud ja pruunid, okste tipus asuvad pungad, mis peaksid kasvu alustamise ootuses olema värsked ja suured, olid imelikult justnagu täiesti puudu, lehed tumedad, lokkis, nahkjad ja veidralt väikesed. Sellist vaatepilti pakub nt murdunud oks, mis on lõkkeasemel pealt nädala kuivanud, AGA sellisel õiepungadega oksal peaksid ka ladvapungad näha olema... aga ei ole ju... ma pean pärastpoole tujutõstmiseks vist teiste lillede lisaks mõned karvase sireli õied tuppa tooma, muidu jääb varasuve tunne lahjavõitu ja lõhnabukett hõre, onjä.

Ja siis on mul hullud rohtlaliiliad, mis kasvavad inimese kõrguseks ja isegi nälg, katk, teod ja vesirotid ei võta neid. Mul on neid 2 erinevat, 1 on botaanikaaia seemnetest kasvatatud jurakas, ja teine Maxima poest ostetud kärbunud juurikast sirgunud iludus. Paistab, et neile meeldib meie uus reaalsus. Kui vanasti kasvas rohtlaliilia ainult Tartu Botaanikaaia palmimaja ees asuvas soojas kaitstud lohus ja talvitus koheva katte all, siis minu juures elab ta ainult heinakõduga parandatud savi sees loode- kuni kirdetuulte käes. Mulle isiklikult needsamused tuuled ei sobi absoluutselt,  aga näe, rohtlaliiliad saavad hakkama. Kirjutan oma mõttevälgatust, vaatan aknast paistvat millist vaadet, ja näen, kuidas nad oma õitsvaid päid veidi jahedas ja ning minu jaoks hammustavas loodetuules kiigutavad. Neid see muidugi ei hammusta. Nagu ei purenud  juba tärganud latvu ka see palju pahandust teinud öökylm, mis aga enamuse hiidlauke haigeks tegi.

Hyva lugeja jaoks eilne tokument yhest surematust. See, muide, on antud kohas isekylv,  ma pole sinna iial yhtegi rohtlaliiliat istutanud, selle emataim oli oma 6-7 meetrit kaugemal. Ma nimelt ei kõpla oma aias ja rohin ka täiesti suvaliselt, ja loomulikult jätan sibulike seemikud kasvama. Mõnikord saab mõnest sellisest tegelasest tõeline yllatus ja kingitus.

P.s. Bloggeri moblarakendus laseb ainult rõhtpaigutusega pilte yles panna, selle iluduse algsest pildist pidin alumise veerandi maha nysima, sest rakendus keeras pildi järjekindlalt kylili, paigutuse seaded aga olid minu eest hästi peidetud. Ja nii jääb ylejäänud maailmal nägemata, kui ilus sinine on sinitaevas ning kuidas lillevarre taga naudib elu - tadaa, saagem tuttavaks, sireli sugulane -, ligustriinipõõsas. (Mis iidsetel aegadel kasvas Muhedike garaaži ees liivapinnasel, aga Muhedikud loovutasid ta mulle põhjusel, et liiva sees see põõsas ei elanud ega surnud. Noh, esimesed 4 aastat tegeles ta siin silmnähtava kohanemisega, siis hakkas tasapisi õitsemist proovima, aga sel aastal kavatseb õitseda, nagu jaksab. Te ei taha teada, millega ma teda toidan.)

Pärast lõunat

Äranäritud kuusekeste vahelt paistab päikeseke. 

Muruke on jälle imekiiresti yle kasvanud natuke.

Sygisese pööripäeva ajal kell 4 on juba suhteliselt õhtu.

Aga ma olen harjunud, et sellisel soojal ajal läheb päike 3 tundi hiljem looja. Veider ja naljakas on, kui loodusjõud ja -nähtused teevad tavapäraseid asju imelikult, keeravad sinu aja- ja ruumitaju natuke vussi. Justkui oleks ilusasse unenäosse sattunud, aga päriselus ei ole iial nii kerge, vaba ja armastatud olla. Ma siis naudin niisama seda kiirgavrohelist hilissuve, mõtlemata kõigele sellele, mis puudu. 😀

Juulivaikus

Ma käin alati ringi, kulm kortsus ja käsi valmis esimese ettejuhtuva asjaga saatuse toodavale virutama. Sest viimasel ajal tekkinud rahu ja vaikus on väga mõnusaks osutunud ja seda tuleb elu veidruste eest ometi kaitsta, ka tõrjemaagiat ei saa mängust välja jätta. Kuna ma ei kavatse mitte iial mitte yhelegi vastassoost isikule oma malbuse, mitmekylgse hääduse ega kaunidusega muljet avaldama hakata, siis võin seda poosi endale lubada.

On ka põhjust.

Teisest kyljest, elu õppetunnid olid päris kallid.

Si vis pacem, para bellum. Ma ei kavatse sellest kunagi yle saada.

Ja niikaua, kuni maailm järjekordset koledust, käkki või lihtsalt pisikest katastroofi haub, tallan ma oma ylekasvanud õuemurul ja teen tavalisi juuliasju. Teate kyll, kyhvel, ämber, käru ja need teised õuemänguasjad.

Mängumaja on ka ylekasvanud.

P.s. mõned haruldused said lae all kuumakahjustusi, kraadiklaas näitas juunis mitu korda pealt 40 isegi lahtiste luukidega. Taimed lihtsalt  seisid oma kohal, ei kasvanud ega kuivanud. Ja mu iidne seljaaju tundis, kuidas päike sirinal kõike elavat kõrvetab nagu jumalikult hiigelsuur keevitaja taevalikus laevatehases. Aga nyyd on huvitavam, ööpäeva keskmine seal 17° C juures. Toasolijatele mõistlikum ilm muidugi sobib, kõik triipla elanikud on julguse kokku võtnud ja kasvada otsustanud.

Paelu ja tokke tuleb veel kõvasti juurde panna, sest tomatid on tõesti hullunud.

Päikesekuivatatud pärismaalane

Ilm on soe.

Või natuke isegi liiga soe. Päike on õrnale lõunamaa loomale e mulle mõnus, aga miskipärast ei jaksa ma sellesama kalli päikese käes enam palju nt puid riita panna, vee tassimisest, maa kaevamisest või kivade veeretamisest rääkimata. Eks ma siis teen midagi muud, mängin veevärgiga või rohin tomateid või sordin pesu või istutan tyrgi ube või.

Palav on, no ei jaksa yhe asja juures pysida. Pagan, ma PEAN nyyd minema seda, ja möödaminnes toda kolmandat asja ka tegema.

Ja ei mingit korda ega sisteemi, ärge isegi unistage.

Mis ma ytsin!

Hypik ma olen ja hypikuks jään. Ykski imeline ravum ei võta minult ära lapsepõlves kogetud ohtraid peapõrutusi, Surma Taevast, surmahirmu- ja piinamiskoolkonna pedagoogika abil imelikuks lapseks kasvamist ja muid asju, mis normaalsetest inimestest juurvilja ja/või joodiku teevad, aga minust rahvamuusiku, ei anna imeliselt mulle võimeid, mida mul ajus absoluutselt pole, nt kannatlikkust, pysivust ja korralduslikku geeniust, ei lapi mu räbaldunud keha ega imelikku matemaatikat täis mõistust, ei anna mulle ebanormaalselt alanud ja õudselt kulgenud elu asemel midagi muud (kuigi vahepeal juhtus kogemata justkui loteriivõit minu Viimasesse Peatuspaika jõudmise näol), ei kustuta ega asenda, vaid laseb kõigel eelnenul särada ja selgelt meeles pysida, kuid oskus sellest kõigest järeldusi ning oma parimaid valikuid teha olid paraku juba enne olemas, nyyd tuleb nautida nende valikute tulemusi. Õnneks on igasugu õudustest ikka päris mitu aastat möödas, teravaid tundeid erinevate päästikute peale tekib harva ja praegu tuleb mõni väga ammune asi meelde kogemata - näiteks ma mäletan, kuidas mu kaelaluu valutas,  syda oli paha ja kogu keha undas, surises ja kipitas (pärast tavalist korralikku raputamisega peksuseanssi, need on mu elu esimesed ja paraku suhteliselt ainsad väikelapseeamälestused) ja nii vastik oli ennast liigutada, justnagu praegu, ainult kael ajab pilli, keha ei kipita nii kõvasti, see on yleväsimusest tekkinud libavalu.  Või kuidas ma pärast mitmepäevast mälukat olin äkki keset õue ja imestasin, et oo, hommikust sai õhtu, päeva ei olnudki vahepeal, kes ma olen, kes on need hiigelsuured inimesed, kus ma olen ja kuidas ma siia sain? Need on veel ilusad lood, enamus nii kenad ei ole, ja paraku olid need ainsad, mis mul olid ja mida ma teadsin, mitte midagi muud lihtsalt polnud olemas. See kõik ei kao niisama kuskile ära, see on alati osa minust ja sureb koos minuga, mitte enne. Ma saan täiesti aru, et see on ebatavaline, ju siis tuleb mul kummikeksu ja jäätise peal yles kasvanud ylejäänud inimkonnale tõesti lõplikult hyvasti öelda, pärast paljusid ebaõnnestunud suhtluskatseid peab tunnistama, et tegu on tsivilisatsioonide ja väärtussysteemide erinevustega ja neid paraku yletada pole võimalik. 

Ravumit ei võta ma iga päev, vaid ylepäeva, fyysilised kõrvalnähtused kipuvad kumuleeruma ja ma pean oma keret õrnalt kohtlema, sest seda läheb iga jumala päev vaja. Kusjuures see rohi kyll RAHUSTAB mind, justkui paneks ylekoormatud arvutil mõned liigsed aknad kinni ja aitab hetkel olulisele tegevusele keskenduda. See on täiesti uus ja enneolematu, sellist myravaba keskendumist ja ilma segajateta KERGET ning kiiret mõtlemist pole ma elus kunagi varem kogenud muidu kui ainult hetkedel enne yldnarkoosi. Mul tekkis seega mõte, et see ravum võib teatud tingimustel aidata nt peapõrutustega inimestel aju normaalsemalt tööle saada, võib-olla kuskil seda selleks isegi kasutatakse. Aga kurat, see teeb mu silmadega asju. Minu hulluarst kahjuks ei syvene kunagi sellesse, mis ma räägin, seega tuleb järgmine kord silmaarsti paberitega teda kylastama minna. Muidu ei näe ma sygisel enam munagi. Mu uus pea võiks ikkagi oma põhiylesannetega hakkama saada - näha, kuulda ja mõelda, poolikud lahendused kahjuks ei sobi.

P.s. täna yritasin laule kirjutada. Tundeid ja mõtteid oli mitu, aga ylikõva vait olemise dressuur hakkas mitme teema juures esimese salmi juures karjuma ja ma loobusin. "Ära jumala eest räägi, mida sa mõtled, hoia oma tunded endale, raisk.". Aga tuli välja laul sellest, kuidas laulukirjutamine ei tulnud välja. Homme asetan selle lauluplogisse ka, praegu ei viitsi pabereid otsima minna. Mängin paar napakat moblamängu ja siis elan oma teist, paremat elu unenägudes. Mul ongi seal justkui terve elu kindlate kohtade ja inimestega, ma ei jõua ära oodata, kuni lõplikult sinna saan.

Tsungel

Aegamööda nädalaid on kadund, keerat kruve, mulda kärutet. Kõigega, mis ligund, lagund, kõdund, selle toa heaks pole närutet. Hooviservas on veel mõni hunnik, millest kärutada nõnda hea. Kiirelt mööda läevad kaunid tunnid. Õunad valmis saavad ysna pea.

(Laulda Juhan Viidingu häälega, kastekannis herneid kõristades.)

Suvejuttu

Nädal algas sihukeste kylmadega, mis jäätasid korralikult auto esiklaasi ja võtsid ära mõned liiliad ja hortensiate võrsed, aga nagu minu heitlikus elus kombeks, pööras ilm äkki ära ja õues töötamiseks otsisin välja päevitusriided. Olgu öeldud, ma tunnen ennast talutavalt ainult ilusa ilmaga ja praegu tuleb ette hetki, kus mul on isegi päris hea olla. Nii hea, et ma isegi ei mäleta, MILLAL viimati nii terve ja rõõmus olin. Aga siis astun hooletult ja mõni tõbine liiges röögatab: Mida sa tormad niimoodi segaselt, ma läksin katki just praegu! Aga nagu veel on öeldud, ilusa kõrge rõhkkonnaga on see kuidagi vähem piinarikas ja hõivab vähem tähelepanu, mida saab siis mõnda vajalikumasse kohta suunata.

Puud lõhkusin ära, riidaaluseid valmistasin ette, lõikasin ära osa mädand saunapalke, lammutasin lootusetus seisus vanad aknad eraldi materjaliks, istutasin puid, pesin pesu ja tegin syya, aga seda viimast minimaalselt - kiirel välitööde hooajal pole kunstidele, sh kokakunstile, aega raisata. Hypikuravi kulgeb aeglaselt, ma kasvatan tyhjalt kohalt endale uut isiksust praegu. Sisuliselt on mul uus pea. Kunagi sai siin plogis nalja visatud, et mul on vaja mitte sanatoorjumi, haiguste ravi ja palju tabletti, vaid uut pead. Noh, tänu mitmele asjaolule mul nyyd ONGI uus pea. See pole kyll võrreldav 20-aastase puhanud ajuga, ma olen siiski elanud 48 koledat ja tervistkahjustavat eluaastat, aga vahe aastatagusega on tuntav.

Kerel on ka kergem. Oleme aus, lisaks paranenud teguvõimsusele meeldin ma endale kergekaalulisemana rohkem kui 105-kilosena. Ma saan jälle mõnevõrra normaalsemaid riideid kanda, lisaks funktsionaalsusele (taskud! liikumist lubavad lõiked! head ja eluviisikohased materjalid!) näevad need ju ka paremad välja kui 4XL asjakesed. Hoolimata sellest, et ylejäänud maailma silmis olen jäle keskealine vanamutt, on MINUL hea. Tähendab, parem, kui eelmisel suvel.

Paar posti tagasi kirjutasin, et kolisin välja ära. Selles asjas pole midagi muutunud.  Tuppa ajavad mind ainult nälg ja uni. Ega ma siis niisama ei päevita ja lilleta, lisaks mu eelmise minu korraldatud segaduste kraamimisele tuleb tegelda ka uue aasta jooksvate hädadega, nt rohimise, kaevamise ja istutamisega. Täna oligi Hooaja Esimene Rohimispäev, palju õnne meile!

Ja pleieris piriseb õuemängude taustaks ilus laulu- ja mänguleht ainult ja ainult eesti mettalmuusikaga. Yks tõsine asjahuviline tegi ära suure töö ja kogus 1 nimekirja kokku mitusada laulu. See on nii põnev ja paljupakkuv, samas mõtteidtekitav, et peaks täiesti arvustuse kirjutama. Ja loomulikult paneb see muusika tööle mu peas elavaid bände. Ja otse loomulikumalt aitab see tähelepanu koondada ja suunata, sest vaikuses hakkavad igasugu mõtted plahvatuslikult paljunema, ketrama, undama, ragisema ja karjuma. Vaikus on minu jaoks segadus, kaos ja myra, aga mootorite rahustavat myrinat meenutav elektrikitarrimuusika tekitab mõnusa rahulolutunde ja aitab pilku eespool kulgeval rajal hoida, misiganes see rada siis ka poleks, korrastab ruumi ja parandab haavu. Ma armastan, tahan ja vajan muusikat.

Kas maailmas siis sedalaadi muusikat vähe on tehtud. Oi ei, aga see on EESTI oma kraam ja osa meie kultuurist ja ajaloost, näitab meile peeglina meie nägu ja õpetab elu. Ei tohi kade olla, nii head asja peab ka hyva lugeja nautida saama. Palun lahkesti!

Spotify laululeht

Avastusi

Viimasel ajal olen ma muudkui väsinud, nagu kosmosest kukkunud, välja väänatud, ära kurnatud ja mu toss on väljas, selmet olla oma õiges kohas. Ootamatult  sattusin spetsialisti juurde (naistearst!), kelle esitatud kysimused viisid järelduseni, et minu sees elab ja mu sisikonda õgib gluteenitalumatus, sest täiskomplekt symptomeid ja summana päris jäle enesetunne. Veel 1 autoimmuunhaigus, aitäh, universum!

Täna vestlesin eakama inimesega, kes sellega samuti ammu elanud. Ja praegu olen rõõmus, et peale 4 tervistkahjustava teravilja on järel veel u 400 asja, millest toitumisel on leebemad tagajärjed, ja et suvi kestab veel, päike, soe, pilvitu on taevas, meri sinine. Ja et venelaste toss ukrainlaste maa hävitamisel on otsa saamas. Sel nädal on kohe selline ilus.

P.s. antud lillepeenar, väga võimas, värvikas, graafiline ja elujõuline Oudolfi peenar, on tänaseks likvideeritud, sest sisaldas põllumehi huvitaval määral rapsi.

Puudega

Käisin mina oma nähtamatutel tuttavatel kylas. Kuulasin mitutki harivat ja kosutavat vestlust, ise ei hakanud eriti targutama. Lugesin hulka häid mõtteid, endal polnud tungi palju öelda. Sest kui keegi on öelnud midagi sellist, millega ma saan ainult tuliselt nõustuda, siis on juba meel Minusarnase Inimese (TM) olemasolu yle nii hea, et sellest täiesti piisab, ei pea minema Neile seda nina alla hõõruma. Olen juba väga ammu tähele pannud, et oma olemasolust märku anda pole yldiselt  tark, leebematel juhtudel sind lihtsalt  tõrjutakse passiivagressiivselt, palju kordi  on aga juhtunud, et mõni mees leiab, et korralikud kättemaksuaktsioonid on miinimum, Selline Olemise eest. (Hyva lugeja ärgu muretsegu, õudusi täis aastad ja koledusi teinud inimesed on mu pealuu sees peidus ja välja tulevad nad sealt ainult ametiisikute juuresolekul. Teisest kyljest, nad on seal peidus, aga alati minuga.) 

Palju kordi kordunud korduvate vaatluste ja katsete tulemusena saan järeldada, et nähtamatu olla on kõige tervislikum ja kasulikum. Mulle tundub, et hakkan selles vagas kunstis juba kuhugi välja jõudma - kunagi nii haigekstegev valus ja leevendamatu igatsus Minusarnaste Inimeste (TM) juurde pääseda ja valu sellest, et nad tegelt ikkagi polnud Minusarnased Inimesed (TM), vaid parimal juhul lihtsalt yleolevad inimesetõrjujad, on kadund, läind,  otsas. Mälestused on, aga need tänu ravumitele suhteliselt kergesti hallatavad. Ja nii ma siis rõõmustangi selle yle, mis on, niikaua, kui see on, sest mitte alati pole see nii olnud. Seda pole palju, aga mitte miski pole kergelt ega niisama tulnud, kõigel on olnud ysna korralik hind. Mina olen seda hinda teades äriga rahul, aga ylejäänud maailm minuga mitte, seega istun peidus edasi.

Õnneks on, kuhu varjuda, teed on pikad, võpsikud tihedad, puud jämedad, hunnikud kõrged. Lugeja rõõmuks lisan kosutava kaadri sellest,  kuidas põlisrahva esindajad teevad sellestsamast võpsikust puid nagu hullud (anekdoot indiaanlastest käib täpselt meie kohta). Juba märtsis-aprillis langetada ja välja vedada oli puhas mõnu, sest pikk talv oli otsa saand, hilistalv pehme nagu päeva esimene võileib. Viskasin peale lammavillast kampsumi, valuvaigisti sisse, ja võssa. Päris mitu nädalat läks ja kohati oli rõveraske ka, sest seda tööd sai teha ainult hommikul vara kylmunud maaga, ja siis olid lapsed koolis. 

Praegu on veel paar-kolm ruumi lõigata ja lõhkuda, aga peagu 30 on juba tehtud. 5 kollet ei saa eriti vähemaga, olgu öeldud. (Ja vahepeal said lapsed oma koolid käidud ja lõpetatud. Mina olen laisk lontrus, puudega lapse hooldaja ja värki, tööl ei käi, mis mul muud teha ongi kui nt puid.)

Multitaskimine on saadanast, rohimise ja lillede peale ma praegu isegi ei mõtle. Kudumine ja heegeldamine tulevad ka ehk kunagi hiljem, praegu on puust asjad kõige tähtsamad, vt ka eelmise postituse sauna ärakraamimine.

Kuna päikese käes on ikkagi u 50-55 kraadi sooja, siis liigutan aeglaselt ja valivalt nagu mu latimeeriatest esivanemad soojas triiase meres, õhk on pehme ja mähkub tulise voodilinana, higiherned jooksevad nagu kuumad helmed mööda nahka. Ma olen uimane nagu eelpoolmainitud esivanemad, pea on vatti täis, reaalsustaju tundub vale ja kohatu, aga ma olen veel siin.

Jätkuvalt soe

Mina, vana liigesetõbine reptiil, naudin alati suvist päikest. Aga sel aastal tuleb tunnistada, et veidi liiast on juba mitmendat nädalat 32°C varjus. Lisaks turjasoomuste soojendamisel tahaks äkki midagi muud ka teha, aga ei jõvva. Näpuotsaga majatöid, poole tunni kaupa rohida, veidi siit ja sealt, aga kaos ei vähene, võite kindel olla. 

Ma pole ainus, ylejäänud pere ei kannata niigi palju. 

Ja taevas on taeva... Täpsemaltöeldes pajapõhjakarva, tolmune ja hall.

Ja mu lemmar tõld istub juba kolmandat nädalat remondis, sest äkisti hakkasid KÕIK oma autosid remontida tahtma ja meil on odavam kui põhja pool. Käisin täna töökojas, meeleheitel töökojaomanik puges kuskilt rauahunnikust välja, must ja läbimärg, ytles, et veermik enamus tehtud, praegu ootab roolilati tulekut ja helistab hiljem, ja sukeldus tagasi. Ääh, ma ei taha tegelt mingist sõitmisest mõeldagi, sest olgu peale vabadus ja armastus, aga praeguse ilmaga on iga armastus liiast. Parem lösutada iidsete esivanemate kombel sooja kivi peal ja mõelda soojast merest. Mm, heleroheline, oo, vaikne uinutav kohin... Aint tolmune on... 

Kuuma juttu, hullu juttu

Öööööö. Palav on. 34 väljas ja 29 sees. Päikese käes kisub sinna 60 kanti, õnneks on tuul kyllaltki tugev. Aasiamaalt tulnud tolm hõljub ka õhus ja nii tuleb sellest rõve kokteil, mis kõrvetab pärismaalase naha ja kuivatab tema toidulaua pruunideks kribalateks. Isegi minu muudel aastaaegadel reumast kange kere ei jaksa enam suve yle rõõmustada, sest raas liiga kange on see suvi.

Imelik õhk

Eile oli maailm veel täiesti tavaline ja selge, aga täna hommikul enam mitte. Tuul tõusis aina tugevamaks ja sahises veidralt, taevas hallines silmnähtavalt. Räpased pilved suplevad mõnuga tulise tolmu sees, kui yle taeva kihutavad. Ja ma vaatan seda altpoolt, jalg tinaraske ja kopsud liiva täis. Täna ei ole õhuookeani syvakihielukas just kerge olla.

Õhtajutta suve kohta

Andku hyva lugeja andeks, aga ma praegu ei suuda. Sest et

ja see pole ainus rada, kuhu ma laste sõidutamiselt tagasi tulles sattusin, ja see pole kindlasti viimane kord.

Homme pesen pesu ja rohin ... loomulikult pärast väikest laste sõidutamist. Ja siis olen targem ja  panen ka kodu poole tagasi tulles kepsu tööle, sest muidu satun jälle filosoofiliste mõlgutluste etteaimamatutele ja lõppematutele radadele.

Aga ilusad on need (isegi kõiketeadja kuugli jaoks) tundmatud teed praegu. Ma ei kahetse yhtegi meetrit.