Kui ma vähegi jaksan, siis on mul väga kiire. Kui ma aga yldse ei jaksa, siis pole mul sugugi vähem kiire, lihtsalt lennukaar on madalam. Kahtlustan, et see pole mitte olude, kauaaegsete traditsioonide, jumala ega juhuse teene, vaid meelelaad ja pidev seisund, sest minu kyte on tihkelt värvi, vormi, infi ja artefakte täis topitud ruum, ja muusika otse loomulikult olgu samamoodi tihe, elus ja kiirelt kablutav. Rõhk sõnal "elus", sest päris pillid,
ja vaat niimoodi. P.s. tegu on tõelisest kullast huumorivõtmes kaveriga ja vähemalt minu jaoks hea näide sellest, kuidas mittemidagiytlevast sepikust on äge sai tehtud. Tantsigem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar