Ajaloo huvides yks sulnis ilupilt muidu nii retard-postituste vahele. Meie koerake on saanud aasta vanaks. Ta on minu esimene nö päris minu koer kutsikast saadik. Loomulikult ei käi ega käitu ta nii, nagu ma tahan, vaid nii, nagu yks rõõmus noor koer - hyppab, näksib, mängib, kraabib uksi, tahab mul pidevalt järel käia, kiusab vana koeratädikest ja kasse, ronib mulle narivoodisse järele, ja kui ma teda vahest sõitu kaasa ei võta, siis ronib ka nari otsa ja niuksub seal. Saapaid, juhtmeid, aknalt taimedega lillepotte ja kappidest v restilt pesu enam ei võta närimiseks, aga armastus sokkide vastu on jäänud.
Koerake kardab väga võõraid ja ma pean laskma tal kylaliste tulles pärast tervitushaukumist peitu pugeda. Aga järjest julgemaks ta läheb ja enne peitupugemist haugub juba korralikult hirmsa häälega. Eks vaatab, kas kasvab lihtsalt umbusklikuks või läheb ka kurjaks, nagu arad koerad kipuvad minema. Sel juhul pean mõne tagumise toa sisustama sellise mööbliga, kuhu koer korralikult pugeda saab, praegune kirjutislaua, riidekapi ja nariga tuba ei ole head. Aga omade vastu ollakse muidu viisakas. Mina olen muidugi tähtis, minuga proovib ta häälekalt rääkida, poeb, annab käppa ja suhtleb veel õige mitut moodi.
Mul on olnud veel yks laiutava iseloomuga poolrotveiler ja yks õnnetu Linnukoeraneiu, puhaku nad rahus. Praegu on lisaks Matule Koeratädi Ciara, kõik nad on täiesti erinevad ja omaette isiksused. Seda on nii tore avastada, sest mu lapsepõlvekodus koheldi loomi ja lapsi esemetena, st hoolimatult, tähelepanematult ja jõhkralt. Ma kartsin ja vihkasin koeri, tegelikult kartsin ja vihkasin ma kõike elusat ja elutut peale raamatulugemise ja yksinda olemise, kuni Kunstikas õppimise ajal yhes yyrikorteris tuli elada koos hundikoeraga ja peremees saatis mind vahepeal koera jalutama. Huvitav hull taat oli ja tema koer suhtus minusse hästi ja kompleksivabalt. Me saime headeks tuttavateks. Aga loomi päriselt ja hirmuvabalt armastama hakkasin ma siis, kui lapsed syndisid. Siis purunes varasemas elus kogunenud paks jää ja absoluutne hirm ja umbusaldus kõigi elusolendite vastu ja tekkis arusaamine, et mõni inimene ja loom võib sind esimese asjana mitte vihata ja pyyda haiget teha, vaid kõigepealt ta on lihtsalt viisakas ja hea. Ja et sina võid loomalikust hirmust hullumise ja kaitseseisundis kapseldumise asemel kohe lahkesti suhtlema asuda. See on imeline ja vabastav õppetund, mille ma olen saanud omaenda lastelt ja inimese jaoks asendamatult mõistuslikult eluvormilt nimega koerad. Sellest on väga palju abi olnud, et mitte öelda - see on andnud mulle elu.
...
Pereasjad, eriti mõned äralagund autorajakad, ja kallis hobbi nimega abielu on mul hoolimata suurtest armastusekogustest siiski juhtmed korralikult kokku ajanud, ja jalad on pehmed nagu joodikul. Eks see suurest pingutusest viisakas olla tuleb. Aga varsti läheb kas paremaks või halvemaks, ma arvan, et mõlemat. Kuna mul on mitmes korvis palju mune. Eiei, mitte armukesi, vaid hobbisid. Kevad on ka kohe ukse ees parkimas. Ja jalgadel on kõigest närvi pitsumise häda, seda saab tänapäeval ravida.
Pikemaajalisemate ilmaennustuste järgi ei paista sel talvel enam kõva kylma tulevat. Ma olen selle yle vääga rõõmus. Sest kuigi ma ei tunne kylma ega kuuma, teeb kylm keha kangeks ja olemise ebamääraselt vastikuks. Praegu on enamus mu töid sellised, mis nahka soojaks ei aja, liigutamist on vähevõitu. Kui keret kangeks tegev kylm on otsas, siis saan ma jätkata maja kallal nokitsemist, mis kõva kylma tulles kõrvale sai pandud.
Tunnen liikumisest puudust. Ja seda, et väga paljud armsad ja harjumuspärased elunähtused on kas katki või kadunud ja ei tule enam kunagi tagasi. Turvatunne on yks neist ja jube hirm sõna otseses mõttes iga homse päeva ees. Selle vastu ei saa, see on mul kontides.
Selle peale ma... Koon. Ketramisega on selja pärast paus.
