30 detsember 2021

Näärilaupäev

Maitea, kas näärilaupäev* on täna, sest näärisyndmus st vanaaasta lõppemine kell 23:59:59 ja otsekohe ka uue algus toimub juba homme õhtul (kl 00:00:01 ei ole veel hommik, kuigi juriidiliselt on uus PÄEV), või on näärilaupäev hoopis homme, sest näär ehk nyår (rootsi keeles "uus aasta") on juba pikem syndmus, mille teadvustumine tekib heal juhul ylehomsest, mitte ei ole ainult homme õhtu lõpus  natuke pidupanemise aega. Olgu, kuidas on, aga kuna homme tuleb teha 10 asja kodumaa õnneks ja iluks, siis jutustan sinuga täna, mu hyva lugeja.
Aasta kokkuvõtteid teha pole ma kunagi viitsinud, sest detsembri lõpp pole ses mõttes mulle olulisem, parem ega halvem kui nt madisepäev. Ise mitu aastat kooliskäinuna ja seejärel koolilaste vanemana on absoluutne aasta algus hoopis 1. september ning aasta lõpp, mil tehakse kokkuvõtteid ja selgub tõdesid, juuni esimesel nädalal. Aga kui juba jutuks tuli talvine aastaringivahetus, siis. Mitme päeva jooksul kohatud aastakokkuvõttekysimustikud nii plogides kui meediaväljaannete intervjuudes tekitasid hoopis väga värvika ja valjeneva tunde "Loll kysimus, loll vastus". Ma saan aru, et paljudel inimestel ongi lõppev aasta kulgenud viisil, mis lubab neile kysimustele viisakalt ja sisukalt vastata, aga mida on minul minu vanuses minu elukogemuse juures vastata kysimusele "Mida kogesid või tegid esimest korda aastal 2021?"
Loll kysimus, loll vastus. - Esimest korda elus kogen, et ma TÕESTI VÕIN oma tööd laua peale laiali laotada ja riistad mõneks ajaks omapead jätta, ning keegi ei tule vahepeal asju kiskuma, ilma kysimata riistu võtma, midagi niisama näperdama (misjärel näpitud asjad tavaliselt mõneks ajaks leidmatuks jäid) ega riku midagi ära! Ja isegi natuke ruumi on! Kuna eespoolkirjeldatud laadi asju on juhtunud mitukymmend aastat, siis ma pole selles õnnes veel päris teraspoltkindel, aga proovisyndmused on toimetatud ja see meeldib mulle!
Hyvale lugejale selgitav postkaardike minu talvisest laboratooriumist. Kusjuures pildil on ainult töölauad, aga vasakut kätt on veel 4 kõrgemat riiulit ja kaste täis topitud kapipealne materjalide ja töövahenditega, mis tõesti pysivadki nii, nagu mina nad sätin, ja kujutate ette - keegi ei sorigi kastide sisu laiali, ei tiri põrandale ega tassi minema! Oi, johhaidii!
P.s. kes soovib nyyd kritiseerida mu pedagoogikavõtteid ja teatada, et hästi kasvatatud laps ei puutu iial mitte midagi ilma loata, siis ...ma tean, ma tean. Ainsad lapsed, kes niimoodi tõesti ka käituvad, on kahjuks vähemalt raske (liit)puudega. Enamvähem terved lapsed tahavad kõike uurida, õppida ja proovida ja nemad ei ole syydi, kui emme parasjagu köögis, õues või metsas asjatada tahab või peab. Ja kui lapsed on õppimiseprotsessi käigus midagi vussi keeranud, siis see ei ole raske kuritöö, mida energilise peksu ja kujundirohkete hyydlausete karjumisega klaarida, vaid see ongi just see õppimisprotsess, milles on koht ka selgitustele ja lahendustele. Yhel heal päeval on sellest kõigest kasu...
See hea päev on peaaegut käes. Mu noorim laps, kelle puude osas igasugu ametnikud kuidagi kokkuleppele ei jõua, on muidugi yliaktiivne ja talendirohke segadusetekitaja, aga isegi tema on jõudnud selleni, et spetstööriistu ei puutu, kõigile mõeldud meisterdamiskraam on eraldi, jätkub kõigile. Ja nii on ära hoitud hollywoodlikud katastroofid nagu alljärgnev lugu (mis esmaesitatud mu käsitööplogis)
Õnnistusterohket aastalõppu meile kõigile!
* - sõna "näärilaupäev" ei ole minu leiutis. Seda võib kindlalt kohata vanemaid rahvakombeid kirjeldavas kirjanduses, kus on teisigi asjalikke ja huvitavaid sõnu. 

29 detsember 2021

Kunstivaimustusekarje

Korra 10 aasta jooksul joonistan ma 1 karikatuuri. Yleeile tabas mind loomepalang teha humoorikas sidrunipildike, aga las ta olla. Täna võtsin riiulist yhe illustraatorite koguteose, ja ausalt, ma ei suuda rahuneda. Hyva lugeja võib ise järgi vaadata, milles asi.

23 detsember 2021

Varahommikust

Kellu on 4 läbi. Ma peaks magama, sest et öö on mõeldud magamiseks. Öö on magamiseks, et päeval jõuaks mitukend vajalikku asja teha ja lisaks veel rida mittevajalikke.
Vajalike asjade jaoks kasvatasin endale tugevad pöidlakyyned. Elu nõuab, et ma pean portmoneest* kõvasti kokkupressitud kundekaartide vahelt vajaliku välja koukima, käsitööd tehes pakist kangatykke ja kastist niite v lõngu õngitsema, mõnikord mõne kruvi kinni või lahti keerama, aiandushooajal mitmekylgselt pinnases kaeverdama, alati on köögis urgitsemist, kraapimist ja kangutamist, kõike seda kiiresti, täpselt ja tagajärjekalt. Kõige selle urgitsemise jaoks peaksin ma magama. Aga vasaku käe kyyned on mul lyhikesed, et kui vajalikud tööd ja asjad valmis tehtud, siis ma teeksin kasutuid, aga kosutavaid asju. Näiteks kangutaksin lahti akustkidrade keelte kinnituspunnid, et keeled ära vahetada, ja siis ma mängiksin. Kui ma suudaksin magada, siis oleksin ma nii tõhus, et teeksin ka mõned ammu poolikud laulud valmis. Ja lõpetaksin paar poolikut kudumis- ja õmmelustööd, sest uued ideed ja materjalid ootavad etteheitvalt riiulites. Paraku olen ma ikka veel yleval, kell on 4 läbi 10 ja pähe tykib mälestus varajastest 20-test eluaastatest, kus lapsepõlv oli juba mõnda aega läbi, organism oli kasvu lõpetanud ja ei vajanud enam und sellisel hulgal, et oleks maganud ykskõik mis oludes. Terve senise elu kestnud yksindus ja pysimasendus hõljus ja undas peas ning ma passisin ööd yleval, et hommikul magamatuna kooli minna. Kunstikool oli hea, seal oli teisigi unetuid - aga nende magamatusel olid lustlikumad põhjused, nemad olid normaalsed, mina olin teistmoodi ja minu magamatus karjus sõnatult kogu maailma peale, kus mul ei olnud oma kohta. Ja mina olen praegu rõõmus, sest omaenda toas, voodis, soojas toas mitme teki vahel on õnnis tunne tiksuda ja prokrastineerida, kuigi taustal on plinkimas punaste servadega kaustad "Poolikud Meisterdused Jõulukinkideks", "Pööningu koristamine", "Hilinenud Toomapäevatööd", "Kirjavahetus Maa-ametiga kaotsiläinud hypoteegimakse asjus", "Piiriääres tormimurru väljavedamise vennaga arutamine", millega seondub "Paar jõulusõitu lastega", siis "Kohutavat soppa täis läinud veevärgi läbipesu", ja ohfakk, veel vähemalt mitumitu kausta. Ja selle kõige juures on näiteks "Mul on imelikud hirmud",  "Kedagi ei huvita mu ylisygavad laulud, sest minu lõust", "Ma olen meditsiiniliselt kaootiline, aga seda probleemi tunnistatakse ja ravitakse ainult lastel, ja sellest on palju häda", "Mul on veel räme probleem ylitundlikkuse ja paanikahäirega", "Sadistliku pedagoogika mõju minu isiksusele ehk kõik on algusest peale perses ja ma pean seda hoolega varjama", "Ma ei saa mitte midagi valmis teha, kui keegi juures on või pealt vaatab, kehamälus on sõim ja vastiku emotsiooniga töö poolelijäämine",  "Ma ei taha enam kaaskodanike peksukott, tatitops ja kiususihtmärk olla, ennem elan yksildast maahulluelu, kuigi tahaks inemiste sekka" ja muud taolised koledad kaustad on kuskil paksu virna all ja suudavad ainult vaikselt vigiseda, aga kinni neid kaustu paneb ainult tugev kultuurilaks või korralik ajutrauma. Ma olen kole rööprähkleja, täna koguni nii kole, et kellu juba viis, magamise asemel, jooksutan nägemusi ja lahendusi asjadest, mille teostamiseks mul liiga vähe jõudu ja järjekindlust on, aga kõik on nii lihtne ja selge, ja vahelepõigetena hõljun ravimi mõjul rahulik-rõõmsates mantrana korduvate mõtete pilvedes. Yks sihuke pilv on "Mulle käib see maja närvidele, ma tahaksin mõned asjad hoopis teisiti saada. Ja mulle käivad praegused tööd närvidele, ma tahaksin teha hoopis teisi asju, kui praegu. Aga mitte keegi ei takista mul juba siin, juba praegu selle kõigega tegelda. Ma lihtsalt poen oma sisemiste deemonite eest peitu, väljastpoolt on tee vaba ja taevas sinine".
Sõna otseses mõttes.
(* - portmonee on rahakott. Eesti pungi Suured Vanamehed, punt J.M.K.E tegi laulu "Pitsunda", ja selles mainitud portmonee on asendanud mu ajus sõna "rahakott" jäägitult ja vastuvaidlematult.)

19 detsember 2021

Kliimaraevu kah

 Ma olen natuke kuri. Veidi tige, mõnevõrra pahane ja väheke raevus. Veitsa isegi marus, tuleb täpsustada.

Ah et milles asi.

Pärast õudset, traumeerivat kylmalainet, kus sai kangete jäsemetega vahetpidamata mitmeid koldeid köetud, veevärgi vahepaakide täitmisel kaevupumba kivikõvade pvc-voolikutega nõiutud, abitumate pereliikmete soojade vattide olemasoluga tegeldud, ahastatud diiselmootoriga autode võimaliku kottilendamise pärast  (mitte et nad oleks seekord, aga elukogemus ytleb, et see ON VÕIMALIK), tuli näpuotsaga sooja ilma. Paar närust päevakest. Mu näpuotsad said kypse ploomi moodi lõhkiplaksatamisest veits puhkust, sain paari päeva sees isegi sokkide kudumist ette võtta ...ja nyyd saab see jälle otsa. Nimelt, kui mul pöidlad ja nimetissõrmed mõne töö käigus mõranema hakkavad, siis ma panen pragude peale võid ja kleebin haava maalriteibiga kinni - see lubab kyll teha rohmakamaid majatöid, aga mitte peent käsitööd, raisk! Kurat! Ma olen sõna otseses mõttes päikesekyttel ja talvel alternatiivsetest energiaallikatest toitva soojuse hankimine kulutab samapalju energiat, kui sellest naha vahele saab. Ärgu öeldagu, et see on eakohane nähtus - ma ei ole veel 80-aastane, aga lihtsalt kere on mitmel põhjusel ootamatult hõredaks muutunud, vitamiinid ja muu raha eest saadav efekti ei anna, näitavad mitmed loomkatsed minu isiklikul yhikul. Selle infopaketi ja iseenesest lahti hyppavate koleda sisuga kaustade, kui arvutiga mässamise keelt kasutada, allasurumine võtab samuti energiat, muide.

Pidevast kylmatundest on ka aju tardunud. Tänase päeva tshälends oli tikkimisfaile töötleva tarkvara "uude" läpparisse uuesti allalaadimine (kopeerimiskaitse ja moodulikoodidega asjake) ja käivitamine ja erinevate failide lahtipakkimise ning kolimise meenutamine. (Kuradi pakkimistarkvara.) Selle peale kulus mitu tundi kallist sokikudemise aega, samuti kulus sedasamust kallist aega kytmise, pesupesu ja toiduteo peale. Kuna majanduspäev pole veel läbi, enne kylma ööd tuleb kaevupumba voolik lahti kruvida ja veest tyhjaks lasta, syya tahaks ka, ja mitusada liitrit puhast pesu perele laiali jagada ja suuremad esemed ise kokku pakkida, siis ei saa ma veel tikkimise tööproovide peale vihastamisega tegelema hakata. Muud, kui hilist lõunat võtma, et jõuaks selle kõigega ka tegelda ja korralikult raevutseda, sest adrekas annab jõudu. Kurat, juhhei!

12 detsember 2021

Raudryy

Hull ilmaruum nõudis otsustavat tegutsemist. Panin peenemad niidid kõrvale ja valmistasin pereliikmele teekäijatarviku

09 detsember 2021

Taevas selgineb

Mul on viimase paari aasta jooksul, yhe retseptiravumi kõrvaltoimena, lagedale ilmunud rida kõikvõimalikke seni peidus olnud ja hästi ära pandud mälestusi, sealhulgas väga varajasi. Ajast, millal ma veel käiagi ei osanud, vaid seisin, istusin või lamasin milleski. Ajast, millal asjadel ja olenditel veel nimesidki ei olnud, aga olid juba valgus, värvid ja vormid, olid helid ja puudutused. Nendes mälestustes käis elu, milles ma õppisin olema nähtamatu, või muidu. Nimelt olin ma väike, aga vahepeal ilmusid mu juurde täiesti arusaamatutel põhjustel mystilised Suured. See "või muidu" võis mind tabada suvalistel hetkedel, kui Suurtele aga vähegi vajalik tundus, ja nad ei jätnud seda võimalust kunagi kasutamata. Nad kõrgusid mu kohal hiigelsuurtena nagu äikesepilv. Ja kuna paljutki toimus juba ajal, mida ma ei mäleta - ja ma ei mäleta aega, millal ma veel ei näinud - siis olin Mälestuste tekkides, võib öelda, juba väikelapseeas väljakujunenud isiksus, mul olid kogemused, teadmised ja strateegia. Ma ei imesta raasugi selle yle, et mind alati on imelikuks peetud - jah, ma OLENGI. Nimelt tajun ma varju, fyysilise objekti, kellegi kulendite minu poole liikumist ohuna, mis paneb kõik häiresignaalid undama ja ohutuled vilkuma, sest kohe, kohe kaob mu pind jalge alt, miski suur pigistab mind käest v jalast ja kohe hakkavad vastu mu keret langema hiigelsuured, rasked ja tulivalusad puudutused ja hoobid. Sellega käib alati kaasas ylivali hääl, millest kajab ja kumiseb terve ruum, ja lisandub peenehäälne kile karjumine ilmselt mu enda poolt. See kestab terve igaviku ja lõpeb alati pöörlevasse sygavikku kukkumisega. Neid Suuri on mitu, jõhkrad on nad kõik, aga Eriti Hirmsa Syndmuse tekitamisega paistab kõige rohkem silma Kõige Kõvema Ja Jämedama Häälega olend. 

Kuna ma olen seda teinud lugematu arv kordi ja syndmus on aja jooksul omandanud kypsemaid jooni, siis on see mu lihasmälus koos täiesti ise avastatud kavalusega seista kangena nagu pulk ja MITTE TEHA HÄÄLT. Siis kestab see, mõnikord koos lämmatamise ja lisapeksuga, veidi lyhemat aega, ja võib-olla et piisabki Neile ainult yhest korrast. See mälestus on mu lihasmälus alati, eranditult, ma ei ole kunagi talunud ega hakkagi taluma mitte mingit ootust, syndmust, rutiini, päevakava, eksamit või millegi muu taolise etteteadmist ja planeerimist, inimeste lähedust ja fyysilist suhtlemist. Lihasmälu peitmiseks, et Mitte Karjuda, Jumala Eest, hakkan vaimselt vingerdama, esitama vestluskaaslastega nõrgalt arvestavaid argumente, tegema kohatuid nalju, minu ymber tekib fyysiliselt valus pigistav kapsel ja ma ei suuda enam normaalselt rääkida, syytunne hakkab hinge matma sõna otseses mõttes. Õnneks hoiavad inimesed eemale ja ei haaragi mul käest, jalast või kaelast ega kukuta mind karjuvasse pimedusse, peale mõne yksiku erandi, aga õnneks olen ma ka raske ja kandilise kondiga ning tekitan mulje millestki tugevast, millega on raske jamada, parem siis mitte, eksole. Pärast mõningast kaugeltvaatamist olen kyll mõned inimesed ohutuks tunnistanud ja nendega lähemalt suhelnud, aga kuna mina olen mina ja nemad on osa Neist, siis on loomulik asjakäik see, et nad elavad kuskil mujal oma imelisi ilusaid elusid ja mina olen omaette. Nii on juba Aja Algusest saadik ja nii ka jääb, sest tundub, et nii on hea ja õige.

Selliste varanduste väljailmumine seletab nii mõndagi. Ei, see ei paranda, leevenda ega lahenda midagi, ei anna võimalusi ega ava uksi, aga seletab aegu, kus peamälu pidi pingutama, et arusaamatult stressava, imelikult ja ebaadekvaatselt käituva lihasmälu vigureid siluda, sundima end ootamatult tekkinud õudset paanikat varjama ja fyysilist valu koos lämbumistundega peitma. Selleks kõlbas kõige paremini huumor. Teiste jaoks võisid need lood ja naljad olla imelikud, aga minu jaoks olid need päästerõngas ja silmuse kaelast võtja, mõnikord sattusin isegi selliste inimeste sekka, kes imelike nägudega ära ei jalutanud, vaid justkui said aru, mida ma öelda tahan ja millest naljatan. Seda ei juhtunud just tihti, peab täpsustama, loodetavasti see kergendab mu syykoormat. Aga päriselt ei öelnud ma kunagi kellelegi, mida ma mõtlen, oluliseks pean, mis minu sees toimub, see oleks kaugelt liiga liiast olnud ja karistamist väärt - inimestele piisas lihtsalt räägitavast ja mõnikord sai sedagi korraks liiga palju. Õnneks meeldib inimestele endilegi igasugu asju mõelda, rääkida ja kirjutada ning ma võin täie sydamerahuga oma peas toimuvate protsesside, lugude ja lauludega omaette tegelda, sest see pole midagi erilist, kunstiväärtuslikku ega ligitõmbavalt kaunist, see ei huvita kedagi, juhhei!

Noh, ega tänane jutukene ka just mingi täpsuse ja sydamepuistuse mõõdupuu ei ole, ikka selline pealiskaudne naljalugu ja asjadest kergelt yle libisev labajalavalts. Mis teha, mõni inimene juba on kord selline. Hyva lugeja võib nyyd õnnelikult ohata - vähemalt ei ole ma hakanud tiktokki, juutuubi ja poliitikat tegema, nikerdan oma mädapuidu kallal ja kõik on häpid.

01 detsember 2021

Tubased jahvatused

Näh, tänagi pole ilusat pilti, vaid jälle mingi plära. 

Haruldaselt tihe mulaajamine ja harjutused ajukasutamiseks tulevad sellest, et leidsin lauasahtlist läppari. Kes selle sinna pani, ikka ise pani. Ja issanda imeteod olgu kiidetud, mitte ykski laps ei olegi avastanud, et tal mängimiseks koolitööde jaoks vaja minu võimsam arvutt  juust ära rekvireerida. Ostsin selle juustu, sest yhe lapse koolitöödejuust põles maha ja ta sai minu oma endale - kohe oli vaja -, vaatasin speksid yle, mängisin paar kaardimängu ja panin rasvaste näpukeste eest sahtlisse ära. Ja unustasin kolmeks kuuks. No et mida ma muidu läppariga teha tahtnud oleksin? Hyva lugeja ehk mäletab, et ma vahest harva, kui igapäine s.tavedu aega jätab, tikin tikkimismasinaga kärpseid pahaaimamatute lähedaste kardinatele, särkidele, tekkidele ja mujale, mida nad hajameelselt laokile jätavad. Peale kärbeste on mul veel mõnijagu nii masinatega kaasa tulnud kui netist ostetud tikkimisfaile ja neid on ju vaja alla laadida, kontrollida, hoiustada, tikkimismasinasse eksportimiseks mälupulkadele panna ja vajadusel veits parandada. See oli siis algne idee ja eellugu, eksole. Päriselu nii lihtne ja selge ei ole, sest ma olen vaba mees vabal maal ja seega ei viibuta keegi minu suunas ei piitsa ega ka supikulpi, selle viimasega majandamine on paraku vägagi aeganõudev. Aga jälle - kesse tegi, ikka ise tegi. Need on minu valikud, et kas ma tahan sooja tuba, lumetuks roogitud radasid, mitte päris sopa sisse uppuvat tuba (aga sopast siin juba puudust ei ole), siidisärki, kristallkingakest ja muud eluvajalikku, mille tekitamine paraku võtab AEGA. Hyva lugeja suureks rõõmuks jätan täna ära kaebtused selle yle, KUI lyhikesed on minu ööpäevad ja kui vähe aega tegelda ka muu kui olmega, sest see tundub olevat yleyldine häda.

Ehh, täna hommikul osutus, et noorim laps on mingi tativiiruse ja palavikuga sirakil, näost punane ja lohutamatu. Eks mas vedelesin diivanil, ukerdasin sokikudumise kallal (kuradi peenmotoorika) ja vastasin lapse lugematutele korduvatele kysimustele. Ennelõunane aeg pole aga täiuslik, kui sa pole õuearktikast kööki sooja kärutanud paari päeva kyttepuude varu kolmele koldele, kytnud seda maja otsa, kus sa parasjagu koos haige lapsega aega veedad, ja eriti täiuslikuks teeb päeva mõningane lumerookimine. Ma räägin, selle kirjeldamiseks kulub 1 lause, aga ärategemiseks mitu tundi. Ja praegu treenin peenmotoorikat, vedelen tugitoolis ja valutan keret, tutvun voogedastusplatvormi progerokkmuusikavalikuga ning olen lihtsalt ilus  mõttetu.

Jälle tahaks kiita internetiavarusest leitud nähtamatuid sõpru. Kuna ma ei suuda ega taha enam lugeda juturaamatuid, siinkandis kättesaadavad huvitavad maakeelsed käsiraamatud, õpikud ja manuaalid on kõik loetud, moblamänge ka lõpmatuseni mängida ei jaksa, laulukooris ja kuntsiringis ma ei käi, käsitööga väsinud fyysis enam hakkama ei saa ja pille valutavate kätega palju ei mängi, siis hakkasin millalgi plogisid lugema. Oma vanade sõbrannade blogrollide ja kommentaariumide kaudu leidsin nii mõndagi sellist, mida on väga kosutav lugeda - inimeste muhe ja ilus keelekasutus, suur lugemus ja/või haritus, väga põnevad ametid ja harrastused ning nauditavalt mahlakalt kirja pandud igapäevaelu on palju parem lugemisvara kui julgelt enamus ilukirjandust ja uudistelehti, lisaks see Päris Inimesega tutvumise moment. Ma ei saa lugeda pikki tekste ja ennast harida, aga plogidest leiab mitmekylgselt huvitavat kraami elulises kastmes ja ohtrate asjatundlike kommentaaridega. Ma manustan neid õhtuse AD peale ja loen, kuni nõrken.