29 juuni 2013

Rõud tu hell (kas teil juba kyll ei saa?), ja muidu maajuttu

Ega enne uut ei saa, kui vana ära ei lõhu! Nad lammutavad praegu Tartu kylje all Viljandi tee otsas ja lisaks kõigele on jõutud kaeverdama ka sellisesse vaiksesse, toredasse ja ilusasse kohta nagu Rõugesse, kus sild ära võeti. Vana Kaaren on tark lind, paneb teedelammutamise ajaks paremad autod kõrvale ja sõidab iidse suhteliselt rauast tehtud kaubikuga (uuemate autode juures pole nende rauasisaldus nii kindel), millel pole eriti elektroonikat, vedrusid, autoraadiot ega muid mugavusi, mis võiksid auklike teede peal muidu saba panna, ja mida on varem ka kyll ja ylekyll kogetud ja lapitud. (Vandumise koht) Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. ...................... Raha on vähe. Aega on vähe. Ma panin ettevõtte praegu ooterezhiimile, sest kõik 4 last on kodus, pluss loomad ja taimloomad. Pesu. Toit. Kord, kui vähegi kannatab. Minu lapsed on seda tyypi, keda ei tohi kasvatamata ja õpetamata jätta, vaid peab neile pidevalt tegevust andma ja oskusi õpetama, muidu hakkavad tulema lollused ja kiusamine-kaklemine, loomulikult kuulub asja juurde ka kohustuste jagamine ja pidev argumenteerimine. Aga ma olen kindel, et kui elavatele ja energilistele lastele õigel ajal tarkused pähe kallatakse, siis saab neist ka asja. Ja oleks muidu kuhjaga vastupidiseid näiteid kah, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. ...................... Maasikad. Maasikad! Jaanipäeval eemaldusime muidu mitte just terava vaimuga eestirahva yldisest taustast ja puhkamise-moodidest ja veetsime läbu- ja tymakavaba jaaniaja Võrumaal venna man. Oli vorsti, oli liha. Aga parim oli maasikad! Võimalus minna põlluservale ja näsida maasikaid. Minu lapsepõlves neid polnud - heinamaad olid kolhoosi käes ja neil tehti heina ning mammil polnud aedmaasikate jaoks aega ega huvi, seega oli minu lapsepõlv ysna maasikanäljane. Nyyd ei saa ma neist õnnistatud marjadest kuidagi kyllalt - paarkymmend aastat puhanud heinamaadel on metsmaasikad vastu päikest, ning kyll väikesed ja hapuvõitu, aga siiski vastupandamatud aedmaasikad kartulipõllu servas. Suur tänu, Mammi, et viitsid pärast sellist põrgulikku elu ikka veel põllu peal toimetada! .................... Roosid õitsevad, mingitest lehti närivatest kurjamitest hoolimata. Jasmiinid (eba) õitsevad. Ka pojengidel on yht-testi veel kyljes. Siilikybarad alustavad. Elulõngad on oma silmad avanud. Aga see kõik on nagu hundi vile novembri öös, kui astuda oma aiast välja ning sõita tasa yle silla, seejärel mööda kõigis võimalikes toonides õitsvatest ja lõhnavatest kraavipervedest ja heinamaadest. Nautige kõigi meeltega seda, kuidas maa õitseb, sest kohe on see läbi ja järgmine kord tuleb alles aasta pärast. PS. Kirjutan pika ja härda vastuse Tii toredale kommile, sest mammukultuurid on seda väärt. Maasikataimedest pole vaba ka minu majapidamine. Kunagi aedade alguses sai alustatud friiki trsaditsiooni "Roosid maasikapeenras", algne idee oli muidugi yleskaevatud maa puudus, sest krundil võimutsesid kõrgekasvulised pysikumbrohud, nagu orashein, piimanõges, naat, põldpujud, okastraadikeradena vintsked keraheinamättad jne, millega polnud aega suuremat võitlust pidada. Seega panin kojutoodud taimed lihtsalt järjest yksteise kõrvale. Ja hiljem, kui taimed kolisid, läksid mõned teised taimed sentimentaalsetel põhjustel vanade kaaslastega kaasa. Nii juhtuski, et roos "The Fairy" on saanud pikaajaliseks kaaslaseks aedmaasika "Florence". See on hiline, suure ja magusa viljaga maasikasort. Roosipeenra rammusas mullas kasvavad maasikad nagu takjad lauda taga. Polkat ja Honeyoyeyo...-d on mul ka olnud, aga ei mäleta enam, kus. Rääkimata punaseõielisest Camarast ja roosaõielisest Pink Pandast, mis on hullud pinnakatjad, aga vilja saamiseks peab neid rohkem väetama, kui mina seda olen teinud. (Pink Panda kasvab aediiriste vahel samadel põhjustel, mis Florence roosipeenras.) Ja alpinaariumis laiutab kuumaasikas, peab vist lastega eraldi maasika-alpinaariumi ehitama. Ma soovin, et oleks aia jaoks rohkem aega, siis kasvataks juba suuremal maalapil mitmeid eri sorte teadlikult kõrvuti, et neid oma silmaga uurida. See oleks yks magus uurimus.

18 juuni 2013

Seda und teist

On värve, on vorme. Tööd, luulet ja meeleheidet. Kes teab, see mõistab, kes ei, las mõtleb oma suve maitsetest. Piltidel on keegi Jack Frost, valgekirju metsviinapuu (sordinimi meelest läind), iiris vist sibirica Ruffled Velvet, ja poisid tiigirookimise abitöödel. Kas pole ilus.

05 juuni 2013

Suvevaheaeg, jeei!

Meil on juba jälle kuumalaine. Viimased 3 ndl on olnud ylimõnusa ilmaga, traditsiooniline põud aga jäi sel kevadel ära. Nii vihmast kevadet ma ei ole siin näinudki, nii et muru ja muud taimsed eluvormid kasvavad erakordselt kiirelt ja lopsakalt, ndl tagasi niidetud muru meenutab juba jälle kasteheina põlvini. Ajaloo huvides märgime ära ka yhe arusaamatutel põhjustel kinnimajast pääsenud kylalisesinejast jõmmi eriliselt verejanulise kiuslikkuse ja arusaamatu järjekindluse minu pere vastu, mis võtab pidevalt uusi vorme ja kannatada saavad järjest rohkem ka syytud kõrvalseisjad. (Nyansiandmiseks kirjaldaks, kuidas yks vana alkohoolikust "doktor", kes pole ise suutnud yhtki last inimeseks kasvatada, yritas mulle pättidele vastu hakkamise pärast moraali lugeda, ja tõmbas endale minu silmis kolinal vee peale.) Kuumalaine aga on mõnus sellepärast, et mitte yks liigesepojuke ega närvijupike ei valuta ning päikese käes kudumitega tegelda või võsa lõigata (aia jaoks on kahjuks aega vähe) on ylimalt mõnna, kuna varem jõledaks pidevaks probleemiks olnud tymakaveskid on vaikinud. Võililled õitsesid ära arusaamatult kiiresti. Ma leinaksin samuti kiiresti äraõitsenud sireleid, aga õnneks alustasid just ungari sirelid. Longusõieline ja amuuri sirel sel aastal ei õitse, kasvatavad võrseid, Ms Kim ja California Rose tegelevad juurdumisega. Ma ei suuda rohkem kirjeldada, sest nagu öeldud, enneolematult vihmane suve algus on pannud kõik talve yleelanud kiiresti kasvu viskama, ja neid on palju. ................. Kuna mul on teatud hulk taimi aeda juba oma koha leidnud, siis uute asukate järele enam kiiret pole, tegelda tuleb olemasolevate hooldamisega ja peenarde lõpliku vormistamisega. Pilt on ikka veel ysna poolik, ma ei ole rahul ebayhtlase muljega, mille jätavad maakivist servad. Ilmselt on mõistlik veel kord pingutada ja yks katse korras tekitatud terrasspeenar teise kohta kolida, sest pärast eelmisel aastal alustatud hoovitegu jätab praegune, teerajaga poolitatud istutusala soovida ning segab tekkivaid käiguradasid. Aga suurtele kaevuritele pole see mingi probleem! ......................... Pere võtab palju aega. Majapidamine on sassis, sest minu yleväsinud aju ei suuda tõhusalt yhekorraga laste tagant kraamida ja nõuda, tegelda ettevõtte toodangu- jt asjadega, õues rookida jne, vaid tegeleb hirerhias ylevalpoololevate asjadega, ning toateenindus pereliikmetele kindlasti sinna ei kuulu. Võtsin lõpuks ette kauaoodatud tiigi kraamimise, suurem osa võsast on maha võetud, oksad põletatud ja paar rummi kyttepuidki teeservas hunnikus. Ah et miks tee ja hoov valmis pole? Mu pardamehhaanik ei ole ysna omadega õhtal sõiduautosid korda teinud ning käib kaubikuga, mu ainuma kruusaveotraktoriga tööl. Pole aga hullu, sest muid kodutöid on samuti sada tykki vaja teha. ....................... Täna algas koolivaheaeg. Lapsed olid õnnelikud. Mul läks oma töö muidugi poole aeglasemalt, sest õpetasin neile kuusepuust rehavarte tegemist. Jne. Ilus. (Vaikne sulnis muusika, kõneleja vasakule ära)