29 veebruar 2020

Vastlapäeva jätkukas

Õigel kalendrivastlapäeval oli vägagi kevadine ilm, nii et käsi ei tõusnud vahukoorekuklitega tegutsema, aga paar päeva tagasi tuli talv maru äkki taevast alla. Muidu poleks sellest midagi, kyhveldaks lund ja muretseks yhe ja teise talvise asja pärast, aga lastel juhtus koolivaheaeg olema. Nädala sees oli yks haige ja teisega arstile minek, siis vanade juures käimine, nii et ei mingeid suuremaid lõbustusi. 
Aga täna oli nii mõnus pehme ilm, et otsustasime ellu viia yhe mu varahommikuse kaelavaluhalluka - kuidas ma Haanja Munamäe torni autoteed mööda alla kelgutan. "Ma pean sealt alla sõita saama, kui see on ka viimane asi mu elus!" Pistsime lapsed autosse ja möödaminnes ostsime linnast kelgu, aga Munaka otsas selgus hapu tõsiasi, et seal rahvast kui palju ja terve mäepealne grilli- ja muidu kokkasid ja nende kunsti austajaid täis. Kelgurada jäi kasutamata turvakaalutlustel, aga vaatlus kinnitas, et jah, see rada sobib selleks hästi. Siis pakkus vanem tytar välja idee Rõuge Pesapuud vaadata. Mina ei ole seal käinud. Sõitsime tasa, tasa, justkui yle vana silla, sest metsateed kõverad ja jääs, aga vaatamist ja imetlemist sh kaastunnet lagunenud taluhäärberitele ja õunaaedadele jätkus kauemaks. Pesapuu juures on suurepärane parkimisplats ja maastik on korda tehtud, kunagi 12-14 a tagasi sealt mööda sõites vaatepilt nii kena ei olnud. Äge torn on. Lapsed ronisid yles ja vanem tytar tegi koolist laenatud drooniga rea imeilusaid pilte. Aga kelgutada ei olnud seal kuskil. Hakkasime siis kerge pettumustundega kodo poole sõitma, läbi Rõuge asula. Seda kohta aga on õnnistatud imeliselt sygavate orgudega, ja meie suureks rõõmuks olid kohalikud lapsed Eesti Ema kuju juures kallaku kelgukõlblikkust katsetanud, nii et meil pruukis ainult sissesõidetud rada nautida. Pikk ja piisavalt äkiline rada, kust viitsib ikka rohkem kui korra yles ronida. Pagan, kus me varem olime, kõik need aastad? 
Vastlatoiduks aga on makaronisalat. Nyyd on kõik oimetud, vahivad internetti ja vahukoort ei maini keegi.
Ilma ilu ja sulniduse kohta lisan eileõhtuse vaate Kanepi lähedalt maanteelt.

27 veebruar 2020

Lumikellukeste lumi

Igal kevadel sajab törts lund. Nii, et vanad lepad murduvad ja noored inimesed sõidavad sinka-vonka. Nii ka selles aprillis, mis on juriidiliselt veebruar.
Käisin vaatamas, ega suure metsalangetamise käigus keegi meie kuuskede kallale pole kippunud ja vanadele oli ka mingit värki vaja viia. Ilmselt sain liiga vara, maanteelt maja korstnat veel ei näe, naabritel on mõnijagu metsa veel pysti.
Ja millised vaated!



24 veebruar 2020

Talvelaadne aastaajatoode hakkab lõppema

Irooniline pealkiri viitab sellele, et november on sujuvalt aprilli libisenud, jättes meil tavalised talveilmad täiesti vahele. On olnud mõned miinuskraadidega hommikud, on mõne korra lörtsi sadanud, aga enamasti on pilves sulailm või mingi tugevama tuulega sade. Ja erakordselt palju tugevat tormi-iilidega tuult. Ka praegu õues vuhiseb tuul, nii et kõik maa kylge kinnitamata kraam lendab Petseri poole, aga see-eest on tänast madisepäeva õnnistamas päike ise. Mõelda vaid, terve päev päikest!
Käin vahepeal vaatamas, kuidas noortel puudel läheb, kuidas haruldased lõunamaa lilled, nt itoh-pojengid ja läti jõhvikas, talvituvad. Ja mida närilised jälle ära on õginud. Esimesed kevadised ninad avastasin vist kyll oma 3-4 nädalat tagasi - hiidlaukude, silla/siniliilia, sygislillede ja kobarhyatsintide ninad. Õnneks on vahepeal kylmakraadidega öid ka, nii et need ninad on tõusnud väga aegamööda. Aga nädala eest avastasin paari cm kõrgused krookuste LEHED, darvintulbid, niipalju kui vesirotid neid mulle jätsid, varajased nartsissid (ilmselt Dutch Master, väga varajane lihtõieline kollane), aediirised, karukellad, paljud roosõielised põõsad ja veel nii mõndagi, mis viitab väga yheselt pigem aprilli keskpaigale. No lumikellukesed on juba kuu aega väljas ja yritavad vinduvast ilmasegadusest hoolimata õitseda, aga neid on juba kõik näinud.
Lisaks 1000-le sõnale ka midagi silmagakatsutavat.





17 veebruar 2020

Mull-mull osa 2

Elu on näidanud, et mitmekylgselt rõhutud ja masendunud meeleolu ei ole kunagi päris ilma materiaalse põhjuseta. Täna läksid pingpong peas, vilin kõrvus, valu keres ja tunne sydames nii valjuks ja rõhuvaks, et suhtlesin perearstiga. Tuli käsk kohale ilmuda. Voolasin siis sinna ja selgus nii mõndagi - enneolematult ylikõrge vererõhk ja põletikud, mis vajavad mahavõtmist ja antibiootikumiravi.
Ei tea, kas lastel on vitamiinipuudus, viirushaigused või hootine puberteet, niigi teised tujukavõitu, mõlemad nooremad on täna erimaru väsinud ja virilad. Noorimal on lisaks kiire kasvu periood, mis teeb näljaseks ja närviliseks. Ja siis muudkui jälgi, et nad mõne tyhise asja peale kiskuma ei läheks, sest selle peale läheb mu vaene pea lõhki.
Aga vähemalt on väljas soe. Ja "õnneks" märg, metsaminejat minust praegu ei ole. Võtsin hommikul diivanil võbeledes kätte jaanuaris alustatud lätipärase soki. Palju korraga teha ei saa, aga midagi ikka. Ma pole palju, palju aastaid mustrilise säärega sokki kudunud, kohe päris tore oli.

16 veebruar 2020

Mull-mull

Täna on mul hommikust saadik  eriti vastikud syymekad. Sellised yle võlli syytunded, mille lained uhuvad sind nagu vana kalossi, raskelt, sygavalt ja päästmatult. Lapsepõlvest tuttavad kohutava vääramatu syy sundmõtted on tagasi. Veetsin kyll vahepeal lausa paarkend kena aastat suuresti ilma nendeta, rõõmus nagu kevadine vasikas, aga eks aeg kulub ja rõõmud kah. Miskipärast soovib minu kere tagasi pöörduda õndsasse lapsepõlve - aga seal pole mitte päikese ja soojuse - neid kogesin haruharva, vaid yhed teised lained.  Leevendamatud, kleepuvad, sind kokkukägardavad lained, mu vanad tuttavad.
Eks ta ole - yhest kyljest teed kellelegi-millelegi järeleandmisi, teisest kyljest maksad, nii et tolmab. Ja ei mingit rahu ja tasakaalu. - Kuna ma EI TALU õiendamist, pindakäimist, manipuleerimist, tylitsemist jne, siis on meil kodus kyll rahulik õhkkond, aga korda ja sisteemi leiab ainult yksikutest kohtadest, rääkimata suuremate tööde sujuvast korraldamisest. Ja tegemata tööd peksavad mind nagu hiiglane lumelabidaga korvpalli. Mul nimelt puudub ajus inimeste suunamise ja ylesannete jagamise koht, sest peaaegu kogu oma elu olen kõike suht yksi tegema pidanud, katsudes õiendajate ja mahategijate seisukohtadega leppida. Ega see lihtne pole, ja autopiloot käsib vait ja nähtamatu olla... Ja ma siis vahepeal mõnedel valgustatumatel hetkedel päästan, mida jaksan, mis tõbisematel perioodidel sh madalrõhkkonna ajal, koledaks on läinud. Ja õhtul ajalehepealkirju sirvides tekib kognitiivne dissonants.

11 veebruar 2020

Ping pong

Mujal maailmas teeb kurja gripp nimega Uus Koroonaviirus. Meil aga on niisama adenoviirustegagi kyllalt jahmimist. Jälle on majast saanud haigemaja.  Lätipiiriäärses peres st vanade juures oli yks mees just kuu aega palavikus, meie majas põdes noorim poiss 2 nädalat tagasi, ja täna jälle. Noorem tytar kah jäi haigeks ja magab nagu poleks nädalapäevad silma kinni saanud.  Mõlemal palavik, nohu, paha olla. Ka minu silmamunad yritavad läbi kolba yksteisele äsada, ja aju saab pihta, nii mis kõliseb.
Ilm on tatine nagu kuratteabmisasi. Meie sissesõidutee uppus ära ja homme tuleb kõigi autodega kuidagi maantee äärde kandvamale pinnasele ukerdada. Sel talvel enam talve ei tule ja kõik, mis on märg, jääb märjaks st vedelaks. 
Aeg jookseb, aga kyttepuudega tegelemiseks ilma netu. See teeb mind rahutuks. Vanad ja vend ei ole enam kuigi töövõimelised ja seega me  lihtsalt PEAME ise palgi, raua ja muuga mässama, meeldib või ei, valutab või ei. Sest kuskilt mujalt meie majja toasoe ei tule. Ja see võtab AEGA.
Kuulge, silmade munad, võtke nyyd vähe vaiksemalt.
Aga aial ei ole lume puudumisest ja kohutavast porist sooja ega kylma, kes soovib, see isegi õitseb.

07 veebruar 2020

Tantsisklevad

Oma veidra, kohatu ja ebakorrektse elu tõttu ei ole mul kleite ega seelikuid. Aga ega siis elu ilma värvide ja lehvivate siidisiiludeta ei lähe. Kasvavad nemad aknalaudadel ja kui sa lähemale suvatsed minna, siis tunned, kuidas sinu alalõpmata hanguv vereringe ja kinnikiiluv mõte saavad hoogu ja õrna ravutsemist. Tänased tänud ja kiidusõnad kuuluvad begooniatele. Esimesel pildil on õige uus kapsas. Punaselehine begoonia (Begonia ×erythrophylla). Mu 37 aastat tagasi surnud vanaema kasvatas teda, paraku läks see taim õige ruttu oma perenaisele järele. Ja nyyd on tema sugulane jälle minu juures.
Teised on kuning- ja teiste begooniate ristandid. Punane (kuningbegoonia jt liikidevaheline hybriid, ilmselt "Autumn Ember") on oma 3 aastat vana, kollasekirju kääbus (Begonia bowerae "Leprechaun") on vist eelmise aasta kevadest. Ma julgen sordinimed lisada sellepärast, et need taimed on kuningbegoonia kirjudest sortidest piisavalt eristuvad ja sarnaseid sorte ei ole yldsegi palju. Kuna begooniaid on taimetykkidest lihtsam ja kiirem paljundada, siis säilivad sortide omadused ka intensiivse masspaljunduse tingimustes, erinevalt seemnepaljundusest. Yks pealt meetriste vartega inglitiib e tähnikbegoonia (Begonia aconitifolia × Begonia coccinea) on mul ka, mu tänaseks puruvanade põhikooli õpetajate mälestuseks. Emataim elab mu ema juures, emataime emataim aga kasvaski tänaseks ammu kinni pandud ääremaa väikekooli õpetajatetoa aknal, suveks viidi taimed kooliaia varjulisemasse nurka ja ma ykskord võtsin suvise aiatööpäeva ajal julguse kokku ja kysisin tuule murtud oksa endale juurutamiseks... Pildile minu isend ei saanud, sest oli poolviltu pugenud teiste taha.
Paar liiki on veel, nii mugul- kui narmasjuurset taime, aga ilma pildita ei maksa see jutt kopkatki.
Pärast akendevahetust on begooniatel päris mõnus elu, sest nad ei kannata hõredate ja kivikylmade akende vahelt pealenõrguva jäise õhu puudutust. Kylm ja märg tapab nad ära, kylm ja kuiv samuti. Eelmises kodulaadses kohas kogetud ja nähtud... Aga kui seesama talve jahedus imbub tuppa kaugemaid seinaääri v uksepragu mööda, siis on see yhe begoonia jaoks kauge ja võõras mure.
Praegu võtavad nad esimesi hilistalviseid päikesevanne ja pooled neist õitsevad, sest lõunapoolkeral on ju suve teine pool, nagu meil juuli lõpupoole.