Ping pong

Mujal maailmas teeb kurja gripp nimega Uus Koroonaviirus. Meil aga on niisama adenoviirustegagi kyllalt jahmimist. Jälle on majast saanud haigemaja.  Lätipiiriäärses peres st vanade juures oli yks mees just kuu aega palavikus, meie majas põdes noorim poiss 2 nädalat tagasi, ja täna jälle. Noorem tytar kah jäi haigeks ja magab nagu poleks nädalapäevad silma kinni saanud.  Mõlemal palavik, nohu, paha olla. Ka minu silmamunad yritavad läbi kolba yksteisele äsada, ja aju saab pihta, nii mis kõliseb.
Ilm on tatine nagu kuratteabmisasi. Meie sissesõidutee uppus ära ja homme tuleb kõigi autodega kuidagi maantee äärde kandvamale pinnasele ukerdada. Sel talvel enam talve ei tule ja kõik, mis on märg, jääb märjaks st vedelaks. 
Aeg jookseb, aga kyttepuudega tegelemiseks ilma netu. See teeb mind rahutuks. Vanad ja vend ei ole enam kuigi töövõimelised ja seega me  lihtsalt PEAME ise palgi, raua ja muuga mässama, meeldib või ei, valutab või ei. Sest kuskilt mujalt meie majja toasoe ei tule. Ja see võtab AEGA.
Kuulge, silmade munad, võtke nyyd vähe vaiksemalt.
Aga aial ei ole lume puudumisest ja kohutavast porist sooja ega kylma, kes soovib, see isegi õitseb.