30 september 2018

Veel yks väljakallamine

Las jääda valgeks minu laululeht,
kui loen lugusid inimeste tööst, tööta olekust,
kellegi armastusest, tänasest ja minevikust,
kellegi loodust, millestki nähtust,
rõõmsast reisist, lapse haigusest, uuest teekannust,
reisist ymber maakera, sõidust ja sõdust sinna, seal ja tagasi,
uuest punasest mantlist ja kohtumisest huntmehega.
Ma naudin teiste rõõmu ja tunnen muret, nii, nagu kunagi väga ammu
Ja mitte nii väga ammu
Ja meeldetuletused vanemad, uuemad ja mõned päris värsked.
Teatati, et ainult see ongi mulle lubatud.

Seista raja kõrval.
Mitte puutuda.
Mitte olla nähtav
Kuuldav
Ega loetav.
...
Ma oskan seda juba päris hästi.
Tegelikult
Ainult seda ma oskangi.

23 september 2018

Septembrilõpu augustihommik

Pärast põrgulikku tänaööd, nagu ikka, ärkasin enne tavalist aega valude ja yksikute väga suurte veepiiskade plekile kukkumise kolksude peale. Kui muul ajal on nyyd udu või muidu pilves, siis täna ei olnud yles tõusta sugugi paha - aru ja mõistus võtsid maailma kohe omaks, akendest paistis kylluslik kullavärvi valgus, täiesti võrreldav sula meega, minu maailm, kui väike ta nyyd ongi, särab soojades hommikupäikese toonides. Maja ymber laiutanud okkaline padrik on mõningase sae- ja lõkketöö tulemusena kaugemale tõmbunud ja olemine juba suht õhuline. Kuna ma enam selga kinnitatava trimmeri ega lykatava/jalutatava muruniitjaga koperdada ei jaksa, siis on käsil protsess aiapindade võimalikult traktoriga niidetavaks tegemine. Eelmise postituse lõkkeasemega pilt näitab, kuidas see käib.
.....
Reedel mõtsin, et parandan ära yhe akna. Mõelda oli hea, ilm oli ka väga mõnus, võtsin akna juppideks, panin verandale laua peale, lõikasin saepingil vajalikud lyhemad puidutykid, pesin tahvli klaasi puhtaks ja.
Peale lõunat hakkas selg valutama, tõstsin saepingi käigurajalt eest, klaasi tõstsin kah kõrvale, õhtu veetsin murutraktoriga murunimelist endist põlluheina peenestades ja niisama koperdades.
Laupäeva hommikul oli keegi metstõbras yhe tiukrikuke puu otsast alla tirinud, vaesekese tahahoovi serva vedanud, natuke näksinud ja minema jalutanud. Asja käigus oli suur klaasitahvel ymber aetud ja muidugi puruks. Sellele avastusele järgnes vihm, mis kastis pika materjali märjaks...
See kõik pole veel midagi, sest tõeline sitt selles olukorras on abikaasa pidev vingumine teemal, et miks ma akna eest ära võtsin. Et tema ostab need aknad. Kas ma yldse teiste peale ei mõtle, kui oma lollusi teen. Jne jne. Jättes, nagu ikka, kõrvale asjaolu, et neid aknaid oli vaja juba 2 suve tagasi, tykk kasvuhoonekilet juba 3-ndat suve ei ole ikka päris pädev lahendus. Aga las abikaasad vinguvad või hauguvad, minu karavani see ei peata. Panen materjali päikese kätte kuivama, otsin kolihunnikust uue klaasitahvli, ja õhtupoole jätkan, kust pooleli jäi. Lõppude lõpuks võidab tislerikunst.
.....
Aga päike tõuseb aina kõrgemale. Ma istusin yhe lause peale lõppari taha laulu kirjutama, aga aspergerist pojake käib 5-l eri moel pinda ja nii tuli leppida plogivormis kirjutuseharjutusega.
Tehtud.

18 september 2018

Jahedas asjad tõmbuvad kokku

Kuumalaine sai läbi ja kingiti meile mõned päidlõhkuvad madalrõhkkonnad koos kahjuks väga nappide sadudega. Tutvusin lähedalt oma kaevu savist põhjaga, milles on säilinud 4-st 1(!!!) söestatud pinnaga puidust sein või rake või mis iganes. Tänu sellele näevad meie veevärgi vahepaagid välja nagu Atlantise kuningalossi hoov, pruuni hõljumit ja kollast rauavett jätkub kauemaks.

Oo, vihma saime ka, kuigi kaevu see jõudnud pole, taimed lyrpisid selle kõik ära. Muru tuleb vist hakata niitma 2x nädalas, aga kes niite kokku riisub, mina kyll ei tea. Niita on tore, rehaga ringi tuiata aga kurnav. Mu kehakaalust ju 40% on liigne mh vedelik. Nii et päevased liigutused tuleb logistiku silmaga paika panna, et tappev väsimus enneaegu jalgu alt ei tõmbaks ja unetekki silmale...
Õues tegutsemine on praegu veel väga rahuldust ja rõõmu pakkuv, vana heinakyyni ase hakkab kõdust ja prygist puhtaks saama. Varemeid on tore kraamida, puid lõigata, kymne eri syndmuse auks lõket teha, aga keegi, pagan võtaks, ei rohi peenraid sel ajal. Ja mina, kah aktiivsus- ja tähelepanuhäirega kodanik, vajun järjest sygavamale segaduse ja kaose võpsikusse...
Umbrohu seest tuleb yllatusi. Põõsasmaran Pretty Polly, minu juures tõeline kääbik. Põud ei suutnud teda ära tappa. Päriselus on ta VEEL roosam ja nunnum. Homme plaanin veel istutada, yllatumine saab kindlasti mitu head järge.

Peakirjas mainit asjade kokkutõmbumine käib täie hooga. Juba on päev piiratud mingi 12-13 tunniga, olenevalt pilvisusest. Õhtud jäävad lyhikeseks ja taevas madalamaks. Tundub, nagu hakkaks oluline osa minust endast kustuma, saabuv pimedus on raske taluda. Ja uskuge, ööd on meil tõesti mustad.

14 september 2018

Roostes võlumõegad ja teisi muinasjutte

Minu uus murutraktor on tegelikult kellegi teise vana. Koguni nii vana, et pärast mõningast käruvedamist ja paari prooviniitmist ostsin uued terad. Vanad olid oma otstest hea mitu cm kaotanud ja palju kiva maitsta saanud.

Ma ei saa omal jalal kuigi kaua nt traksidega trimmerit vedada, valu tykib kallale ja jalad alt, seepärast on isevedavad asjandused taeva kingitus. Niiduagregaat teeb minu lapsepõlve suvist lemmikmuusikat, nimelt silokombaini undamist 😁
Õite ja lilledega on tänu suvisele põuale keskpärased lood. Ei taha uued peenrad ilmet võtta ega vaateid moodustada, vilapuud kasvada ega parandatavad asjad terveks saada. Mis neist vaateist ja asjust, kui peale lõunat enesetunne räbal, ikka korralikult ja koos valuga. Nii et kes hommikuti lõket teeb, see asjatult ei longi, ja lõuna ajal kylili keerab, selleks lõuna ongi.

12 september 2018

Laul väheke kõvemast tuulest


Mul ära kingi oma sydant, vaid

lase teritada labidas

Ilm kurjaks pöörand, mul tuleb

oma käsi su käest rebida

Sest maru ryystamas maad, september

Mu aialt rebib keidid, prossid, keed,

Ja armastusest lobiseme,

Kui tohib, siis, kui tehtud päevatööd.

...On leheprahti täis me suvetee

Ka hinges vihma sajab, lausa voolab taevavesi

Kas täna päike yldse tõuseb taevasse

Või igihämaruses ilma matab lehesahin



Mul ära kingi oma sydant, vaid

Mine kolletesse tuld syytama

Ilm kurjaks pöörand, mul tuleb

Katta puuriidad, õunad korjata,

Ja aeg on aknad sulgeda, sest haavapuud

Ja kased tormis oma lehti pilluvad,

Ja armastusest lobiseme,

Kui selgind taevas ehatähti pillutab.

…On leheprahti täis me suvetee

Vana õunaaed ja kirsipuud kuluheinas

Ma vaatan otse sinu pilgusse

Mis ainult iseenda roosilehti leinab

07 september 2018

Täielik talendipuudus

On asju, millega ma yldse hakkama ei saa.
UFO-grillis vorstide kypsetamine on yks neist.
Ostsin eile pundi sooduskampaania-toorvorste, et õhtuks mõnus söök ja. Aga lapsed ei võtnud vedu, ei taht lõket teha, õhtust õhku ja mõnusat lõkkesuitsu. Panin siis ise ufo tööle.
Pagan, okaspuu ei kõlba. Praktiliselt kohe aurab see ära, kauamängivaid sysi ei teki ja vorstid jäävad tooreks, nii et kypseta pannil yle. Selle kinnituseks on 2 katset.
Miks lehtpuud pole, sellest ei taha ma rääkida.
Aga seeeest on ääretult mõnus ja mahe septembris ennenägematu soojalaine. Valgus on muinasjutuline, väikesed linnukesed ajavad oma asja ja rebased purelevad häälekalt, metskitsed maitsevad pritsitud põllu närtsivaid taimi ja maapind lõhnab veel täiesti suviselt.
Ja jälle on kaubareisudelt kaasa tulnud syletäis põnevaid uusi taimi.

Aga sellest, mis kole porno võtab murutraktori niiduagregaadis aset, kes elab kaevu põhjas ja mis õudus on saunakesega, mõni teine kord.

05 september 2018

Paar uut lugu

...

Silmapiirini sillutis, piparkoogimajade punased

aknapaled, nikerdustega välisuksed,

Värvitud plankaedade kohal naeratavad kypsed suveõunad

Kukuvad potsudes lillepeenardesse

Tokkroosid, hooviserva asfaldipragudest oma viljakust kuulutamas,

Mängivaid lapsi peitev kohev elupuuhekk

Ja tuvisid jootev sammalduv vihmaveerenn

Silmavad mind, tuult väljal, tulemas ja minemas

Nad on kellegi poolt loodud,

Et need, kes tulevad pärast teda,

Ei peaks iial teada saama,

Et kunagi ja et tänagi kuskil

On kõik hoopis teisiti.
...

Ma kardan iseenda peegelpilti

Kõiki aknaid neist möödudes kahtlustavalt kiikan

Kas see elajas, keda yhiskond sadistliku rõõmuga vormis

Ja valmistas olema kalk ja oma arvamuseta superkäsutäitja,

Suuremate pehme mänguasi ja väiksemate

Masendusest sihikindel hirmutaja

Astub sealt välja, et uuesti, uuesti

materdada siinpool klaasi kõndivat

Inimest,

Kunstnikku, Elavat Hinge.

Ma töötan, et teda unustada,

Loon, et teda tõrjuda ja õpin tugev olemist

iga päev uuesti, uuesti. Aga.

See, keda ma klaasipindadel näen,

Ei jäta mind kahjuks kunagi maha.
...


02 september 2018

Ja see saigi valmis.




Tehnilised andmed: 2.65 kõrge, ~0,9 lai, mõõtmatult raske, viimistluseks 25% tärpentiniga lahustatud hele tõrvaõli.
Asub Võru linna lähedal eraaias.