21 august 2011

Rõõm & õnn


Vihmapilved on meie kandist suure & kõrge kaarega mööda käinud, kuid lõppeval nädalal võib öelda, et muld sai veidi niiskust juurde. Usina labidasportlasena pidin siiani kurvalt vaatama, kuidas muld muutub kahvatux & elutux, vihmaussid kadusid, murust jääb järele kollane puru... Äärmused kohutavad, nyyd peab tegelema ebayhtlast kasvu viskava muru probleemidega - siin vaja auke täita, juurde kylvata, takjaid-ohakaid (meie aed asub mahajäetud põllumaade vahel) välja kaevata, sealt jälle ohjeldamatult niita... aga minu silma jaox on kiireltkasvav taim kauneim asi maailmas, olgu see kasvõi ebakorrektne muru v ylekasvanud sirel:)
Ka maakivi on 1 imeline & ilus aine. Seda võib peenardesse panna kuidas iganes, iial ei saa kivi liiga palju ning minu isu täis. Ainult kurvastab, et olen oma ideede & ettevõtmistega yxi & peale labida ning eriotstarbeliste kärude mulla- ning kivitöödex muud tehnikat pole. Palju 1 universaalkerega fordi peale ikka kyhveldada, veeretada v toppida annab. Teatavasti on kivi raske ning mulda kulub aias ära palju, oi kui palju.
Sel aastal võtsin maha ning juurisin välja enamuse 150-aastasest sirelihekist, mis maja ees aset võttis. Yhele poole tegin peenralaienduse mh oma armastatud korvõielistele (vt pilti siilikybarast, samuti eelmist posti poodimise kohta), teise "pommiaugud" lihtsalt täitsin kenasti & kylvasin muru peale. Ex seegi töö on veidi pooleli, sest yx hekiots koosneb juba tammemõõtu juurikatest, mille mahalõikamine, õigemini viilutamine on juba poole päeva töö, rääkimata juurimisest/kangimisest/raiumisest. Noh, puhkan veidi & kogun ennast... Väikeste laste kõrvalt, peab ytlema, võtab "poole päeva" töö tegelikult u 3 päeva. Ning seda, mida tubli aednik teeb ära nädalaga, venitan ma pool suve. Aega andke mulle, aiajumalad! Ma kingin teile kirju vaala ning ohverdan kogu oma seebikavaatamise aja!
Aga mitte seda aega, mis kulub tublimate aiaplogijate kylastamisex. Ma imetlen väga Hilist, Muhedikku, Thelat, Lillekasvatajat ning mitut teist väga usinat & rohelise käega aednikku, kelle kogu elu koos aiaga on juba kunstiteos. Nad on oma aedadesse loonud suurepärased kollexioonid ning nauditavad kooslused, peenarde ning aiaruumide jaotused on meeldivad & ilusad. Kui tore, et kyttimiskirglik aednik ei saa iial oma isu täis, uusi põnevaid taimi on kyll & veel. Ning aiandus on väga demokraatlik - aias töötada ning erinevaid taimekooslusi rajada võib igayx olenemata rahakotist, soost, elukohast, haridusest, sotsiaalsest & tervislikust seisundist, piirangud seavad ette ainult inimese enda avastamisvalmidus & maitse. Ning ma olen täiesti veendunud, et suurepärane aednik on lisax kõigele ka meeldiv inimene. Siiani pole ma erandeid kohanud.