Just tõstsin oma õmmeluse- ja kudumisetoa ringi, sest lõppenud nädala algul Põlva rootsikunnikast e vanakraamipoest, kus myyakse iidse Rootsi kuningriigi aladelt pärit vanakraami, vaat sellest poest ilmnenud uus mahukas kilakolakummut ootas kannatamatult köögist jalust ära viimist, ja mina selle täislaadimist. See tehtud, TÕESTI sai tuba naaaatuke lagedam,ja nyyd saan vajadusel töölaua taga juttusid ja laulusid kirjutada, ja ei peagi paberivirnade, kastide ja karpide vahel kygelevate õmblusmasinatega võitlema, et paar ruutvaksa ruumi saada. Miskipärast tikuvad igasugu asjad muudkui minu juurde, tee aga ruumi ja leia soe tuba. Igasugu masinad lausa ryndavad ja jälitavad mind. Neist on kyll palju abi, aga mõnikord juhtub... asju.
Vahepeal sai pesumasinatega nalja. Vana masin hakkas lolle hääli tegema ja põrandale pissima, oli teine ka õige eakas, seega tuhnisin internetis ja tõin Maakonnakeskusest ilusti uue. Aga kodus osutus, et tänu kuivatifunktsioonile on sellel mulle vajalikke kindlat laadi PESUprogramme puudu. Õnneks oli just vanemal tytrel just sedasorti pesumasinat vaja ja see olukord lahenes siis niimoodi, Regioonikeskusest tytre juurest tagasi tulles ostsin meile uue aparaatumi ära. Edasi läks huvitavamaks. Uus internetieeltöö oli andnud meile justkui täiuslike näitajatega masina, aga kolmanda, täiskoguse pesemise eelpesu ajal läks masina trummel kärssama. Ruttu vesi ja elekter kinni, uksed-aknad lahti, öäääk! Tuulutasin köögi ära ja klienditeenindusi pidi helistades, silmamunad paelaga pealuu kyljes, leppisin ekspertiisi ja garantiikorras ringivahetamise aja kokku, sest kui masin on juba 1 korra midagi sellist teinud, siis on tal konstruktsioonis rohkem asju valesti ja lõpuks tuleb ikka uus masin osta. Ma nägin selgesti, et masina vedrustus käitus imelikult ja trummel oli õrnalt lopergune... Too masin jäigi sinna töökotta, sest mehhaanik ytles, et oligi trummel kõver ja mingeid hädakesi veel. Uuesti pool päeva, et Regioonikeskuses vahetusakti alusel uus masin võtta, ja siis õige mitu päeva kullipilgul jälgimist, et kas masin käib korrektselt, kas trummel ...on ikka õige kujuga. Hyva lugeja vist ei tea, et mul on närvid p..ses ja igasugu yllatused löövad sydame rytmist välja ja vererõhu lakke, seega Ei Mingeid Kuradi Tossavaid Yllatusi, Palun!
Ahjaa, pille on mul endiselt palju. Viimased paar aastat on selles mõttes kohutavad olnud, et riigid, asutused, kultuur, kunst, sport ja äri pandi uue ettearvamatu käitumisega gripilaadse tõve pandeemia tõttu tõsisele unerezhiimile, see tähendab, et ka igasugu ringitolgendavad hobimoosekandid pidid oma pillid kotti ja kappi panema. Täiesti tõsiselt, ma heal juhul korra poole aasta tagant võtsin yhe või teise pilli kätte, häälestasin, mängisin pool lugu... ja panin ära. Ma ei suutnud laulda. Ega ka mängida. Aga laupäeval kutsuti mind täiesti ootamatult iidvanade sõbrannade poole sõbra synnipäevaks mängima. Elagu lihasmälu! Ma vist ikkagi proovin veel paremini pillide mängimist harjutada ja ei tassi neid pööningule ära, kuigi ma olen täiesti ebaatraktiivne kahjustatud kaup, mitme retseptiravumi kõrvalmõjude tõttu väriseva kartulikoti konditsioonis ja riietes, millega viisakad inimesed autoparandamise ajal mootoreid kuivatavad, aga ma olen elus!
No ei anna rahu. Ukrainas käib sõda keskaegsete ja tänapäevaste väärtuste pooldajate vahel, keskaegsed on ikka päris arulagedalt marutõbised, aga ma täna parem ei hakka.
Tuhnisin vanemates plogipostitustes, et leida luuletusi. Ja ma leidsin sealt hoopis midagi muud - iseennast. Täitsa lõpp, ma olin elus, mõtlesin, tundsin, suutsin ja tegin huvitavaid asju! Tänaseks on sellest vähe järel, oleme ausad. Kogu see supp, mis seljataha jäi, on mulle palju märke kylge vajutanud. Täna olen ma kuusekännuvärvi ja puupeaga mittekeegi. Suur osa selle tunde tekitamisel on rohkem kui 2 kuud kestnud talvel. Peale lumekyhveldamise, kottpimedatel hommikutel koolilaste sõidutamise, veevärgi täitmisel voolikute lappamise ja puude kärutamise ei ole õue muud asja, päevad on ikka veel lyhikesed, ja tillukeseks kahanenud talvine maailm kägardab ka su enda kokku nagu märja kinda. Aga pimedaim sydatalv on juba läbi, hommikul kellu 7 paiku on idataevas vähem pime ja kõik toataimed on uusi võrsekesi ajamas. Kui kaugemates maakondades vahepeal lumi ära sulas ja inimesed said muru kasvu imetleda ja seenel käia, siis meil on järjest 2 ja pool kuud maa valge olnud, aga talve on ju veel umbes poolteist kuud pluss kylm varakevad. Seepärast on iga roosa ninake ja kollane ladvake kulla hinnaga, see on elu jõud ja oodatud märk veel mäe taga, aga varsti kohale jõudvast kevadest.
Hyva lugeja ehk mäletab, et ma tegelesin vahepeal ketramisega. Et pole tykk aega mu lehtedel voki pilti näinud. Sellega juhtus selline kole asi, et lõnga sai palju, ma pidin vahepeal ju kuduma ka. Nikerdasin sokikesi, käsitsi, varrastega, sest kudumasinate jaoks pole ruumi. Vahepeal tikkisin ja õmblesin, sest oli kingituste tegemise hooaeg. Yleeile aga korrutasin paar vihti lõnga, mis läheb yhe koera- ja kyylikuvilla pakkujale vahetuskaubaks. Jeei, saab ometi kodust välja!
Kindlasti saab kodust välja. Põnev reis võib tulla ka sellest, et meie piiriäärse valduse naabritel käib metsavõtmine ja vend helistas eile õhtul, et harvesteri tuled paistavad soo peal seal, kus ei tohiks. Meil on soo servas veel riba palgimetsa ja levinud tava kohaselt kiputakse yldiselt veits yle piiri ka minema, et saaks suuremad koormad ja rohkem raha tasku panna. Naabritel on oma metsad juba maha võetud, viimane tutike läks eile, meie oma seisab veel pysti ja loomulikult tiirleb sellel näljaseid huvilisi ymber. Aga mina mõlgutlen selle yle, et lapsed on juba suured ja oskavad sae kätte võtta, palk on ju tore ehitusmaterjal nii ymaras vormis kui saekaatrist läbi käinuna. Vend tahab majapidamist lappida, meil on siin materjali vaja, ja milleks osta, kui. Kui just mingid ahned onud neid puid ära ei enne varasta. Kurat, ma lähen närvi.
Head, tervet ja meelepärast uut aastat hyvale lugejale, sest on põhjust soovida tõsiselt, sygavalt ja veenvalt :)
Kui 2022. aasta uks on ettevaatlikult, piiludes, harjavarre abil lahti nygitud, siis esialgu ei ole juhtunud mitte kui midagi. Kamber nr 2022 on rahulik, hämar, käes on hallikas varahommik. Õhus on kyll veel ettearvamatult kulgeva hingamisteede viirushaiguse pandeemia salakavalat auru, hõljub uue Venemaa-sõja kibedat rasvast haisu (see riik on Ukraina piirile ja Pihkva oblastisse, mis on minu suhtkoht naabruses, kolinud hulga sõjapidamiseks vajalikku kraami ja rahvast), interneti-vaatlused näitavad ka mitmesuguste tsiviilkaupade, eriti masinate, vähemalt kolmandiku ulatuses kokkutõmbunud pakkumist, mis oma tootmis- ja tarneahelate juures on juba näitaja, aga ikkagi on tuba veel rahulik ja hämar.
Tänu elukogemusele ja regulaarselt hapnikupuuduses aega veetvale ajule (ei, sinule, närune mõttetu kasutu omaksehooldaja, pole uuringuid ja ravi ette nähtud, tee oma tööd ja ole vait!) veedan päeviti nii mõnegi hetke, et mitte öelda päris palju aega tunnetuslikult esimestes eluaastates, mille hommikud tänu Moskva ajale olid nt talviti tund aega pimedamad. See tähendas, et talviti hakkas valgeks minema alles peale kl 9. Ja kuna in riil laif on mul jalas villasokid ja seljas piisavalt pikk t-särk ja lammavillast kampsum (aga lapsena mul sihukesi luksusi ei olnud), siis saan ma armulikult ylevalt alla vaadata mälestustele, kus tuli lihtsalt tekinäru sees kangestunult kylmapeidus istuda, või siis märja kylma koolivormi sees koolipingis istuda ja imeilusate kollakaks tõmbunud lambivarjude sees säravate 150-vatiste leenini valguste paistel vaadata klassi ees uimerdavat õpetajat (kellel ka kahtlemata kylm oli) ja õues esimesed poolteist koolitundi märatsevat talveööd.
Mu järjest tuimemaks muutuv aju kougib oma sahvritest välja selliseid asju, et otse imesta. Näiteks ilmus detsembris välja mälestus rõvedatest lukuga viltsaabastest, mis kooli minnes ja tulles jääkamakaid täis kleepus ja pärast 2-kilomeetrist matka oli võimatu seda lukku kohe lahti saada, aga sellest, et su jalad ja käed on märjad ja kylmast kanged ja valutavad, nii et valu lõikab sydamesse, ja madalad kyllalt laia lõikega saaparaisad lund täis, ei tohtinud kellelegi piiksatada ka. See horrormuuvi hakkas kerima muide minu lemmikkaltsuka- lapitöökangatarnija saapariiuli juures, kus olid just sellised saapad, kenad, puhtad ja kuivad, kenas, soojas, valges ruumis. Selliseid klippe on mul veel hulgim, nii et kui keegi hakkab nõukaaja defitsiiti ja lausvaesust ning Eesti iseseisvuse esimese 15-20 aasta põhimõtteliselt pidevat majanduskriisi, mis mõnel pool ei ole ikka veel läbi saanud, kiitma kui midagi eriliselt helget, kylluslikku ja vaba kõigi võimaluste aega, siis mind huvitab, et mis privileegid tema perel olid, mida tal praegu pole, ja kuidas ta sai nii pime olla, et ei pannud ymberringi valitsevast elust kohe midagi tähele. Sest ma olin kyll erakordselt hulludest oludest pärit, aga eakaaslaste elu detaile, kylavaateid, tänavapilti ja meedias voolavat ma ometi nägin ja kuulsin, need haakusid iseenesest mu silma ja kõrva, ja ikka päris paljudel olid suht samad olud ja varustustase, nii et asi ei saanud olla ainult minu, khe-khe, isiklikus tragöödias.
Praegu mul seda seisu pole, et ilma aluspesuta, ebapiisavate yleriiete ja ainult 1 paari õhukeste kotadega tuleb jala kõmpida kilomeetreid lumetuisus mäest yles, peaaegu nagu internetis levivas „meie vs tänapäeva lapsed”-tyypi naljades. Ka on mul tuba, kus ma ise tohin öelda, kui soe siin olla võib, milliseid esemeid ja kuidas ma paigutada tohin ja suudan, kyttepuid ei pea kuskilt kerjama või hoopis ilma olema, vaid mul on, kuhu minna, millega lõigata ja siis koju kärutada, vesi tuleb torust ja läheb toru kaudu ära ka. Ja selle kõige juures ei ole eriti kellelegi aitäh öelda, sest kogu see mugavustase tuli väga pikkade aastate ja parajate lahingulöömiste käigus, sest mida SINA ometi tahad, istu peidus ja ära roni oma lõustaga inimeste silma alla, kui ei anta /mida iganes/, siis ole ilma, raisk, ja igasuguse vastuhaku eest tuleb kättemaksuaktsioon. Kui meil oleks olnud selline yhiskond, milles igal inimesel on jäigalt määratud roll, nagu veel mõniteist aastat tagasi oligi ja mõnelpool on veel tänagi, siis ma päris kindlasti oleksingi seal, kus veel sajandivahetusel – väga hella pekstud koera närviga põmst kodutu, kes ei suuda isegi inimestega rääkida, sest see on kogetult ja eranditult OHTLIK. Ma ei taha seda yhiskonda ega neid norme mingil juhul tagasi, paraku praegune mõningane heaolu on äärmiselt habras ja 2 aastat uue erakordselt agressiivse hingamisteede haiguse pandeemiat on näidanud, KUI inertne inimkond oma suhtumistes ja loomuses ikka on, keerukates oludes pöördutakse tagasi seljaaju tasemel olevate teadmiste ja kommete e tugevamaõiguse juurde ja seda näitavad ka paljud uuringud ning politsei ja sotsiaalvaldkonna statistika. Seega, ma jään enda juurde – vaja on suurt maja, olgu see siis ykskõik milline, suuri puuriitu, vanarauahunnikut hoovi serva, ja naine, sa õpi torutöid tegema, sest sinutaolistele juba lasteaiaeas õpetatavad prostituudinipid ja rollid ei tööta, kui on vaja võidelda loodusjõududega, ja SINULE ju keegi lihtsa kena palve peale midagi tegema ei hakka. Minu ajus on nn naistenipid seetõttu puudu, ja elus on millegi saavutamiseks vaja läinud kõigepealt jagusaamist surmahirmust kaaskodanike ees ja siis hoopis teisi kehaosi ja elundeid – nimelt neid, millega tassida oma varjupaika kõike eluks vajalikku, sest keegi teine seda ei tee, pole teinud ja ei hakkagi tegema. Ja hoidku jumal meid selle eest, et äkki muutub kättesaamatuks nt mootorikytus, veelgi enam - eluaseme omamine ning selles hädapärase varustustaseme ISE hoidmise võimekus (no et naabril pole, aga tahab sinu õmblusmasinat ja mootorsaagi endale ja kaebab võimudele, et sa oled ilge riigivastane) muutub selliseks kuriteoks, mille eest karistatakse ka sinu järeltulijaid nii, et veel mitukymmend aastat hiljem on sellest rääkimine raevutekitav tabu. Ja viimaste välisuudiste valguses on see mingil kujul täiesti reaalne.
Selle mõtiskelu valguses on õues valgeks läinud, esimene koolitund on läbi, ja sinakashallikas taevas on yksikuid kollaseid ja roosakaid triipe. Lumi sulab, maanteel on ideaalne uisujää ja kohe pistan ma kirjutusmasina sahtlisse ning viin yhe lapse koos tema puhtapesupakiga yhikasse. Sa mõtle, meil on voodipesu nii palju, et jätkub ka lapsele yhikasse, ja ta ei peagi ette võtma teadmata kestuse ja ooteaegadega liinibussimatka 15 km kaugusele oma moonakottide lohistamiseks, kusjuures matka tuleb alustada hiljemalt 6.15 hommikul, et 2,5 km kaugusele bussile jõuda, maakonnakeskuses on siis ymberistumine. Jälle – ma ei ole mingi eksootiline imeelajas mingil hiigelsuurte vahemaadega tyhermaal, me elame yhest perearsti, poe ja imekombel säilinud põhikooli ning raamatukoguga asulast tõesti 20-minutise jalgsikiirmatka või 4-minutise autoreisi kaugusel, ja erinevad asjakäigud on näidanud, et kaugemates metsatagustes elab VEEL huvitavamates kohtades ja tingimustes inimesi, ja nad tahavad ja suudavad seal elada, aga see ei tule niisama!
Ehk tuleb palvetada, et meiekandi pärismaalaste ja meie järeltuleva põlvkonna õhkõrna heaolu mõnede näruste poliitikute huvides puruks ei rebita ja põrgulikku vaesusse ning orjusse tagasi ei heideta, nagu siin veel alles inimpõlv-poolteist tagasi oli. Vähemalt minul on, millele mõelda ja mida MITTE tagasi oodata. Ja kambrisse 2022 paluks rohkem kõrgrõhkkonda, pidev pilvitus ja udus kuplialune ei kõlba kohe kuidagi. Lyhidalt - päikest!