Koduke

Mu maailm on väga väikeseks muutunud. Leidsin selle kohta isegi sobiva pildi.

Ja muud ma ei tahtki ytelda, sest hulluksajav väsimus.

Salakavalad lood

Pean yles tunnistama, et näen kyll (kaugelt vaadates) tavaline välja ja tundun (kaugelt vaadates) terve ja normaalne, aga tegelikult olen segane nagu Roosa Pantri multika tegelased. Kuna varasuvi jäi ylemaailm..., tähendab, -kondliku veeuputuse tõttu ära, siis pidin juuli keskel esimeste ilusailmapäevade sees kõik tegemata tööd otsekohe ära tegema. Näiteks lõhkuma ja riita panema põmst järves istunud haavapuupakud,  sekka mõned kasetyved ja törtsu toomingatki. (See ongi meie kandis vanainimeste töö, sest lapsed on päeval tööl ja õhtul jaksavad heal juhul muru riisuda.) Tänase seisuga on sellest tehtud umbes 2/3, sest meie maja vanainimesel on osad selgroo kettad katki. Mul ei pysi see kunagi meeles. Hommikul tõusen särava, noore ja reipana, täis värsket optimismi, ja ilma mälestusteta eilse(te)st. Võtan kohvi, ja kui olukord nõuab, siis ka ravumeid, ja hakkan aga asjatama. Kõik on nii tore, sulnis ja lootusi täis.

Nad ei hoiata kunagi ette. Ma teen pahaaimamatult oma kergeid,  lõbusaid ja ladusaid töökesi,  vilistan viisikest ja unistan säravast tulevikust õitsva taeva all, astun siia, võtan sealt seda ja tõstan toda. Ja siis nad hyppavad välja ja rabavad mu jalust,  tõmbavad koti pähe ja löövad hetkega hingetuks. Mu elatud aastad, mis pole sugugi kaunid ja ihaldusväärsed,  vaid piinavad ja haigekstegevad. Neid on palju ja nad löövad massiga. Ma ei saa enam nende vastu isegi mitte muusika abiga, valuravumid ei mõju ja kuitahes meeleheitlik meditatsioon ei tööta.

Siis aitab ainult 1 asi. Viskan selle õnnetu heinalõikamismassina või viimase vettind puupaku käest ja rooman viglavarre toel tuppa. Täpselt sellel kohal, kus mu jõud lõpeb ja valu teeb maailma pimedaks, asub köögilaud. Joon vett nagu kaameli väike õde, lõõtsutan natuke, ja viin oma pyha teekonna lõpule. Yhes toas on mu viimne urg ja sinna ma langen, viskan pikali, sirutan ja venitan, kuni esimesed piina täis eluaastad mu kyljest kooruma hakkavad. Venitan veel natuke ja vaatan, kuidas päike õues lainetab, mõni valus aasta kaob veel kuhugi. Peagi tekib tunne, et võiks juba pysti tõusta,  aga esimesed katsetused pole eriti edukad, vahepeal puhkan ja loen käeulatuses vedelnud raamatut või koon juhuslikult läheduses leidunud poolikut sokki edasi. Kui ma piisavalt ennastunustavalt ja ilmsesti ka kyllalt kaua puhkan, st logelen, molutan ja vedelen nagu elajas, annab seljavalu järele ja asemele tuleb rahutus. Õues hõljub kõigi esivanemate ning mu enda tegemata tööde kummitusi, nad kutsuvad kaeblikult ning ma ei saa muidu, kui pean aga jälle minema. Kooberdan kutsuva päikese kätte ja yritan oma vigadest õppida ning MITTE kummardavas asendis raskemaid puuhalge, ämbreid või kive liigutada, rohimise ohtudest yldse kõnelemata. Õigete liigutuste otsimine ja soov jõledat valu vältida on nii haaravad,  et ma unustan isegi oma nime, vanuse ja elukoha planeedi täpsusega. Ma ei muretse selle pärast,  sest pereliikmed tuletavad selle kõik neile sobival hetkel jälle meelde. Ma olen ju nende Haige Vana Inimene, Kes Teeb Kodus Vajalikke Vanaaegseid Asju, ma ei peagi iga kell oma nime ja Mahtra sõja aastaarvu peast teadma.

Ja muud ma ei tahtki ytelda.

november jätkub veelgi

Mul on olnud mitu päris vastikut tõbise olemisega päeva. Täna lõuna ajal lehti riisudes hakkas mul tavalisel viisil paha, mistõttu võtsin ette pikutamisravi seansi. Eile internetist leitud inspiratsiooni laineharjal muuhulgas guugeldasin meditsiinialaselt, misjärel saabus selgus - ahhaa, järjekordne jackpot! Nii et eelmises postis väljendatud soov Jõuluvanale pole lihtsalt paha tuju tõttu välja pursatud poeetiline kõnekujund või "kõigest" "kergesti ravitav" depressioon, vaid kalkuleeritud  tegevusplaan juba mitu aastat arenevate syndmuste paratamatu lõpplahenduse puhuks. Kurat, ma TEADSIN seda, aga aju (kevadel mahapõlenud) kõnekeskus ei näidanud arvutusprotsessi, vaid kohe vastust.

Tuleval nädalal lähen perearsti juurde spetsialistide aegu välja võitlema. Niisama jutupuhumisega on oma 3 aastat ära kulunud, seekord on juba päris palju konkreetset ette kanda. Ma pean diagnoosi saama enne, kui liikumisvõimetuks JA dementseks muutun, ja see paraku toimub suht lähitulevikus. Mul nimelt on kohustusi, mille edasiandmine pereliikmetele või vallale tuleb meditsiiniliselt ära põhjendada, ja keegi teine seda minu eest teha ei saa.

Hyva lugeja saab siinkohal palju ära teha. Nimelt,  ka moraalne tugi on tugi. Tänan ja tervitan. Lugupidamisega, Teie

Lyhikese Jutu Mees

P.s. asjad on põnevamaks minemas. Täna kõik jälle valutab teatud vastikul moel ja mu armsad kallid moblamängud, 4 tk, mida ma iga õhtu suure armastuse ja pyhendumusega mängisin pealt 10 aasta, on juba mitu päeva igasuguse võlu täiesti kaotanud, Pinterest on muutunud mõttetuks ja enamus plogisid ei paku mingitki rõõmu. Ja tund aega tagasi hakkasin lambist (objektiivselt võttes aga jälle kalkulatsiooni tulemusena) karjuma yhe õnnetu inimese peale, kes teatas, et laste rehaplaani tegemise järjekord on neil 2,5 KUUD, samas SRT Otsuse tähtaeg aga on alati lyhem, ja et kas ma Põlva või Tartu ei taha pöörduda. Ei, ei taha. Väga varsti peab selle kõigega keegi teine tegelema, mina aga istun heki all poolmädand palgi peal ja mõtlen, et kes ma olen, kus ma olen ja misse tore oranži-valge-värviline rauast asjake on ja kyll see lõhnab põnevalt, ja et jälle kael valutab rõvedalt ja kere suriseb, raisk.

Sinu igapäevast õudust

Ilm on pilvevarjus meeldivalt jahe ja täpselt parasjagu õrnalt tuuline, et kasvõi hommikust õhtuni niidumasinatega mängida, peenraid rohida ja eelmisest suvest jäänud palgijuppe talvepuudeks vormistada. Rääkimata õhtul koos perega millegi toreda tegemisest, pillide mängimisest või kuhugi sõitmisest, sest värske suvi ja alanud koolivaheaeg on alles noored ja paljulubavad.

Aga, aga. Eile juba natuke lõbutsesin selle kõigega. Ettevaatlikult, sest õrnad kohad kõhus. Pesuga tegelesin ja siin-seal kraamisin, see pole midagi. Rohisin, muidugi mitte liiga kaua. Lõikasin laste rõõmuks mõned palgijupid, ainult mõned ja mitte liiga kaua. Siis remontisin natuke murumasinat, ei olnud raske töö ja ei võtnud kaua aega, kuigi tööasend oli rõve ja ebamugav. Siis viisin kasvuka lae all päikese käes sulanud, sest sygavkylmutatud, hakklihapaki tuppa. Vaat seda viimast ei oleks kyll teha tohtinud, selle raske rabelemise käigus asi hapuks läkski. Kui ma seda neetud hakklihapakki tavakylmikusse panin, tundsin, et sapipõie kohal valutab. Ytlesin lastele, et tehke ise edasi, ja viskasin pikali.

Öösel kukkus vist immuunsysteem ka nulli, sest mind eelmisel nädalal kiusanud palavik ja köha-nohu tulid uue jõuga tagasi. Hommikul kohvi võttes oli pool tundi täiesti normaalne olla, aga siis hakkas kere oma elu elama ja kõik tänased plaanid tuli ära unustada. Kõhulõike koht ajab pilli, kõrvus vilistab 10 AM-raadiojaama ja mul on täiesti eredalt äratuntav depressioonikramp, mis käib alati koos haiget saanud Kõhulõikekoha valuga. Valu on õrn, tuksuv ja tuim, aga tekitab vibreerivat nõrkust ja sinna juurde kuuluv masendus on selline, et kõik on perses, KÕIK. Nyyd saab maailm otsa, poed pannakse kinni, absoluutselt kõik mulle olulised inimesed sõidavad teisele poole maakera ja ei anna oma uut mailiaadressigi, myts tõmmatakse põlvini pähe, riigikord muutub 180°, Kuu kukub maa peale ja ma ei jõua selle vastu mitte midagi teha, sest käsi ei saa ja jalg ei kanna. See tunne hakkas mind sellisel kujul kylastama peale lõikust, kui ma esimest korda kasvuhoones roomates haavale haiget tegin, see on selline värske ja lööv, alati sama ere ja kylastab mind iga jumala kord, kui Kõhulõige mõne töö tegemise järel natukenegi valutada suvatseb, ja ilmudes muudab mu suht teovõimetuks kogu ylejäänud päevaks. Selle teadmine muide ei kustuta antud masendust, aga aitab pingutada tähelepanu mujale juhtimiseks tegevuste otsimisel. "Ma PEAN pesu kokku panema, siis on vähem õudne. Ma PEAN selle begoonia ära kastma, siis annab surmahirm järgi. Ma PEAN uudiseid rullima, ÄKKI see on lõbus."

Päike paistab läbi akna ees rippuva kolmevärvilise begoonia. Ma kyll ei suuda rõõmustada, sest rõõmu pole enam olemas ja see ei tule enam iial, aga tean, et mõnel muul ajal see meeldib mulle hullumoodi ja ma pean mõnda aega seda eredalt säravat taime vahtima. Siis kindlasti hakkab parem. PEAB hakkama.

Helehall

Tänan ja tervitan kõigi heade mõtete ja palvete eest, sest jagatud tervitus on rõõmuhormoon. Oksytotsiin aga suudab parandada haavu ja kasvatada uusi närvi- ning sydamerakke. Mul on neid praegu väga vaja, sest lopsakas loodus tungib peale ja hammustab majapidamisest korralikke suutäisi. Ma pean ruttu terveks saama ja asuma oma valdusi jälle rohelise laviini alt päästma.

Kui ma selle nimel just õnnest sädeldes paranemisega ei tegele, siis larbin väidetava ravitoimega maarohuleotisi. Mul õnnestus endale veits haiget teha ja põhi on ka alt ära, st ykski toit ei pysi sees. Nii et ajaviiteks loen nt "Setu luulõantoloogiat" ja võitlen pähetykkivate laulujuppidega. Pärast Põrguskäimist need mind ei rõõmusta, vaid ajavad närvi, ma ei suuda piisavalt kaua keskenduda, et neile korralik vorm anda. Ja õnnetud laulud tiirlevad mu peas nagu puulehed tormis - yks tuleb, teine läheb. Pikkadest aastatest yksildasest elust on need laulujupid võrukeelsed, sest ma ei pea riigikeeles synkroontõlkimisega kuigi palju tegelema. Kui varem polnud see mingi kysimus, see toimus seljaaju tasemel ja energiakulu oli 0, siis praegu ma enam sedamoodi pidevalt protsessida ei jõua. Aga ei, ma ei taha muutuda riigikeelt kõnelevaks kodanikuks, kes oma vanaema laule ei mäleta (sõna otseses mõttes, sellest mõni teine kord), vaid mäletada oma Esimesi Mustreid, mis olid alguses veel terved, ilusad, omamoodi, ja vanad nagu Päike. Ja teha ise uusi ja paremaid.

Kui ma ainult suudaks.

Eile läksin esihoovi ja leidsin väidetavalt raviva tee jaoks rohte korjates mahajäetud muna.

Selles munas on kogu maailma kurbus.

Täna on see ikka veel seal ja kurbus mu hoovis lainetab kõrgelt ja terashallilt. Ma tunnen isegi selle maitset ja lõhna.

Huh

Eile hommikul päris vara sõitsin Maa Konna Haige Majja ja läksin aga ukse taha kraapima, et tehtagu mind nyyd ometi 10 aastat noorem... tervemaks. Et neil olla imerohte ja võlusõnu. Lahked prõuad lasid mu kohe tuppa ka, pakkusid peenemat särgikest ja mõnusat kyljealust. Pärast 3 tundi kestnud asjatamist ja 50 vereproovi andmist kärutati mind sõbralikult suurde valgesse tuppa ja hakati aga joovastavaid jooke otse veeni kallama. Rahvast sebis mitmesugust, kõlas ka hoiatavat terase kõlinat, aga kes seda õigel hetkel märgata oskas. Muusikat kahjuks ei pakutudki. Ja siis tabas mind korralik mäluauk, ärgates olin yhes teises toas, kõht lõhki lõigatud, pea paks.

Mul OLI olnud mitu põgenemisvõimalust.

Ja siis oli juba hilja.

Täna hommikul siiski ajasin kargu alla ja tulin ruttu kodu ära. Käisin poes, toitsin kanad, kytsin pliiti, tegin koerale pudru valmis. Nyyd vedelen keset hoovi päikese käes lamamistoolil, nikerdan kinnastele sõrmi ja imen hapupiima, sest päris toite ei tohi. Lõbustused, nagu nt halumasina lohistamine, keelati kõik ära. Aga praegu on mul sellest jumala ykskõik,  sest kõht valutab ja minu erakollektsiooni valuvaigisti ei taha mõjuda. Kurat teab, mida need nugadega onud mu kyljest ära nysisid, kuni ma õndsat joomaund magasin.

Inimene ja masin

Inimene on kunstnik. Talle öeldakse, et tee nyyd midagi ägedat ja kõvade näitajatega. Tööd jätkub nädalateks ja tulemus saab olema vinge.

Ka teine inimene on kunstnik. Ta teeb asju, milleks on vaja neidsamu kõvade näitajatega riistu. Paraku need riistad on iseloomuga ja kaks kõva kivi kulutavad teinekord päevi, et minimaalnegi jahu, ee,  teineteisemõistmine ja töötulemus saavutada. Ja täiuslikuks see kõigest hoolimata ei liigitu. Sest kymne anduriga masin teeb sinu pakutavate, näiteks õmblusniitide ja kanga paksuse, kohta selliseid järeldusi, mida sa uneski näha ei oska, aga iga jumala eraldi töö juures, kuigi samadest materjalidest, kipuvad need veidi erinema ja see mõjutab tulemust. Ja on suhteliselt lihtsaid õhukesi asju, mida kompuutermasin normaalselt menetleda ei suudagi, sest ebayhtlane materjal tekitab tema agregaatides segadust, mida mehhaaniline masin iial ei tunne. Meeldiv tutvuda, ma siis arvestan sellega.

Kõrvalepõikena mainin ära, et ka uuemad kui 17 aastat vanad autod on saadanast, sest nad on täis meie kliimas ootamatult surevat elektroonikat. Kui minu 20-aastased volkarid mulle asju ytlevad, siis tean, et neil on tõsi taga, aga tuttavate isegi päris uued poest ostetud autod on nagu hullumaja kinnine osakond. Ja inimesed maksavad kõvasti peale selle eest, et ei saa normaalselt tööl käia.

Ränt õuver.

P.s. eelmise kolmaba põrguskäigu järel vajab mu mälu uuendamist. Kuna teha eriti midagi ei jõua, palki tõsta ja, siis ajaviiteks kraamin siin-seal, otsin ja leian näiteks õmblemise tööpoes vanu varandusi. Ja ma mõtlen tõesti VANU. 3-4 aastat ja vanemaidki karpides peidus olnud asjakesi, kaste, mis seest palju suuremad kui väljast, suuremaid töid, mis riiulis teiste all täiesti ja täiuslikult meelest läinud, ja käpatäite kaupa juppe, mille jaoks oli vaja spessäl tööriistu ja erilist kannatust. Noh, nyyd on mul ka need olemas, vahepeal sain ju hypikuravi tulemusi nautida... kuni selle talveni napilt pool aastat. Rõõmustan nagu laps, kui leian yhe korvi ja kangapaki alt Kärpsed ning tikkimismasina, sest see on ju imeline ajatäide nendeks nädalateks, mis kuluvad lõikuse ootamisele ning seejärel sellest paranemisele. (Oleme aus, kogu aiaarmastuse ja kauni kevade juures, aiatööd oma asendi tõttu ei sobi, kuradi ebamugav ja valus on kykitleda ja selle juures veel midagi teha ka, muude suuremate tööde kohta sama). Aga mul jäi põrgusse maha hea tykk õppimisvõimest ja lyhimälust, nyyd ma olen loll nagu lauajalg ja lasen liugu lihasmälus olevatel oskustel, muus osas peavad juba abivahendid aitama. See väsitab ja raiskab aega, tulemused tulevad venides, kunded on juba päris närvilised. Eriti see pyksata poiss.