Puujuttu

Hyval lugejal Konnal tekkis eelmise jutu peale rahutu tunne, et sihuke suur puu kindlasti lõhkus kukkudes maja ära ja tegi muudelegi asjadele mitmesugust kurja. Kahtlemata on selline tunne õigustatud,  sest vana maja on õrn nagu banaanikast. Aga kuna see elupuu oli suutnud kasvatada 15 elusat ja 3-4 surnud latva ja oli ennast kõrvalasuva hiigelõunapuu võrasse pununud, teise kyljega aga toetuski katuseservale, siis kasutasin metsatööks vajalike seljaaju osade asemel aiatöö omi ja langetasin seda puist  imeelukat jämedamate harude kaupa oma 10 lõikega. Pea tund aega võimlesin 2 sae, redeli, sõrgkangi ja rehaga, et ainult ladvad pikali saada. (Sirge puu langetamiseks selle jämedusest olenemata mul yle 7-8 min ja 1 lõike ei kulu.) Ja need jurakad jonnipunnid jäid alguses rippuma yksteise,  õunapuu ja katuseserva kylge, keerasid endid ja libisesid, põrkasid ja tõuklesid. Kaharate okste tõttu veeresid osad katuse poole kasvanud ladvad lõbusasti mööda seina otse 100-aastase roosipõõsa otsa (ma vihkan okaspõõsaid, mõistate, VIHKAN), osad aga sadasid noorte (aga isekasvanud) kirsipuude ja (isetekkinud) vahtrakese otsa, moodustades toreda vibulaadse kimbukese. Selle harutamine võttis mul 2 päeva ja hulgaliselt trampimist. Sorteeritud pudi ning puidu menetlemine aga  alles algab, peenemad oksad lähevad välipliidi kytteks, jämedamad reisivad õige pea sugulase saekaatrisse. Aga tyvi, haraline ja jäme nagu vihane vanakurat, on tänagi pysti, sest ma ei suuda +26 juures kuigi kaua järjest ringi kepsutada, ammugi mitte jämedat, keeruka kännuga puud lõigata. Homme saab soe ilm läbi, siis vaatab uuesti seda puukuradi-asja.

Ma pole elus yhtegi puud 2 nädalat langetanud, nyyd on mul see kogemus.

Loodetavasti oli sellest infist abi.