23 aprill 2021

Vihmapyhad

Pärast kymmekonda päeva päris kena ja täisverelist kevadet saabus meile lumelisandiga vihmailm ja meie kyla eided tõstsid rehad ja traktorid varju alla ära, mina ka, kuidas siis muidu.

Kyll oli vahepeal ilus õues asju teha. Päike paistis otse pähe ja jalg muutus 15 aastat kergemaks, sai sodi riisuda, puid ja muid kõrsi-varsi istutada, varemeid kraamida, võpsikut harvendada. Pluss koduõppel olevaid lapsi passida ja 2x päevas värsket sööki valmistada (mis raiskab kokku u 4 tundi kallist tööaega - ma oma pidevalt taustal tiksuvate krooniliste koledate tõbedega väsin nimelt juba pealelõunaks koledasti ära, nii et kohvi kulub siinmajas uhkesti). Pesu pesta ja lilli kasta ka mdg, pluss lõppematu põrandapyhkimine ja tolmuime. (Lugesid õigesti, tolmuime. See on parem sõna kui tolmuimeniminimime.) Ja esimesi kevadlilli sai ka imetleda. Mul ei ole neid liigiliselt palju, aga need vähesed on alati kõige ilusamad ja armsamad, sest on kauaoodatud esimesed.

Ja täna on mul tööpahmöll. Eile hakkasin põllumeeste võsast kytet tegema, nagu meie rendikaup on. Võib-olla mujal agaramad inimesed tõid juba veebruaris tuleva talve kytte välja, aga meiekandis oli sel talvel nii paks lumi, ja paksu lume all vedel sulamaa, et eriti keegi peale metsalõikusfirmade välja ei vedanud, ja lumesulamisele järgnes rõve poriaeg. Silmapaistvalt paljudes hoovides on alles praeguseks maa tahe ja värsked kyttepuupalgihunnikud tegemisel. Naabruskonnas hakkasid kodused saed alles aprillist laulma - inimesed naudivad talvevangist pääsemist, kes lõikab võsa, kes teeb puid. Tunnen ennast osalisena suurest laulupeost ja see on haruldane, kuigi veider võimalus ennast kuhugi kuuluvana tunda. Ja kuna kyttepuude tegemine saab toimuda ainult ilusa ilmaga, ja ma ei pea enam mingeid mehi kerjama, sest riistad on endal olemas, siis on see töö oma raskusest hoolimata absoluutne mõnu ja puhas rõõm. On soe ja valge, mateeria liigub, vereringe töötab, musklid soojenevad. Liigesevalu on ravumi ähvardusel vakka, heaoluhormoonid voolavad, elu jooksul kogetud õudused ja vastikused vaiba alla surutud. Osa sellest teraapiast on erinevate masinate tööhääled ja lõhnad ning värske saepuru lõhn, mis on õrn, aga toitev. Ja kuna selle töö tulemused on silmaga näha, siis on õhtune väsimus talutav ja andeksantav.

Mismõttes andeksantav?

Kas hyva lugeja tõesti arvab, et ma naudin 46-aastane invaliid olemist või? Eip. Et mu tööpäev on näruselt lyhike, saab see toimuda ainult retseptiravumite toel ja nende nappide tundide jooksul tuleb teha hetkel kõige karjuvamad asjad, muud jäävadki ripakile, aga surmväsimuse tundidel tuleb vingerdada sisemise kupja ja kurja peaingli, kelle nimi on Sinu Roll Perekonnas, kõmiseva häälega etteloetava tegemata tööde nimekirja käes. Need sisemised kurivaimud ei kao kuskile, ja paraku toidavad neid väääga mitu asjaolu, mille vastu ma kahjuks mitte midagi teha ei saa ei juriidiliselt ega fyysiliselt. Lyhidalt öeldes on nendeks asjaoludeks e-õppe tingimustes stressis koolilapsed, meil majas vahelduva eduga 3 tk, ja mitmesuguste puuete ja isiksusehäiretega täiskasvanud kaaskodanikud, keda tuleb kohelda nagu väikesi lapsi, muidu lähevad asjad väga inetuks. Ja sellisele topsutamisele eelistan ma iga kell metsatööd ja kivide kärutamist, mädapuiduga mängimist ja peldiku remontimist.

P.s. ostsin erinevate tarkvaradega mängimiseks kasutatud läppari ja katsun 8 näpuga kirjutamist soojaks teha. Seepärast hyva lugeja andku andeks, kui mõtted on auklikud (sest osa neist jõuab enne kirjasaamist eest ära lennelda ja isegi nende sabad kaovad nagu sisalikud kivihunnikusse) ja ilusat pilti ka pole - maiviitsi enam fotokaga tehtud piltide arvutisse panemisega jannata, mobla on fotoplogimiseks absoluutselt sobivam riist. Ja kui sadu järgi jääb, siis tubased tegemised kaovad tähelepanu äärealade kottpimedusse ja silma ees on ainult hele kevadetaevas ja hoovipealne saja võimalusega mängumaa.

Lähen tormijopet ja paksu mytsi otsima, no tõesti ei suuda toas istuda rohkem kui pool päeva korraga. Olgu seal praegu mistahes ilm.

20 aprill 2021

Kevadtormamine

Kogu inimkond plogib, on sotsiaalne ja kultuurne, kirjutab häid ja huvitavaid lugusid või siis ajalehtedesse koledaid uudiseid. Mina ei. Sest kiire on. Aga yleeile selle minuti leidsin, et hyvale lugejale sipelga perspektiivis lillepilte teha. 
P.s. täna mitte pildil olevad imepisikesed nartsissid "Tete-a-Tete" on osutunud yllatavalt talvekindlateks ja varajasteks, on isegi paljuneda suutnud. Nartsiss, mis on KEVADlill, mitte varasuvine tulpide kaasaegne, ja lisaks säravalt kollane, on väga armas ja tähtis aiaasukas. Kui homme jälle puulõikamise, peldikuremondi, vanarauakoorma kokkupaneku ja veel kuratteabmille (yllatusi ikka tuleb vahest) vahelt meeles suudan pidada, siis teen pilti ka.
Savimaa on kaua märg ja kylm, meil muidu erivarajasi yllatajaid ei olegi.

08 aprill 2021

Tuul puhub pasunaid umbe

Olen ikka veel elus ja kirjutan oma napakaid lyhiettekandeid. Kuna aastate jooksul on kogu mu maailm hõredaks pudenenud ja jäänud ainult tyhi universum, milles puhub igavesti sopane tormituul nii otseses kui kaudses mõttes, siis ei ole oluline kirjutada, mida ma täpselt teen, mida plaanin, mida igatsen ja armastan. Sest kõik muu on see torm ära viinud, ka lugejad ja vanad sõbrannad. Ma lihtsalt kulgen igaveses hämarikus, võtan yles, mis maha on kukkunud, toidan-kasin-katan neid, kes parasjagu näljas-tatitõves-kylmas on ja kytan hõredavõitu tube. Sest nyyd mul on, kus korjata, millega toita ja mida kytta. Mitte alati ei ole see nii olnud.
Vahepeal on natuke ilusamaid ilmu ka, ilusamaid igas mõttes. Siis ma kraamin ja roogin mõne ruutmeetri. Ja kui ma enam ei jaksa, siis saadan lapsed õue mängima, et rahus paar tundi magada, ravum keres. Ja kui yles tõusen, on nad nt leidnud peidetud portaali.
(Vana veranda oli ära lagunenud ja puitosad heki alla kõdunema veetud, maa peale valatud vundament tykkidena laiali lagunenud. Et oleks võimalik see ära koristada, palusin lastel paarisajakilosed kamakad peenemaks koputada. Uksekoht oli väljastpoolt ainult ruberoidi ja seestpoolt papitahvli ja tapeediga "soojustatud", tuult see igatahes ei pidanud. Kui ilm paremaks läheb, tuleb kivipuru ära vedada ja mõlgutleda ka uue ukse teemadel. Praegu igatahes tormab ja iga poole tunni tagant sajab lörtsi.
Kes nyyd arvab, et issand, kui kole, vanal majal eri ansamblist aknad, siis arvaku edasi. Koledusest koledam on asjaolu, et vanad aknad olid sõna otseses mõttes komposteerunud ja kukkusid järjest tykikaupa eest ära, seega tuli vahetada korraga ja kiiresti ja see ei olnud just odav rõõm. Me tellisime aknatehasest 7 väiksemat akent ja koridorile 1 kitsama, 3 ava said täidetud kasutatud suurte akendega, kuna tehase pakkumine käis yle mu rahakoti võimete. (Ka aknaid ja uksi saab kasutatuna inimeste käest osta.) Verandaukse kõrval asuv suur aken (seal oli enne ka suur aken, ainult u 30 cm kitsam) on yleni minu haruldasi troopikakapsaid täis ja kui neile kapsastele meeldib, siis olen mina ka õnnelik. )
P.s. mootorsõiduk hoovil tekitab mõnusa vabaduse illusiooni. Täna läks mu Käbe Väike Raibe Opel mootoritule jt vigurite tõttu diagnostikasse ja teadaoleva infi põhjal tuleb vahetada jupp, mis maksab 3-4 sedalaadi autot.
Aga äkki ei tule.
Aga äkki tuleb.
Mina töökojaga ei suhtle, autoremondindus on alfaisaste teema ja nendeni on mul abikaas puhvriks vahel. 
Kurat, mu vabadus on ohus.

01 aprill 2021

Tänase päeva kokkuvõte

Kole kevad võttis täna meeldivama pöörde. Kylm, märg ja poriuputus pöördusid siidiseks päikesepaisteks, mille tõttu isegi seni kylmast kivikõvad õrnad lõunamaa haruldused hakkasid roosasid jänkukõrvu näitama. Nt pyvilille aroomi pole võimalik eirata, ja erinevad rohtlaliiliad asusid just täna taeva poole kerkima.
Ja hoolimata sellest, et ma olen rõhuva enamuse oma elus olnud koledates sundseisudes, kus tuleb valida mitmekylgselt halbade asjade vahel, ma siiski olen mõne asja oma elus õigesti teinud.
Las hyva lugeja nyyd vaatab pilti ja mõtleb ise välja, mis see õige asi siis täpselt on.