31 jaanuar 2024

Väike kolmapäevane loba

Päev on pikem ja elu kiirem, terrvis on ka väheke vähem halb, seega teen igasugu tegemata kodutöid ja treenin talviste aigustega niruks jäänud mind ajaks, mil varemed valge betooni alt välja ilmuvad. Siis ei ole enam aega musitada, vaid tuleb 2 talve vahel olevad mõned närused suvenädalad mitme aasta tegemata tööde klaarimiseks ära kasutada (vt varasemaid poste aaaaastaid kallist tööaega ja -jõudu ära raisanud teraviljatalumatuse ja põmst 2 kuud kestnud väga tyytu kõhuhaigeoleku kohta). Aga selleks kulub palju Mind ja lugematul hulgal alusetut optimismi. Ma juba praegu plaanitsen, paanitsen, hoolitsen, voolitsen, maalitsen, igatsen ja armastan kõike seda, mis mul on, olenemata sellest,  milline see on,  sest miski ei jää igaveseks nii, nagu on. Ja selle kõige kõrval jääb õige vähe aega vahest korralikult maha istuda ja mõnusam kirjatöö toime panna. Hyva lugeja kahtlemata tunneb end mahajäetuna, sest ma käin kyll kylas, aga ei võõrusta, loen, aga ei kirjuta. See on ju ebaaus. Olen oma nähtamatute sõprade seas tõsiselt primitiivline neandertaallane. 
..........
Päev on juba julgelt poolteist tundi pikem ja tekitab lootust talve lõppemisele. Ma vajan seda igal hilistalvel kasvavat tunnet väga, näljaselt ja lõppematult.
Aga seni kärutagem puid, õgigem ravumeid, remontigem majapidamisvidinaid ja laulgem 1 laul.

14 jaanuar 2024

Tunnistan, et

...ei ole väga meeldiv olla. Normaalsed inimesed on haiged ja saavad terveks, aga detsembri algusest saadik ma normaalne inimene kohe yldse ei ole. Seltskonnaajakirjandusele* sobivaid kirjeldusi kirjutada pigem ei viitsiks, mainin ainult,  et ei saa enam selle maailma toitu syya, põmst igast asjast hakkab rohkem või vähem halb. Aga kuna ma olen põmst kogu elu oodanud, millal see ometi otsa saab, siis olen praegu teataval viisil rõõmus - võib-olla ei tulegi enam kaua oodata. Lapsed on juba suured ja saavad ise endaga hakkama, ja ylejäänud inimkonda see ei puuduta yldse. Sellel asjal on ainult 1 miinus - pidevalt ja mitmekylgselt halbolek väsitab ja see teeb asjaliku päeva väga lyhikeseks, nii et igatlaadi vara ja muidu koli kordaseadmine võtab niimoodi aega terve sajandi, mida mul aga ei ole. See-eest on mul aga koli... Mu uus pea on hämmastunud - alles pool aastat sain elada elu, mis ka elu moodi oli, ja nyyd siis siukesed pöörded.
Aga, aga. Praegu on ju jaanuar. Talv, pime ja kylm. See aga saab varsti otsa. Hiljemalt märtsi lõpus, kõige hiljemalt aga jyripäeval tuleb päike välja ja ma saan päevapealt täiesti terveks, panen saekoti kokku ja sõidan metsa. Niikaua kannatagem!
-----
* - vihje meditsiiniajakirjale "Kroonika"

01 jaanuar 2024

Uus luud

Hommik algas imeliselt.
Enamus mu hommikuid on imelised, või siis peaaegu imelised. Alustan uut päeva nagu uut elu. Isegi kange kere ei sega selle käimajooksmist. Kohvi ringleb veres, päike paistab, labidas on otse imeliselt kerge ja redel kõrge, inimesed on ilusad ja head.
Päeva peale ilmuvad hämaramatest nurkadest välja eelmised päevad ja aastad, nad haaravad mul jalust ja ronivad kukile, ja neid saab kokku nii palju, et ma vajun nende all looka, mul hakkab halb ja õhtuks lööb tihti väikese palaviku yles. Ei ole see midagi erilist ega hullu, talvel inimesed ongi tõbised. Mul ei ole põhjust hypohondriaga tegelda, lihtsam on kanda villasokke ja jõuvarusid hoida Eriti Tähtsate Asjade tegemiseks. Kyll hiljem protsessib.
Aa, jaa. Vana-aasta kokkuvõte ja uueaasta-lubadused. Ei, selliseid asju ma ei harrasta. 1. jaanuar on siinmajas kõigest tähtpäev, millal seinakalender tuleb ära vahetada. Kokkuvõtteid teen ma muidu hooaja- ja ettevõtmisepõhiselt ja 1. jaanuar ei ole ei yht ega teist, see. Lihtsalt. On. Lubaduste ja plaanidega täpselt sama - ei aastaajad, valdkonnad ega materjalid ei lõpe ega alga keset talve toimuval ypris suvalisel ajahetkel.
Hyva lugeja rõõmuks ma siiski luban, et värskel, riigi tasemel seadusega määratletud, raamatupidamisperioodil teen kõiki neid asju, mis eelmiselgi, aga võimalusel veits rohkem. Need kõik olid head asjad ja väärivad edasi tegemist. Ja sama teilegi!
Pildil on minu helge tee tulevikku. Libe on, kohe läheb pimedaks, ja tulevik kauge kurvi taga peidus, aga ma tean, et see on seal!