Jaapani asi

Meie kyla eided teevad puid präägast,  hommikust saadik, kus yks paneb sae käima, natukese aja pärast teine, õhtupoole hõikab naaberkylas kellegi kolmandagi yksildane tyvehai. Minagi võtan vahest yhe pilli kätte, vahelduseks kääksutan teist. Vastu harjunud eluviisi olen kevadisel kyttepuude tegemise ajal osa sellest rahvast, tunnen end yhtse pere liikmena, olen samasugune, nagu kõik, kui hubane. 

Siis jõuab hiline õhtu. Päevade kaupa väljas tuuldunud inimene maandub voodisse, rullib uudiseid, lappab plogisid ja supleb sotsiaalmeedias. Ja siis annab universum inimesele tykikese kunsti! Sa mu magus Jeesus!

Jälle see Akiya!

Uau. Lihtsalt. Uau.

Kuidas ta niimoodi. 

Tegia

Lobisesin yhes plogis kuntstidest ja joonistamisest.  Kedagi huvitab, siis mul on väga tuim ja kramplik käsi, aga seeeest väriseb see koledasti. Tulemuseks on isikupäraselt nõmedad meditatsioonipildid. Ma ei lase ennast sellest mdg häirida, lasen aga tindi lainetama.

Luuvalupäev ja kärbsed peas

Õhta on käes, ma vedelen voodis ja rullin Pinteresti. See on kunstinäituste, moešõude, käsitöömesside, töötubade ja reisimise eest ja asemel. Jõuan (denim, taaskasutus, moekunst) suuurte, XL teksakleitideni ja imestan ikka ja jälle- kuidas, oh, kuidas naised, kehakaalust olenemata, saavad pikalt kapata kõrgetel kontsadel? Mitte ainult pildistamise ajal, vaid mõned kõneldavasti pikkade tööpäevade kaupa??? Mul on alati, põhikoolist saadik, 3-4-st sentimeetrist kõrgema kontsa peal pöia- ja varbaliigesed koledasti valutama hakanud, nii et kogu elu ei mingit ilu ega naiselikkust. Täna on mul õige mitu paari korralikke ja ilusaid elamisväärselt madalaid jala-anumaid, millest mõned kõlbaksid ka kleidi juurde, kui ma neid kannaksin, aga jälle - mis kleiti kannab inimene, kes ei kasuta kontsi, vaid kärutab puid ja viskab sit...remondib toru? 

Ropp rööprähkleja mõtleb nyyd poolikute projektide lõpetamisele, ja enne ei õmble mitte yks kleit, toodagu ukse taha kasvõi tonn ilusaid kingi (madal, nahast, tänan) ja teine tonn kauneid (teksa, kamo ja suured lillmustrid, aitäh) kleidikangaid. Minu meisterdamiseurkas on praegu soe tänu sulailmadele ja igasugune prokrastineerimine seega kohatu. Jäänud on veel madalrõhkkonnaprobleem, aga selle vastu aitab peenhäälestus kohvi ja ravumitega. See kyll paneb vere ringlema ja laseb töid teha, aga ajab ka koledasti rööprähklema. Ma olen nagu parv kärbseid inimese nahas. Kärbsed on mu peas ja neid jätkub igale poole mujale.

P.s. olen ostnud korraliku portsu tikkimisfaile, lilled-linnud-liblikad, aga konkurentsitult kõige enam kasutan Kärpseid. Antud tööst tuli kingitus tytrele, see oli põllekangas enne välja lõikamist. Ma arvan, et ei ole kohta, kuhu need Kärpsed ei sobiks.

Kunstivaimustusekarje

Korra 10 aasta jooksul joonistan ma 1 karikatuuri. Yleeile tabas mind loomepalang teha humoorikas sidrunipildike, aga las ta olla. Täna võtsin riiulist yhe illustraatorite koguteose, ja ausalt, ma ei suuda rahuneda. Hyva lugeja võib ise järgi vaadata, milles asi.

Ja see saigi valmis.

Tehnilised andmed: 2.65 kõrge, ~0,9 lai, mõõtmatult raske, viimistluseks 25% tärpentiniga lahustatud hele tõrvaõli.
Asub Võru linna lähedal eraaias.

Sel nädalal tegin ma seda.

Homme tõusen kell pool 7, et maakonna teisest otsast tuua yks abimeheabimees, et nyyd juba yleni õlitet figuur alusele tõsta, kinnitada ja siluda võimalikud muljumisvigastused. Ja siis läheb lahti hullumeelne pereliikmete sõidutamine, sest 01.09.
Pealkirjas sisalduv inf vastab tõele, see kuju võttiski mul terve nädala. Detailid tulevad homme.

Tantsu ja muusikat. Tasuta ideid industrialistidele

Eile käisin kylas, kus muusikute ja artistide seltskond muuhulgas suvepuhkusest muljetas. Ja sellest, et avatud talude päeval pakutakse niiöelda kindlaid koduseid elamusi, tegevusi ja kaupu, aga tuleval aastal tahaks midagi põnevamat...
Nad sooviksid tulla minu Muusikatalu vaatama. Mul oleks kenad bravuurnumbrid, mida isegi Rammsteini ja M. Mansoni vanameistrid ei peaks häbenema. Häälestamata kemikaalitynnidest ja autoparandamise pleki jääkidest trummikomplekt, 1-keelne palgijupist tehtud bass läbi elektroonika ja soolopilliks muidugi saepink, mille tekitatavat metalse terava undamise tooni ja kõrgust saab muuta puidu lõikamise käigus. Olen selles aastatega omandanud teatava vilumuse. Kokku tuleb viisakas industry-bänd. Ja traktorikärust tuleb lava tantsupoistele. Treenitud, kraavipõhjas ja asfaldiplatse rajades tippvormi jõudnud, aga mitte dopinguga punni aetud, karvaste reitega silmailu pakkujad kannavad oranzhe kiivreid, punaseid krõpsuga töökindaid, nappe kummist alukaid (võib ka töökinnastega samas stiilis, st krõpsudega) ja põlvini kummareid. Alustuseks muidugi vihmakeebid. Aksessuaarideks loomulikult on Fiskarsi labidad, poolikud tellised, savi, saepuru ja muu seksikas ja elamusterohke. Õppind tantsupoisid valdavad hästi sulneid tööliigutusi, täpset tantsu pooleteiseruutmeetrisel murutraktorikärul ja muidugi suhtlevad kuumalt ja rõõmuga publikuga.
Vaat sellised õhtused lood.

Varbolas puid lõikamas

Yle 20 aasta on Rapla taga Varbolas puukujude tegemise laagrit korraldatud. See on suur yritus, toetavad õige mitmed metsa, saagede, tehnika jms-ga tegelevad riigi- ja eraettevõtted. Kohal on suurusjärgus 35 saemeest-naist, lisaks kodumaa kodanikele päris suur hulk Poolast, Leedust, Soomest, aga on ka Saksamaa, Valgevene ja Venemaa kunstnikke, kuidas kunagi. Kunstsaagijad tulevad enamuses esmaspäevast kohale ja teevad laupäeva õhtuks valmis õige mitu kuju. Laupäeval algab pealtvaatajate jaoks mõeldud osa. Siis on rahva võlumiseks kiirsaagimise võistlus, mitu kujuoksjonit, yles on pandud toiduputka ja laadanurk, on paari esinejaga kontsert ja. Pyhapäeval asi jätkub, oksjonid, laat, rahvas jalutab, ilm on ilus, õhtul, kui plats puhas, siis kujumeistrid saavad (raamatupidamislikus mõttes rämeda puhaskahjumiga) oksjoniraha osa kätte, laager pakitakse kokku ja algab pikk kodutee.
Emotsioonid, värvid, vormid, isiksused, saepuru, hääled, lõhnad, valgus, soojus.
Meeletu metsatäis kujusid.














Me läksime Anni Irsi ja Laglega koos kohale neljapäeva õhtul, tööaega jäi sedamoodi väheks ja tulemus tillukeseks. Ma tegin yhe pooleteisemeetrise praktilise, toetuspindadega pakukese.




Head põhjakad, kes temeid kylla ootasite - andke andeks, meie jaoks lõppes yritus alles õhtul kell 8 ja esmaspäevase tööpäeva huvides ei tohtinud kõrvakepõikeid ette võtta. Koju saime vist kyll pool 12 õhtul või midagi. Anni pidi tegema minu laagri kojuviskamiseks veel ekstra Võrumaa-otsa ja tema jaoks lõppes pidu veel tund hiljem. Aitähh talle.
Aa, mul oli terve pika tee selline reisikaaslane. Lagle tehtud.

Seenetreiali nädalavahetus

Hääd inimesed Taga talust kutsusid mind appi puupakke peeneks lõikama. Mul kohe hea meel, et näe, saab yle tykima aja ilma naelteta puud saagida. Kohale oli tulnud rohkem rahvast ja valitses suvine kerge rannameeleolu, mõnel mehel polnud midagi kehakatteks peale kaabu:

Perenaise kuulus aed muidugi haljendas ymberringi, see kiskus kujutegijate mõtted ainult ja ainult aiale ja tema asukatele:




Mul hoolimata kõigist pingutustest ei tulnud midagi muud välja peale seente. Vihmane suvi, teadagi.



Teised pidulised jäid veel sinna, kui ma ära läksin, sellepärast ka mälestuseks saepurused pildid. Mu seenekestest jäi samuti siledam pilt tegemata, sest kaelaaju on kange ja see teeb hajameelseks ja uimaseks. Andke andeks, hääd Lendav, Lagle, Hallan, Ott, Andrus, majaperemees Ülo, kes kujumeistriteks olid, aga ka kõik teised abivalmis käte- ja silmapaarid.
Lähen homme Tagatalu plogisse vaatama, mis vormi siis valmis figuurid võtnud on.

See ei ole kunstiplogi!

Lihtsalt. Vahepeal vaatad mõnda eset täiesti teiste silmadega ja siis. Pesumasinast saab kosmosemasin. Mikroahjust tantsupõrand. Nõudemasinast kirik. Ja värskelt pestud noad on nagu loetud aastakriipsud vangikongi seinal.

Piinariistade eri

Täna näitan hyvale lugejale jubedaid rauast kultusesemeid, millega aastasadu ja kymneid harrastati mõistmatuid ja keerukaid töiseid ja usukombeid. Need esemed vihjavad rohmakale, aga kindlale käele, mis neid kasutas, alati mindi lõpuni välja, iial ei jäetud midagi juhuse hooleks. Siin on valik õue õudustes kasutusel olnud riistadest, pööningu rusuvas hämaruses aga võib leida terve pika pingi täie peenemaid valutegijaid. Ikka, et igaks elujuhtumiks ja et ei peaks naabrilt laenama.
Noh, neil tugevatel ja julmadel inimestel oli ka nõrkusi, aga sellest mõnes teises arheoloogiapostituses.

Puhkusereis

Rapla taga Varbolas on vigursaagijate kokkutulek. Nuiasin head Lendavat, et ta mind ka imeasja vaatama kaasa võtaks. Pärast suurt kolimisemöllu on toredate kujusaemeestega koos põristamine, sumistamine ja tinistamine kaunis eksootiline puhkusereis. Kahjuks on mul kogu riistapargist kaasas ainult 1 mootorsaag, lihvriistad olid koos abikaasiga tööle sõitnud, aga ärme esialgu lase end sellest häirida.
Tore rahvusvaheline seltskond on koos. Meie kõrval on tööhullud poolakad. Paar leedukat, venelast ja soomlast on ka.
Selg väsis ära ja nyyd ma lamasklen, kuigi peaks kujusid viimistlema, higipull otsaees :) tegin komplekti kolmest sõnajalapakust, millest 2 on istumiskõlblikud ja 1 kõrgem laua moodu. Vormid on paigas, jätkub viimistlemine.

Sygisel synnivad melanhoolsed asjad

Sattusin kogemata septembris vigursaagijate peole õpipoisiks. Mulle ei ole mootorsaag sugugi võõras riistapuu. Tarbepuidu lõikamisest kujutegemiseni oli ainult 1 väike sammuke. Tallasin selle sammukese suure rõõmuga. Eriti rõõmustav on see, et kuju hakkas juba pooltoorelt oma elu elama ja leidis endale kiiresti kodu Muhedike metsaaias. Minu plogis on pildid kuusenoti muundumisest lehemustriga sambaks, Muhediku plogis aga näeb tema kypset palet, sest uude koju jõudis kuju pooltoorena ja pererahval oli võimalus viimistlust täpsustada. Ela hästi, Sõnajalahaldjas!