Veel dimensioonidest

Siin, kus mina olen, on igavene hämarus, lehkab kopituse ja surma järele ning kostab piinatute metalseid karjeid. Aga portaal on avatud,  selle hammaste vahelt paistab kuldset päikest, kuuldub rõõmsate inimeste jutuvada, siirupine tuuleõhk toob magusaid lõhnapilvi,  sest õitseb ristikhein.

Konstruktor

Jälle tegelesin lõbusasti oma igakevadise meelelahutusega, nimelt võimalikult suurte puude võimalikult väikesteks juppideks lahti võtmisega. Aga viimase paari aastaga on mu kerega midagi juhtunud,  veidralt nõrk, samas raske on olla ja isegi neid nunnusid väikesi pakukesi tõstes läheb syda pahaks. Õnneks saan ma seda teha vabakutseliselt ja oma tarbeks omas tempos, minu kallis kevadine lemmikmäng ei tohi ometi mängimata jääda. Praegu, pärast kõigest yheainsa klotsikomplekti kojutarimist, vedelen ja puhkan lapiti voodis ja paiskan õudusi internetti,  aga kohe-kohe rooman, tähendab, torman õue tagasi, oma kalli kuldse, siirupise ja sillerdava päikese kätte tagasi ja näiteks kylvan peiulilled ja suhkruherned ära. Konstruktoritega mängin homme edasi,  täna enam ei jõua hästi. 

Pehmeid väärtusi

Ma olen kogu elu elanud maailmalõpu tingimustes, või siis maailmalõpu järgsetes. Tänaste uudiste valguses tekkinud uus ohuhinnag ytleb, et 1) ylejäänud villa pesemisega on kiire, sest koid lendlevad, 2) puiduvirnad on liiga madalad ja 3) kivivirnu on karjuvalt vähe. Aga mai jõua enam nii kiiresti!!!

Pyhadest ja vähem pyhadest

Hiljaaegu oli rahvusvaheline naistepäev. Minu jaoks on seda aga iga jumala päev aastas, sest loodusjõud varitsevad ja ähvardavad mind, õrna lõunamaa looma ja eksootilist tumeblondi kirde-euroopa kaunitari, pidevalt ära puhuda, H2O eri olekutes voogudega uhta, tahkete ainetega lömastada jaa nii edasi jaa nii edasi. Aga et sellele ylemaailmsele vandenõule oma naha päästmiseks edukalt vastu astuda, kasutan oma halva iseloomu privileege ja muudkui mässan kõigi nii käepäraste looduslike kui kaubandusvõrgust hangitavate vahendite, riistade ja ainete abil, selle asemel, et hajaasustuse tingimustes elupäästvate printside puudumisel selle õige tõelise naisena kylma ja nälga surra. Enamik loodusjõududega võitlemise tarvikutest on ju õigetele ja tõelistele naistele ebasoovitavad ja lubamatud ning nende avalikul kasutamisel kogeb valest soost kasutaja tihti publikupoolseid reaktsioone ja tegevusi, mis kergemal juhul raiskavad tähelepanu ja tööaega, aga halvemal juhul sunnivad sind oma vara kaitseks vägivalda rakendama ja mis siis kõik edasi saab, aga sellest mõni teine kord, eksole. 

Halva inimese kuvandi oluline osa on ka ise endale lillede ostmine, loomulikult MULLE sobival ajal, kohas ja olekus. Miks ma seda nii enesestmõistetavat asja yldse mainin - sest selleks kulus mul 40 esimest eluaastat vihast võitlemist paraku ilma abijõududeta ja kogu, ka ylejäänud, elu ressurss. Mul ei ole enam palju järel ja seda vähest ei luba ma enam traditsiooniliste vanameeste esindajatel puutuda, mitte mingi hinna eest, sest elu ilma ennasttäis pättide terrorita on VÄGA magus.

Hyvale lugejale soovin samuti palju, et mitte öelda kõiki inimõigusi ja nende realiseerimisel meelepäraseid ning hingelähedasi atribuute!

Jagan rõõmu endale reisil kingitud Paphiopedilum delenatii x (masspaljunduse eksemplarid) kaunist isendist. Ja kui te veel tema lehti näeksite!

Pikk liug ja mis siis kõik sai

Esteks, aitäh tervistparandavate kommide eest, armsad nähtamatud sõbrad.

Teiseks, W tahtis teada, mis varandus kottide sees on, selgitus on alljärgnev.

Mõne päeva eest, et mitte öelda terve igavik tagasi, käisin ma suusamatkal nimega "Tunne oma kaunist kodumaad, ja kui vaja, värskenda oma mälu gepsu abil, sa igavene tohmakas". Ootamatu lumekoguse tõttu aga kasutasin matkaks Volkswageni mootorsaani, millel naeltega suusad all. Matka kogupikkus oli oma 140 kilomeetrit ja ausõna, KOGU rada oli korralikult jääs ja lumes nagu talvele kohane. Ja poole tee peal käisime kenade inimeste juures, kes näitasid meile oma lapilisi vasikaid ja seninägemata suuri lehvivate sulgedega kukkesid, milliseid muidu teisel pool maakera kasvatakse. Aga senikaua, kuni ma imeasju imetlesin, elajakesi nunnutasin ja avastamisrõõmust keksisin, toppisid need teised inimesed mu vankri sulaselget sitta täis. Elunäinud mina ei hakand vaidlema, vaid olin taevast,  täpsemalt aidalakast sadand varanduse yle õnnelik. Kes ei oleks, kui sulle tuuakse kauba peale veel syletäis korralikult kimpu seotud põhupallinööre ka.

Ootamatu varandus ja sulaselge sitt, kes neid jõuaks lahuta, paraku on villaku jagamine eri sorti materjalideks, sellest heinaprahi väljanoppimine-raputamine ning paksu ja vedela väljapesemine talvel natuke ebamugav, aga ma ei nuta. Lammavill on õrn, pehme ja soe materjal, mis paneb mu sydame ja meeled mõnusasti nurruma, selle aega ja vaevanõudev ettevalmistamine ketramiseks on seda väärt.

Ja muud ma ei tahtki ytelda. 

Häid uudiseid

Aasta algas kenasti, ma olin faktiliselt täiesti elus ja ka tundsin ennast vastavalt. Tänagi ei olnud ses osas palju muutunud, mistõttu jõudsin isegi pool päeva yhe oma lemmikmängukonsooliga asjatada ja hulga inventuuri, stuffi ja luuti oma põhiserveris ringi liigutada. Näe, niimoodi:

Hyvale lugejale soovin alanud aastaks - lisaks mujalt kogutud headele ennustustele - alati täis paake, laetud akusid ja suurepäraseid teeolusid kellaajast ning riigipyhadest olenemata!

P.s. kui liiga kryptiline, s kysige lahkesti. Homme seletan, täna kobiks magama ära. Öökest!

oleks onul kyyned

Kyll alles kirjutaks, struktureeriks, ventileeriks, kyll postuleeriks ja konstrueeriks. Paraku ei lase mu uus, aga juba kapremondis käinud pea mul enam rahus kirjutusmas..., tähendab, arvuti taga molutada,  vaid ajab jalad alla ning korraldab kaosest uut kaost, synnitades sellega uudset ning värsket häda ja viletsust. Kõige krooniks kylmus maapind ära, nii et suure hädaga peab ajaviiteks nt lamma, peni, villajänese ja teiste elajate villu sokikõngadeks vormistamist jätkama. Mul on sihuke vana harjumus, jah. Aga praegu laman ja värisen vapralt, sest kuu koperdab kottpimedas ymber maja ja unemati kolistab samuti keskhoovis,  neil on mingi kuri plaan. Nii igaks juhuks soovin head ööd ära, kui me ei peaks enam kohtuma.

Koduke

Mu maailm on väga väikeseks muutunud. Leidsin selle kohta isegi sobiva pildi.

Ja muud ma ei tahtki ytelda, sest hulluksajav väsimus.

Merkantilistlikku dialektikat kah

Kes poleks väärtusliku vanavara yle õnnelik. Mina paraku mitte, ei oska kohe sihukesi asju yldse austada, vaid veeretan lugupeetud muistiseid jämeda raudkangi abil mööda õue ringi, kui jalgu jääma juhtuvad. Jaa, jaa, ma tean  et õues vihma käes ei ole sellise õrna asja jaoks õige koht.

Sygishämmastus

Pikalt ei jahvata.

Laupäeval oli, ee, välismaale asja, sõitsin Viljandist läbi. Minu Maa Konnas on metsad juba novembri mundris, aga selles kauges linnas olid isegi pärnad rohelised ja värskelt värvitud puumajakeste aedades leidus nii mõnigi augustikuine lillepeenar. Kuna yle mitme aasta jaksasin ma nii pikalt sõita, ja jaksasin samal ajal ka ringi vahtida, siis suplesin äkisti kaela sadanud pärastlõunases suvetundes, nagu jaksasin.

Paar tundi hiljem tagasi kodu poole sõites oli juba kiire, väsimus õgis aju ja hääbuvatesse värvidesse imbuv õhtupimedus sundis kamikaze-rekkajuhi töövõtteid rakendama. Koju jõudsingi kõhedas kottpimedas, käsi värisemas ja gaasijalg valus. See aga oli seda väärt, sest nii värvilist sygist pole ma ammu näinud, ja pole ammu saanud nende värvidega yle kallatud maailmas lennata. Need maastikud hõõguvad veel kaua mu silmades. Aitäh, elu, et mul veel 1 korra lasid seda kogeda. Ära siis Odinile, Jõuluvanale ja Allahile ytle, nad saadavad mulle muidu mõne koleda tatitõve ja maksapõletiku, aga õige varsti tahan ma veel sõita.

Lugesin

Igasugu koli ja nodi on aastate jooksul kokku tassitud. Ei ole aus öelda: "Asjad kogunesid", kui nende kuskilt mujalt minu majapidamisse teisaldumisel rakendunud põhijõud olin ikka ma ise. Viimasel ajal kyll hakkab tunduma, et pagana rikkalik maailm, selles mingigi korra hoidmine võtab nii palju pauerit,  et esemelist kultuuri nautida ei jäägi eriti aega... ja, sest et, ee, ma ei ole enam sama heas sportlikus vormis, kui, ytleme, 25 aastat tagasi... aga kuna see on MINU maailm, siis lepin, kyll pika hambaga, korrastatuse ja naudingu tasakaalude pideva loperdamisega, sest jõuvarud. 

Millest ma siis tahtsingi?

Et haritud inimesed loevad raamatuid. Eriti juturaamatuid. Ma nii haritud ei ole, mulle meeldivad koomuskid rohkem. Hiljaaegu ostsin Collingwoodi superhittraamatu "Technics of Tablet Weaving". Kui mitte arvestada asjaolu, et selles vällamaakeelses raamatus on mitu sõna, millest ma aru ei saanud, siis ylejäänud sõnad, ja muidugi pildid, ja eriti numbrid, olid vaimustavad. Hea raamat paneb inimese mõtlema veel nädalateks. Ja ma mõtlengi, et kui toores ja ebakyps on inimese aju põhikoolis ajalugu õppides,  et kui vähe sinna mahub. Et igast valdkonnast puistatakse sulle nii vähe ja nii ruttu, et sa ei jõua muud, kui ainult imestada või vihastada,  ja juba võtame järgmine teema! Omaette, aga paraku mulle isiklikult tähtsaim asi on see, et kui minul oli nimetatud viisil õppimise aeg, siis mu aju oli hoopis ellujäämisrežiimil ja uute teadmiste ahmimise naudingu asemel oli see hõivatud hoopis "varju või mängi surnut"-programmiga, mis aga ei jäta ajule muude asjade õppimiseks kuigi palju vaba ressurssi. Nii ma ei saanudki mäletada, et Hallstadti kultuur oli päris lahe, aga La Tène oma oli ilusam. Yleeile õhtul ma nendega natuke taastutvusin ja peab ytlema, et teatud materjalikeskne teadmistekaevandamine on palju põnevam ja erutavam kui kollakakstõmbunud, haisvate lehtedega nõukogude kooliõpikust pealiskaudset kokkuvõtet lugeda. Eriti, kui sul on võimalus kaevuda nii sygavale, et sa saad uuritavast asjast v olukorrast lausa niidijupi täpsusega pildi silme ette. Praegu on mu "varju v mängi surnut"-režiim pausil ja see jätab mõistusele palju, palju vaba mängu, tähendab, töövõimsust. Tegelikult peaksin ma oma olukorras 24/7/365/100 tegelema majapidamise eripäradega, aga omaenda eripärade tõttu on mul hädasti vaja ka puhata ja mängida. 

Praegu on raamatu lugemine pausil, sest ilm on ilusaks pööranud, kogu mu jõuvaru läheb kevadise suurvee ja suvise uputuse tõttu tegemata tööde ärategemisele enne sygisest suurvett. Täna nt sain puuriidad ja haohunniku aluse peaaegu korda. Syletäis malku jäi siiski lõikamata, sest jõud lõppes täiesti kohatul hetkel. Hyva lugeja kindlasti ei taha teada, milliseid koledaid väljakutseid siin veel ukse taga terve parv kygelemas on ja millest mõnestki ma mõtlen alles homme.

Käisin

... eile kasvukas ja kui ust avasin, hyppas mulle näkku Seitsmepealine Tuhandehambuline Miljonikyyneline Heleroheline Koletis. Ma ei raisanud õudusest tardumisega aega, vaid lõin ukse kinni ja põgenesin.

Tomatkoletiste ja Roomajaorhideedeni ei jõudnudki, aga ehk ykspäev. 

Ma olen elus teinud halbu otsuseid ja tõsiseid vigu.

Pampli kasvukasse istutamine oli sedalaadi viga. Aga ta oli alguses ju nii nunnu ja väike.

Olgu, mis on. Ravin paar päeva puid lõigates närve ja siis yritan uuesti.

Aga mis puid yks iidne päkapikk vastu sygist lõikab?

Ma lahkusin sealt vara, mu töö jäi pooleli. Nyyd on tervis võrreldes vahepealsega otse imeline, ma jaksan jälle pysti seista ja vajadusel isegi natuke joosta, seega jätkan tasapisi vanu töid sealt, kus nad kunagi käest kukkusid. Ja lõikan turskemaid kuusepuujuppe pikuti pooleks, sest siis saab yhest puust ju 2 ja niigi vähest pikka materjali läheb noortel päkapikkudel vaja. Ärge kysige, mis nad sellega teevad. Lihtsalt nii tore on lapsi uute vidinatega rõõmustada.

Tegemata kodutöid

Tulen siis mina Põrgust tagasi, võtan hommikueinet, kraamin väheke, panen säärikud jalga ja hakkan puid lõikama. Päike paistab, õrn tuuleke kannab ringi õitsva ristikupõllu magusaid lõhnapilvekesi, õlg valutab ja selg torgib ainult natukene, saag põriseb kenasti ja kuldseid linte lausa lendab lõikevaost. Põllumehike sõidab traktorikesega ymber minu saare ja niidab ilusa ilmakese puhul ristikut. Maanteel kostab peenematki põrinat, mis aga mu koerakest pahandab - keegi jultunud kodanik sõidab rolleriga ebatavalisel ajal poodi ja arvata on, et hiljem ka proviandiga koju tagasi. Teisel pool lepikut, kus kasvavad ainult nõgesed ja valged myrgiseened, koliseb agaralt saetööstus. Me kõik võtame praegu välja oma saamata juulikuud, ja teeme seda kogu hingest,  sest päevad on juba mitu tundi õige juuli omadest lyhemad ja kohe-kohe saab jätkujuuli otsa.

Mõningase lõikamise järel osutub, et vaja on saeketti pingutada. Kolalaos aga osutub, et seal on mitu aega majandanud teistsuguse ajuruumiga kodanikud, sest ma ei leia kasti, kus saagede jubinad pidid olema. See-eest leian tyhje autojupikarpe, segamini rauariiuli, ymber aetud veevärgikolakasti ja muud nörritavat. Saagede võtmeid, samuti paari päeva eest paaniliselt taga otsitud relakavõtit, aga pole, nagu poleks neid iial olnudki. Ju siis Jõuluvana, Jeesus ja Odin otsustasid, et pole mul neid riistu vaja, ja käisid laos lammutamas, seega vihjavad, et ma pean puhkama, no eks siis lähen kohvipausile.

Kohvitoobi taga asetub alati nii mõndagi oma kohale ja mitmed segased asjad selgituvad otse imeliselt, nii ka häda tööriistadega.

Saladuskatte all teatan, et saevõtit asendavad teised riistad. Asi saab jonksu ja elu läheb edasi. 

Mis aga toimub kasvuhoones ja kuidas ma võitlen inimsööjajorjeni ja tapjatomatitega, sellest juba mõni järgmine kord.

Rõõmustus

Bretagne on Eesti kyla, sain ma just teada. Sest on 1 vana tantsulugu, mida mängivad nii eesti kui bretooni rahvamuusikud. Muudkui kuula ja et imetle! Ja eestikeelsena tuleb sama pala ette selle loo teises pooles.

Kaebtus

Mis kuradi suvi see on, aru mai saa. Aprilli kuumalaine oli vaikne ja uimane, maikuu pakane, et õieti polnudki teist (kirsiaedade ja ploomipadrikute omanikud teavad, millest jutt), ja iga jumala nädal sadas nädal aega jutti, nii et naaberkyla ehitushullud ei saanud oma katustepanemistega ilma ligunemata hakkama. Mul on absoluutselt KÕIK puitu, kivi ja rauda puutuv pooleli,  sest vaja on meeleheitlikult niita juba iidsele päkapikule rinnuni ulatuvaid naate ja põllumeeste plahvatuslikke siloheinakultuure, mis piisavalt niiskel savimullal sõna otseses mõttes inimesekõrguseks kasvavad. Ja loomulikult haavapuude isekylv salakavalalt muidu veel noore ja pehme heina sees. Mu kõige hirmsam võsatrimmer, puhastatud karpa ja käiatud kettaga, saab selle suve kohta juba ebatavaliselt mitmendat korda vatti. Muide, murutrakroriga 3x nädalas jõristada mai raatsi, sest eilne arvutus näitas,  et tolle kytusekylu per pindalayhik on sõna otseses mõttes 14 (neliteist) korda suurem, ja tollega päris igal pool ei liigu, ja talve jooksul maa seest välja kerkinud kivide-kändude peal sihukest õrna asjakest lõhkuda pole tark. Lõpetuseks, kettaga niites jääb hein terveks ja seda on lihtne kokku korjata. Ma panen selle pärastpoole kõdupeenardesse ja istutan kõige otsa kõrvitsataimed ja ehk kurgi omigi. Muide, kogu õue-, aia-, heki- ja laudataguse pinnast niidan ma hooaja jooksul võsastumise vältimiseks kokku heal juhul 2/3, madalat, tihedamat nyhkimist vajavat muru viljelen ainult seal, kus eluks vajalik, sest kesse jaksab, ning inimkonnale pole see kõik yldse oluline, planeedile aga on minu õue heakord jumala ykskõik.

Sellest, kuidas minu saarekese servad haruldaselt vihmasest hiliskevadest ja vesisest varasuvest nii pehmed on, et kärumeestki ei kanna, ja milline oli meie varalahkunud halumasina õnnis elu ning kuidas saabus ta vaga surm, ning mis siis edasi sai, mõni teine kord.

Hyva lugeja rõõmuks pildike iidsete päkapikkude igapäevaelust keset sõnakuulmatut loodust, mida ei saa parimagi tahtmise juures millekski kultuurseks, näiteks aiaks, nimetada.