Tegemata kodutöid

Tulen siis mina Põrgust tagasi, võtan hommikueinet, kraamin väheke, panen säärikud jalga ja hakkan puid lõikama. Päike paistab, õrn tuuleke kannab ringi õitsva ristikupõllu magusaid lõhnapilvekesi, õlg valutab ja selg torgib ainult natukene, saag põriseb kenasti ja kuldseid linte lausa lendab lõikevaost. Põllumehike sõidab traktorikesega ymber minu saare ja niidab ilusa ilmakese puhul ristikut. Maanteel kostab peenematki põrinat, mis aga mu koerakest pahandab - keegi jultunud kodanik sõidab rolleriga ebatavalisel ajal poodi ja arvata on, et hiljem ka proviandiga koju tagasi. Teisel pool lepikut, kus kasvavad ainult nõgesed ja valged myrgiseened, koliseb agaralt saetööstus. Me kõik võtame praegu välja oma saamata juulikuud, ja teeme seda kogu hingest,  sest päevad on juba mitu tundi õige juuli omadest lyhemad ja kohe-kohe saab jätkujuuli otsa.

Mõningase lõikamise järel osutub, et vaja on saeketti pingutada. Kolalaos aga osutub, et seal on mitu aega majandanud teistsuguse ajuruumiga kodanikud, sest ma ei leia kasti, kus saagede jubinad pidid olema. See-eest leian tyhje autojupikarpe, segamini rauariiuli, ymber aetud veevärgikolakasti ja muud nörritavat. Saagede võtmeid, samuti paari päeva eest paaniliselt taga otsitud relakavõtit, aga pole, nagu poleks neid iial olnudki. Ju siis Jõuluvana, Jeesus ja Odin otsustasid, et pole mul neid riistu vaja, ja käisid laos lammutamas, seega vihjavad, et ma pean puhkama, no eks siis lähen kohvipausile.

Kohvitoobi taga asetub alati nii mõndagi oma kohale ja mitmed segased asjad selgituvad otse imeliselt, nii ka häda tööriistadega.

Saladuskatte all teatan, et saevõtit asendavad teised riistad. Asi saab jonksu ja elu läheb edasi. 

Mis aga toimub kasvuhoones ja kuidas ma võitlen inimsööjajorjeni ja tapjatomatitega, sellest juba mõni järgmine kord.