Elus olen

Ja lõbutsen, nagu oskan.

Ykspä käisin klubis.

Igasuguseid oli seal.

Nägin siis vaat sellist lahedat tegelast, ujusin ligi ja tegin juttu, et kui vana, mis nimi, no mida ikka räägitakse. Pilti tegin ka mdg. Aga tal oli oma seltskond, jõmmid vahtisid lihtsalt natuke kaugemal, aga nemad jäid ka pildile. Ma tegelt igaks juhuks lasin suht ruttu lesta.

Helged perspektiivid

Ja muud ma ei tahtki ytelda.

Sygishämmastus

Pikalt ei jahvata.

Laupäeval oli, ee, välismaale asja, sõitsin Viljandist läbi. Minu Maa Konnas on metsad juba novembri mundris, aga selles kauges linnas olid isegi pärnad rohelised ja värskelt värvitud puumajakeste aedades leidus nii mõnigi augustikuine lillepeenar. Kuna yle mitme aasta jaksasin ma nii pikalt sõita, ja jaksasin samal ajal ka ringi vahtida, siis suplesin äkisti kaela sadanud pärastlõunases suvetundes, nagu jaksasin.

Paar tundi hiljem tagasi kodu poole sõites oli juba kiire, väsimus õgis aju ja hääbuvatesse värvidesse imbuv õhtupimedus sundis kamikaze-rekkajuhi töövõtteid rakendama. Koju jõudsingi kõhedas kottpimedas, käsi värisemas ja gaasijalg valus. See aga oli seda väärt, sest nii värvilist sygist pole ma ammu näinud, ja pole ammu saanud nende värvidega yle kallatud maailmas lennata. Need maastikud hõõguvad veel kaua mu silmades. Aitäh, elu, et mul veel 1 korra lasid seda kogeda. Ära siis Odinile, Jõuluvanale ja Allahile ytle, nad saadavad mulle muidu mõne koleda tatitõve ja maksapõletiku, aga õige varsti tahan ma veel sõita.

Leidsin

Veits kehva on olla, muuhulgas sellest,  et meie eakal koerahärral on kombeks öösel vähemalt 2 korda õue nõuda, või muidu. Et tal on häda ja ta ei karda seda kasutada. Muidugi tuleb tema jalutajal selle jagu und puudu ja niimoodi ikka suht igapäevaselt. See on õnneks pigem ainult talvepoolaastal tekkiv nähtus, sest kui koer saab patseerida nii õhtul 10 paiku, siis saavad hädad inimlikul ajal lahendatud ja sellest on tal endalgi piisavalt hea uni. Kui aga palju varem pimedaks läheb, jääb öö koera põie jaoks kaugelt liiga pikaks.

Puid lõigata täna ei jaksa (mitte, et mul EI OLEKS pygamist vajavaid puid,  nt iidvanad poolsurnud ploomipuud tiigi taga, praegu oleks saemehel hea kuiv astuda), seega otsin muid lõbustusi. Kraamin siin-seal ja leian uskumatuid artefakte. Näiteks valge lauaplaadi, mis oli 2 aastat kadunud. Ja syletäie umbes sama kaua ära pandud trummirauda. Muuhulgas sellist.

Ei, kaua siin ikka jahvatada. Nii lõuna paiku taheneb muru ja siis jätkan aida-aseme prygimäe tasandamisega, sest ma olen mitu korda und ja nägemusi näinud sellest, kui hea on sinna nt igasugu kärusid jalust ära lykata. Kuna alles nyyd, septembri lõpus, kuivas sealne pinnas piisavalt ära, et saab pealmist kihti urgitseda ja ilma ennast yleni poriga määrimata iidseid elumärke sorteerida. Nt klaasikilde. Eriti põnevad ja erutavad on lambipirnidest tekkinud peened ja teravad killud, ja neid on palju. Aga korra ja systeemi piir siiski nihkub vaikselt ja kindlalt, vana tsivilisatsioon annab kriginal ruumi uuele ja paremale, korrastatud ruutmeetrid kasvavad ja minu tujuaju teravad nurgad saavad mahendatud mõttest, et yhel päeval on seal kibuvitsavarte ja traadipundarde asemel sile, tasane, puhas muru JA ILMA YHEGI POOLIKU VIINAPUDELITA, RAISK.

Mis ma veel tahtsin. Roosid yritavad õitseda ja soe valgus petab meeli. Kui tuult ei ole, tekib pealelõunati korraks hetki, kus kuldsed augustiõhupilvekesed viivad mu viimased 50 aastat kuhugi ära. Hetkeks hõljub leiget suve, linnud vaidlevad puuvõras õhtuse võileiva teemadel, naabrid niidavad lõbusasti muru, põllumehed uhavad traktoritega silohoidla suunal, ja vahtrad on ikka veel rohelised,  nii rohelised. 

jutujätkuks

Aitäh, Rebane. Jõudu ei ole siinmajas kunagi liiga palju.

Yhes plogis inimesed arutlesid igasugu asjade yle, muuhulgas oli jutuks ka plogimine ise. Ma kohe mõistsin, et olen see ilma saba ja sarvedeta hämaja, 3 lugejaga tundmatu artist, sest teistel plogijatel on ju ometi korralikud lood, viisakas stiil ja yleyldse on nad kõik sotsiaalselt lugupeetavad ja populaarsed isikud, aga sotsiaalselt lugupeetav olemine kahjuks mu tööplaani ei mahu, mitu muud ametit on järjekorras eespool ja alati jääb õhtul töid pooleli ja riistu laiali.

Paraku, lyhiformaatide viljelemine tuleneb,  ee,  mu laulutegija peakujust. Mitte töid ja tegemisi täistopitud päevakavast, sest minust palju hõivatumad ja tulemuslikumad inimesed jaksavad ometigi nauditavas keeles kirja panna väga pikki ja sisutihedaid postitusi põmst yle päeva. Hehe, minu lood ja laulud peavad leppima sellega, et nende koduks olev pea lehvib suurema osa päevast õues, ilmast olenemata, ja näpukesed vähemalt yritavad asjalikult rabelda ega viitsi või siis jaksa kaugeltki iga põnevat mõttekäiku moblaekraani sisse toksida. Teiste mõtteid on esteks meeldiv lugeda ja sama tore edasi veeretada ja aretada, kui mitte toredamgi, eriti, kui nad sobivad mõne elu jooksul kogetud nähtuse mustri kinnituseks, seletuseks, või vähemalt minu puhul parandamiseks, ja uusi ilusaid mõttemustrijupikesi ei ole kunagi liiga palju. Paraku, minu enda omad on hakitud, hõredad ja nähtamatud, ma vajan Tarkade Inimeste tihedaid mõtteid ja teravaid targutusi. 

Sarnaselt kunstfotoga - minu pildid võivad head olla, aga maailm on häid fotograafe täis ja mulle piisab nende nautimisest. Sama paraku ka kõige muu loomingulisega - teiste tehtu on meeldiv ja koguni nauditav, aga minu kraamil on 100 viga, ma näen neid vigu selgelt ja täpselt, sellist igapäevaelu kõrvalt näpistatud asjakest saabki ainult visandi või naljaloona võtta ning mitte mingil juhul ei sobi see laiadele massidele ettekandmiseks. Teiste sõnadega, minu peakeses kobrutavast Kadunud Laulude Maailmast kinni pyytud kraamist saab vormida enamjuhul 3-duurilugu musta huumori momendiga, et kõik mu 3 või 5 lugejat näeksid, et olen elus ja kõik on enneolematult hästi, isegi siis, kui hetkel mõni asi ongi veits halvasti. 

Räägiks edasi hoopis ilmast- päevad on väga imelikult lyhikesed, lausa valus vaadata. Ma justkui TEAN, et meil on aastaajad ja päeva pikkus aasta lõikes muutub, aga sellega leppida on enneolematult raske. Tahan oma kallist, armsat valget suvepoolaastat tagasi! Aga sel aastal on sygis armuline mu vastu, tavapäraste pikkade pimedate sajunädalate asemel on haruldaselt päikeseline sygis. Isegi oktoobril on sel aastal suve silmad, aga ta siiski juba astub talve madala sammuga, päev kahaneb ja kahaneb ja kahaneb, aga ikka veel jaksab. Sellisest imeasjast lausa peab iga hetke endasse imeda katsuma, enne, kui tuleb õudne ja jõle igavene november. Siis ma suren kuni umbes märtsi keskpaigani.

Täna oli taevas korralikult puhtaks pestud, aga mul põrand pyhkimata, mänguasjad kõik laiali ja:

õhtane lugu

Täna jälle.

Ma teen praegu põmst kevadisi töid, lahendan igasugu hunnikuid ja iga paari päeva järel panen lõkke yles. Täna läks pikemalt, sest Pätsu-aegne kyyniuks ja Kuperjanovi tagumikujäljega laudaukse piit koos Luteri tehasest pärit laua koitanud kehaosadega, halumasina- ja puuriidaaluste prahist kõnelemata, põlesid päris kaua. Alles kellu 10 õhtul sain tuppa nina soojendama tulla.

Mõlgutlen sellest,  et aprillis juhtunud Põrguskäik, millest paranemise järel ma ei ole enam endine, tahab asjatundlikumat lähenemist. Olen ennast käepäraste vahenditega lappinud, taastusravinud ja yles ehitanud,  aga endiseks enam ei saa, mitmed asjad on ja jäävad katki. Kogu maailm on nagu klaasist seina taga, mõtted ja sõnad tulevad teistest kohtadest kui varem ja kere töötab ka natuke teistmoodi. Ma ei ole sellega ära harjunud ja ei harju kunagi. Mõnikord tabab mind sygav õudus selle ees, et ma olen justkui võõras, katkises kehas, ja et see teeb ka mu mõtlemise aeglaseks ja vatiseks, tunded on tuimad ja tunduvad masendavalt mõttetud, ma ei suuda seda võõrast iseennast kuidagi keerukamaid töid tegema sundida, selle kõige protsessimine on kuramuse väsitav, ja ma jään sellesse vanglasse igaveseks. Siis tuletan endale meelde, et see on ainult tunne, et 99% minust on alles, praegu oleks tark natuke puhata ja siis teha midagi toredat. Näiteks lõket.

Veel veest

Viimane kord kyla päält tulles jätsin auto maanteeserva järve kaldale ja sumasin viimased paarsada meetrit jalgsi, asju põmst pea kohal hoides. Meie maja ymber tekib suuremate vihmadega savimullast põhjal vett hästi kinnipidav korralik järv ja absoluutselt kõik teadmised geoloogiast tuleb mitmeks nädalaks ymber lylitada teadmistele veesõidukitest. Ja veel tuleb oodata, kuni vanapuiduvirna taha ära uppunud seekord siis eterniidikoormaga muruniidupaat (mururehv niigi ei sobi maastikule, eile sai maastikust juba raba, unustasin selle asja sinna, kui nädal tagasi haigeks jäin ja veel ka hydrofooriga jantima pidin) talve tulles jälle maasõidukiks muutub. Ja väga kannatamatult tuleb nihelda ja oodata, kuni maapind millalgi korralikumalt jäätub, et tolle koorma saaks hoopis hetkel vana õunapuunässi all porivanni võtva Alatult Tagurdatud Vanaraua abil välja nikerdada, sest vaja on, neid kärule laaditud maavarasid oodatakse. Aga kui te niikaua soovite näiteks homseks puid tuppa tuua, siis mööda hooviserva läheb kitsas keeruline rada ja sellelt kõrvale, ilusale läikivale murule astuda ei ole tark. Märg, alati näljane savi neelab kõik, mis te sellele asetate,  ja te peate põgenema paljajalu, varustust ja tehnikat maha jättes.

Pildil on yks helgem hetk yhest valgemast päevast yhel kõvemal järvekaldal. Vanasti hoidsid tiblad seal oma sõjalennukeid, millega käidi ymbruskonnas elumajade kohal rallitamas, praegu on seal pulbitsevalt laienev rahukevad, kellelgi. Ma ei kurvasta, märtsi lõpupoole läheb ka mul helgemaks ja valgemaks.

Mõtlev

Ilm tõmbleb.

Ykspä paistab päike, ma torman pärast lastele bussiringi tegemist kohe õue mängima, lõuna ajal kohvitan lamamistoolis ja imetlen oma imelisi säravavärvilisi perspektiive.

Teine päev algab tatise taevaga, tõuseb torm, vett lendab tonnide kaupa. Mitte yks elajas ei taha õue, mul on meeldiv võimalus mõnda 7 või siis 70 aastat kraamimata nurgakest rookida. Vahepeal on pime nagu oktoobris, siis aga pilvetekk rebeneb ja minu kallis tuumakyte hakkab jälle tööle.

Mis iganes ilm ka poleks, ma leian endale alati tegemist. Uus, alles aasta aega noor mina on asjalikum kui see eelmine, lihtsalt mahapõetud päevi ega nädalaid enam EI OLE, täitsa lõpp!!! Ma suudan vähemalt hommikupoolikul mõelda ja isegi asju ära teha! Loomulikult on töid palju ja alati on midagi pooleli, sest jõuvarud, õhtusest õudmasendavast surmväsimusest ei päästa miski. Aga päeva peamine mõte on alati 1 ja sama: ma pean oma vana katkipekstud pea, elamata elu ja komposteeruva maja korda tegema, alles siis tulevad lõbustused, pidustused ja bakhanaalid. Niikaua istuvad pillid kapis. Kui asjalik olla vajalikul hulgal ei jaksa, siis läheb sellega lihtsalt kauem, nii on.

Ja selle totaalse muutumise käigus leian majapidamisest kaua aega kasutamata maruhäid asju. Kuu alguses nt leidsin sahvri.

Põnev

Milline loodusjõudude väljanäitus. Kõik peale äikese ja maavärina on oma parimat andma tulnud. Tugev tuul puhub juba yleeile õhtust; kohati päris tihe hoovihm langeb vasakult paremale ja loodest kagusse, vahest ka lenneldes yle lagedama välja, aga MITTE ylalt alla; pahaaimamatu põllupidaja saab hooaja viimast tyrgi oa ja kabatskisaaki koristades jao lörtsi kaela. Põlduri talitsematud ja tormist ligased lokid pekslevad vastu optikat ja ajuti päris katavad vaatevälja,  sest mytse meil põlatakse, aga lõunamaa taimed tuleb iga hinna eest täna kokku koguda.

Ja ma käisin mitu korda oma pealt 2 meetri kõrgete puuriitade ja õrnemate massinate koormakatetele 17-kiloseid vundamendiplokke peale laadimas, meel hapu nagu norrakal enne nafta avastamist. Nimelt on KÕIK märg ja kylm, KÕIK yritab tormis kas sinu käest lennates põgeneda, sulle ämbrite kaupa jääkylma vett kaela visata või sind tappa. Sa tead seda, paned selga oma parima lammavillast metsakampsi ja suurima tormijope, jalga ehtsast kummist põlvini kummarid ja varustad end 3 paari kinnastega, aga tuppa tulles oled ikka märg nagu kalts. Su magamistoa seinast puhub tuul ilma igasuguse takistuseta läbi, seega kygeled oma valutavate kylgedega elutoa diivanil ja nokid nutihvoni, kuni õunakissell keema viitsib minna. Teed kisselli valmis ja oled õnnelik, et vähemalt 1 asjas on su närune vanapuidust piraadilaev suurepärane - kiiret jahutamist nõudvad toidud saavad meeldivalt ruttu söömiskypseks.

Päev kestab. Maakaablid teevad oma tööd, elekter põleb nagu peab, kuivi puid on, VEEL, höhö, ja köögis puupliit köeb. Kohe on vaja yks laps maanteelt bussi pealt ära tuua. Täna tuleb juba oma parimaid poris sõitmise oskusi rakendada, sest käes on pehmete radade hooaeg. Kui õnnestub õuest välja saada, siis tagasitulles on meeldiv võimalus massin poole tee peale kõvemale kynkale jätta. Seiklused on täna keelatud, kõik peab saama Õigel Viisil liigutatud. Mingil hetkel pärast seda on kissell päris valmis, soovijad saavad seda jätsiga kaunistada. Ma ei ole kindel, et tahan. Aga siis on õhtu käes, inimene läheb vanni, päike looja ja maailm magama ära. Ma ei saa, lähen siis veel korra sõitma, viin teise lapse uinuvasse Maa Konna Keskusesse ööseks tööle. Autol põles eile õhtul yks pirn läbi, parempoolne lähituli ei tööta. See selgus õhtupimedas linnast tulles, mingitel hetkedel oli tõesti veidi pime sõita. Uue pirni saan homme, kui on uus ilus nädal, torm läbi ja poed avatud.

Kypseb

Hakkasin juba kevadel igasugust tegema. Tegin terve suvi otsa. Iga jumala päev.

Täna hommikul selgus, et natuke palju sai.

Täna ma ei saanud, ei jõudnud, ei tahtnud, ei viitsinud.

Päev otsa vedelesin, lamasklesin, pikutasin, puhkasin.

Õhtu jõudis ootamatult. Kere keskkoht läks suurest vedelemisest hõredaks, mõtsin kasvukast 1 tomati võtta. Ma ei käi seal päris iga päev. Seega juhtus, et kavatsetud 1 tavalisele tomatile lisaks leidsin meetri kurki ja kampsihõlmatäie muid mitmevärvilisi ja erikujulisi tomateid. Ma olen korralike tomatipuude kasvatamiseks liiga hõivatud ja kaootiline isiksus olnud, seega ajal, mil korralike perenaiste kasvukad on juba tyhjaks tehtud, koristatud ja väävlisuitsutatud, on minu ylekasvanud asutuses pidu alles algamas. Ei mingit ontlikku istekohtadega kontserti, kus igayhel oma koht, igayhelt täpne annus kultuuri ja saaki, vaid ylevoolav, liigiliselt mitmekesine, läbisegi põimunud ja ootamatusi täis rockfestival. Ma saan seal veel mitu korda käia ja aina yllatuda.

Täna olen natu tõbine, puhkan nii, nagu kaua ei ole puhanud,  aga juba homme torman pooleliolevate tööde juurde tagasi ja muuhulgas võtan kasvukasse kaasa piisavalt suure ämbri. Kaua see kultuuriasutus enam ei õilmitse, ööd on juba jahedad.

Ja hommikud on kylmad ning märjad. Näete?

Ilujuttu kah

Kärutan mina puid ja mõtlen, et peaks ilusatest kibuvitsamarjadest pilti tegema, et talvel hea vaadata. Tassinud kärutäie puid tuppa ära, selgub, et alanud on lörtsisadu, jääb fotosessioon marjadega ära. Teinekord laon lauajuppe korralikumasse virna kokku ja vaatan, et säravvalge õiega sygisastrid on nii ilusad õhulised muidu pruunistuva novembrilooduse keskel, aga siis tõuseb torm, õiekesed õõtsuvad marutuules ja praktiline tõbras minus hakkab hoopis koormakatteid lappama. Kolmas näide veel: erakordselt kaunis vikerkaarevärviline päikeseloojang, selle aasta ainus taoline, millest loetud hetkede jooksul saaks rea kauneid kaadreid, aga paraku tekib veevärgis miskinegi olukord ja selle kiire lahendamise lõpuks on vikerkaarest saanud tavaline mustikasupp.

Oi, hyva lugeja ei kujuta ette, kui palju ilusaid mikrokosmoseid mu ymber hõljub. Nad on nii õhkõrnad ja hetkelised, nende pyydmine taasesitatavasse meediumisse aga nagu teerulliga lendoravat kyttida. Ma näen neid igal pool, ma hingan neid, toitun neist ja toetun nendele. Ja need maailmaseebimullistused saavad tekkida ainult sellepärast, et hirmsad asjad ja inimesed on KAUGEL ja lõpuks ometi tohin ja saan ma asju korraldada nõnda, et kellegi teise väärakad tahtmised ei maksa siinhoovis sentigi. Mitte alati ei ole see nii olnud ja seda hinnalisem see ISEolemise võimalus on. Paraku on see tunne kyllaltki habras, mul on sõjaveterani elukog... närvikava, ja teatud olukordades vallanduv teravate servadega kaos, mis paneb terve keha kipitama ja tekitab korraliku tankihirmu, nõuab nädalaid lahendamist. Aga nyyd ma tean, et see on lahendatav ja tihti isegi välditav.

Hyva lugeja rõõmuks lisan yhe ravitoimega makroskoopilise vaate objektist, mida siiski sulalumi ei varja, tuul paigast ei klopi ega kiire häda minema ei peleta. Praegu vedeleb see Vaade mu voodi kõrval öö...lauakesel ja tuletab meelde peaaegu et kõiki häid asju maailmas. 

P.s. lapsed koguvad neid. Kollektsioneerivad, noh. Ma pidin seetõttu kevadel suurema vanni ostma.

Aga sellest, kuidas järjest suuremaks kasvanud lastele koos järjest suuremaks kasvavate vannipartidega järjest rohkem vett hankida järjest äärmuslikuma kliima ajastul enneolematu sygisese põua tingimustes, juba mõnes järgmises osas!

Kena

Vastuseks eelmise loo lugeja kirjale: head pyksid on palju pykse, aga kilepyksid lasevad vett samamoodi läbi kui kõik muud, ma kaalun tõsiselt lammavillast karupykste hankimist. Villane on ka märjana soe, kontrollitud mitmetuhande aasta jooksul. Praegu meil siin on veel soe, aga see ei jää nii.

Lausa nii soe on, et võililled õitsevad ridamisi kodutee ääres (või oli see hoopis rännutee?). Ma riputan oma lammavillast kampsi puuoksa kylge ja riisun tee pealt lehti, sest kompostina on neist rohkem kasu kui tee muldkehasse muda moodustama jäädes. Kaua ma vehkida ei jõua, võtan vahelduseks ette ajalookirjutamise. Kirjeldustõlge: novembrikuus õitsev võilill, kärbes tolmukatepulkade vahel paremale ära ronimas.

Sade

Täna on munder-märg-päev.

- Lähed õue, vead paar kärutäit puulehti. Hakkab sadama, lähed tuppa, vahetad riided.

Sadu leeveneb. Liigutad kärusid, sest homme hommikuks on vaja valla kogumiskampaaniaks registreeritud eterniidikoorem kokku panna. Hakkab sadama, kamps on kiirelt märg, pyksitagumik saab masinatel istudes rõvekylmmärjaks. Jälle tuppa. Ja niimoodi 4 korda järjest. 

Miks ma siis varem ilusa ilmaga ei laadinud, loll olen vä? Ei. Pärakäruvedaja-auto on remonditöökojas, aga teist, lihtsalt autot on iga päev vaja autona, mitte selles ohtlikke jäätmeid ladustada. Täna on see ainus päev, mis laadimiseks sobib. Ja ka see ainus päev yle 2 kuu, kui kogu päev sajab vihma ja kõik lageda taeva all jalutajad saavad tunda põhjapoolkera põhja-parasvöötme sygist.

Irooniline on asjaolu, et meiekandi salvkaevud on kuivavõitu, ka meie oma. Kes on õppind prepper (maailmalõpuks valmistuja ameerika keeles), nagu siinkirjutaja, see võtab muude tööde vahepeal virna suuri mördivanne ja ylespanemata jäänud vihmaveerenne ning saabki poole päevaga kantmeeter vett kogutud. Kaevu jõuab täna taevast antud vesi alles nädala pärast.

Mul said kuivad lammavillast kampsid ja tööpyksid ning -joped otsa ja see tekitas yletamatu soovi kurta inimese jaoks ebasobivalt paiknevate loodusvarude teemadel. Eterniidivedu on pyha toiming ja see peab tehtud saama. Mulle meeldib töötada erinevate materjalidega ja jälgida nende tekstuure, faktuure, dynaamikat ja staatikat, aga iga aine tõesti EI PEA vett sisaldama. Seda enam, et see vesi on täiesti vales kohas vales koguses valel temperatuuril ja sellisena moodustab rammusa kirsi hulluks läinud maailma tordil.

Draakonite lendamise päev

Asju vaadata

Saab yhest kyljest

ja teisest kyljest

kui ma oleksin kepsakam,  siis praegu metsas elaksingi, hingematvalt ilus ja mõnus sygis on. Mõned samblarohelised toad on siin-seal veel alles, aga ykspäev just avastasin mitukymmend kilomeetrit uusi lageraieid. Iga ilus asi siin maamunal saab kord otsa, ja kohe algab igavene november.

Korraks päikest

Tänaõhtu oli helge, selge ja vaikse tuulega, käisin viimaseid suveräbalaid pyydmas. Nii mõnigi õitseja ei kavatse vabatahtlikult lõpetada, ja seniste õrnade hallahommikute peale korralik pysilill ei köhata ka.

Tahtsin suvemälestusi talveks purki panna, aga ruttu hakkas kylm. Suve silmad, talve hambad. Ei kannatanud kaua uurimistööd teha.

Oranž tutike on eelmisel aastal peenrasse torgatud ja unustatud odav ehituspoe krysanteem, sel aastal uhke põõsake. 

Ja kes oleks osanud arvata, et raudrohu õis koosneb keeltest ja kellukatest!

Homme võiks ka ilus pildistamise ilm olla.

Sygav (ok)toober

Aknast välja vaadates näen määrdunudhalli taevast ja igavest sadu, aga mu enda aias ja kaugemal metsas on veel värve - yksikud pajud, kased, minu must leeder, lodjap-põisenela kollaselehine sort ja hullud roosid on veel lehes ja värvikad. Roosid on lausa suviselt rohelised ja ronijaid ei taha ma maha ka lõigata, sest vähemalt Veilchenblau ju õitseb eelmise aasta okstel kõige kylluslikumalt. Ka sygisastreid tuleb yles otsima ja imetlema minna, kui jälle päikest näidatakse ...millalgi. Ma ei talu pimedat, kylma, märga ja elutut loodust ning seega pakub iga värvilaiguke asendamatut rõõmu ja lohutust.

Viimased paar aastat võitlen teadmisega, et mul on pereliikmeid, kes jäävad igaveseks lasteks, kes ei suuda isegi omaenda riideid korras hoida, tuba soojaks ega vett kraani korraldada, ja kogu mu ylejäänud elu on hääbumine ilma igasuguse välise abita. See ei ole just meeldiv ja seetõttu ma enam aias mingeid uuendusi ja arendusi ei tee, ainult maja ymber hekid tormivarjuks ja käidavamate kohtade niitmine jäävad. Kaalun lillendusega lõpetamist. Aga lapseeas õpitud ja tänaseks arvestatava tasemeni arendatud riistapargiga käsitööst loobumiseni läheb veel aega. Ma kustutasin siit plogist eelmise postituse ära, sest see kuulub sisu poolest mu teise plogisse

P.s. eelmist lõiku tuleb lugeda absoluutselt mitte kui "aidake  tehke minu eest, andke, korraldage", vaid "läheb lillede jagamiseks". Mul peab asjade tegemiseks endal pauer olema, kui seda pole, siis pole ja kõik. Kunagi ehk tuleb pikem selgitus, kui muutuvad vähem eredaks elu jooksul kogetud naitmäärid, mis kuuluvad pigem kohtumeditsiini valdkonda ja mis hyva lugeja jaoks on väga häirivad, aga paraku minu ainus reaalsus ja seda midagi muud ja ilusamat pole minu jaoks olemas. Praegu ma ei suuda, ei saa, neid ei vaigista ega topi enam shokiunustuse teki alla tagasi, mis on kohal, see jääbki kohale.

Nähtused

Mind on tabanud loominguline kriis - yhest kyljest tuleb olla mitme abitu inimese, sh puudega lapse ainus hooldaja, asjaajaja ja sõidutaja, teisest kyljest on mul praegu yhe rõvedate kõrvalmõjudega ravumi väljavahetamise põnevad ja erutavad jääknähud, kolmandaks tekitab see yletamatut ja vastuvaidlematut soovi visata kogu see sõnnik yle ääre ja näiteks tegelda Hoopis Millegi Muuga.

Tegelengi, sest pidevad vaprusevärinad ei lase eriti keerulisemaid ja võhmanõudvamaid asju teha.

Ei, see ei lähe yle, selleks on see kestnud liiga kaua ja põhjalikult. Aastaid.

Ah, mis. Imetlegem parem värve ja vorme, mida haruldaselt soe ja värviline sygis uhkelt ja lahkelt pakub. Lehtede langemine on septembri teisest poolest nihkunud oktoobri teise nädalasse, sest korralikke öökylmi pole olnud. Vananaistesuvi on hämmastavalt pikaks veninud, mulle kui õrnale lõunamaa loomale see sobib.

Loomingulise kriisi juurde tagasi tulles - las hyva lugeja piilub kitsukesest internetiaknast, kuidas see välja näeb.

P.s. imeline sygis laseb õitseda isegi jorjenitel ja fuksiatel, paraku on mitmendat päeva hoogu võtmas Oktoobritorm, mis lennutab ankurdamata aiakärusid ja ämbreid nagu kaselehekesi yle õue. Ja õitsvate lillede pead kõiguvad nagu rockkontserdi publikul, nii et selget looduspilti sel nädalal ei saa. Kurpp.

Seeneke

Autt ohv ridim

Miks ma ei ole ilus, aktiivne ja järjekindlalt tegus? "Kui sa ei leia võimalusi, siis leia vabandused." Head sõbrad, lubage tutvustada mu uut hobi - sydame rytmihäire. Ma olen sellega tegelnud umbes aasta ja jõudnud juba teatavale tasemele, mis on juba ka piirkonna EMOs menetlemist leidnud.

Muuhulgas tekitab see väga vastikuid öiseid hooge, millest ma hingamisharjutuste abil siiani välja olen purjetanud. Ja muuhulgas tähendab see ka seda, et väsimus päevatöödest tuleb ruttu, väga ruttu.

Nii et andestatagu see, et sauna ma selles elus enam valmis ei tee, majast jääb enamus laste teha, kaunis kodu imelise aiaga pole enam võimalik, pikad elamusterohked reisid tulevikus on väga kahtlane ja lõbus teguderohke seltsielu on minevik. Täna öösel oli JÄLLE väga vastik hoog ja võttis päris kaua, et mu sisemine liblikas lõpetaks värisemine ja hakkaks õigesti lehvitama. See on reaalne, kõikehõlmav seisund ja ei jäta sulle isegi illusioone, et see enam ei kordu, sest kordub, ja iga kord veidi huvitavamalt ja pikemalt. See jääb ka valuvaigistite mõju all mõnusalt kulgedes ja kurnab su päevad väga lyhikeseks. Vaat miks meie vanaemad tahtsid peale lõunat pikutada ja vanaisad magada.

Aga mis sest, niikuinii on päevad lyhikesed ja kylmad, enamus päevast kulub toas sooja ja valge tekitamiseks. Õue ja tagasi hyppamine tähendab vajadust ylle tõmmata kummarid jm tormisesse märga metsa minekuks kohane varustus, ja tuppa tulles see maha koorida ning kuivama panna. Mul on veel köögitegu pooleli, osa taimepealseid lõikamata, muist lehti komposti kärutamata ja taimi istutamata, ning kanade talvekorteri ehitamisega tegeleb noorem tytar. Hea lugeja ärgu arvaku, et ma olukorra yle õnnelik olen - ei ole. Lihtsalt - 6 tunni sisse ei mahuta just palju, sest toit, kyte, laste sõidud ja pesud PEAVAD tehtud saama, olgu muuga, kuidas on. Ärgu tuldagu mind vaatama ja lohutama, sest see on väga piinlik ja vastik. Las ma suplen selle sees, kuni pojengid õitsema hakkavad, siis on jälle veidi aega päris häiermäline*.

Ja kes informatsiooni emotsiooniga segi ajab st kirjeldust kaeblemiseks peab, on ... harimata isik :))

...................

* - lilleline, võru keeles.

P.s. pildil on Tartu pojeng. ;)