Puujuttu

Hyval lugejal Konnal tekkis eelmise jutu peale rahutu tunne, et sihuke suur puu kindlasti lõhkus kukkudes maja ära ja tegi muudelegi asjadele mitmesugust kurja. Kahtlemata on selline tunne õigustatud,  sest vana maja on õrn nagu banaanikast. Aga kuna see elupuu oli suutnud kasvatada 15 elusat ja 3-4 surnud latva ja oli ennast kõrvalasuva hiigelõunapuu võrasse pununud, teise kyljega aga toetuski katuseservale, siis kasutasin metsatööks vajalike seljaaju osade asemel aiatöö omi ja langetasin seda puist  imeelukat jämedamate harude kaupa oma 10 lõikega. Pea tund aega võimlesin 2 sae, redeli, sõrgkangi ja rehaga, et ainult ladvad pikali saada. (Sirge puu langetamiseks selle jämedusest olenemata mul yle 7-8 min ja 1 lõike ei kulu.) Ja need jurakad jonnipunnid jäid alguses rippuma yksteise,  õunapuu ja katuseserva kylge, keerasid endid ja libisesid, põrkasid ja tõuklesid. Kaharate okste tõttu veeresid osad katuse poole kasvanud ladvad lõbusasti mööda seina otse 100-aastase roosipõõsa otsa (ma vihkan okaspõõsaid, mõistate, VIHKAN), osad aga sadasid noorte (aga isekasvanud) kirsipuude ja (isetekkinud) vahtrakese otsa, moodustades toreda vibulaadse kimbukese. Selle harutamine võttis mul 2 päeva ja hulgaliselt trampimist. Sorteeritud pudi ning puidu menetlemine aga  alles algab, peenemad oksad lähevad välipliidi kytteks, jämedamad reisivad õige pea sugulase saekaatrisse. Aga tyvi, haraline ja jäme nagu vihane vanakurat, on tänagi pysti, sest ma ei suuda +26 juures kuigi kaua järjest ringi kepsutada, ammugi mitte jämedat, keeruka kännuga puud lõigata. Homme saab soe ilm läbi, siis vaatab uuesti seda puukuradi-asja.

Ma pole elus yhtegi puud 2 nädalat langetanud, nyyd on mul see kogemus.

Loodetavasti oli sellest infist abi.

Uusi vaateid elule

Tänast päeva alustasin kaunilt, muusika tegemise ja lillede kastmisega, aga ilusa inimese kuvand ammendas ennast kiiresti. Pärast lisatoopi kohvi käärisin käised ylesse ja asusin kuritöö kallale. Otse loomulikult oli mul mõrva toimepanekuks õigustus olemas. Aga mis siin enam pikalt mulgatada, parem väheke pilti kui palju argumentumeid.

P.s. te muidugi mõistate, et mul ei õnnestu niipea roosat maja saavutada, sellist, nagu kõigil teistel?

Veel dimensioonidest

Siin, kus mina olen, on igavene hämarus, lehkab kopituse ja surma järele ning kostab piinatute metalseid karjeid. Aga portaal on avatud,  selle hammaste vahelt paistab kuldset päikest, kuuldub rõõmsate inimeste jutuvada, siirupine tuuleõhk toob magusaid lõhnapilvi,  sest õitseb ristikhein.

Tujutujututuju

Kylm on.

Iga kuradi asi, tillukesest vidinast kuni meetritepikkuste mateeriaobjektideni, tuleb välja võidelda, sõdida, vinnata, tassida, 10 kyynega kiskuda. Ja ausalt, see ei anna sooja, tõsta tuju ega kaunista võileiba. 

Et mis siis nyyd jälle.

- Mu viimasemaid kangelastegusid on ilma lae ja põrandata toale laepealse kivivilla ehituspoest äratoomine pereliikmete vingumisest hoolimata. Selleks oli vaja netis tuhnida ja teatud avastusi teha ning eirata pereliikmete vingumist. Veel oli selleks vajalik värskelt tulikallist remondist tulnud auto, millega ma tassin koju seda kõike, mida saab autoremondist ylejäänud raha eest, aga auto tahab jälgimist, sest väga kalli tunnihinnaga maksulisel mehel, nn autoparandajal, on hajuv tähelepanu, lohakas tööstiil, kahtlased töövõtted või siis kõik korraga. Ja see ei ole absoluutselt tujutõstev, eriti, kui ka pereliikmetel on kombeks vinguda. Eriti kõvasti vinguvad need pereliikmed, kes saaksid asja parandamiseks midagi ära teha, aga ei taha. Aga minu arvates kulutab asjade ärategemine vähem energiat kui nende yle vingmõlgutlemine, seega vingun ma ainult liigse vingumise yle. Ja homme lähen oma puukuurisarnase autologuga jälle ehituspoodi, sest nii palju head kraami jäi eile ära toomata, sest teised tahtsid ka asju ja minu päev ei olnudki kummist.

Tegelt hakkan haigeks jääma. Päeval käisime lapsega naabermaakonna naabermaakonnas tema puude tõttu ettenähtud rehateenuseid saamas ja kõik see 3 tundi, mis spetsialistid temaga tegelesid, ma kygelesin kylili kylmetavas poolunes keras yhe diivani peal, myts silmini peas, unenäod ja päris inimesed kõndisid minust mööda ja lendasid yle,  akna taga sõitsid, roomasid ja ujusid autod ja muud sõidumasinad. Maakera kõigub vastikult juba teist päeva, ma kukun asjade otsa ja kui tahan midagi võtta, haaran veidi mööda. Madalrõhkkond on vastik. Kui päike välja tuleb, saan terveks.

Hyva lugeja rõõmuks 1 dimensioonidevaheline vaade meie Majast, milles on palju mõistatuslikke ruume, portaale, aineid, vaateid ja olekuid. Täna on see Vaade kahjuks juba suletud ja läbikäiku ega -lendu ei toimu, aga tuleval aastal avame kindlasti mõne uue.

P.s. pealkirjas on mainitud haiguseelset seisundit nimega "rõõmutu vestluse meeleolu"

Lapsed

Sel nädalal oli meil mitut sorti kooliaastalõpetajaid. Ma pidin iga natukese aja tagant sae, niiduki või traktori käest viskama või katkestama sensoorse ylekoormuse tõttu voodis värisemise ja kedagi koolist ära tooma, sest eel- või pärisviimane koolipäev ja. Täna oli samuti sihuke ennelõunase molupesemise päev, sest vanem poiss lõpetas ametikooli. Palju õnne mulle, aitäh!

Fotol näeb hyva lugeja, mis juhtub siis, kui kooliplikal ilusa ilmaga vaba aega yle jääb. Siis ta lammutab paljaste kätega sauna ära. Jah, ta on hulljulge lapsuke. Jah, saunapalgid olid läbinisti mädad ja pehmed. Jah, ma pean seal jätkama tööd riistadega, mida ma lastele veel kätte ei anna. Või kui, siis ikkagi varsti, sest oleme aus, kere on minul juba logu, tegemata kodutööde nimekiri juba päris pikk ja tulebki juba pärijaid välja õpetama hakata.

Ilusat suvejätku mullegi!

Veel 1 ootamatu häda

See oli hullem, kui pealt paistis. Ja muud ma ei tahtki ytelda. 

Sinna Ja Käbe Tagasi

Mul on kauaaegne harjumus Kuldse Börsi - nimelist kuulutuselehte lugeda, tore tasuta meelelahutus ja antropoloogi tööpõld. Mõnikord leiab sealt midagi kasulikku maja kylge kruvimiseks, nt aknaid. Täna hommikul leidsin (aprillis laste poolt avastatud) Portaali kaunistamiseks sobiva ukse, nii mõõtudelt mõnusa kui hinnalt kõbusa. Kuna selline võluese on tavaliselt väga kallis ja haruldane, siis ajasin abikaasile kui tõstvale jõule jalad alla (ja see on iga yrituse yks keerukaim ja komplitseerituim osa) ja tõin selle teisest Eestimaa otsast kohe ära ka, enne, kui teised Indiana Jonesid jaole jõudnud oleksid. - 

Kleepuvas seenevihmas ja uimasevõitu tormipilvedes kulgev looklev tee, kohati aga lausa jõgi, viis meid vanale Nõmmele, kus iidvanades lõputute soppidega värvilistes puumajades elavad päkapikud ja haldjad. Yks haldjahärra lasi meid oma hämara, kaarduva ruumiga tagaaeda ja myys meile oma vana terrassiukse. Kyll oli ilus pealetungiva võpsiku vahelduseks korrastatud maailma ja sillutisega hoovi näha. 

Uks peale ja ruttu koju tagasi, sest linnud-loomad ja laps yksi kodus, ei mingeid aiandeid ega pillipoode... Kõigest täpselt 8 tundi! 

Reisida oli muidu meeldiv, paraku on meie kaubavanker ebamugav nagu taburet, no täiesti ebaergonoomiline, nii et mu gaasijalg valutab veel mõnda aega. Ja topsihoidjat ei ole, unepeletusjooke kulub mul palju. Ja autoraadio kaabeldus on õhtal. Ma tahan mugavusi, kui 6-8-10 tundi pedaali tallata tuleb! Ma ei ole enam noor raudse tervisega hulgus! 

Aga lilledest ja liblikatest, mu hyva lugeja, juba järgmises loos. 

P. S. Pildil on kevadine vaade ruberoidi, soome papi ja tapeediga, ee, soojustatud uksest pärast pidulikku avamist. Sisemise ukse lapsed võtsid ka ära, välimine jäi asendust ootama. Ma kraamisin pärast veel mitme nädala jooksul verandavareme puidukõdu, kive ja betoonijäänuseid. Selle aasta mai oli md kylm ja vesine, pluss mõni ilusam päev mh kyttepuude tegemiseks, pluss fakt, et uus uks sellesse avasse maksab põmst kooliõpetaja kuupalga ja tarvis on leida muid variante, nii juhtuski, et asjad võtsid aega.

Yhel kenal päeval õige varsti vahetame me selle ära.

Tänan kysimast, voodrilaud on ka õhtal. Aga mitte sel aastal. 

Tuul puhub pasunaid umbe

Olen ikka veel elus ja kirjutan oma napakaid lyhiettekandeid. Kuna aastate jooksul on kogu mu maailm hõredaks pudenenud ja jäänud ainult tyhi universum, milles puhub igavesti sopane tormituul nii otseses kui kaudses mõttes, siis ei ole oluline kirjutada, mida ma täpselt teen, mida plaanin, mida igatsen ja armastan. Sest kõik muu on see torm ära viinud, ka lugejad ja vanad sõbrannad. Ma lihtsalt kulgen igaveses hämarikus, võtan yles, mis maha on kukkunud, toidan-kasin-katan neid, kes parasjagu näljas-tatitõves-kylmas on ja kytan hõredavõitu tube. Sest nyyd mul on, kus korjata, millega toita ja mida kytta. Mitte alati ei ole see nii olnud.

Vahepeal on natuke ilusamaid ilmu ka, ilusamaid igas mõttes. Siis ma kraamin ja roogin mõne ruutmeetri. Ja kui ma enam ei jaksa, siis saadan lapsed õue mängima, et rahus paar tundi magada, ravum keres. Ja kui yles tõusen, on nad nt leidnud peidetud portaali.

(Vana veranda oli ära lagunenud ja puitosad heki alla kõdunema veetud, maa peale valatud vundament tykkidena laiali lagunenud. Et oleks võimalik see ära koristada, palusin lastel paarisajakilosed kamakad peenemaks koputada. Uksekoht oli väljastpoolt ainult ruberoidi ja seestpoolt papitahvli ja tapeediga "soojustatud", tuult see igatahes ei pidanud. Kui ilm paremaks läheb, tuleb kivipuru ära vedada ja mõlgutleda ka uue ukse teemadel. Praegu igatahes tormab ja iga poole tunni tagant sajab lörtsi.

Kes nyyd arvab, et issand, kui kole, vanal majal eri ansamblist aknad, siis arvaku edasi. Koledusest koledam on asjaolu, et vanad aknad olid sõna otseses mõttes komposteerunud ja kukkusid järjest tykikaupa eest ära, seega tuli vahetada korraga ja kiiresti ja see ei olnud just odav rõõm. Me tellisime aknatehasest 7 väiksemat akent ja koridorile 1 kitsama, 3 ava said täidetud kasutatud suurte akendega, kuna tehase pakkumine käis yle mu rahakoti võimete. (Ka aknaid ja uksi saab kasutatuna inimeste käest osta.) Verandaukse kõrval asuv suur aken (seal oli enne ka suur aken, ainult u 30 cm kitsam) on yleni minu haruldasi troopikakapsaid täis ja kui neile kapsastele meeldib, siis olen mina ka õnnelik. )

P.s. mootorsõiduk hoovil tekitab mõnusa vabaduse illusiooni. Täna läks mu Käbe Väike Raibe Opel mootoritule jt vigurite tõttu diagnostikasse ja teadaoleva infi põhjal tuleb vahetada jupp, mis maksab 3-4 sedalaadi autot.

Aga äkki ei tule.

Aga äkki tuleb.

Mina töökojaga ei suhtle, autoremondindus on alfaisaste teema ja nendeni on mul abikaas puhvriks vahel. 

Kurat, mu vabadus on ohus.

Uni ei tule uksest sisse

Meil oli vahepeal vesi ära, sest otsekohe, kui algas talv ja kõik vedelikud, sh maapind, väljas jäätusid, siis ma jäin aikeks (palavikuga tatitõbi) ja jaksasin ainult kytte, toidu ja pereasjadega tegelda. Mul on iseleiutatud veevärk, mida aeg-ajalt on tarvis oludega kohandada. Osutus, et on haruldaselt varajane talv, juba septembris ostetud koridori aken tuleks lõpuks ette panna, aga kussa paned, kui kõrvalasuva ukse piit on mäda. No tuleb siis vana ukse komplekt ära võtta ja tervem asemele asetada. Noorem tytar tahtis teha midagi ilusat ja see aken ette panna, ma siis takseerisin ja juhendasin olukorda... Veidi proteste tekitav nõu lapsele oli: Mädapuit maha! (Muidu tuleb uus aken yhel päeval koos vana uksega maha!) See variant läks ka töösse. - Sellise aastaajaga kohandumise tarvis kulus nooremal tytrel 1 päev lammutamist ja abikaasil mõni õhtupoolikutund koos lapsega remontimist, samas, kui mina neil kyttepuude, mittevajalike tööriistade, veeämbri ja muu kohase ja kohatuga jalus kooberdasin. Hoolimata minu segamisest said nad majale õhtuks uue välisukse ette ja aknakese ka. Seejärel läks päev kraamimiseks, veel paar-kolm põdemisepäeva ja eile langesid soodsad asjaolud niimoodi kokku, et abikaas aitas mul veevärgi ära uuendada. Selleks kulus kyll mõningaid närvirakke ja palju jooksmist, aga veevärk on mulle pyha (haha, aga tõsiselt) ja selle nimel võib. Sest nyyd on koridoris plusskraadid ja asjad ei jäätu ära ka veits kangema kylmaga.

Täna ma nautisin selle mõnususi ja pesin pool päeva järjest igasugu asju. Õhtupoole läksin nii vapraks, et võtsin toobi kohvi - ja seda poleks vaja olnud. Mõned õhtuks mõeldud asjad jäid väsimusest tegemata, aga see-eest aju protsessib veidral topeltkiirusel igasugu asju. Hommikul on jälle vaja jäärajasõitu minna, sest vanem poiss läheb teise kylasse kooli, aga mina tuutuluututan unetuna yleval ja isegi krambiravum ei mõju.

Eks ma siis ootan veel natuke.

Pildil aga on aprill 2017, enne progressi, mädapuit kogu oma hiilguses ja enesekindluses. 

Ylbikud udus

Tänapäeva lapsed on laisad nagu ussid. Keegi ei taha enam 3, 5 ega 15 km jala koolis käia, nagu siis, kui mina laps olin ja kyla ainus auto oli zootehniku mehe zapakas, ja kui mina noor olin, siis oli lisaks majanduskriisile sihuke kytusekriis, et liinibussidki käisid ainult kord nädalas, ja pikemaidki vahemaid, nt 30 km ringis, nt maakonnakeskusesse arstile, trenni ja ametiasutustesse, yletati jala ja seda aasta ringi iga ilmaga.

Tänapäeval enam nii ei ole. Meie laste koolitee on kitsas ja kõver ning sõna otseses mõttes eluohtlik. (Iga paari aasta tagant saab siinkandis mõni rolleri-, ratta- või jalamees maanteel surma.) Kuna Eesti on naaberriikide autopargi lõppjaam, ja raibete valik on korralik, siis saab isegi mitme kroonilise ravimatu haigusega tõbine vanamutt endale oma pere vajadustele vastavat legaalset sõitvat autot lubada, ja seega meie lapsed kitsal kurvilisel teel ellujäämismänge mängima ei pea.

See kõik oli eellugu lausele, et hommikuti on meil imelised vaatemängud maastikul. Näiteks täna hommikul oli selline.

Ja nyyd jõudsin koju tagasi ja yks majalistest nautis sama vaadet televiisori e elutoa aknast. Meil käib praegu talvepoolaasta seriaal "Talvine tihane toksib maja sisse auke". Seriaali staarid elatavad endid suvepoolaastal mujal, maja ymber on hulk suuri puid, mis kihavad elust. Pildil on seriaali vaataja väljendamas põlgust selle yle, et mul on tassis mitte talle toodud piim, vaid vastik kibe pruun löga.

Ah et kuidas köögi remont kulgeb?

Värvi eeltööd on aeganõudvad ja rõvedad.

Te ei taha seda näha, ausõna.

Aga ma siiski näitan.

Suve tolmune lõpp

Suigu, suigu, soekene,

Kata kinni, karukene,

Mine mätta, mägrakene,

Võta vabalt, võhrukene.

(Võhr, võhl - erinevates Lõuna-Eesti keeltes rott.)

.......

Silma ees on vananaistesuvi, aga päikese jooksurada on juba kyllaltki madalal ja paisuv pimedus teeb uniseks, nagu vihjab päeval pähe pirisema tulnud unelauluke. Et see väsimus ka ära ei lähe. Ehk on hyval lugejal mõni pyhak, kelle poole palveid karjuda, kui vereringe enam kohvi ei kannata, või hea moodus adrenaliinitaset tõsta, et muskel nõrkusest yle saaks?

Koledate massinatega veidikaupa põristamisel on siiski tagajärjed - pool maja on tolmu täis, aga ajaloo rasvased sõrmejäljed kahvatuvad tasapisi. Mul on varutud 2 eri sorti pahtlit ja 2 sorti krohvi, 3 eri värvist rääkimata (hyääni moodi naerdes vaskule ära)

Kas ma siis muud peale tolmu lennutamise ei teegi? Eriti ei tee jah. Kaev kuivas peaegu ära, pesu ei pese, põrandaid ei pese (aga tolmumasin töötab) Kokkan, kui lapsed kodus on. Vedelen. Mõlgutlen. Unistan, aga 2-näpu-kirjatöö on liiga kohmakas nende liblikatiivuliste koletiste yleskirjutamiseks... Ah, las nad olla.

p.s. see juba vana pilt, parempoolse ukse kohal tuli punnis krohv maha võtta ja siis nyhkisin nurklihvija lamelliga nr 40 värvi karedaks. Eile ja täna aga asjatasin juba nö selja taha jäävate seinte peal. Pliidi ja truuba allserv ootab paremat tervist, selle töö jaoks peab põrandaliistu kallale minema, oh, appi.

Uut meie helimaastikel

Abikaasa kinkis mulle kettatäie teemante. Ja mina muidugi kohe nendega mängima.

Mõnevõrra ebatraditsiooniline ja metsik mänguasi, tuleb tunnistada. Aga minul kui tõeliselt naiselikul keskeas naisterahval on juba tekkinud kindel haare ja kõva syda sihukeste mängude tarbeks. (Hyvale lugejale selgituseks, et jutt käib nurklihvijale mõeldud teemandipuruga betoonikettast, mis on kyllaltki raske ja tekitab palju myra, tolmust rääkimata - aga see-eest milline tõhusus!) Muudkui kasvatan iseloomu, võitlen oma isikliku ATH-ga ja valmistun talveks.

Vaat, mis sai projektist "ma natuke värvin ahju nurka ja köögi lage". Avasin kogemata Pandora laek...merekonteineri ja nyyd ei saa kuidagi järgi jätta, sest lapsed on juba piisavalt suured ja ei tekita iga mõne minuti tagant sekkumist vajavaid olukordi, kus tuleb riistad käest visata ja appi tormata.

Ma ootasin seda aega 22 aastat (need aastad tagasi syndis mu vanim laps) ja nyyd on see käes. Muusikat!

Vedelvorst

 (Fakk, Guugli blogeril on ka uus kujundus, kuigi ma korra juba panin vana tagasi. Miks, oh miks nad peavad kõik head asjad nässu uuendama?)

Ma vedelen.

Kyll on vedel ja nõrga olla. Peale hommikukohvet on paar päris head tõhusat tunnikest tööaega, aga siis käib vedru lootusetult maha ja ei aita isegi adrenaliinilaks heast uudisest või korralikust vihastamisest - kere on otsustanud olla väsinud, mis siis, et kell veel lõuna ja mul maailm jumala pooleli. Nagu praegu köögilae saba. Pesemisele kulus 1 päev. Siledad plaadid kruntis noorem tytrik, mina samal ajal tegin muid majapidamises karjuvaid töid. Täna täitsin akryylipasta  ja montaaživahuga pragusid - ja neid oli omajagu - ja võõpsisin pintsliga liistud yle. See oleks normaalsel inimesel poole päeva töö, aga mul veel viimased poolteist meetrit liistu ja 2 seinaäärt tegemata, aga väsimus on kõikehõlmav... Ja yhiskonna pahesid, mineviku varjusid, tuleviku õuduseid nypeldada ega muud hyvale lugejale põnevat ja seksukat ei jaksa kirja panna. Aga võite kindel olla, et ma olen kyll sirakil risti yle oma kollase ja meeldivalt kõva diivani, ja mõtlen paljustki, ka sellest, kas jõuluks on köök värvitud või mis.

Pikkade moppide päev

Avastasin, et tark oleks enne seinte valmis tegemist lagi ära värvida. Et poleks laevärvi pritsmeid niigi kalli seinavärvi peal. Maja eelmine pererahvas on 1990-te majanduskriisi ja suure vaesuse tingimustes seda õnnetut lage värvinud sellega, mis kätte sattus - ja tõenäoliselt tuttava ehitaja käest ostetud mahakantud värv (aga kust mujalt sa sel ajal veel remondikraami said, eriti kui raha oli väga vähe) osutus parajaks p.saks (kas oli kylma saanud, kokku segatud yksteisega mitte sobivad värvid, väga vanaks läinud vms, ega neid ilmaasjata nö maha kantud - aga lollidele maha äritseda kõlbas kyll), nii et sellele tõmmati peale mitte tavaline valge, vaid kollakasbeež, et plärakad veidigi vähem näha oleks. Too kahtlane alusvärv imbub pealmisest läbi ja seetõttu on lagi pruunilaiguline ja täpiline. See ei ole kindlasti toidurasv, sest näha on kummituslikud rammusad pintslitõmbed. Ma pesen umbes korra aastas seda lage nõudepesuvahendiga ja nyyd enne värvi rookisin seda suht kange Fairy-nimelise nõudeseebi lahusega. 5 korda rookisin seebise mopiga, nyyd toon lapse koolist ära, teen muid asju ja õhtul pesen VEEL YHE korra puhta veega mopiga.
Heale lugejale yks kärbseperspektiivipilt.

P.s. ei ole ebaloogiline, ei ole. Kui (värnitsa)plärakad ka 2-st uue värvi kihist läbi tulevad, siis läheb käiku mingi mustrirulliga peale kantud kirjumirju. Aga vaatame, ootame.

Värviline maailm

Kõik värvid ei ole head.
Kõik värvid ei ole ilusad.
Mõni meeldib mulle vähem, kui see teine.
Enne selle teise valimist tuleb kinni katta olemasolev.

Sain veits inspiratsiooni ja pauerit (selliseid töid ei saa niisama tuju peale teha)  ja võtsin loodusjõududega lootusetu võitlemise vahele yhe vähem jonnaka aine - köögi seina. Kõige koledam pind, ahju kõrval asuva peiduka tagasein, on juba esimese kihi pahtlit selga saanud, ja mulle meeldib see, mida ma näen, sest enne oli sõnulseletamatult koledam.
Ma ei jõua palju teha, aga roosa sisuga kapp on nyyd valge kruntvärvi all.
Tunne on, nagu oleks kohe 4 aastat noorem ja 2 aastat tervem, muahahaa!

Lämmi um

Kõik lauspäikese kätte jäävad projektid on peatatud kuni harjumuspärasema kliima tagasitulekuni. Aga mu rahutu vaim ja noored agarad pereliikmed ei lase niisama logelda - kyll on vaja vakstust basseinile koht valmis teha ja veevoolikuid kokku klapitada, kyll saab vana laua puhastamisest sujuvalt veranda põranda lihvimine.
Ja kõik, kes päikese kätte lähevad, tulevad sealt väga ruttu tagasi.

Niisama veidraid asju

Täna ärkasin kellu 6 paiku kuratteabmille peale, selg valutas hullu pidi, aga mujal sisekosmoses toimus termotuumareaktsioon ja kõrvus kõlas VÄGA reaalne raskerokilaul, päris minu enda laul bändiseades. Olgu öeldud, et kõik mu laulud elavad ainult minu peas ja neid ei ole kunagi kuskil mängitud, v.a. paar tykki akustkidra saatel aasta eest segastel asjaoludel haihtunud Võru autorite klubis. Okei, ärkasin yles, õnn ja armastus lahtusid hetkega ja jäi ainult valu. Nagu alati. Nyyd imen kohvi ja kytan pliiti, sest varsti tuleb pere ka yles. Ja siis ma lähen lõpetan ära eile parandatud peldikukatuse.
Seda õnnetut majakest oli hädasti vaja kõbida, sest hakkas teine yhte kylge pidi maa sisse vajuma ja torm viis pool katust ära. Oli laastukatusega, suure lainega eterniit peale löödud. Eile tõstsin seinad yles ja panin uued nurgakivid ja kruvisin kylge uue plekk-katuse (vana veranda lammutusjäägid), tänaseks on jäänud harjaplekk ja põrand yle vaadata.
See on esimene nö korralik töö, mida ma pärast märtsi lõpus-aprilli algul räigelt haige olemist teha suudan. Põmst on see võimalik tänu uuele ravumile, mis annab mulle juurde 3-4 tundi aega, millal ma suudan omal jalal seista ja isegi mõelda, enne kui voodisse värisema kukun. Elagu meditsiin.

Kõdupuidulõhnalist progressi

Nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga osutus, et tehnikasajand on traditsioonidest parem. Proteesitud yhekordne, talviti lisaraamiga 1,5 mm paksuse aknaklaasiga aken pole elu sees nii tuulekindel ja soe kui inertgaasiga täidetud pakettaken, mille klaas on 4(!!!) mm paks. Paketis aga on 2 kihti klaasi. Juulis ostsime 2 sellist suurt kasutatud akent, augustis-septembris said aknatehasest tellitud väiksematele avadele uued, vanadele visuaalselt enamvähem sarnased plastikpaketid. Minu eluea peavad need vabalt vastu, siis aga tulgu või veeuputus.

Abikaas mässab nendega. Tema on noor ja terve inimene, 4 aastat ehitajana töötanud ja las nyyd rakendab oma oskusi. Minu spessäl on ses osas lammutamine jms, mis ei nõua pikalt peene töö tegemist ja jala peal ringitrampimist, sest tervistkahjustav elu on jätnud oma jäljed. Minu ylesanne on kohale korraldada aknad, materjalid, keemia ja riistad, vahepeal selga venitada, vanduda ja ravumeid võtta, vajalikul hetkel aidata aken avasse tõsta ja loodida, ja nii see eluke mööda lohiseb. Abikaas oskab kyll, kui endas motivatsiooni leiab, paraku on motivatsioon sama keerukas nähtus nagu nafta maailmaturu ja eesti mootorikytuse hindade suhe.

Kurat, hoitagu soorollide teema seltskonnakroonika veergudel. Päriselu ei ole teater ja sooja tuba ei tehta suguelunditega. Ma ei taha kuulda silpigi sellest, et aga see ju ei ole naiselik, ja me nyyd sugugi ei saa aru, kas Mustkaaren on naine või mees. Sorri-not-sorri, ma tõesti ei kavatse hea lugejaga seksima hakata.

Aga sellest, mida ma ykspäev Valmierast ja mujaltki tõin, ja kuidas hakkab välja nägema siiani lage aiaserva tulevane kultuurpadrik, milliseid kuuski ja tsireleid sinna tuleb - räägib yks teine päev.

Pätsu ja Hruštšovi aegsed lood

Meil synnib nörritavaid asju. Osutus, et koridori põrand on vaja asendada, komposti asemele paneme värskema puidu. Praegu on seal pika sammu sygavune auk ja kõik kohalviibijad tegutsevad, et lähemal ajal asi ära parandada. Kyhveldame savi ja mädapuidu välja,  Abikaas nikerdab veidikaupa konstruktsioone asendada. Mina olen muidu lammutamise ja kyhveldamise spets. Ja kõik toad on savi täis.
Hyvale lugejale sellest koledusest praegu pilti ei pane, vaid lisame peene asitõendi suure e elutoa e muusikasalongi tapeetimise aastast - maja ehitusest saadik on siseseinad olnud valge lubivärviga kaetud, aga arvatavasti 1958. aasta jooksul kogutud ajalehed kleebiti seina arvatavasti 1959. suvel, sellele omakorda tapeet. Ja nagu paljudes nõukogude  põllumajandust orjavates peredes, kiiretel aegadel ei hakka keegi vana tapeeti maha võtma ega seinu lakkuma, kord 15-20 aasta jooksul pannakse vanale tapeedile uus peale ja jälle tykk aega muretu.
Ei, ma ei mõista neid inimesi hukka, otse vastupidi - ma olen sellise riigikorra ja elu keskel yles kasvanud. Lihtsalt, praegu on absoluutselt teistsugused ajad ja arusaamine remondist, tapeedist ja hygieenist on hoopis erinevad nõukogude orjamajanduse omast.

Väljavaated

Abikaasat tabas äkiline inspiratsioon. Ta teadis, et Kuldne Börs on imeline kasutatud ehituskola netiturg, sest mulle meeldib seal tuhnida. Täiesti ise otsis välja, leppis kokku ja tõime ära. Äratoomisest seinapanekuni kulus 3 päeva, seda tuleb nimetada asjade plahvatuslikuks arenguks. Krohv ja vana tapeet osutusid väga õudseteks... 

Köögi aken, samast allikast, kulgeb normaaltempos, st ootab kannatlikult oma järge. Aga kui on oodanud oma 1980-test, siis võib vabalt veel mõne päeva või nädala oodata. 

Dendroobiumid ja haruldased Lätist toodud lehtkaktused aga veel ei saa sanatooriumi, sest lehetäid.