Suve tolmune lõpp

Suigu, suigu, soekene,

Kata kinni, karukene,

Mine mätta, mägrakene,

Võta vabalt, võhrukene.

(Võhr, võhl - erinevates Lõuna-Eesti keeltes rott.)

.......

Silma ees on vananaistesuvi, aga päikese jooksurada on juba kyllaltki madalal ja paisuv pimedus teeb uniseks, nagu vihjab päeval pähe pirisema tulnud unelauluke. Et see väsimus ka ära ei lähe. Ehk on hyval lugejal mõni pyhak, kelle poole palveid karjuda, kui vereringe enam kohvi ei kannata, või hea moodus adrenaliinitaset tõsta, et muskel nõrkusest yle saaks?

Koledate massinatega veidikaupa põristamisel on siiski tagajärjed - pool maja on tolmu täis, aga ajaloo rasvased sõrmejäljed kahvatuvad tasapisi. Mul on varutud 2 eri sorti pahtlit ja 2 sorti krohvi, 3 eri värvist rääkimata (hyääni moodi naerdes vaskule ära)

Kas ma siis muud peale tolmu lennutamise ei teegi? Eriti ei tee jah. Kaev kuivas peaegu ära, pesu ei pese, põrandaid ei pese (aga tolmumasin töötab) Kokkan, kui lapsed kodus on. Vedelen. Mõlgutlen. Unistan, aga 2-näpu-kirjatöö on liiga kohmakas nende liblikatiivuliste koletiste yleskirjutamiseks... Ah, las nad olla.

p.s. see juba vana pilt, parempoolse ukse kohal tuli punnis krohv maha võtta ja siis nyhkisin nurklihvija lamelliga nr 40 värvi karedaks. Eile ja täna aga asjatasin juba nö selja taha jäävate seinte peal. Pliidi ja truuba allserv ootab paremat tervist, selle töö jaoks peab põrandaliistu kallale minema, oh, appi.