27 september 2020

Turvast ja ilust

Praegu käsil olevat tööd jätkub veel kauaks. Ma nimelt ei jaksa enam 14-16 tundi töö ja riistadega mässata. Aga mis sest, ma olen kogu elu elanud nö põranda all ja igasugu varemetes ning nädal kauem lihvimisprahti ja tolmu ja rookimist ja tolmuimejaid ei tee asja enam kuidagi hullemaks.
Savid, värvid, krohvid ja lubjad on imelised. Eriti imeline on leida midagi, mis nö vaesevõitu ääremaal on alati kuulunud ainult jõukamate majapidamiste juurde, ja teades, kuidas maja ja tema asukate käsi nõukogude okupatsiooni ajal käis, tundub see leid kui mitte kalliskivi, siis vähemalt keisri hõberublana. Mitu korda lapitud krohvi alt ilmus välja jupike šabloonimaalingut.

1 kommentaar:

Morgie ütles ...

Ohhohhooo, ajalugu.