Helged perspektiivid

Ja muud ma ei tahtki ytelda.

Tsungel

Aegamööda nädalaid on kadund, keerat kruve, mulda kärutet. Kõigega, mis ligund, lagund, kõdund, selle toa heaks pole närutet. Hooviservas on veel mõni hunnik, millest kärutada nõnda hea. Kiirelt mööda läevad kaunid tunnid. Õunad valmis saavad ysna pea.

(Laulda Juhan Viidingu häälega, kastekannis herneid kõristades.)

Peolooma uus tuba

Suuremad lapsed tahtsid kasulikud olla ja ehitasid meile sellise kena paviljoni. Ma siis kohe seda sihipäraselt kasutama ja mullaga mängima. Tänaseks on seal juba mitu meetrit peenraid. Kahjuks ehitasid nad klubihoonele nyyd siukese ukse, kust motohuviline enam sisse sõitma ei mahu. Ma jään seda igavesti mäletama.

Seal elavad nyyd tomatid, begoonia ja orhideed. Äkki ykspäev panen sinna lamamistooli ka, sest pidusaali keskosa on veel vormistamata.

Kevadtuuli keerutab

Kõik teavad, et ma olen kuri ja nõudlik, aga seeeest ylekohtune inimene, näen ainult oma vajadusi ja kogu jutt käib teemal mina-mina-mina. Rasket palgatööd teha ma ei viitsi, lapsi kasvatada ka ei oska, majapidamine on lausa kohutav ja elamiskõlbmatu. Kedagi ei huvita, mida kõike ma kokku keerata oskan, niikuinii ei tule sellest midagi välja. Sõbrannasid ja sugulasi sellisel inimesel muidugi ei ole. Ja aasta alguses ostis mu abikaas endale Maakonnakeskusesse tagasihoidliku korteri ja läkski rõõmsalt sinna elama. Meil käib ta yle nädala, kui midagi tarvis on, muul ajal on vaikus.

Kui nyyd päris aus olla, siis mul ei ole absoluutselt kahju. Me elasime viimased kymmekond aastat ikka väga erinevates reaalsustes. Minu oma talle ei sobinud, tema oma ma jälestan. Seega ma arvan, et meil kõigil on nyyd puhtam, kuivem ja muretum tunne. Jäänud on veel mõned juriidilised peensused, siis saan pyhenduda täiesti omaette elamise askeetlikule kunstile. Kõik on selge, lihtne ja paigas.

Ma räägin, gluteenist loobumine aitab organismil paraneda ja puhastuda.

Aga talvest on kõrini.

Lapsed

Sel nädalal oli meil mitut sorti kooliaastalõpetajaid. Ma pidin iga natukese aja tagant sae, niiduki või traktori käest viskama või katkestama sensoorse ylekoormuse tõttu voodis värisemise ja kedagi koolist ära tooma, sest eel- või pärisviimane koolipäev ja. Täna oli samuti sihuke ennelõunase molupesemise päev, sest vanem poiss lõpetas ametikooli. Palju õnne mulle, aitäh!

Fotol näeb hyva lugeja, mis juhtub siis, kui kooliplikal ilusa ilmaga vaba aega yle jääb. Siis ta lammutab paljaste kätega sauna ära. Jah, ta on hulljulge lapsuke. Jah, saunapalgid olid läbinisti mädad ja pehmed. Jah, ma pean seal jätkama tööd riistadega, mida ma lastele veel kätte ei anna. Või kui, siis ikkagi varsti, sest oleme aus, kere on minul juba logu, tegemata kodutööde nimekiri juba päris pikk ja tulebki juba pärijaid välja õpetama hakata.

Ilusat suvejätku mullegi!

Veel 1 ootamatu häda

See oli hullem, kui pealt paistis. Ja muud ma ei tahtki ytelda. 

Tuul puhub pasunaid umbe

Olen ikka veel elus ja kirjutan oma napakaid lyhiettekandeid. Kuna aastate jooksul on kogu mu maailm hõredaks pudenenud ja jäänud ainult tyhi universum, milles puhub igavesti sopane tormituul nii otseses kui kaudses mõttes, siis ei ole oluline kirjutada, mida ma täpselt teen, mida plaanin, mida igatsen ja armastan. Sest kõik muu on see torm ära viinud, ka lugejad ja vanad sõbrannad. Ma lihtsalt kulgen igaveses hämarikus, võtan yles, mis maha on kukkunud, toidan-kasin-katan neid, kes parasjagu näljas-tatitõves-kylmas on ja kytan hõredavõitu tube. Sest nyyd mul on, kus korjata, millega toita ja mida kytta. Mitte alati ei ole see nii olnud.

Vahepeal on natuke ilusamaid ilmu ka, ilusamaid igas mõttes. Siis ma kraamin ja roogin mõne ruutmeetri. Ja kui ma enam ei jaksa, siis saadan lapsed õue mängima, et rahus paar tundi magada, ravum keres. Ja kui yles tõusen, on nad nt leidnud peidetud portaali.

(Vana veranda oli ära lagunenud ja puitosad heki alla kõdunema veetud, maa peale valatud vundament tykkidena laiali lagunenud. Et oleks võimalik see ära koristada, palusin lastel paarisajakilosed kamakad peenemaks koputada. Uksekoht oli väljastpoolt ainult ruberoidi ja seestpoolt papitahvli ja tapeediga "soojustatud", tuult see igatahes ei pidanud. Kui ilm paremaks läheb, tuleb kivipuru ära vedada ja mõlgutleda ka uue ukse teemadel. Praegu igatahes tormab ja iga poole tunni tagant sajab lörtsi.

Kes nyyd arvab, et issand, kui kole, vanal majal eri ansamblist aknad, siis arvaku edasi. Koledusest koledam on asjaolu, et vanad aknad olid sõna otseses mõttes komposteerunud ja kukkusid järjest tykikaupa eest ära, seega tuli vahetada korraga ja kiiresti ja see ei olnud just odav rõõm. Me tellisime aknatehasest 7 väiksemat akent ja koridorile 1 kitsama, 3 ava said täidetud kasutatud suurte akendega, kuna tehase pakkumine käis yle mu rahakoti võimete. (Ka aknaid ja uksi saab kasutatuna inimeste käest osta.) Verandaukse kõrval asuv suur aken (seal oli enne ka suur aken, ainult u 30 cm kitsam) on yleni minu haruldasi troopikakapsaid täis ja kui neile kapsastele meeldib, siis olen mina ka õnnelik. )

P.s. mootorsõiduk hoovil tekitab mõnusa vabaduse illusiooni. Täna läks mu Käbe Väike Raibe Opel mootoritule jt vigurite tõttu diagnostikasse ja teadaoleva infi põhjal tuleb vahetada jupp, mis maksab 3-4 sedalaadi autot.

Aga äkki ei tule.

Aga äkki tuleb.

Mina töökojaga ei suhtle, autoremondindus on alfaisaste teema ja nendeni on mul abikaas puhvriks vahel. 

Kurat, mu vabadus on ohus.

Tänase päeva kokkuvõte

Kole kevad võttis täna meeldivama pöörde. Kylm, märg ja poriuputus pöördusid siidiseks päikesepaisteks, mille tõttu isegi seni kylmast kivikõvad õrnad lõunamaa haruldused hakkasid roosasid jänkukõrvu näitama. Nt pyvilille aroomi pole võimalik eirata, ja erinevad rohtlaliiliad asusid just täna taeva poole kerkima.

Ja hoolimata sellest, et ma olen rõhuva enamuse oma elus olnud koledates sundseisudes, kus tuleb valida mitmekylgselt halbade asjade vahel, ma siiski olen mõne asja oma elus õigesti teinud.

Las hyva lugeja nyyd vaatab pilti ja mõtleb ise välja, mis see õige asi siis täpselt on.

Suve tolmune lõpp

Suigu, suigu, soekene,

Kata kinni, karukene,

Mine mätta, mägrakene,

Võta vabalt, võhrukene.

(Võhr, võhl - erinevates Lõuna-Eesti keeltes rott.)

.......

Silma ees on vananaistesuvi, aga päikese jooksurada on juba kyllaltki madalal ja paisuv pimedus teeb uniseks, nagu vihjab päeval pähe pirisema tulnud unelauluke. Et see väsimus ka ära ei lähe. Ehk on hyval lugejal mõni pyhak, kelle poole palveid karjuda, kui vereringe enam kohvi ei kannata, või hea moodus adrenaliinitaset tõsta, et muskel nõrkusest yle saaks?

Koledate massinatega veidikaupa põristamisel on siiski tagajärjed - pool maja on tolmu täis, aga ajaloo rasvased sõrmejäljed kahvatuvad tasapisi. Mul on varutud 2 eri sorti pahtlit ja 2 sorti krohvi, 3 eri värvist rääkimata (hyääni moodi naerdes vaskule ära)

Kas ma siis muud peale tolmu lennutamise ei teegi? Eriti ei tee jah. Kaev kuivas peaegu ära, pesu ei pese, põrandaid ei pese (aga tolmumasin töötab) Kokkan, kui lapsed kodus on. Vedelen. Mõlgutlen. Unistan, aga 2-näpu-kirjatöö on liiga kohmakas nende liblikatiivuliste koletiste yleskirjutamiseks... Ah, las nad olla.

p.s. see juba vana pilt, parempoolse ukse kohal tuli punnis krohv maha võtta ja siis nyhkisin nurklihvija lamelliga nr 40 värvi karedaks. Eile ja täna aga asjatasin juba nö selja taha jäävate seinte peal. Pliidi ja truuba allserv ootab paremat tervist, selle töö jaoks peab põrandaliistu kallale minema, oh, appi.

Uut meie helimaastikel

Abikaasa kinkis mulle kettatäie teemante. Ja mina muidugi kohe nendega mängima.

Mõnevõrra ebatraditsiooniline ja metsik mänguasi, tuleb tunnistada. Aga minul kui tõeliselt naiselikul keskeas naisterahval on juba tekkinud kindel haare ja kõva syda sihukeste mängude tarbeks. (Hyvale lugejale selgituseks, et jutt käib nurklihvijale mõeldud teemandipuruga betoonikettast, mis on kyllaltki raske ja tekitab palju myra, tolmust rääkimata - aga see-eest milline tõhusus!) Muudkui kasvatan iseloomu, võitlen oma isikliku ATH-ga ja valmistun talveks.

Vaat, mis sai projektist "ma natuke värvin ahju nurka ja köögi lage". Avasin kogemata Pandora laek...merekonteineri ja nyyd ei saa kuidagi järgi jätta, sest lapsed on juba piisavalt suured ja ei tekita iga mõne minuti tagant sekkumist vajavaid olukordi, kus tuleb riistad käest visata ja appi tormata.

Ma ootasin seda aega 22 aastat (need aastad tagasi syndis mu vanim laps) ja nyyd on see käes. Muusikat!

Värviline maailm

Kõik värvid ei ole head.
Kõik värvid ei ole ilusad.
Mõni meeldib mulle vähem, kui see teine.
Enne selle teise valimist tuleb kinni katta olemasolev.

Sain veits inspiratsiooni ja pauerit (selliseid töid ei saa niisama tuju peale teha)  ja võtsin loodusjõududega lootusetu võitlemise vahele yhe vähem jonnaka aine - köögi seina. Kõige koledam pind, ahju kõrval asuva peiduka tagasein, on juba esimese kihi pahtlit selga saanud, ja mulle meeldib see, mida ma näen, sest enne oli sõnulseletamatult koledam.
Ma ei jõua palju teha, aga roosa sisuga kapp on nyyd valge kruntvärvi all.
Tunne on, nagu oleks kohe 4 aastat noorem ja 2 aastat tervem, muahahaa!

Minu elemendid

Olen metsast pärit ja miskipärast on yks mu talente ennast puiduhunnikutega ymbritseda. Kas siis värske kyttepuidu, kõdunenud kõrvalhoonete lammutamise saaduste või mitmesuguse raas kobedama ehituspuidu.
Praegu on päevakorras majapidamise eelviimase e 2- kambrilise kokku kukkuda lastud suure aida kraamimine, eelmiste - suure lauda ja korraliku kyyni - rookimine on yhel pool. Aega võttis see sellepärast, et varemed olid VÄGA hullusti prygi täis topitud. Ait ei ole erand. Õnneks on enamus kõntsast toidupakendid ja alkoholipudelid ja asula pakendikonteinerid on tasuta. Ka 90-te alguses kokkuvarastatud, aga realiseerimata jäänud kaablirulli võtab Kuusakoski tasuta vastu, ma vähemalt loodan. (Paar nutsakat on võetud, loodetavasti ei ole nende töökorraldus muutunud).
Kraamimisega on veits kiire ja sellel on põhjus. Lastel on koolist miskine suveprojekt, tytar valis onni ehitamise. Noorem poiss joonistas algvisandi, kõrgetel jalgadel ja redeliga majakese, tydrik täpsustas mõõdud. Ma niisama mingi pinnasele kokkuklopsitud kuudi peale ei taha palki raisata, niisiis aidavareme tagumise kolmandiku koha peale tuleb maakividele tehtud mängumaja, kuhu mina ka sisse mahun.
Varemete kraamimine on õpetlik ja annab palju, väga palju mõtteainet ja kasulikku infi. Lisan viimase 2 päeva vaated.

Niisama veidraid asju

Täna ärkasin kellu 6 paiku kuratteabmille peale, selg valutas hullu pidi, aga mujal sisekosmoses toimus termotuumareaktsioon ja kõrvus kõlas VÄGA reaalne raskerokilaul, päris minu enda laul bändiseades. Olgu öeldud, et kõik mu laulud elavad ainult minu peas ja neid ei ole kunagi kuskil mängitud, v.a. paar tykki akustkidra saatel aasta eest segastel asjaoludel haihtunud Võru autorite klubis. Okei, ärkasin yles, õnn ja armastus lahtusid hetkega ja jäi ainult valu. Nagu alati. Nyyd imen kohvi ja kytan pliiti, sest varsti tuleb pere ka yles. Ja siis ma lähen lõpetan ära eile parandatud peldikukatuse.
Seda õnnetut majakest oli hädasti vaja kõbida, sest hakkas teine yhte kylge pidi maa sisse vajuma ja torm viis pool katust ära. Oli laastukatusega, suure lainega eterniit peale löödud. Eile tõstsin seinad yles ja panin uued nurgakivid ja kruvisin kylge uue plekk-katuse (vana veranda lammutusjäägid), tänaseks on jäänud harjaplekk ja põrand yle vaadata.
See on esimene nö korralik töö, mida ma pärast märtsi lõpus-aprilli algul räigelt haige olemist teha suudan. Põmst on see võimalik tänu uuele ravumile, mis annab mulle juurde 3-4 tundi aega, millal ma suudan omal jalal seista ja isegi mõelda, enne kui voodisse värisema kukun. Elagu meditsiin.

Kõdupuidulõhnalist progressi

Nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga osutus, et tehnikasajand on traditsioonidest parem. Proteesitud yhekordne, talviti lisaraamiga 1,5 mm paksuse aknaklaasiga aken pole elu sees nii tuulekindel ja soe kui inertgaasiga täidetud pakettaken, mille klaas on 4(!!!) mm paks. Paketis aga on 2 kihti klaasi. Juulis ostsime 2 sellist suurt kasutatud akent, augustis-septembris said aknatehasest tellitud väiksematele avadele uued, vanadele visuaalselt enamvähem sarnased plastikpaketid. Minu eluea peavad need vabalt vastu, siis aga tulgu või veeuputus.

Abikaas mässab nendega. Tema on noor ja terve inimene, 4 aastat ehitajana töötanud ja las nyyd rakendab oma oskusi. Minu spessäl on ses osas lammutamine jms, mis ei nõua pikalt peene töö tegemist ja jala peal ringitrampimist, sest tervistkahjustav elu on jätnud oma jäljed. Minu ylesanne on kohale korraldada aknad, materjalid, keemia ja riistad, vahepeal selga venitada, vanduda ja ravumeid võtta, vajalikul hetkel aidata aken avasse tõsta ja loodida, ja nii see eluke mööda lohiseb. Abikaas oskab kyll, kui endas motivatsiooni leiab, paraku on motivatsioon sama keerukas nähtus nagu nafta maailmaturu ja eesti mootorikytuse hindade suhe.

Kurat, hoitagu soorollide teema seltskonnakroonika veergudel. Päriselu ei ole teater ja sooja tuba ei tehta suguelunditega. Ma ei taha kuulda silpigi sellest, et aga see ju ei ole naiselik, ja me nyyd sugugi ei saa aru, kas Mustkaaren on naine või mees. Sorri-not-sorri, ma tõesti ei kavatse hea lugejaga seksima hakata.

Aga sellest, mida ma ykspäev Valmierast ja mujaltki tõin, ja kuidas hakkab välja nägema siiani lage aiaserva tulevane kultuurpadrik, milliseid kuuski ja tsireleid sinna tuleb - räägib yks teine päev.

Pätsu ja Hruštšovi aegsed lood

Meil synnib nörritavaid asju. Osutus, et koridori põrand on vaja asendada, komposti asemele paneme värskema puidu. Praegu on seal pika sammu sygavune auk ja kõik kohalviibijad tegutsevad, et lähemal ajal asi ära parandada. Kyhveldame savi ja mädapuidu välja,  Abikaas nikerdab veidikaupa konstruktsioone asendada. Mina olen muidu lammutamise ja kyhveldamise spets. Ja kõik toad on savi täis.
Hyvale lugejale sellest koledusest praegu pilti ei pane, vaid lisame peene asitõendi suure e elutoa e muusikasalongi tapeetimise aastast - maja ehitusest saadik on siseseinad olnud valge lubivärviga kaetud, aga arvatavasti 1958. aasta jooksul kogutud ajalehed kleebiti seina arvatavasti 1959. suvel, sellele omakorda tapeet. Ja nagu paljudes nõukogude  põllumajandust orjavates peredes, kiiretel aegadel ei hakka keegi vana tapeeti maha võtma ega seinu lakkuma, kord 15-20 aasta jooksul pannakse vanale tapeedile uus peale ja jälle tykk aega muretu.
Ei, ma ei mõista neid inimesi hukka, otse vastupidi - ma olen sellise riigikorra ja elu keskel yles kasvanud. Lihtsalt, praegu on absoluutselt teistsugused ajad ja arusaamine remondist, tapeedist ja hygieenist on hoopis erinevad nõukogude orjamajanduse omast.

Väljavaated

Abikaasat tabas äkiline inspiratsioon. Ta teadis, et Kuldne Börs on imeline kasutatud ehituskola netiturg, sest mulle meeldib seal tuhnida. Täiesti ise otsis välja, leppis kokku ja tõime ära. Äratoomisest seinapanekuni kulus 3 päeva, seda tuleb nimetada asjade plahvatuslikuks arenguks. Krohv ja vana tapeet osutusid väga õudseteks... 

Köögi aken, samast allikast, kulgeb normaaltempos, st ootab kannatlikult oma järge. Aga kui on oodanud oma 1980-test, siis võib vabalt veel mõne päeva või nädala oodata. 

Dendroobiumid ja haruldased Lätist toodud lehtkaktused aga veel ei saa sanatooriumi, sest lehetäid.

Protsess õnnestus

Nädal tagasi alustet ukseesine sai valmis. 8 kivi jäi yle, aga teeradade jaoks (kohe algab porihooaeg) on seda vähe (must huumor, meil on poriseks kippuv savimaa) tuleb juurde osta. Kruus ka sai otsa.
Abikaasil oli täna lahke meeleolu, kui ma õhtul väga ära väsisin, sest päeval ma tegin muidu mitut asja, silisin ja patsutasin pinnast, panin enamuse kive maha, aga tema puhkas pikaks veninud tööreedest, ta täitsa vabatahtlikult tuli appi, imetles imeasja, tõi viimistlemiseks ja servadele mõne kärutäie kruusa (kokku kulus u 6 ruutmeetri TASANDAMISEKS vähemalt 0,5 kanti kruusa), ladus viimase st välimise rea ja harjas kivide vahele peent liiva.
Nyyd peaks ukseesine porimylgas mõneks aastaks lahendet olema.
Pildi peal liivakallaja selja taga on rea otsast 8 kivi veel panemata, aga see liiva kallamise hetk oli nii ilus. Valmis sai plats ikka suht pimedas.
Lisan veel, et tasandamiseks kulunud kruus ja siis betoonplaadid ei läinud otse savi ja pori peale, vaid eelmisel suvel koos vanema pojaga kaevasime seal ligikaudu sama laia ja põlvesygavuse kraavi savist tyhjaks ja vedasime kruusa asemele. Sõmer jäme kruus on stabiilsem ja juhib paremini vee ära kui savipinnas, millesse kõik kivid jm ysna ruttu ära upuvad, savimaa ju vettides vedel.

Aga hea väike sõber, sellest, kuidas ma eile viimase haigeolemise päeva puhul noorema tytrega Suurest Linnast suure koorma õuna-, elu- ja muid puid tõime ja kuidas mul seetõttu kõrvad ikka veel lukus on, paistes tatitorudest rääkimata, kõneleb näitleja Haige Peet mõni teine õhtu.

Roostes võlumõegad ja teisi muinasjutte

Minu uus murutraktor on tegelikult kellegi teise vana. Koguni nii vana, et pärast mõningast käruvedamist ja paari prooviniitmist ostsin uued terad. Vanad olid oma otstest hea mitu cm kaotanud ja palju kiva maitsta saanud.

Ma ei saa omal jalal kuigi kaua nt traksidega trimmerit vedada, valu tykib kallale ja jalad alt, seepärast on isevedavad asjandused taeva kingitus. Niiduagregaat teeb minu lapsepõlve suvist lemmikmuusikat, nimelt silokombaini undamist 😁
Õite ja lilledega on tänu suvisele põuale keskpärased lood. Ei taha uued peenrad ilmet võtta ega vaateid moodustada, vilapuud kasvada ega parandatavad asjad terveks saada. Mis neist vaateist ja asjust, kui peale lõunat enesetunne räbal, ikka korralikult ja koos valuga. Nii et kes hommikuti lõket teeb, see asjatult ei longi, ja lõuna ajal kylili keerab, selleks lõuna ongi.

Oleme täpsed.

Aiasõbra aiandis oli soodukas ja ma jumala juhuslikult sattusin selle peale. Nii et kolimise ja kadedate inimeste nahka läinud haruldused, sh mitmed puud ja põõsad sain tagasi ja enamgi veel. Juhhei, uus elu, uus aed ja uus suvi. Aga palun uut aju ka.
Kõik nii vanad kui eilased uuekesed on veel nii tillukesed ja noorekesed, et vaateid ega pärleid ei paku enne, kui neil juured all.
Mõtlen mullatöödest, aga kuna tehnika on kallis, jään maapinna aukude täitmise juures omaenda vanadele võtetele kindlaks - buss, käru ja labidas. Minu elu, minu maailm, minu aeg, sel suvel võib nii mõnigi kymneid aastaid omal kohal asunud auk veel rahus puhata.
Head istutamist kõigepealt, sest Aiasõbra yllatussaak tuleb ruttu maha panna.

Tasakesi loksub

Käigurajad võtavad kohti sisse ja tegemata töödele tulevad näod pähe. Kuumaastiku servast hakkab kasvama lille- ja maitseainepeenar ning nõgesetihnikud tõmbavad koomale.
Kõva töö tulemusena kokkuaetud palgast on enamus läinud suures linnas õppiva tytre yyrikorteri sissemaksu jaoks, aga iseendale tegin täna aianduslikult kuningliku kingituse. Seda enam, et halva ilma tõttu tööpäev jäeti ära. Kuna Võru kandi inimesed yldiselt ostavad enamasti tavalisi lilli ja puid, siis suures imeasjade näljas seadsin rattad teada-tuntud Tartu kandi aiapoodide suunas. Ja see oli seda väärt! Esiteks, Juhanist sain lopsaka viinapuuistiku, mitu valgekirjut maitsetaimesorti ja leiunurgast keerdoksalise kuusepuu sordi, kaltsupoest parajad töösaapad ning Kanepi aiandist samuti paar toredat aianunnut - bergeenia kääbussordi, kõveruse pärast alla hinnatud kuuse "Acrocona" ning veel yhe valgete võrsetega kuusekese. Pluss paar nutsakat kruusapeenrasse, nt kassikäpp "Rubra" ja raudrohi, vist karvane, "Aurea"... vist oli veel mingeid väikseid nunnusid... Juba aastaid tagasi tabas mind arusaamine, et õisi ja lopsakaid lehti näeb meie kliimas heal juhul 3-3,5 kuud aastas, muul ajal peab leppima pruunide kõrte ja melanhoolsete okaspuudega. Seega, valmistun talveks. :)
Pildi peal aga on fuksiate ymberistutamise ajal turba seest välja ilmunud sõbrakene.