Abikaasil oli täna lahke meeleolu, kui ma õhtul väga ära väsisin, sest päeval ma tegin muidu mitut asja, silisin ja patsutasin pinnast, panin enamuse kive maha, aga tema puhkas pikaks veninud tööreedest, ta täitsa vabatahtlikult tuli appi, imetles imeasja, tõi viimistlemiseks ja servadele mõne kärutäie kruusa (kokku kulus u 6 ruutmeetri TASANDAMISEKS vähemalt 0,5 kanti kruusa), ladus viimase st välimise rea ja harjas kivide vahele peent liiva.
Nyyd peaks ukseesine porimylgas mõneks aastaks lahendet olema.
Pildi peal liivakallaja selja taga on rea otsast 8 kivi veel panemata, aga see liiva kallamise hetk oli nii ilus. Valmis sai plats ikka suht pimedas.
Lisan veel, et tasandamiseks kulunud kruus ja siis betoonplaadid ei läinud otse savi ja pori peale, vaid eelmisel suvel koos vanema pojaga kaevasime seal ligikaudu sama laia ja põlvesygavuse kraavi savist tyhjaks ja vedasime kruusa asemele. Sõmer jäme kruus on stabiilsem ja juhib paremini vee ära kui savipinnas, millesse kõik kivid jm ysna ruttu ära upuvad, savimaa ju vettides vedel.
Aga hea väike sõber, sellest, kuidas ma eile viimase haigeolemise päeva puhul noorema tytrega Suurest Linnast suure koorma õuna-, elu- ja muid puid tõime ja kuidas mul seetõttu kõrvad ikka veel lukus on, paistes tatitorudest rääkimata, kõneleb näitleja Haige Peet mõni teine õhtu.
3 kommentaari:
Vägev!
Üksiti tervitame Haiget Peeti ja ootame pikisilmi järge muinasjutule pisikesest kolbast ja tema fahmiilist ;)
Oh, ma ei taha kruusa kärutamise peale mõeldagi, see kaob nagu musta auku.
Ilus tulemus!
Ootame järge.
Postita kommentaar