08 aprill 2021

Tuul puhub pasunaid umbe

Olen ikka veel elus ja kirjutan oma napakaid lyhiettekandeid. Kuna aastate jooksul on kogu mu maailm hõredaks pudenenud ja jäänud ainult tyhi universum, milles puhub igavesti sopane tormituul nii otseses kui kaudses mõttes, siis ei ole oluline kirjutada, mida ma täpselt teen, mida plaanin, mida igatsen ja armastan. Sest kõik muu on see torm ära viinud, ka lugejad ja vanad sõbrannad. Ma lihtsalt kulgen igaveses hämarikus, võtan yles, mis maha on kukkunud, toidan-kasin-katan neid, kes parasjagu näljas-tatitõves-kylmas on ja kytan hõredavõitu tube. Sest nyyd mul on, kus korjata, millega toita ja mida kytta. Mitte alati ei ole see nii olnud.
Vahepeal on natuke ilusamaid ilmu ka, ilusamaid igas mõttes. Siis ma kraamin ja roogin mõne ruutmeetri. Ja kui ma enam ei jaksa, siis saadan lapsed õue mängima, et rahus paar tundi magada, ravum keres. Ja kui yles tõusen, on nad nt leidnud peidetud portaali.
(Vana veranda oli ära lagunenud ja puitosad heki alla kõdunema veetud, maa peale valatud vundament tykkidena laiali lagunenud. Et oleks võimalik see ära koristada, palusin lastel paarisajakilosed kamakad peenemaks koputada. Uksekoht oli väljastpoolt ainult ruberoidi ja seestpoolt papitahvli ja tapeediga "soojustatud", tuult see igatahes ei pidanud. Kui ilm paremaks läheb, tuleb kivipuru ära vedada ja mõlgutleda ka uue ukse teemadel. Praegu igatahes tormab ja iga poole tunni tagant sajab lörtsi.
Kes nyyd arvab, et issand, kui kole, vanal majal eri ansamblist aknad, siis arvaku edasi. Koledusest koledam on asjaolu, et vanad aknad olid sõna otseses mõttes komposteerunud ja kukkusid järjest tykikaupa eest ära, seega tuli vahetada korraga ja kiiresti ja see ei olnud just odav rõõm. Me tellisime aknatehasest 7 väiksemat akent ja koridorile 1 kitsama, 3 ava said täidetud kasutatud suurte akendega, kuna tehase pakkumine käis yle mu rahakoti võimete. (Ka aknaid ja uksi saab kasutatuna inimeste käest osta.) Verandaukse kõrval asuv suur aken (seal oli enne ka suur aken, ainult u 30 cm kitsam) on yleni minu haruldasi troopikakapsaid täis ja kui neile kapsastele meeldib, siis olen mina ka õnnelik. )
P.s. mootorsõiduk hoovil tekitab mõnusa vabaduse illusiooni. Täna läks mu Käbe Väike Raibe Opel mootoritule jt vigurite tõttu diagnostikasse ja teadaoleva infi põhjal tuleb vahetada jupp, mis maksab 3-4 sedalaadi autot.
Aga äkki ei tule.
Aga äkki tuleb.
Mina töökojaga ei suhtle, autoremondindus on alfaisaste teema ja nendeni on mul abikaas puhvriks vahel. 
Kurat, mu vabadus on ohus.

01 aprill 2021

Tänase päeva kokkuvõte

Kole kevad võttis täna meeldivama pöörde. Kylm, märg ja poriuputus pöördusid siidiseks päikesepaisteks, mille tõttu isegi seni kylmast kivikõvad õrnad lõunamaa haruldused hakkasid roosasid jänkukõrvu näitama. Nt pyvilille aroomi pole võimalik eirata, ja erinevad rohtlaliiliad asusid just täna taeva poole kerkima.
Ja hoolimata sellest, et ma olen rõhuva enamuse oma elus olnud koledates sundseisudes, kus tuleb valida mitmekylgselt halbade asjade vahel, ma siiski olen mõne asja oma elus õigesti teinud.
Las hyva lugeja nyyd vaatab pilti ja mõtleb ise välja, mis see õige asi siis täpselt on.

16 märts 2021

Dokumente isiklikust ajaloost

/osa pikemast loost/
/Need uned alati on yks ja sama
Yks räpane ja hämar väike maja
Yks tuba seal, kus peidus kykitama
Pean tekiräbala all kogu aja

On aknad tolmused ja ikka samad
Mul kylmast kanged liikumatud jalad
Peopesas söömata on leivapalad
Jäist valu silmist põrandale sajab/

14 märts 2021

Pyhaba hommik

Täna ärkasin ma ERITI varajase linnukese peale. Kukk kisendas, sest päike tõusis, ja päike tõusis vara. Nii u kl 6 läbi. Ma siis kohe yles venima, suure toa aknast läbi lillede ilmapornot vaatama ja ommikukohvi imema, siis aga veidikaupa edenenud õmblustööd lõpetama. (Mädapuitu sai päeva sees ka lõigatud ja sõnnikut visatud, kuidas siis muidu)
Mis talvel ikka muud teha, kui õmmeldada ja kududa. Märts on meiekandis veel tõsine talvekuu, no ei ole võimalik aias mõnuleda ja metsas on ka veel põlvini lumi.
Pildil on õrn lõunamaa Jumal nautimas oma uut kyljealust oma ilusas soojas toas, mille ori eelmisel aastal ilusti ära ka remontis. 

13 märts 2021

Hall ja hull päev

Ärkasin varajase linnukese, ee, telefonihelina peale. Helistas ema, edaspidi Mammi, kes ytles, et vana on ära surnud. (Vana on isa, kes mind minu synnist kuni oma surmani vihkas ja tegi selle kinnituseks, mida aga oskas ja suutis, millel on lyhidalt öeldes rida koledaid tagajärgi). Et kohe tuleb surnukuuri auto ja.
Lõuna ajal helistasin sõnumi peale, et vaja rääkida. Läti piiri ääres ei ole ju kohapeal perearsti ega muid asjapulki ja liinibussiliiklus ametiasutustesse saamiseks on täiesti olematu. Kuna Mammi on kogu elu koduseinte vahel kinni istunud ja väga traumeeritud ning inimpelglik, on neid pärast mitmeid arstireformidega solgutamist kinnitatud mingi kauge Valgamaa perearsti juurde, fakk seik, ilma kysimata, et kuidas nad sinna vajadusel yldse pääsema peaksid. Ja vallavalitsuse osakonnakontor asub samasuguses Karuperses, kuhu viib ainult kitsas ja kõver vedel kruusatee. Arvake, kas Mammi julges asjakorralduse suhtes midagi arvata või mitte. Ja kuna vend on närvihaige, tuleb mul jälle olla oma õnnetu ema ainus tugi siin maailmas ja ainus inimene, kes teda ära kuulab ja sõidutab, kui vaja, ei sõima, ei jäta asju tegemata, ei kao mitmeks päevaks ära. Seega esmaspäevast alates saab veeta nii mõnegi tunni kvaliteetaega emaga, keda mul elu esimesel poolel polnud. Soovitasingi alustada esmaspäeval asutustesse helistamiseks, sest covidiepideemia tõttu tavavastuvõtte pole, alles siis hakata matusebyrooga kriisiprogrammi koostama.
Ma ei taha mõeldagi ärasaatmise hetkest, kus tuleb sadistlikku piina ja permanentset surmahirmu ja hyljatust täis 16 eluaastat + hilisem põrgu alla neelata ja leinavatele sõtsedele oma toreda taadi lollaka lapsena esineda. Unustagu ära. Ma võin olla taksojuht ja surmakutsar, aga rohkem ei saa minult keegi nõuda. On asju, mida ei unustata, sest nende hind on mitme inimese kogu elu.
Loodetavasti saab Mammi nyyd veeta mõnegi rahulikuma hetke. Ma löön ja puren igayhte, kes teda selles segada kavatseb.
Hea lugeja ärgu arvaku, et ma muretsen ja leinan. Ei. Ma olen lihtsalt häiritud sellest, et mitutuhat koledat mälestust jälle korraks päevavalgele pääsevad. Aga varsti saab neile jälle teki peale panna.

06 märts 2021

Kingake lumetormis

Elu läheb edasi nagu ikka, kellad tiksuvad, koerad hauguvad ja karavanid liiguvad edasi selles rõvedas lumetormis, mis täna õhtupoolikul meie maile laskus. Mul on hoolimata ravumitest pidev kohutava katastroofi tunne ja 24/7 häiriv näriv syymekas, mis kasvab ja kasvab ja kasvab, nagu helin Juhan Liivi luuletuses. See tunne on minu lahutamatu koostisosa olnud synnist saadik ja kuna mina olen soliidses keskeas, on ka katastroof saanud piisavalt paisuda.
Vahepeal aga kingin ma hoolimata kõigest endale lilli. Mõnigi Tardo liina ehituspood pakub mõnikord väga meeldiva kilohinnaga eksootilisemaid orhideesid.  Ma julgen osta nt veenuskingi ja tsymbiidiume, sest siinmajas peavad nad paremini vastu kui muidu lollikindlad kuukingad. Ja mõni isegi läheb uuesti õitsema, praegu ärgitab yks purgis elav Paph. maudiae sort õievart purgist välja ajada, minu juures 3. talv... Tsympadel oli kylm, nemad jätavad selle hooaja vahele. Yks Epidendrum radicans vaagub hinge, sest pikk pime. Cattleya ristandite kasv seisab, sest pime ja kytteperioodi kuiv õhk. Ma olen halb toalille-emme, sest orhideed peaksid praegu hullunult õitsema, nagu tavaliselt märtsis Tartu Botaanikaaias näha saab. Mitte päriskevadet ootama ja passima... 
Aga pildil figureerib imeilus ehituspoe-isend, kellest on teada ainult perekonnanimi - veenusking. Mina ostsin ta õienupuga. Tuhnisin ajaviiteks guuglit pidi ja pean tunnistama, et kuigi valgete õitega liigid ja sordid moodustavad kõigi paphide vikerkaarevärvilisest valikust ainult tillukese osakese, mille hulgast vastet leida oleks suhteliselt lihtne, ei olnud Minu Nunnule mitte kuskil täpset vastet ega sugupuu skeemi. Seega jääb tema nimeks Ristand, Lihtsalt Ristand.
Mis sellest. Imetlegem!

03 märts 2021

Sopp ja sodi, räpp ja rädi

Talv läks õige äkki minema, otse jooksujalu, kasukaräbalaid ja peenemaid varandusi maha jättes. Jõululaupäeval sula maa peale tulnud lumi, mis mitu korda suuremahulist täiendust sai, kadus sula maa sisse nagu või koera kõhtu. Ja nii kiiret lume minekut ei ole ma oma elus veel näinud - eelmise nädala kolmapäeval läks sulale ja reede õhtuks olid talvest järel ainult riismed metsaservades. Oi, ma rõõmustasin.
Rõõmustan ikka veel, kuigi lume alt sulas välja igasugu värvilisi asjakesi. Mõned lõikan ma kytteks, mõned viin vanarauda, mõned korjan labidaga kokku, kui veidi tahenevad. Mul nimelt on tänu korralikele peapõrutustele tekkinud omadus kollektsioneerida hunnikuid ja korraldada segadust. See lausa yllatab mind mõnikord. Eriti aga kevadeti 😁😁
Ja iseloomu mul ka pole, mida illustreerib järgnev foto sellest, kuidas ma läinud reedel Tardo linnas aiandis tilliseemneid ostmas ja uusi pakijuurikaid imetlemas käisin. 

17 veebruar 2021

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Hakkan mina järjekordset surematut kirjanduspala bittidesse valama. Algus on harmooniline ja paljulubav. Siis hakkavad sõrmed kylmetama, kassikesed ajavad teises toas midagi riiulilt maha, lastel on mingi häda, minus tekib ähmane, aga plahvatuslikult paisuv syytunne ja kohutava katastroofi eelaimus. Panen programmi kinni ilma salvestamata ja torman katastroofi ennetama. Ja kirjanduslik kalliskivi jääb syndimata.
Ja niimoodi juba palju aastaid.
Hyvale lugejale lohutuseks lillipilt köögiaknalt. Ketipoe iludus, mis kevadel väärikalt maha maetud saab.

09 veebruar 2021

Traditsioonikriitikat

Õige talv on ikka kylm ja lumine.
See siin on igati õige talv. Nii, nagu 400, 140 ja ka 40 aastat tagasi.
Selle viimase numbri paiku ytles mu paljukannatanud vanaema: "Kyndläpäävä lätt kylmä syä lahki."
Ega ei läinud kyll, ehkki aeg-ajalt kostus lõhkevate puutyvede plaksatusi. See, et lõuna ajal päike natu-natuke soojemalt paistis kui jaanuari algul, ei toonud ometi kylmetajatele kergendust. Käesolev talv on JÄLLE samasugune.
Õnneks on ajad palju paremaks läinud. Kaaskodanikud on endist viisi napakad nagu 400, 140 ja 40 a tagasi.
Aga ka mina, sest kui kogu maailm on hulluks läinud (karoonaviirus jne), siis miks pean mina säilitama kainet meelt ja sulnist sydamlikkust? Ei, ei mingit sootsiumi ees pugemist ja nahk-seljas-märg-teenindamist. Ma parem kasvatan koledaid taimi, nemad vähemalt oskavad tähelepanu ja hoolt hinnata. Punaste õietuttidega need lilled yldiselt ei hiilga, aga see-eest säravad helmekaktustel ja teistel lõunapoolkera-kapsastel muul ajal igasuguste imekujude ja -mustritega lehed ja mõnikord väga ootamatut laadi õied.  Praegu on paljudel siin lootusrikas varasuvi.
P.s. hyvad lugejad, kollaseõieline isend on ilmselt Rhipsalis platycarpa, mille ma leidsin kunagi Lätist kaktuse mixi nime all (kus muidu on igast cereused, mammillariad ja muud kõrbekaktused). Ta on 2 suve jooksul suutnud kasvatada ainult u 5 uut lehte. Mul on veel 1 aiandi soodukast ostetud võrkpallisuurune isend, mille lehed palju peenemad, aga asetus sama. Ootan ära õite värvi ja siis katsun määrata. Jagamiseks läheb aprillis, märts on meie kliimas veel põmst talvekuu ja aknalaual juurutamiseks kehva.

02 veebruar 2021

Mul on midagi yles tunnistada

Kunagi läbi häda ja viletsuse alanud armastus ilmus jälle pinnale ja selle viljad juba paistavad.
Oleme aus, mulle ei meeldi tulivalusate liigestega remondi-, metsa- ja mullatöid teha, oleks juba aeg koldesoojuses kedrata ja lapselapsi suure supikulbiga hirmutada.
Mis siis lahti on, saab lugeda siit

28 jaanuar 2021

Pehmed lood

Kui ma ei keskenduks kytmisele ja kylmetamisele, veevärgile, pesumasinatele (õigemini nende probleemidele) ja koerakarvadele, lisaks otsatu ja pärmitaignana paisuv pidev õudus ja syytunne paljude asjade pärast, siis jaksaksin ehk õue kevade märke otsima minna. See talv on kyll talve moodi, aga vareslased juba vestlevad erutunult pikeneva päeva teemadel, rähn on jälle välja ilmunud ja akendel on mõned eksootilised tuustid unest ärkamas. Aga pime ja pilves on ja rõhkkond on madal, mis õrnadele lõunamaa loomadele, näiteks mulle, ei sobi. Pea on vatti täis, elu eesmärgid hägustunud või lumelagendike taha kadunud, ja käte ning jalgade liigesed omandamas iidsetele kaevandusepäkapikkudele omaseid vorme. Ja teistele õrnadele lõunamaa loomadele ka talv ei sobi sugugi. Aga need teised saavad endile hõlpsamat elu lubada.
Vaat sellist.

02 jaanuar 2021

Uus on

...hästiunustatud vana.
(Hyva lugeja olgu tervitatud ja õnnitletud uue kalendriaasta puhul.)
Eksole.
Ma unustan palju asju, ja ravumite veidruste tõttu tuleb palju ka meelde. Ununevaid asju tahaks hästi meeles hoida ja meenuvaid asju tahaks ruttu jälle ära unustada, mis siis, et need nii mõndagi seletavad - aga väga pika aja järel pole nende järeldustega enam midagi peale hakata, ma ei hakka isegi õuduslembese hyva lugeja rõõmustamiseks oma värskeid valgustusehetki kirja panema, parem punnitan viimaste aastate parimaid hetki elus hoida.
Yks parimaid asju on see, et ma suutsin mõne aasta eest väga lyhikese ajaga väga palju kitarri mängima õppida. Mul on kyll reumatoidartriidi ja kaelaprobleenide tõttu peenmotoorika halvemaks muutunud, aga nii mõndagi on veel alles ja neist töövõtetest saab bluusi jagu liigutusi kokku. No muusikat kuulates või suvalisel hetkel hakkab mingi laulufraas peas oma elu elama, ja siis ma kohe PEAN vaatama, mida sellega teha annab... Enamasti pole maha istuda ja laulukirjatööd teha aega, aga vahest harva on see jupike liiga hea, et sed ära unustada.
Mul on enneolematult mõnus kapitagune magamistuba. Suure ja mahuka riidekapi taga on mitme kattemadratsiga diivanvoodi, millise tulemuseni jõudmine võttis aega terve mu elu. Et ase poleks liiga vedel, ega ka konte valutama panevalt kõva. Sellesse paradiisi ei tohi siseneda ebaõiges konditsioonis ja segavate kavatsustega isikud, kui mul pyha ravivedelemine käsil on. Ja paradiisi peavad kuuluma meelepärased kallisasjad. Kuna ruumi on väga vähe, ei saa siia just palju kola tassida, aga täna panin katse korras kokku oma elektrikitarri lampvõimendikomplekti ja kohe tervelt tund aega nautisin selle veits tuhmi, aga väga rammusat saundi. Ja olin hämmastunud sellest, et kimp kõigest paari aasta vanuseid laulutekste on harva kättevõtmise tõttu nii vanaks ja armastus rooste läinud, et viis ja saade ongi meelest läind ja tarvis on uued ehitada.
Ah et miks ma sihukese tarbetu juraga aega viidan. Vaata, väljas on paks lumi ja aina paksemaks läheb. Kuna ma jäist surma ei armasta, siis katsun ennast lohutada, nagu oskan, ja yks kõikehõlmavamaid teraapiaid siinses hullumajas on muusika. Mitte kuulamine, vaid selle tegemine. See haarab tähelepanu ja muudab reaalsusi, annab asjadele uusi nimesid ja syytab uusi päikesi.
Hah, ja ma olin selle peaaegu unustanud.
Jälle.