06 oktoober 2021

Nähtused

Mind on tabanud loominguline kriis - yhest kyljest tuleb olla mitme abitu inimese, sh puudega lapse ainus hooldaja, asjaajaja ja sõidutaja, teisest kyljest on mul praegu yhe rõvedate kõrvalmõjudega ravumi väljavahetamise põnevad ja erutavad jääknähud, kolmandaks tekitab see yletamatut ja vastuvaidlematut soovi visata kogu see sõnnik yle ääre ja näiteks tegelda Hoopis Millegi Muuga.
Tegelengi, sest pidevad vaprusevärinad ei lase eriti keerulisemaid ja võhmanõudvamaid asju teha.
Ei, see ei lähe yle, selleks on see kestnud liiga kaua ja põhjalikult. Aastaid.
Ah, mis. Imetlegem parem värve ja vorme, mida haruldaselt soe ja värviline sygis uhkelt ja lahkelt pakub. Lehtede langemine on septembri teisest poolest nihkunud oktoobri teise nädalasse, sest korralikke öökylmi pole olnud. Vananaistesuvi on hämmastavalt pikaks veninud, mulle kui õrnale lõunamaa loomale see sobib.
Loomingulise kriisi juurde tagasi tulles - las hyva lugeja piilub kitsukesest internetiaknast, kuidas see välja näeb.
P.s. imeline sygis laseb õitseda isegi jorjenitel ja fuksiatel, paraku on mitmendat päeva hoogu võtmas Oktoobritorm, mis lennutab ankurdamata aiakärusid ja ämbreid nagu kaselehekesi yle õue. Ja õitsvate lillede pead kõiguvad nagu rockkontserdi publikul, nii et selget looduspilti sel nädalal ei saa. Kurpp.

27 september 2021

07 september 2021

Muruaiandus

Kyll ma armastan ilusaid pehmeid ja pakse vaipu. Ka muru- ja taimevaipu. Lemmarid on muidugi kesksuve õitsvad ja elust kihavad lillevaibad, kenad on ka mõne naabri (maanteelt silmanurka paistvad) väikesed muruvaibad. Ma ise olen mõõduka elurikkuse pooldaja - rohelist asfalti st väga madalaks niidetud muru ei taha rohkem kui väikesel maalapil maja ees, et oleks mugav käia, igal pool mujal niidan nii tihti või harva, et kõrgekasvulised kõrrelised ainuvalitsejateks ei saaks. Meie mullal on sellest järgmiseks juba ohakad, põdrakanep ja puittaimed, sellega ma siin juba sain võidelda, võsa ja risu maja ymbert rookimine võttis ikka mitu head suve. Mesilaste, liblikate ja teiste toredate elukate jaoks lasen igasugu lilledel muru sees kasvada - samas, neid lilli, mis suudaksid rammusal savimullal kõrrelistega võistelda, pole just palju. Tore on, et mummid meie viljapuid tolmutavad, aga pärast viljapuid tuleb mitu pikka kuud, kus nad ka suira ja nektarit tahaksid - ja muru sees seda ju pole... Aga on võilille, käbiheina, tulika, mõne laigu härjasilma, igale poole jõudva valge ristiku, mailaste, kellukate, mõnede putkede, hiireherne jt õites, mida jätkub kylmadeni välja. Kõigepealt on võilillede pillav pidu, ja ma niidan suve esimese tiiru alati siis, kui see pidu läbi. Edasi läheb juba tagasihoidlikumalt ja tillemate õiekestega mitmes laines. Kui lilled ära õitsevad, siis võtan käiatud heinakettaga trimmeri ja niidan kuivavad varred maha, jättes siia-sinna õitsvaid tutsakaid kasvama. Oleme aus, see on palju raskem ja töömahukam, kui kõik murutraktoriga siledaks lasta. Md, murutraktori vahetasin ma oma vennaga saematerjali vastu, nii et paduroheline 4 (maja ees ja esihoovil rohkem) niitmisega per hooaeg loodussõbralik haljasaladehooldus on mõnevõrra sundkäik. Murutraktoril ytlesid terade kinnituspukid (mida saab  Aamerika-maalt, kui ise puurida ja neetida ei taha), käiguvahetus ja starter yles, aga minu tiimimehhaanik ei suutnud selle aparaadi vajalikkust majapidamises mõista, nii läks see masin teise mõisasse uut elu elama. Md, murutraktoriga niitsin ma ka suhteliselt kõrgelt, ja see kena masin vähendas jalavaeva ikka väga oluliselt. Kahjuks oli see masin ostes juba mõne aastakese kellegi teise maad tasandatud ja meie juures väsis ta juba väga ära, sest ka siin on kallakud, traadipuntrad, kivid ja kännud.
Yhesõnaga, täna pärastlõuna kulus sarvikuga niitmisele, praegu olen JÄLLE väsimusest oimetu ja kaunitele kuntstidele isegi ei mõtle. Mõtlen hoopis oma jalavaeva vähendamise võimalustest, sest /vt eelm post/ 
Ja lõuna ajal leidsin muru seest vaat sellised lilled. Noored ja vanad.

04 september 2021

Õied kosmosest

Niikaua, kuni tulikallis põrandalaud enne paikapanemist kuivab, toores veel teine, ja korralik seenetamata aluskihtidematerjal ootab teisest maakonna otsast kojutoomist, kõigun ma õues ja toas, maa all ja maa peal. Mul on pidev tunne, et olen raamat, millest paljud lehed on välja rebitud, nagu oleksin ma kosmosest kukkunud, teisest ilmast pääsenud, nagu homset päeva poleks olemaski. Ja see ei ole kerge ega meeldiv tunne, sest sellega kaasneb teadmine - selle puidu lõkkesse mineku aeg on lähedal. Ja enne seda saavad mu vähesed järele jäänud ja suureks kasvamata lähedased palju huvitavaid päevi veeta minu eksistentsi kaasnähtusi revideerides. See tunne on mul tegelt juba mitu aastat, sest mh unevõla- ja peapõrutusterohke elu kulutas seda kõva kookospähklikoort märkamatult, aga järjekindlalt. Niikaua, kuni ymbruskond ja ja olme nõudsid 24/7 pidevas võitlusvalmiduses seismist, oli tähelepanu hoopis mujal, aga praegu, suhteliselt rahulikul ajal, tabab mind sageli äkiline tunne - kurat, see pidevalt surmväsinud asjandus ei ole ju ometi mina. Ma peaksin olema hoopis teistsugune, tegema hoopis muid asju, appi, ma peaksin kuskil mujal olema... Aga mis, kus, kes ma siis olen?
Ei tea.
Appi! 
Aga vaat neid iludusi sellised kysimused ei kimbuta ja nende tegemisi jälgides tunduvad aeg ja ruum selgemad ja helgemad.

14 august 2021

Veel 1 ootamatu häda

See oli hullem, kui pealt paistis. Ja muud ma ei tahtki ytelda. 

07 august 2021

Sinna Ja Käbe Tagasi

Mul on kauaaegne harjumus Kuldse Börsi - nimelist kuulutuselehte lugeda, tore tasuta meelelahutus ja antropoloogi tööpõld. Mõnikord leiab sealt midagi kasulikku maja kylge kruvimiseks, nt aknaid. Täna hommikul leidsin (aprillis laste poolt avastatud) Portaali kaunistamiseks sobiva ukse, nii mõõtudelt mõnusa kui hinnalt kõbusa. Kuna selline võluese on tavaliselt väga kallis ja haruldane, siis ajasin abikaasile kui tõstvale jõule jalad alla (ja see on iga yrituse yks keerukaim ja komplitseerituim osa) ja tõin selle teisest Eestimaa otsast kohe ära ka, enne, kui teised Indiana Jonesid jaole jõudnud oleksid. - 
Kleepuvas seenevihmas ja uimasevõitu tormipilvedes kulgev looklev tee, kohati aga lausa jõgi, viis meid vanale Nõmmele, kus iidvanades lõputute soppidega värvilistes puumajades elavad päkapikud ja haldjad. Yks haldjahärra lasi meid oma hämara, kaarduva ruumiga tagaaeda ja myys meile oma vana terrassiukse. Kyll oli ilus pealetungiva võpsiku vahelduseks korrastatud maailma ja sillutisega hoovi näha. 
Uks peale ja ruttu koju tagasi, sest linnud-loomad ja laps yksi kodus, ei mingeid aiandeid ega pillipoode... Kõigest täpselt 8 tundi! 
Reisida oli muidu meeldiv, paraku on meie kaubavanker ebamugav nagu taburet, no täiesti ebaergonoomiline, nii et mu gaasijalg valutab veel mõnda aega. Ja topsihoidjat ei ole, unepeletusjooke kulub mul palju. Ja autoraadio kaabeldus on õhtal. Ma tahan mugavusi, kui 6-8-10 tundi pedaali tallata tuleb! Ma ei ole enam noor raudse tervisega hulgus! 
Aga lilledest ja liblikatest, mu hyva lugeja, juba järgmises loos. 
P. S. Pildil on kevadine vaade ruberoidi, soome papi ja tapeediga, ee, soojustatud uksest pärast pidulikku avamist. Sisemise ukse lapsed võtsid ka ära, välimine jäi asendust ootama. Ma kraamisin pärast veel mitme nädala jooksul verandavareme puidukõdu, kive ja betoonijäänuseid. Selle aasta mai oli md kylm ja vesine, pluss mõni ilusam päev mh kyttepuude tegemiseks, pluss fakt, et uus uks sellesse avasse maksab põmst kooliõpetaja kuupalga ja tarvis on leida muid variante, nii juhtuski, et asjad võtsid aega.
Yhel kenal päeval õige varsti vahetame me selle ära.
Tänan kysimast, voodrilaud on ka õhtal. Aga mitte sel aastal. 

14 juuli 2021

Jätkuvalt soe

Mina, vana liigesetõbine reptiil, naudin alati suvist päikest. Aga sel aastal tuleb tunnistada, et veidi liiast on juba mitmendat nädalat 32°C varjus. Lisaks turjasoomuste soojendamisel tahaks äkki midagi muud ka teha, aga ei jõvva. Näpuotsaga majatöid, poole tunni kaupa rohida, veidi siit ja sealt, aga kaos ei vähene, võite kindel olla. 
Ma pole ainus, ylejäänud pere ei kannata niigi palju. 
Ja taevas on taeva... Täpsemaltöeldes pajapõhjakarva, tolmune ja hall.
Ja mu lemmar tõld istub juba kolmandat nädalat remondis, sest äkisti hakkasid KÕIK oma autosid remontida tahtma ja meil on odavam kui põhja pool. Käisin täna töökojas, meeleheitel töökojaomanik puges kuskilt rauahunnikust välja, must ja läbimärg, ytles, et veermik enamus tehtud, praegu ootab roolilati tulekut ja helistab hiljem, ja sukeldus tagasi. Ääh, ma ei taha tegelt mingist sõitmisest mõeldagi, sest olgu peale vabadus ja armastus, aga praeguse ilmaga on iga armastus liiast. Parem lösutada iidsete esivanemate kombel sooja kivi peal ja mõelda soojast merest. Mm, heleroheline, oo, vaikne uinutav kohin... Aint tolmune on... 

01 juuli 2021

Sooja pea laul

Ma elus olen reisind ysna vähe
Ja tulevikuski ei võta pähe, 
Et vaataks känguruid või sinivaale
Või läheks logelema lõunamaale

Sel suvelgi ma kuskile ei sõida
Kuid kuumalaines meeli ka ei heida
Sest jätkub enneolematu suvi
Ja järsku tuukaniks saab hall metstuvi

Kuusk seedriks muutub, palmipuuks saab vaher, 
On papagoisid laulmas võsa vahel
Siin laiub tomat, tšilli, tyrgi uba,
On bambust niita ysna raske juba. 
P.s. Pildil on džunglist välja ilmunud iidne džunglikana parve tibudega. Juuni 2021 on peidukohas pesitsejatele ja salamunejatele väga armuline olnud ja ma tõesti pean nyyd nööbile pintsakut leiutama hakkama, sest kallid lõunamaa linnud vajavad põhjamaa näljaste metstõbraste eest kaitset. Peldikut ehitada ma juba oskan, see ongi see nööp, ning pintsakuks tuleb juba ärakoristatud laudavareme nurga peale mingi väiksem kuurikene. Kui ma ainult suudaksin keskenduda ja sihti silma ees hoida. 23 aastat elu permanentses hullumajas, seejärel aga 23 ja pool aastat tittesid, öövahetustega tööd, mitut laadi peapõrutusi, nädalate, kuude ja aastate kaupa lärmitsevaid värdjalikke naabreid, igasugu öise eluviisiga elukaid jms põhjustega pika ja tasategematu unevõlaga elu on jätnud oma sygava ja reljeefse jälje ning kunagi pysimatust lapsukesest on saanud tähelepanematu ja sihikindlusetu metsinimene. Kõigi Metslaste Jumal, anna mu keskendumisvõime tagasi! 

23 juuni 2021

Kuuma juttu, hullu juttu

Öööööö. Palav on. 34 väljas ja 29 sees. Päikese käes kisub sinna 60 kanti, õnneks on tuul kyllaltki tugev. Aasiamaalt tulnud tolm hõljub ka õhus ja nii tuleb sellest rõve kokteil, mis kõrvetab pärismaalase naha ja kuivatab tema toidulaua pruunideks kribalateks. Isegi minu muudel aastaaegadel reumast kange kere ei jaksa enam suve yle rõõmustada, sest raas liiga kange on see suvi.

22 juuni 2021

Imelik õhk

Eile oli maailm veel täiesti tavaline ja selge, aga täna hommikul enam mitte. Tuul tõusis aina tugevamaks ja sahises veidralt, taevas hallines silmnähtavalt. Räpased pilved suplevad mõnuga tulise tolmu sees, kui yle taeva kihutavad. Ja ma vaatan seda altpoolt, jalg tinaraske ja kopsud liiva täis. Täna ei ole õhuookeani syvakihielukas just kerge olla.

16 juuni 2021

Õhtajutta suve kohta

Andku hyva lugeja andeks, aga ma praegu ei suuda. Sest et

ja see pole ainus rada, kuhu ma laste sõidutamiselt tagasi tulles sattusin, ja see pole kindlasti viimane kord.
Homme pesen pesu ja rohin ... loomulikult pärast väikest laste sõidutamist. Ja siis olen targem ja  panen ka kodu poole tagasi tulles kepsu tööle, sest muidu satun jälle filosoofiliste mõlgutluste etteaimamatutele ja lõppematutele radadele.
Aga ilusad on need (isegi kõiketeadja kuugli jaoks) tundmatud teed praegu. Ma ei kahetse yhtegi meetrit.

06 juuni 2021

Laisklen, nagu jaksan

Sest vett täis savist tehtud tagahoov tahenes niipaljukese, et sain poisside kohale tassitud puuhunnikut väiksemateks kypsisteks tegema hakata. Iga päev paar ruumi st ruumimeetrit, loomulikult muude tööde kõrvalt, kyll ta jaanipäevaks tehtud saab. Pealkirjas kirjeldatud tegevus aga tuleb kroonilise liigesehaiguse tekitatud surmväsimusest, no ei suuda jalgu alla ajada, aga kell 6 õhtul ei ole suvel ju veel tööpäeva lõpp!
Eile jäi Tartu Botaanikaaia pysikutepäeval käimata, sest ma lõhkusin puid. (Puude lõikamine ja lõhkumine on nii sensuaalsed ja naiselikud tegevused, eriti kui saed ja halumasin sahvrist võtta on.) Ilm oli varahommikust saadik nii helisevalt imeline ja kõik mu meeled olid hõivatud juba õrnalt hapneva kasemahla aroome levitava ja miljonimustrilise ja viikingilaeva mõõtu puuhunnikuga, et see õnnetu pysikutepäev kadus meelest kui eelmise aasta heinamaarjapäev. Aga seeeest leidsin oma 1,5x4-meetrisest alpinaariumilaadsest peenrast aasta aega lootusetult kadunud olnud vist kaljuylase. Ma tõesti ei mäleta, mis ta nimi istutamise hetkel oli. Nimi ei riku lille, väike nunnu ta igatahes on. Tema kõrval laiutavad kukeharjad ja pune "Variegata", nagu jaksavad. Olen Puulaeva Piraadikapten ja sellised mu vingeimad aarded ongi.

28 mai 2021

Jaani silmad

Pealkiri vihjab ytlemisele esimeste soojade kevadeilmade kohta - "suve silmad, talve hambad". Täna oli yle mitme paduvihmapäeva 1 kena suvise näoga päev, aga tõesti - Jaani silmad, Jyri hambad. (Jyripäeva paiku on tavaliselt jahedapoolne varakevad, samas kui jaanipäeval ENAMASTI on soe) Need hambad on veel mitu päeva õige teravad, aga te ainult vaadake neid silmi!
(iluõunapuu "Royalty", aedõunapuu "Antoonovka" ja meie võilillepõld keskpäeval)

24 mai 2021

Taevavesi

Maikuu on tavaliselt pigem põuane st kylvid ja värsked istutused kuivavad, aga ehitajad ja katusepanijad rõõmustavad. Noh, sel aastal oli kõik hoopis teisiti. Maa on hästi kastetud ja taimed kasvavad raginal. Aga õue minna ei ole tark, kividest laotid teerajalt kõrvale astudes on oht sattuda salakavale õõtsikule ja kaotada näiteks kummik. Või siis viib kylm tormituul pea kõrvade vahelt ära ja lennutab hooletult õlgadele võetud jope 
naabermaakonda... Selle vältimiseks otsime me endile tubaseid lõbustusi ja nina ilma VÄGA tõsise põhjuseta õue ei pista. Las aed rohtub ja metsistub, las lainetab omaette, vettinud peenardes solberdamine ei ole praegu mõttekas.
Mul on käsil yks mitu kuud tagasi alustatud töö, arvutimänguteemaline teki ja padja komplekt nooremale pojale. Kui hästi läheb, siis jaksan selle sel nädalal ära lõpetada. Madalrõhkkonna ajal on tunne pahavõitu, aga mitte nii paha, et päevas paar tundi õmmelusemasinaga mängida ei jaksa. Lapitekkide tegemine aga on kosutav ja parandab tervist. Seda enam, et lõpuks ometi on olemas vajalikud töövahendid ja ruum ning lapsed on nii suured, et ei lammuta mu töid ja asju laiali.

10 mai 2021

Päris kevad

Maikuu kohta tavatu suur veeuputus st nädal lausvihma sai yleeile läbi. Eile kannatas juba õues asjatada ja seda meie majas ka tehti - vanem poiss lammutas lauda vundamendi varet ja aitas issil võsast kyttepuukoormat välja vedada, tytar aga kolistaa pööningul ja muuhulgas tegi mulle selle päeva parima kingituse - viskas pööninguaknalt alla taastamatus seisus nõukaaegse köögikapi, hoides seega kokku hinnalist aega ja jõudu lammutamise arvelt. Ma ise võtsin ilusa ilma puhul ette asja, mida iga päev just ei tee - köögipliidi ja selle kyljes oleva 2 leso korralikuma rookimise. Sellel on 6 tahmaluuki ja kogu töö AINULT selle kyttekeha imedega võttis mul pealt 3 tunni. Korstnapyhkija töö ei ole raske ega keeruline, kui sul just mõnda kroonilist autoimmuunhaigust pole. Mul on RA, seepärast väsisin lõunaks ära ja lihtsalt kraamisin siitnurgast ja sealtnurgast keskpõrandale kokku :))
Emadepäevast. - Mulle on laste saamise ja nendega koos kasvamine (jah, ka vanem ise kasvab koos lastega) alati olnud imeline nagu nt jälgida mõne haruldase taime võrsekese kasvu või õitselepuhkemist. Nad on osa minust sõna otseses mõttes, aga parandatud ja täiendatud versioon. Nad ON paremad. Mina olen juba aegunud mudel ja pealeselle kahjustatud kaup, mille eksistents hakkab peagi lõppema. Umbes nagu mu 21 a vana sõiduauto, mille kõrgsurvepump on õhtal, seega läheb see aparaat varsti elundidoonoriks. Kas mul endal veel kasutuskõlblikke juppe kyljes on, on aga kahtlane. Aga minu isiklikest tragöödiatest tähtsam on see, et Mina2.0, keda on kokku 4, on kõik alles ees ja hoolimata maailma hullustest ja õhus rippuvast majanduskollapsist on kolmel vanemal niipalju närvi ja pealehakkamist, et nälga ja kylma kätte ei jää. Noorim laps on mälestus Puhja valla probleemidest ja sealsest pidevast sõjaolukorrast, tal on vaimupuue ja tema ei hakka kunagi iseseisvalt toime tulema. (Ärgu hea lugeja nyyd hakaku muid põhjuseid pakkuma, ma tean seal olnuna paremini, mis täpselt toimus ja mis on mille tagajärg arstiteaduslikus mõttes.)
Täna saab emadepäevast sujuvalt emadenädal - algab soojalaine, ma larbin oma kohvi ära ja siis lähen õue mängima.

05 mai 2021

Muinasjuttu kah

Elanud kord härra Orav. Tal olnud kenas metsas vaikne ja mugav pesake, kõik oma käpakese järgi seatud, isegi ereda päikese eest kaitsvad kardinad aknakese ees. Härra Orav elanud vaikset elu ilmakärast eemal ja mitte yks liberalismus ei kippunud ligi.
Selles kenas metsas aga elanud veel ka prõua Kaaren. See olnud hirmus elajas, kellele rahulik metsaelu ei passind, ta muudkui rööveldanud ja traageldanud ringi, tassind igasugu kola, vara ja manti oma pesasse, nõnda et vaevalt kylg ees virnade vahel hiilida saanud. Nendes virnades leidunud kõike - servatud ja servamata lauda, 10 patja, iidvanu autosid, 15 tekki, lagund suitsusaun, kuuliauguga aiakäru, mustrilisi siidisukki, punane trumm, kindrali tagumikujäljega maakivi, ilma käota seinakell, tonn kangaid, 5 kartulivikla, puruvana halumasin, suur must koer, kollane kannel ja lugemata hulgal kudumis-, ketramis- ja tikkimismasinaid, muust kolast yldse kõnelemata. Ykskord hakanud prõua Kaaren aga himustama härra Orava kardinaid. Sest need olnud väga hubase moega, suursugusest niidist ja kuninglikult langevast kangast, millistest prõua enda materjalivirnades absoluutselt puudus olnud. Prõua Kaaren ei kõhelnud oma ahnuse juures, vaid haaranud need kardinad hoolimata härra Orava kaebtustest ja hädakisast oma kätte ning tikkinud kärbseid täis.
Kuna kärbsed ja muud satikad tulnud siiski väga ilusad ja värvilised, siis härra Orav leppinud olukorraga ega tõstnud tyhjast kärbsest tyli. Prõua Kaaren andnud proovilappidena äratarvitatud ja putukaid täis kardinad härra Oravale tagasi ja elu metsas kulgenud edasi sama vaikselt, nagu enne.
(Kõik koha- ja isikunimed ning tegevused on muudetud ja kokkusattumused juhuslikud. Pilt on illustratiivne ja erineb tegelikust objektist, sest valguskontrast ja peegeldused.)

23 aprill 2021

Vihmapyhad

Pärast kymmekonda päeva päris kena ja täisverelist kevadet saabus meile lumelisandiga vihmailm ja meie kyla eided tõstsid rehad ja traktorid varju alla ära, mina ka, kuidas siis muidu.

Kyll oli vahepeal ilus õues asju teha. Päike paistis otse pähe ja jalg muutus 15 aastat kergemaks, sai sodi riisuda, puid ja muid kõrsi-varsi istutada, varemeid kraamida, võpsikut harvendada. Pluss koduõppel olevaid lapsi passida ja 2x päevas värsket sööki valmistada (mis raiskab kokku u 4 tundi kallist tööaega - ma oma pidevalt taustal tiksuvate krooniliste koledate tõbedega väsin nimelt juba pealelõunaks koledasti ära, nii et kohvi kulub siinmajas uhkesti). Pesu pesta ja lilli kasta ka mdg, pluss lõppematu põrandapyhkimine ja tolmuime. (Lugesid õigesti, tolmuime. See on parem sõna kui tolmuimeniminimime.) Ja esimesi kevadlilli sai ka imetleda. Mul ei ole neid liigiliselt palju, aga need vähesed on alati kõige ilusamad ja armsamad, sest on kauaoodatud esimesed.

Ja täna on mul tööpahmöll. Eile hakkasin põllumeeste võsast kytet tegema, nagu meie rendikaup on. Võib-olla mujal agaramad inimesed tõid juba veebruaris tuleva talve kytte välja, aga meiekandis oli sel talvel nii paks lumi, ja paksu lume all vedel sulamaa, et eriti keegi peale metsalõikusfirmade välja ei vedanud, ja lumesulamisele järgnes rõve poriaeg. Silmapaistvalt paljudes hoovides on alles praeguseks maa tahe ja värsked kyttepuupalgihunnikud tegemisel. Naabruskonnas hakkasid kodused saed alles aprillist laulma - inimesed naudivad talvevangist pääsemist, kes lõikab võsa, kes teeb puid. Tunnen ennast osalisena suurest laulupeost ja see on haruldane, kuigi veider võimalus ennast kuhugi kuuluvana tunda. Ja kuna kyttepuude tegemine saab toimuda ainult ilusa ilmaga, ja ma ei pea enam mingeid mehi kerjama, sest riistad on endal olemas, siis on see töö oma raskusest hoolimata absoluutne mõnu ja puhas rõõm. On soe ja valge, mateeria liigub, vereringe töötab, musklid soojenevad. Liigesevalu on ravumi ähvardusel vakka, heaoluhormoonid voolavad, elu jooksul kogetud õudused ja vastikused vaiba alla surutud. Osa sellest teraapiast on erinevate masinate tööhääled ja lõhnad ning värske saepuru lõhn, mis on õrn, aga toitev. Ja kuna selle töö tulemused on silmaga näha, siis on õhtune väsimus talutav ja andeksantav.

Mismõttes andeksantav?

Kas hyva lugeja tõesti arvab, et ma naudin 46-aastane invaliid olemist või? Eip. Et mu tööpäev on näruselt lyhike, saab see toimuda ainult retseptiravumite toel ja nende nappide tundide jooksul tuleb teha hetkel kõige karjuvamad asjad, muud jäävadki ripakile, aga surmväsimuse tundidel tuleb vingerdada sisemise kupja ja kurja peaingli, kelle nimi on Sinu Roll Perekonnas, kõmiseva häälega etteloetava tegemata tööde nimekirja käes. Need sisemised kurivaimud ei kao kuskile, ja paraku toidavad neid väääga mitu asjaolu, mille vastu ma kahjuks mitte midagi teha ei saa ei juriidiliselt ega fyysiliselt. Lyhidalt öeldes on nendeks asjaoludeks e-õppe tingimustes stressis koolilapsed, meil majas vahelduva eduga 3 tk, ja mitmesuguste puuete ja isiksusehäiretega täiskasvanud kaaskodanikud, keda tuleb kohelda nagu väikesi lapsi, muidu lähevad asjad väga inetuks. Ja sellisele topsutamisele eelistan ma iga kell metsatööd ja kivide kärutamist, mädapuiduga mängimist ja peldiku remontimist.

P.s. ostsin erinevate tarkvaradega mängimiseks kasutatud läppari ja katsun 8 näpuga kirjutamist soojaks teha. Seepärast hyva lugeja andku andeks, kui mõtted on auklikud (sest osa neist jõuab enne kirjasaamist eest ära lennelda ja isegi nende sabad kaovad nagu sisalikud kivihunnikusse) ja ilusat pilti ka pole - maiviitsi enam fotokaga tehtud piltide arvutisse panemisega jannata, mobla on fotoplogimiseks absoluutselt sobivam riist. Ja kui sadu järgi jääb, siis tubased tegemised kaovad tähelepanu äärealade kottpimedusse ja silma ees on ainult hele kevadetaevas ja hoovipealne saja võimalusega mängumaa.

Lähen tormijopet ja paksu mytsi otsima, no tõesti ei suuda toas istuda rohkem kui pool päeva korraga. Olgu seal praegu mistahes ilm.

20 aprill 2021

Kevadtormamine

Kogu inimkond plogib, on sotsiaalne ja kultuurne, kirjutab häid ja huvitavaid lugusid või siis ajalehtedesse koledaid uudiseid. Mina ei. Sest kiire on. Aga yleeile selle minuti leidsin, et hyvale lugejale sipelga perspektiivis lillepilte teha. 
P.s. täna mitte pildil olevad imepisikesed nartsissid "Tete-a-Tete" on osutunud yllatavalt talvekindlateks ja varajasteks, on isegi paljuneda suutnud. Nartsiss, mis on KEVADlill, mitte varasuvine tulpide kaasaegne, ja lisaks säravalt kollane, on väga armas ja tähtis aiaasukas. Kui homme jälle puulõikamise, peldikuremondi, vanarauakoorma kokkupaneku ja veel kuratteabmille (yllatusi ikka tuleb vahest) vahelt meeles suudan pidada, siis teen pilti ka.
Savimaa on kaua märg ja kylm, meil muidu erivarajasi yllatajaid ei olegi.

08 aprill 2021

Tuul puhub pasunaid umbe

Olen ikka veel elus ja kirjutan oma napakaid lyhiettekandeid. Kuna aastate jooksul on kogu mu maailm hõredaks pudenenud ja jäänud ainult tyhi universum, milles puhub igavesti sopane tormituul nii otseses kui kaudses mõttes, siis ei ole oluline kirjutada, mida ma täpselt teen, mida plaanin, mida igatsen ja armastan. Sest kõik muu on see torm ära viinud, ka lugejad ja vanad sõbrannad. Ma lihtsalt kulgen igaveses hämarikus, võtan yles, mis maha on kukkunud, toidan-kasin-katan neid, kes parasjagu näljas-tatitõves-kylmas on ja kytan hõredavõitu tube. Sest nyyd mul on, kus korjata, millega toita ja mida kytta. Mitte alati ei ole see nii olnud.
Vahepeal on natuke ilusamaid ilmu ka, ilusamaid igas mõttes. Siis ma kraamin ja roogin mõne ruutmeetri. Ja kui ma enam ei jaksa, siis saadan lapsed õue mängima, et rahus paar tundi magada, ravum keres. Ja kui yles tõusen, on nad nt leidnud peidetud portaali.
(Vana veranda oli ära lagunenud ja puitosad heki alla kõdunema veetud, maa peale valatud vundament tykkidena laiali lagunenud. Et oleks võimalik see ära koristada, palusin lastel paarisajakilosed kamakad peenemaks koputada. Uksekoht oli väljastpoolt ainult ruberoidi ja seestpoolt papitahvli ja tapeediga "soojustatud", tuult see igatahes ei pidanud. Kui ilm paremaks läheb, tuleb kivipuru ära vedada ja mõlgutleda ka uue ukse teemadel. Praegu igatahes tormab ja iga poole tunni tagant sajab lörtsi.
Kes nyyd arvab, et issand, kui kole, vanal majal eri ansamblist aknad, siis arvaku edasi. Koledusest koledam on asjaolu, et vanad aknad olid sõna otseses mõttes komposteerunud ja kukkusid järjest tykikaupa eest ära, seega tuli vahetada korraga ja kiiresti ja see ei olnud just odav rõõm. Me tellisime aknatehasest 7 väiksemat akent ja koridorile 1 kitsama, 3 ava said täidetud kasutatud suurte akendega, kuna tehase pakkumine käis yle mu rahakoti võimete. (Ka aknaid ja uksi saab kasutatuna inimeste käest osta.) Verandaukse kõrval asuv suur aken (seal oli enne ka suur aken, ainult u 30 cm kitsam) on yleni minu haruldasi troopikakapsaid täis ja kui neile kapsastele meeldib, siis olen mina ka õnnelik. )
P.s. mootorsõiduk hoovil tekitab mõnusa vabaduse illusiooni. Täna läks mu Käbe Väike Raibe Opel mootoritule jt vigurite tõttu diagnostikasse ja teadaoleva infi põhjal tuleb vahetada jupp, mis maksab 3-4 sedalaadi autot.
Aga äkki ei tule.
Aga äkki tuleb.
Mina töökojaga ei suhtle, autoremondindus on alfaisaste teema ja nendeni on mul abikaas puhvriks vahel. 
Kurat, mu vabadus on ohus.

01 aprill 2021

Tänase päeva kokkuvõte

Kole kevad võttis täna meeldivama pöörde. Kylm, märg ja poriuputus pöördusid siidiseks päikesepaisteks, mille tõttu isegi seni kylmast kivikõvad õrnad lõunamaa haruldused hakkasid roosasid jänkukõrvu näitama. Nt pyvilille aroomi pole võimalik eirata, ja erinevad rohtlaliiliad asusid just täna taeva poole kerkima.
Ja hoolimata sellest, et ma olen rõhuva enamuse oma elus olnud koledates sundseisudes, kus tuleb valida mitmekylgselt halbade asjade vahel, ma siiski olen mõne asja oma elus õigesti teinud.
Las hyva lugeja nyyd vaatab pilti ja mõtleb ise välja, mis see õige asi siis täpselt on.

16 märts 2021

Dokumente isiklikust ajaloost

/osa pikemast loost/
/Need uned alati on yks ja sama
Yks räpane ja hämar väike maja
Yks tuba seal, kus peidus kykitama
Pean tekiräbala all kogu aja

On aknad tolmused ja ikka samad
Mul kylmast kanged liikumatud jalad
Peopesas söömata on leivapalad
Jäist valu silmist põrandale sajab/

14 märts 2021

Pyhaba hommik

Täna ärkasin ma ERITI varajase linnukese peale. Kukk kisendas, sest päike tõusis, ja päike tõusis vara. Nii u kl 6 läbi. Ma siis kohe yles venima, suure toa aknast läbi lillede ilmapornot vaatama ja ommikukohvi imema, siis aga veidikaupa edenenud õmblustööd lõpetama. (Mädapuitu sai päeva sees ka lõigatud ja sõnnikut visatud, kuidas siis muidu)
Mis talvel ikka muud teha, kui õmmeldada ja kududa. Märts on meiekandis veel tõsine talvekuu, no ei ole võimalik aias mõnuleda ja metsas on ka veel põlvini lumi.
Pildil on õrn lõunamaa Jumal nautimas oma uut kyljealust oma ilusas soojas toas, mille ori eelmisel aastal ilusti ära ka remontis. 

13 märts 2021

Hall ja hull päev

Ärkasin varajase linnukese, ee, telefonihelina peale. Helistas ema, edaspidi Mammi, kes ytles, et vana on ära surnud. (Vana on isa, kes mind minu synnist kuni oma surmani vihkas ja tegi selle kinnituseks, mida aga oskas ja suutis, millel on lyhidalt öeldes rida koledaid tagajärgi). Et kohe tuleb surnukuuri auto ja.
Lõuna ajal helistasin sõnumi peale, et vaja rääkida. Läti piiri ääres ei ole ju kohapeal perearsti ega muid asjapulki ja liinibussiliiklus ametiasutustesse saamiseks on täiesti olematu. Kuna Mammi on kogu elu koduseinte vahel kinni istunud ja väga traumeeritud ning inimpelglik, on neid pärast mitmeid arstireformidega solgutamist kinnitatud mingi kauge Valgamaa perearsti juurde, fakk seik, ilma kysimata, et kuidas nad sinna vajadusel yldse pääsema peaksid. Ja vallavalitsuse osakonnakontor asub samasuguses Karuperses, kuhu viib ainult kitsas ja kõver vedel kruusatee. Arvake, kas Mammi julges asjakorralduse suhtes midagi arvata või mitte. Ja kuna vend on närvihaige, tuleb mul jälle olla oma õnnetu ema ainus tugi siin maailmas ja ainus inimene, kes teda ära kuulab ja sõidutab, kui vaja, ei sõima, ei jäta asju tegemata, ei kao mitmeks päevaks ära. Seega esmaspäevast alates saab veeta nii mõnegi tunni kvaliteetaega emaga, keda mul elu esimesel poolel polnud. Soovitasingi alustada esmaspäeval asutustesse helistamiseks, sest covidiepideemia tõttu tavavastuvõtte pole, alles siis hakata matusebyrooga kriisiprogrammi koostama.
Ma ei taha mõeldagi ärasaatmise hetkest, kus tuleb sadistlikku piina ja permanentset surmahirmu ja hyljatust täis 16 eluaastat + hilisem põrgu alla neelata ja leinavatele sõtsedele oma toreda taadi lollaka lapsena esineda. Unustagu ära. Ma võin olla taksojuht ja surmakutsar, aga rohkem ei saa minult keegi nõuda. On asju, mida ei unustata, sest nende hind on mitme inimese kogu elu.
Loodetavasti saab Mammi nyyd veeta mõnegi rahulikuma hetke. Ma löön ja puren igayhte, kes teda selles segada kavatseb.
Hea lugeja ärgu arvaku, et ma muretsen ja leinan. Ei. Ma olen lihtsalt häiritud sellest, et mitutuhat koledat mälestust jälle korraks päevavalgele pääsevad. Aga varsti saab neile jälle teki peale panna.

06 märts 2021

Kingake lumetormis

Elu läheb edasi nagu ikka, kellad tiksuvad, koerad hauguvad ja karavanid liiguvad edasi selles rõvedas lumetormis, mis täna õhtupoolikul meie maile laskus. Mul on hoolimata ravumitest pidev kohutava katastroofi tunne ja 24/7 häiriv näriv syymekas, mis kasvab ja kasvab ja kasvab, nagu helin Juhan Liivi luuletuses. See tunne on minu lahutamatu koostisosa olnud synnist saadik ja kuna mina olen soliidses keskeas, on ka katastroof saanud piisavalt paisuda.
Vahepeal aga kingin ma hoolimata kõigest endale lilli. Mõnigi Tardo liina ehituspood pakub mõnikord väga meeldiva kilohinnaga eksootilisemaid orhideesid.  Ma julgen osta nt veenuskingi ja tsymbiidiume, sest siinmajas peavad nad paremini vastu kui muidu lollikindlad kuukingad. Ja mõni isegi läheb uuesti õitsema, praegu ärgitab yks purgis elav Paph. maudiae sort õievart purgist välja ajada, minu juures 3. talv... Tsympadel oli kylm, nemad jätavad selle hooaja vahele. Yks Epidendrum radicans vaagub hinge, sest pikk pime. Cattleya ristandite kasv seisab, sest pime ja kytteperioodi kuiv õhk. Ma olen halb toalille-emme, sest orhideed peaksid praegu hullunult õitsema, nagu tavaliselt märtsis Tartu Botaanikaaias näha saab. Mitte päriskevadet ootama ja passima... 
Aga pildil figureerib imeilus ehituspoe-isend, kellest on teada ainult perekonnanimi - veenusking. Mina ostsin ta õienupuga. Tuhnisin ajaviiteks guuglit pidi ja pean tunnistama, et kuigi valgete õitega liigid ja sordid moodustavad kõigi paphide vikerkaarevärvilisest valikust ainult tillukese osakese, mille hulgast vastet leida oleks suhteliselt lihtne, ei olnud Minu Nunnule mitte kuskil täpset vastet ega sugupuu skeemi. Seega jääb tema nimeks Ristand, Lihtsalt Ristand.
Mis sellest. Imetlegem!

03 märts 2021

Sopp ja sodi, räpp ja rädi

Talv läks õige äkki minema, otse jooksujalu, kasukaräbalaid ja peenemaid varandusi maha jättes. Jõululaupäeval sula maa peale tulnud lumi, mis mitu korda suuremahulist täiendust sai, kadus sula maa sisse nagu või koera kõhtu. Ja nii kiiret lume minekut ei ole ma oma elus veel näinud - eelmise nädala kolmapäeval läks sulale ja reede õhtuks olid talvest järel ainult riismed metsaservades. Oi, ma rõõmustasin.
Rõõmustan ikka veel, kuigi lume alt sulas välja igasugu värvilisi asjakesi. Mõned lõikan ma kytteks, mõned viin vanarauda, mõned korjan labidaga kokku, kui veidi tahenevad. Mul nimelt on tänu korralikele peapõrutustele tekkinud omadus kollektsioneerida hunnikuid ja korraldada segadust. See lausa yllatab mind mõnikord. Eriti aga kevadeti 😁😁
Ja iseloomu mul ka pole, mida illustreerib järgnev foto sellest, kuidas ma läinud reedel Tardo linnas aiandis tilliseemneid ostmas ja uusi pakijuurikaid imetlemas käisin. 

17 veebruar 2021

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Hakkan mina järjekordset surematut kirjanduspala bittidesse valama. Algus on harmooniline ja paljulubav. Siis hakkavad sõrmed kylmetama, kassikesed ajavad teises toas midagi riiulilt maha, lastel on mingi häda, minus tekib ähmane, aga plahvatuslikult paisuv syytunne ja kohutava katastroofi eelaimus. Panen programmi kinni ilma salvestamata ja torman katastroofi ennetama. Ja kirjanduslik kalliskivi jääb syndimata.
Ja niimoodi juba palju aastaid.
Hyvale lugejale lohutuseks lillipilt köögiaknalt. Ketipoe iludus, mis kevadel väärikalt maha maetud saab.

09 veebruar 2021

Traditsioonikriitikat

Õige talv on ikka kylm ja lumine.
See siin on igati õige talv. Nii, nagu 400, 140 ja ka 40 aastat tagasi.
Selle viimase numbri paiku ytles mu paljukannatanud vanaema: "Kyndläpäävä lätt kylmä syä lahki."
Ega ei läinud kyll, ehkki aeg-ajalt kostus lõhkevate puutyvede plaksatusi. See, et lõuna ajal päike natu-natuke soojemalt paistis kui jaanuari algul, ei toonud ometi kylmetajatele kergendust. Käesolev talv on JÄLLE samasugune.
Õnneks on ajad palju paremaks läinud. Kaaskodanikud on endist viisi napakad nagu 400, 140 ja 40 a tagasi.
Aga ka mina, sest kui kogu maailm on hulluks läinud (karoonaviirus jne), siis miks pean mina säilitama kainet meelt ja sulnist sydamlikkust? Ei, ei mingit sootsiumi ees pugemist ja nahk-seljas-märg-teenindamist. Ma parem kasvatan koledaid taimi, nemad vähemalt oskavad tähelepanu ja hoolt hinnata. Punaste õietuttidega need lilled yldiselt ei hiilga, aga see-eest säravad helmekaktustel ja teistel lõunapoolkera-kapsastel muul ajal igasuguste imekujude ja -mustritega lehed ja mõnikord väga ootamatut laadi õied.  Praegu on paljudel siin lootusrikas varasuvi.
P.s. hyvad lugejad, kollaseõieline isend on ilmselt Rhipsalis platycarpa, mille ma leidsin kunagi Lätist kaktuse mixi nime all (kus muidu on igast cereused, mammillariad ja muud kõrbekaktused). Ta on 2 suve jooksul suutnud kasvatada ainult u 5 uut lehte. Mul on veel 1 aiandi soodukast ostetud võrkpallisuurune isend, mille lehed palju peenemad, aga asetus sama. Ootan ära õite värvi ja siis katsun määrata. Jagamiseks läheb aprillis, märts on meie kliimas veel põmst talvekuu ja aknalaual juurutamiseks kehva.

02 veebruar 2021

Mul on midagi yles tunnistada

Kunagi läbi häda ja viletsuse alanud armastus ilmus jälle pinnale ja selle viljad juba paistavad.
Oleme aus, mulle ei meeldi tulivalusate liigestega remondi-, metsa- ja mullatöid teha, oleks juba aeg koldesoojuses kedrata ja lapselapsi suure supikulbiga hirmutada.
Mis siis lahti on, saab lugeda siit

28 jaanuar 2021

Pehmed lood

Kui ma ei keskenduks kytmisele ja kylmetamisele, veevärgile, pesumasinatele (õigemini nende probleemidele) ja koerakarvadele, lisaks otsatu ja pärmitaignana paisuv pidev õudus ja syytunne paljude asjade pärast, siis jaksaksin ehk õue kevade märke otsima minna. See talv on kyll talve moodi, aga vareslased juba vestlevad erutunult pikeneva päeva teemadel, rähn on jälle välja ilmunud ja akendel on mõned eksootilised tuustid unest ärkamas. Aga pime ja pilves on ja rõhkkond on madal, mis õrnadele lõunamaa loomadele, näiteks mulle, ei sobi. Pea on vatti täis, elu eesmärgid hägustunud või lumelagendike taha kadunud, ja käte ning jalgade liigesed omandamas iidsetele kaevandusepäkapikkudele omaseid vorme. Ja teistele õrnadele lõunamaa loomadele ka talv ei sobi sugugi. Aga need teised saavad endile hõlpsamat elu lubada.
Vaat sellist.

02 jaanuar 2021

Uus on

...hästiunustatud vana.
(Hyva lugeja olgu tervitatud ja õnnitletud uue kalendriaasta puhul.)
Eksole.
Ma unustan palju asju, ja ravumite veidruste tõttu tuleb palju ka meelde. Ununevaid asju tahaks hästi meeles hoida ja meenuvaid asju tahaks ruttu jälle ära unustada, mis siis, et need nii mõndagi seletavad - aga väga pika aja järel pole nende järeldustega enam midagi peale hakata, ma ei hakka isegi õuduslembese hyva lugeja rõõmustamiseks oma värskeid valgustusehetki kirja panema, parem punnitan viimaste aastate parimaid hetki elus hoida.
Yks parimaid asju on see, et ma suutsin mõne aasta eest väga lyhikese ajaga väga palju kitarri mängima õppida. Mul on kyll reumatoidartriidi ja kaelaprobleenide tõttu peenmotoorika halvemaks muutunud, aga nii mõndagi on veel alles ja neist töövõtetest saab bluusi jagu liigutusi kokku. No muusikat kuulates või suvalisel hetkel hakkab mingi laulufraas peas oma elu elama, ja siis ma kohe PEAN vaatama, mida sellega teha annab... Enamasti pole maha istuda ja laulukirjatööd teha aega, aga vahest harva on see jupike liiga hea, et sed ära unustada.
Mul on enneolematult mõnus kapitagune magamistuba. Suure ja mahuka riidekapi taga on mitme kattemadratsiga diivanvoodi, millise tulemuseni jõudmine võttis aega terve mu elu. Et ase poleks liiga vedel, ega ka konte valutama panevalt kõva. Sellesse paradiisi ei tohi siseneda ebaõiges konditsioonis ja segavate kavatsustega isikud, kui mul pyha ravivedelemine käsil on. Ja paradiisi peavad kuuluma meelepärased kallisasjad. Kuna ruumi on väga vähe, ei saa siia just palju kola tassida, aga täna panin katse korras kokku oma elektrikitarri lampvõimendikomplekti ja kohe tervelt tund aega nautisin selle veits tuhmi, aga väga rammusat saundi. Ja olin hämmastunud sellest, et kimp kõigest paari aasta vanuseid laulutekste on harva kättevõtmise tõttu nii vanaks ja armastus rooste läinud, et viis ja saade ongi meelest läind ja tarvis on uued ehitada.
Ah et miks ma sihukese tarbetu juraga aega viidan. Vaata, väljas on paks lumi ja aina paksemaks läheb. Kuna ma jäist surma ei armasta, siis katsun ennast lohutada, nagu oskan, ja yks kõikehõlmavamaid teraapiaid siinses hullumajas on muusika. Mitte kuulamine, vaid selle tegemine. See haarab tähelepanu ja muudab reaalsusi, annab asjadele uusi nimesid ja syytab uusi päikesi.
Hah, ja ma olin selle peaaegu unustanud.
Jälle.