Kleepuvas seenevihmas ja uimasevõitu tormipilvedes kulgev looklev tee, kohati aga lausa jõgi, viis meid vanale Nõmmele, kus iidvanades lõputute soppidega värvilistes puumajades elavad päkapikud ja haldjad. Yks haldjahärra lasi meid oma hämara, kaarduva ruumiga tagaaeda ja myys meile oma vana terrassiukse. Kyll oli ilus pealetungiva võpsiku vahelduseks korrastatud maailma ja sillutisega hoovi näha.
Uks peale ja ruttu koju tagasi, sest linnud-loomad ja laps yksi kodus, ei mingeid aiandeid ega pillipoode... Kõigest täpselt 8 tundi!
Reisida oli muidu meeldiv, paraku on meie kaubavanker ebamugav nagu taburet, no täiesti ebaergonoomiline, nii et mu gaasijalg valutab veel mõnda aega. Ja topsihoidjat ei ole, unepeletusjooke kulub mul palju. Ja autoraadio kaabeldus on õhtal. Ma tahan mugavusi, kui 6-8-10 tundi pedaali tallata tuleb! Ma ei ole enam noor raudse tervisega hulgus!
Aga lilledest ja liblikatest, mu hyva lugeja, juba järgmises loos.
P. S. Pildil on kevadine vaade ruberoidi, soome papi ja tapeediga, ee, soojustatud uksest pärast pidulikku avamist. Sisemise ukse lapsed võtsid ka ära, välimine jäi asendust ootama. Ma kraamisin pärast veel mitme nädala jooksul verandavareme puidukõdu, kive ja betoonijäänuseid. Selle aasta mai oli md kylm ja vesine, pluss mõni ilusam päev mh kyttepuude tegemiseks, pluss fakt, et uus uks sellesse avasse maksab põmst kooliõpetaja kuupalga ja tarvis on leida muid variante, nii juhtuski, et asjad võtsid aega.
Yhel kenal päeval õige varsti vahetame me selle ära.
Tänan kysimast, voodrilaud on ka õhtal. Aga mitte sel aastal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar