29 juuni 2011

ahmida suve

(Palun vabandust lugejate ees, kes soovixid ka pilte näha nt Ämma Aiast, kõnelemata meie omast. Sellepärast, et fotokale sobivad USB-juhid:) on remondi ning järjekordse mööblitõstmise kaoses kuskil puhkamas. Ehk homme?...)
Praegu pimedax ei lähegi. Põhjataevas on muinasjutuliselt valge, meie köögiaknast võib põhjakaart imetleda niikauax, kuni seda jätkub. Valgeid öid armastan ma selle erilise lõhnava õhu pärast, ning hoopis teistsugused hääled panevad mu kõrvu teritama - kas tõesti on meil jälle rukkirääke, hyybid on ikka veel elus, ning teised sulised õed-vennad samuti, hurraa. Viimasel ajal ei ole meie naabruses enam ööpäevade kaupa kestvat tymaka-, romuralli- ning läbukonveierit, seega on maaõhk jälle oma õige lõhna, värvid ning helid enam-vähem tagasi saanud.
Kas ma kirjutan ka alasti aednikest, ninjaniidukist, aiamajakesest & rasketest erialastest mõtisklustest? Vist mitte, need minu elu pisiasjad ei loxuta maailma igavest ringkäiku sugugi, ning see, kes mind laisax & alaväärtuslikux peab, teeb seda niikuinii. Kyll tasub märkida, et pärast eelmise aasta valupõrgut ning kymneid tegemata töid hakkab meie kodu jälle inimeste eluaset meenutama. On kahju, et ma jaxan igasugu töid niimoodi tempoga, ikka isuga teha ainult pool päeva, siis läheb juba samm sassi & käsi kangex. Kus on siis meie esivanemate, põlis- & pärismaalaste vägi & kangus, suuri linnu ehitanud ning soost põlde voolinud rahva vaim?
.............................................
Yht-teist on siiski veel alles. Ma suudan nautida nii vihmaligast loodust kui ka lootusetut kuumalainet - iga ilma jaox on olemas sobivad tööd ning mängud. Praegu aga on päevakorral õuetööde & kohustuste nautimine - just nimelt, nautimine. Pole midagi ilusamat kui näha, kuidas su maailm muutub, & sina tegid seda!
Murukõrreliste alla kadunud alpinaariumi päästmisel ilmus välja enamus kadunux peetud (mygri, raisk) mägisibula sortidest (Haide, Lee, Othello, võrkjas ning veel 1 tundmatu); ning astilbepeenra kõrval hakkab ilmet võtma hernepeenar, irw. Tyrgi oad kergitavad kybarat ning imelikes kohtades paistab silma salatikylve. & LÕPUX OMETI saab mul homme niidetud alumine maa (kõrge & tihe lõikhein jms, õige mitu hommikut niidutööd), yles leitud ning päästetud nii mõnigi neetud eelmisel aastal kadunud noor puu v põõsas. Viljapuude Valhallasse läheb kindlasti 3 puud alt aiast, ylemised suutsin päästa. Kiletunnelist antaxe juba veidi kurki ning arbuus õitseb. Paradiisiõunapuu "Ruti" kannab u 30 vihast õuna ning arooniad teevad saagikatseid. Mustad sõstrad on hullud nagu alati. Teadagi, jaanijärgne aeg, kus õied on unustatud ning vili, mari & kaun hakkavad äkki väga olulisex muutuma.
Silme ees virvendab pikk kiirete tööde nimekiri. Ning teadmine, et teised ei peagi seda mõistma. Ning et mina ei pea mõistma nende mittemõistmist. Ma pean harima oma aeda, ning et igal aastal tuleb sygis.
PS. Lugupeetavad mehed! Ma tänan teid, et te meie, naiste elu kergendamisex niipalju toredaid masinaid olete välja mõelnud. Eriti tänan mootoriga vikati eest! Luisuga plekiriba nyhkimisele iga paarikymne tõmbe tagant eelistan iga kell ketta viilimist kord päevas, ning kurjadele seljatõbedele kerget lihasvalu!
PS2. Mägisibul "Rubicundum" on tore, kui tavalised kerakesed enam nii põnevad ei tundu.

19 juuni 2011

ämma aed


Lugupeetavad emad, kes te oma mugavusest & rahust seate ettepoole lastega suhtlemise, nende kysimustele vastamise, murede lahendamise, ellujäämise õpetamise & sõnade seletamise. Mõned teie lastest lõpetavad praegu kõrgkoole. Jätkugu teile edaspidigi teadmisesõnu lapse mistahes vanuses ettetulevate kysimuste vastustex.
Täna tähistati 2 noore sugulase väga heade tulemustega lõpetamist. Sel puhul oli linnas ämma juures aiapidu, kuhu ka meid lahkesti paluti. Jätame vahele söögi-joogi, noorte:P poistega kitarrimängimise & laste ettevõtmised ning paneme siiaplogisse maha märgi Ämma Aia kohta.
Tegu on u 50-tel Maarjamõisa põldudele välja jagat Tammelinna kruntidega, kuhu käepärastest materjalidest ehitati kiiresti elamud ning krunt oli viimse kui ruutsentimeetrini toitumise teenistuses. Teadagi, kolhoosikord & defitsiit. Ka ämma sugulaste aed oli samasugune, majaymbrus tihedalt viljapuid täis tuubitud ning köögiviljapeenarde all ägav krundike. Sel ajal 90-te keskpaiku, kui ma oma hr tollase peigmehega, praeguse abikaasaga tuttavax sain, oli näljase nõukaaja mälestus veel elus savisel mullal ilma abiaineteta peenrakeste, tugeva harvenduse läbi elanud viljapuuderyhma ning vaolise muru kujul. Ämm kasvatas yxi mitut last, kokkuvarisenud nõukoguriigi rusude all oli omaenda kasvatatud suutäis suurex abix. Tasapisi aga lapsed said oma elule, peenrad vähenesid ning õunapuud surid vanadussurma.
Praegu on elujõulisim aines ämma aias muru. Nagu igas tänapäeva õhtumaa aias, kus on silmailux käepärases suuruses lille- v moodne & praktiline lille-köögivilja-segapeenar, on viimane esindet ka mu Ämma aias. On mõned vanad ellujäämisgeniaalsed talulillepõõsad - pojengid, floxid, hostad jt, on segapeenar paarikymne kultuuriga iiristest-tulpidest kobarpeani. Mulle meeldib see kooslus, sest igal suveajal on seal midagi vaadata. Muld aga, nagu öeldud, on ilgelt lahja. Mu ämm ei ole väga sportlik agraarkaeverdaja ning kompostikatsetaja nagu mina, labidasportlane ning mullameister, seega tuleb täita oma lubadus ning viia Ämmale seguvannitäis tuvisõnnikut pööningult. Aeg-ajalt kysib ta ikka nõu mõne puu v taime osas, et "sina oled noore peaga & tead rohkem uusi asju", ning mul on tõesti rõõm teda aidata teatud põõsaste lõikamise, istutuste, taimede hoolduse vm osas. Minu jaox on väärtuslikud tema aiapidaja kogemuste aastakymnete maht ning iseloom. Arusaadavalt oleme väga erinevad inimesed, kuid sarnane hobi tekitab yhtekuuluvust ning aitab leida sarnast hoopis teistsuguses. Rahu olgu meiega, armsad kogu maailma aednikud!

15 juuni 2011

Rohumaad


Lõpux ometi sadas ka meil väheke. See tekitab aga omalaadseid probleeme ylitugeva heinakasvu näol. Võitlus 7-päiste lõikheinte, keraheina, timuti &t nõgestega on pidev ning siin on ainult 1 võitja - põllundussport.
Niidan lattniidukiga alumise aia heina. Eelmine aasta jäi vahele ning nyyd on suht raske kulusegast, tihedat inimesekõrgust heina niita. Varem ei olnud aega, kuigi olex kergem olnud, abikaas keevitas alles yleeile lattniiduki tera õigex. Praegu on lapsed koolivaheajal & aitavad mõnesid asjakesi teha, kuid rämedamad & raskemad tööd teen ise. Ning neid jätkub. Nagu kirjeldet niidutöö... ning eelmisel aastal mahahõigat iluaianduse kärpimine, õigem olex öelda systeemi panek. Peab ytlema, et ysna ebatradicioonilise krundi käepärasex tegemine ei ole lihtne - proporcioonid, käigurajad ning looduslikud iseärasused avalduvad & kujunevad aastatega ringi ning vajavad veidi talutradicioonide tundmist, et juba täiskasvanud haljastus olex ergonoomiline. St mugav, loogiline, inimese vajadusi arvestav. Õnnex on põhiline juba paigas, sest ilmselt ei saa mul raudne tervis olema ning hiljem tuleb kaugemal perele raha teenimas käia, see aga ei jäta eriti palju kodu- & aiatööde aega.
Eakohased iseärasused, mida me, oi, kuidas ei taha tunnistada, hiilivad ligi. Öösel ei saa magada; see-eest tikub päeval ligi tappev uni, autoroolis kisub silm looja, kirjutades lähevad tähed sassi, keha on tinaraske & samm maadligi, mõte uimane & labidas kukub keset tööd käest. Sõbrannadegi tudengiaegne rõõm & teotahe on kadunud, jäänud on olme raskus, taplemine oma lastest mitte hoolivate exmeestega, kõhuvalu & kumminaalmaxud... ning neil pole Aeda...
Igal inimesel peax olema Aed. Viletsad, pimedad, hõredad elamispinnad, mida yyrikorterite nime all mitte just rikkale rahvale (eriti just yxi lapsi kasavatavatele naistele) pakutaxe, tuleb tunnistada inimväärikusele mittevastavuse tõttu keelatux. Kuidas saad sa oma hinge eest hoolt kanda, kui su sõrmede all peale hallituse midagi ei kasva? Ka linnas elav inimene on ära teeninud tykikese säravat, sõbralikku taevast ning võimaluse silitada pehmet viltkalanhoed v tunda lavendlilõhna. Midagi enamat kui odavaim leib ning vilets tsirkus.

08 juuni 2011

Polaarpäev


Juba kuu aega tunnen end nagu vihmauss keset parimat ning mahlaseimat kõdu. Kuigi ilm on mitu nädalat põuane. Valgus ning soojus.
Ette kanda võib enamuse toalillede õue kolimise, gladioolide, kurkide, maicetaimede, mitmete exootiliste sibulaliste & juurikate maasse paigutamise, ning hulga, väga suure hulga korrastustööde kohta. 8 aasta jooxul suure hunniku kasutatud ehitusmaterjale, autolammutusjäätmeid ning minu haige-ajal kõige tavalisemat prygi kogunud majaots sai paar nädalat tagasi riisutud ning murukylvi. (Ei, ega ma seda kraami ära ei põletanud. Setu tradiciooni kohaselt tuleb igasugu kraam ära sorteerida, nii et kivid alla hoovi kivivirna, metall sinnasamma metallivirna, puiduga sama, olme ning pakendijäätmed sinna, kuhu ette nähtud, ning ongi kõik!)
Mees on samuti yles sulanud, minu seljalõikus tegi tallegi head. Naudib maaõhku ning toimetab aeg-ajalt õues. 6-nurxe aiamajakese palkidest raam on juba koos, ma panin sinna yleeile laste jaox rippkiige - mööbel sisse,enne kui seinad ymber v katus pea kohal:)
Kurgimajake saab homme valmis. See oli 2 mehe 2 päeva töö. Omaette posti väärix see, mille peale see tuleb. Tegu on nimelt suuuuuuurtest kividest korraliku vundamendiga & palkpõrandaga kõrvalhoonega, mille naabrid hoolikal maha põletasid. Sellega polnud muud pääle hakata kui ymberringi niita & korrastada ning vundamendi sisse Midagi Istutada.
Ma ei taha olla pimedas & haisvas majas, vaid lageda & lahke taeva all. Taimed hoiavad ning päike ravib mind. Homme jälle.