Peolooma uus tuba

Suuremad lapsed tahtsid kasulikud olla ja ehitasid meile sellise kena paviljoni. Ma siis kohe seda sihipäraselt kasutama ja mullaga mängima. Tänaseks on seal juba mitu meetrit peenraid. Kahjuks ehitasid nad klubihoonele nyyd siukese ukse, kust motohuviline enam sisse sõitma ei mahu. Ma jään seda igavesti mäletama.

Seal elavad nyyd tomatid, begoonia ja orhideed. Äkki ykspäev panen sinna lamamistooli ka, sest pidusaali keskosa on veel vormistamata.

Sulakuld

Toimumas on väga ilus kevad, või on see juba väga ilus varasuvi. Vähem ilusatest asjadest maiviitsi praegu kirjutada. Las hyva lugeja piinleb rahuldamata uudishimus ja maandab oma pettumust sukeldudes säravast päikesest pulbitsevasse heinamaavaatesse. Millised elavad, ja kui puhtaks pestud värvid, taevas on kõrgel ja pilved kaugel.

Ole alandlik Looja töö vasta

Ja sa hardalt põlvili rooma selle ime ees, et saaksid võimalikult hea kaadri.

P.s. aga kui ma just teelehti ja koisid ei pildista, siis torm...kooberdan yhe kiire töö juurest teise juurde, silmad liiva täis ja peaarvutis ikkagi 17 akent lahti. Kevadkiire.

Suvejuttu

Nädal algas sihukeste kylmadega, mis jäätasid korralikult auto esiklaasi ja võtsid ära mõned liiliad ja hortensiate võrsed, aga nagu minu heitlikus elus kombeks, pööras ilm äkki ära ja õues töötamiseks otsisin välja päevitusriided. Olgu öeldud, ma tunnen ennast talutavalt ainult ilusa ilmaga ja praegu tuleb ette hetki, kus mul on isegi päris hea olla. Nii hea, et ma isegi ei mäleta, MILLAL viimati nii terve ja rõõmus olin. Aga siis astun hooletult ja mõni tõbine liiges röögatab: Mida sa tormad niimoodi segaselt, ma läksin katki just praegu! Aga nagu veel on öeldud, ilusa kõrge rõhkkonnaga on see kuidagi vähem piinarikas ja hõivab vähem tähelepanu, mida saab siis mõnda vajalikumasse kohta suunata.

Puud lõhkusin ära, riidaaluseid valmistasin ette, lõikasin ära osa mädand saunapalke, lammutasin lootusetus seisus vanad aknad eraldi materjaliks, istutasin puid, pesin pesu ja tegin syya, aga seda viimast minimaalselt - kiirel välitööde hooajal pole kunstidele, sh kokakunstile, aega raisata. Hypikuravi kulgeb aeglaselt, ma kasvatan tyhjalt kohalt endale uut isiksust praegu. Sisuliselt on mul uus pea. Kunagi sai siin plogis nalja visatud, et mul on vaja mitte sanatoorjumi, haiguste ravi ja palju tabletti, vaid uut pead. Noh, tänu mitmele asjaolule mul nyyd ONGI uus pea. See pole kyll võrreldav 20-aastase puhanud ajuga, ma olen siiski elanud 48 koledat ja tervistkahjustavat eluaastat, aga vahe aastatagusega on tuntav.

Kerel on ka kergem. Oleme aus, lisaks paranenud teguvõimsusele meeldin ma endale kergekaalulisemana rohkem kui 105-kilosena. Ma saan jälle mõnevõrra normaalsemaid riideid kanda, lisaks funktsionaalsusele (taskud! liikumist lubavad lõiked! head ja eluviisikohased materjalid!) näevad need ju ka paremad välja kui 4XL asjakesed. Hoolimata sellest, et ylejäänud maailma silmis olen jäle keskealine vanamutt, on MINUL hea. Tähendab, parem, kui eelmisel suvel.

Paar posti tagasi kirjutasin, et kolisin välja ära. Selles asjas pole midagi muutunud.  Tuppa ajavad mind ainult nälg ja uni. Ega ma siis niisama ei päevita ja lilleta, lisaks mu eelmise minu korraldatud segaduste kraamimisele tuleb tegelda ka uue aasta jooksvate hädadega, nt rohimise, kaevamise ja istutamisega. Täna oligi Hooaja Esimene Rohimispäev, palju õnne meile!

Ja pleieris piriseb õuemängude taustaks ilus laulu- ja mänguleht ainult ja ainult eesti mettalmuusikaga. Yks tõsine asjahuviline tegi ära suure töö ja kogus 1 nimekirja kokku mitusada laulu. See on nii põnev ja paljupakkuv, samas mõtteidtekitav, et peaks täiesti arvustuse kirjutama. Ja loomulikult paneb see muusika tööle mu peas elavaid bände. Ja otse loomulikumalt aitab see tähelepanu koondada ja suunata, sest vaikuses hakkavad igasugu mõtted plahvatuslikult paljunema, ketrama, undama, ragisema ja karjuma. Vaikus on minu jaoks segadus, kaos ja myra, aga mootorite rahustavat myrinat meenutav elektrikitarrimuusika tekitab mõnusa rahulolutunde ja aitab pilku eespool kulgeval rajal hoida, misiganes see rada siis ka poleks, korrastab ruumi ja parandab haavu. Ma armastan, tahan ja vajan muusikat.

Kas maailmas siis sedalaadi muusikat vähe on tehtud. Oi ei, aga see on EESTI oma kraam ja osa meie kultuurist ja ajaloost, näitab meile peeglina meie nägu ja õpetab elu. Ei tohi kade olla, nii head asja peab ka hyva lugeja nautida saama. Palun lahkesti!

Spotify laululeht

Kokandusminutid

Inimesed räägivad igasugu asju. Ma ei räägi väga, ma olen lyhikese jutu mees. Täna nt tegin kirvesuppi.

Kytet nunnumeetrile

Ma olen pehme, nii pehme. Kallista mind, paita mind, istu mu sylle!

Me oleme väikesed armsad helmekesed keset kõdu ja hävingut, oleme elevandiluu, pärlid ja teemandid.

Söö mind, joo mind! Tulen teiselt poolt maakera otse kuningate toidulaualt!

Retro ja perspektiiv

Nagu ma kunagi ytsin, tegelen iga jumala päev siin arenemise, paranemise ja muutumisega. Mõni päev on nii ja naa, mõni on raske ja kole,  aga mõni on päris normaalne. Ma umbes tean, milliseid puudujääke ja auke on vaja lappida, aga täit ettekujutust pole, sest mul pole kunagi normaalset elu ega kodu olnud, nii mõnigi koht tundub ka ajus täiesti puudu olevat. Tänu kleepvalgu mahajätmisele ja hypikuravumile (vastikud kõrvaltoimed ja teiste rohtidega sobitamise jätame praegu kõrvale) on veidi taastunud mu mälu ja analyysivõime ja see asetab põmst kõik uude valgusse. Näen olukorra auke ja puudusi, aga ka võimalusi ja tugevusi. Vaatan eemalt, kuidas teised inimesed asju lahendavad, ja proovin saadud teadmisi oma oludele kohandada. Selge see, et väljastpoolt vaadata ja vanas eas midagi õppida on 1 asi, aga millegi sees kasvada ja saada piisavalt aega kogeda ja justkui iseenesest omandada kõiki peensusi hoopis teine, aga Kohanemine on mu teine nimi ja Leiutamine kolmas. Mis siis, et viltu, veidralt ja valesti, aga lugematud katsed on näidanud, et mateeria liigub, kui seda liigutada, ja vaim paraneb, kui selle eest hoolitseda, ja mõnikord ongi tähtis ainult kerge liigutamine, et elusolemise tunne pysiks. Sest kui sa ei tunne enam midagi peale surmväsimuse, ei jaksa enam ise liikuda ja asjadki kukuvad käest, on päris jama.

Praegu ongi teemaks mitu aastat tagasi pooleli jäänud ja käest kukkunud tööde juurde tagasipöördumine ja selleks vajalike oskuste uuesti elluäratamine. Ma ju oskan ja tean seda kõike, lihtsalt vahepeal olin põmst elav surnu. Nii mõnigi kord aga on tunne, et olen ärganud 100 aastat kestnud unest, aga vahepeal on kõik mu ymber muutunud, kõik armsad inimesed ja kohad on igaveseks kadunud ja kõik uus on õudne ja harjumatu, ma olengi täiesti yksi maailmas.  Siis võtan kiiresti mõne koledama töö ette, et sellest painajast pääseda. Ja keskendun rõõmule, et ma jõuan kõndida! jaksan pysti seista! suudan isegi peale lõunat midagi teha! Kui mitte paremaks, siis vähemalt korda! Ja ei mingit minevikku!

Oma vanast, kuni eelmise suve minust ei taha ma midagi teada, isegi sellele mõtlemine tekitab tahtmise peadpidi diivani alla pugeda ja sinna jäädagi. Mul on selle pärast kogu aeg s1ttakanti piinlik olla, nii et ma ei suhtle sygisest enam mitte kellegagi, kes elab lähemal kui 100 km ja on seda vana mind näinud.  Ma loodan, et inimesed on oma eludega piisavalt hõivatud ja elud pakuvad neile kyllalt, et tyytuid ja vastikuid nähtusi ja inimesi oma elus unustada. 

Ennast lõpuks ometi käima saanud kevad on piisavalt ilus ja tekitab lootusi, et äkki kõik siinmaailmas ikka ei jää nii koledaks ja äkki midagi ikka annab paremaks teha, või midagi läheb koguni imeliselt ja iseenesest. Näiteks, ööpäeva tuleb u 10 tundi juurde. Ja ideaalselt jalas istuvaid saapaid oleks ka rohkem vaja, yhed lemmarid on väga ära väsinud, aga uuemate, raskete jäiga tallaga saabastega ei jõua isegi näruse 24-tunnise ööpäeva tingimustes väga lendlev ingel olla. 

Logelemisteraapia jutuke

Kyll ma jooksin.

Oi, ma alles jooksin.

Ilus ilm oli, hea kerge ringi liputada. 

Kyttepuude tegemise hullumajast pesupesemise hullumajja.

Siis mustad nõud, rokased põrandad, tonn loomakarvu, lugematu hulk aiaprahti ja monumentaalsed puhtapesuhunnikud lahendada.

Väiksed  koerad, väiksed junnid, suured koerad - võta kohe käru ja labidas ligi.

Abikaas käis minu hingerahu loksutamas ehk minu kokkulepitud maaparandusobjektilt oma korterile puid tegemas. Kraavidelt lõigati talve lõpus võsa ja jämedamad puud jäeti mulle kytteks lõigata. Tänase seisuga on päris palju veel lõikamata ja toomata, aga maijõua enam hästi, puud tuleb ka ära lõhkuda ja ise nad halumasinale ei lenda. Seega tõin, mis sain, ja sai moole, sai soole, sai taalegi. Ärme räägime praegu sellest, et ma käin juba aastaid yksi kallimaid tööriistu ja masinaid ostmas, et mitte kuulata hädaldamist "milleks sulle seda riista vaja on, minule ei ole seda vaja, miks sa kõik raha laiaks pead lööma, minul ei ole sulle midagi anda ja ma ei viitsi kaasa tulla, tahan rahus puhata" - aga mul on masinat vaja, eeltöö tehtud ja endal aeg ja raha olemas. Aga pärast võetakse rõõmsasti seesama riist, et oi, kui tore, et meil selline asi olemas on. Noh, viimane kord ytlesingi, et minu "mõttetut" uut saage ei võta, tee oma toas vedelev vana näss korda. Ma pole elu sees inimesel sellist töötahet näinud, ka noore ja ilusa minu jaoks ei pingutatud iial sedamoodi, samas on see mitmel põhjusel täiesti loogiline asjakäik. Missugune täiesti uus ja enneolematu kogemus, kuidas kunagi Sinu Rahvas olnud inimene muutub hoopis teistsuguseks olendiks, ta teeb asju täiesti ja demonstratiivselt omamoodi (veidralt lohakalt, mõnikord riistu lõhkudes, katkisi lihtsaltvedelema jättes), ta väliselt veel on enda moodi, aga tema sõnadel on teised tähendused ja kokkulepet kui nähtust ei eksisteeri absoluutselt. Seega ma olen Olendi arengut nähes juba aastaid hoolega uusi oskusi õppinud, et mitte eluvajalikes asjades ettearvamatust ja tujukast loodusjõust sõltuda ning probleemide puhul lihtsalt ilma vee ja kytteta miinimumprogrammile virelema jääda. Aga minu päevas on ainult 24 tundi! Hea meelega teeks kohe täna maja korda, ehitaks uue sauna ja vahetaks auto mootori, aga alati jõuab enne õhtu ja ma olen jälle ainult puid lõhkunud, maja kraaminud, lapsi sõidutanud ja syya meisterdanud, näpuotsaga varemekraamimist, aiatööd ja pätikindakudumist lisaks, mõnikord ema ja venda vaatamas käimisest rääkimata, koduloomade-lindude asjadest kõnelemata. Ja kas ma juba mainisin põnevat jaapani kompuuterkudumismasina mustridisainimise konsooli aastast 1987, mis alles pakendis istub? Vaat SELLENI ma täna kyll ei jõua.

Kirjutada saan tänu sellele, et istun naabermaakonna naabermaakonnas lapse rehateenuseasutuses ja mul on 3-tunnine logelemisteraapiaseanss. Joonistasin yhe moejoonise, ehitasin 2 laulu ja kirjutasin plogipostituse, aga kaasavõetud sokki kududa ei jõua, seanss saab kohe läbi. Hyvale lugejale yks tujutõstev asitõend sodimispaberilt.

Jaapani asi

Meie kyla eided teevad puid präägast,  hommikust saadik, kus yks paneb sae käima, natukese aja pärast teine, õhtupoole hõikab naaberkylas kellegi kolmandagi yksildane tyvehai. Minagi võtan vahest yhe pilli kätte, vahelduseks kääksutan teist. Vastu harjunud eluviisi olen kevadisel kyttepuude tegemise ajal osa sellest rahvast, tunnen end yhtse pere liikmena, olen samasugune, nagu kõik, kui hubane. 

Siis jõuab hiline õhtu. Päevade kaupa väljas tuuldunud inimene maandub voodisse, rullib uudiseid, lappab plogisid ja supleb sotsiaalmeedias. Ja siis annab universum inimesele tykikese kunsti! Sa mu magus Jeesus!

Jälle see Akiya!

Uau. Lihtsalt. Uau.

Kuidas ta niimoodi. 

Kolisin välja

Kaasa võtsin ainult kõige vajalikumad ja kallimad asjad. - Saed, halumasina ja kohvitoobi.

Puuvirna taha kolisin. Toas käin ainult söömas, magamas ja lastega õiendamas.

Ei taha tuppa. 

Kas te seda lõhna tunnete? Värskelt pestud kevade lõhna?

Sensatsioon!!!

Maailm, ole valmis uue sotsmeediastaari tulekuks! Mustkaaren esitleb oma esimest kaasaegset, detailirohket, kunstipärast ja meelat endlit!

Siin see on!!!

Segased lugud

Korra oli kylasse asja, hakkasin aga sinnapoole liikuma ja pakkusin kyyti kahele meie teeotsast mööda jalutavale eakale provvale, kes hoopis soovisid jätkata oma jalutuskäiku. Kiire lobisemise tulemusena kutsuti mind kylakapelli rytmikitarristiks, sest eelmine olla ära surnud. Bändikaaslased on keskmiselt 75 aastat vanad ja meeldivalt musikaalsed. Eile oli juba 3. mäng ja mind ei ole ikka veel viisakalt minema saadetud. Teistel on akordionid, viiul, mandoliin ja värgid, mina oponeerin 12-keelse akustkitarriga. Lood on mulle ammu tuttavad vanad rahvalikud laulud, lihtsad mängida ja jämmida. Aga ikkagi, kogemuslikku segadust tekitab meie suur vanusevahe. Ma ei saa päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.

Pyhaba hommikul vara pidin lapse spordivõistlusele viima, sõitsin haige kaelaga autopiloodiga auto pehmesse murusse kinni (Sest tavaliselt see muru EI OLE pehme! Näiteks suviti!) ja sinna jäi auto mitmeks päevaks, kylasse liiklemiseks ja laste kärutamiseks pidin Käru kasutama (see mootoriga asjandus, mis meil muidu põhikohaga traktorina töötab). Täna lõunaks õnnestus juriidiline Abikaasa kutsuda appi autut murust välja vintsima, et saaks teise lapsega linna arstidele ja värki. Härra visiit kestis veerand tundi ja ilma teretamata ja headaegatamata. Hiljem selgus, et ma olevat sihukese näoga, et ei julge siiapoole vaadatagi. Ää, seda juttu kuulsin ma ka nt enne seljalõikust, ja siis, kui käsitsi ja ilma tehnika ning abimeesteta, väikelaps kotiga seljas, eelmise kodu sissesõiduteed ja hoovi ehitasin, lugematu hulk kive ja killut kyla taga sigala varemetest. Või siinkodus ilma abimeesteta varemeid kraamisin, mädapalki lõikasin ja prygimägesid koristasin. See, et ma olen värske kevade puhul juba mitu pikka päeva yksi aiatöid teinud, puid lõiganud ja lõhkunud ning muidu ennast lamedaks jooksnud ja näost saepuruvärvi ja kandiline, ei ole muidugi mingi asi. Õige naine teeb lennult seda kõike, aga valmistab päevas 3 sooja toitu, koristab perfektselt, näeb imeline välja ja naeratab alati. Mina ei ole õige naine. Saan päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.

Täna päeva lõpuks kylastasin ka oma hulluarsti, olin tema tänase päeva viimane patsient. Arst oli väga väsinud ja tydinud näoga ja teatas, et ATH on. Ma ytsin, et tean, et testi tehes ei pidanud ma midagi mõtlema, see test oligi mina ja minu kohta. Ja et see on meil perekondlik värk, ka minu esivanemate hulgas on tõesti rahutuid hypikuid. Valuvaigisti imede tõttu optimistlikuna otsustasime ka hypikuravi proovida. Läinud sygisest saadik ma muudkui aga muutun, sest loobusin gluteenitoitudest, umbes samal ajal valuvaigisti tõttu ka hommikustest antidepressantidest, ja osutus, et sellest oli palju kasu ja kergendust. Ma ei tea, milline ma olema peaksin ja milliseks ma muutun, aga kuna räige ylekoormuse ja hunniku igat liiki ja laadi traumade tõttu olen ma pikad aastad ilma inimese näota erinevates põrgupõhjades veetnud ja poolsurnud olnud, siis tegelt kaotada ei ole midagi. Ma saan väga hästi aru, millesse ennast mässinud olen.

Nyyd õhtul tuli korraks väga räme yksindustunde hoog kallale. Kahju oli sellest, et tänapäeva mõistes pikk koos- ja abielu otsa on saanud ja sellega ei ole enam midagi teha, kyll aga tuleb oodata põnevaid yllatusi. Esimene pool oli lootusrikas ja langevas joones kena, aga teine läks tõusvas joones lausa käest ära. Aga kuna ma pole elus mitte kordagi turvalist, võrdset, austavat suhet kogenud, ka äsjalõppenu oli tegelikult ebavõrdne ja ebaõiglane, siis tänase teadmise juures hoian kymne kyynega kinni oma turvalisest yksindusest. Annan endale väga hästi aru, et see oli inimsuhete loteriivõit ja midagi ligilähedastki ei saa enam iial olema ega tulema, sest mina. Ma tean väga hästi, mis ma olen, aga millise töö ja vaevaga seegi on tulnud, ja ei taha mitte kedagi vanu haavu torkima, lõbu pärast minu uut õrna nahka katki kraapima ja traditsioonilisi alandavaid rollimänge mängima. See lõhub kõik uuesti ära ja see ei ole seda väärt. Muidugi on koolilastega yksi majandamine keeruline, samas, kui laste isa, kes kõigi nende aastate jooksul jättis oma eripärade tõttu kogu olme minu kanda, aga nyyd, värske kõrgepalgalisena, naudib oma uut elu ja meie ei tule enam meeldegi. Raha rahaks, aga selle kõigega peab protsessima minu uus mina ja ma ei saa päris hästi aru, millesse ennast mässinud olen.

Tegelt, teisest kyljest saan.

Ma TAHAN olla päris uus.

Parem.

Palju parem. Enda jaoks.

Vana ei kõlvanud kuskile. Hyva lugeja on vana mind näind ja teab, missugune tuust see vana mina oli. Luban, et temast ei jää palju järele. Umbes nii, et ehitan porilombist botaanikaaia, vaat sellise.

Ettevaatlikult kevadest

Õhk lõhnab kevade järele.

Eile veel ei lõhnanud.

Aga täna!

See lõhn, mis elustab paar ilusat aprilliõhtut aastatest 1991 ja 1997.

Näiteks.

Ega neid palju pole olnud.

Ei taha kuidagi lõpetada

Talv on sel aastal uskumatult tubli kestvussõidu teinud, novembri keskpaigas maha tulnud ja jäänud lumi saab täna, 5. APRILLIL, korraliku täiendust. Nii et ma söön homme oma tormijoped ära, kui see lumi mingi ime läbi ära suudab sulada. Tõenäolisem on, et need joped tuleb homme ikkagi selga panna. See kevad on eelmistega võrreldes pilvisem ja vesisem. Ma yritan korralik vanamutt olla ja tomateid kasvatada. Jumala valgusest sel kevadel aga ei piisa, taimed on väheldased, välja veninud ja kiitsakad. Aga igal korralikul vanamutil on raamaturiiulis käpatäis kandilisi led-prožektoreid, millele ainult juhe vaja kylge kruvida, ja saabki  Edissoni valguse toel edasi asjatada. Ilmselt kattub tomatite DNA minu omaga 99,9%, sest pideva madalrõhkkonna igavene poolpimedus ei sobi ka mulle. Ei jõua ära oodata aega (olgem realistid, ka aprill on meiekandis talvekuu. Äkki juuni? Või siiski august?), millal saan magusalt  siriseva lauspäikese käes halumasina juures õitseda.

Pähhhh.

Hyva lugeja tujutõstmiseks kaunis meenutus eelmisest suvest, kus sai terrassi õlitet ja kiviprygi kärutet. Õlist on järel kaunis ämber ning kiviprygi hulgast jäi paigale paar imeilusat kivi. Mulle meeldivad sellised lihvimata kalliskivid. Aga veel mõnda aega ei saa nendega mängida.

Imeasja imestamine

 Lisaks massinate muru sisse uputamisele tehakse meie majas aeg-ajalt ka teste. Näiteks selliseid, mis näitavad, et kas sa tunned kapsa kõiki kehaosi või eristad lineaarvõrrandit liiklusmärgist, või oskad kirjeldada oma aktiivsus- ja tähelepanuhäire määra. Mul õnnestus pärast pikki aastaid kõikvõimalike spetsialistidega maniakaalset vaidlemist nyyd ykspäev rääkida psyhhiaatriga Pea Asjast uue nurga alt ning miskipärast saada täitmiseks kysimustik. Oleme aus, doktor rabas mind oma kiiruse ja uudsete seisukohtadega. 

Ff, ma täitsin seda testi mingi 4 tundi. Ei olnud yldse meeldiv kirjutamine, sest kõrvuti tuli täita nii täiskasvanuaja kui lapsepõlve kohta. Ma sain põmst kõigi osade kõigi kysimuste kõigi vastuste kohta märke teha e "jah" vastata. Aga edasi? Kui psyhhiaater oli vastuvõtul öelnud, et me katsume teid aidata, siis kukkus mul karp lahti ja suurest ehmatusest oskasin öelda ainult seda, et tänan, aga minu elu on suht elatud juba ja ideed asjade parandamiseks on otsas.

Ja ikkagi, kuidas see aitamine käib? Kuidas ravumid saavad mind hoopis teiseks inimeseks kemiseerida? Või kui, siis milliseks?

Ma TEAN, et olen pysimatu. Seda ka, et tähelepanuhäirega, tõeline kaosegeenius. Meie peres ja esivanemate hulgas on selliseid veel ja veel. Ma olen selline olnud kogu oma elu ja hoolimata elu jooksul omandatud paljudest ellujäämisharjutustest, -võtetest ja -oskusest on sisu ikka sama pysinud ja olenemata mistahes ravidest jään mina ise ju samaks. Krundiks all on veel omakorda igasugu hirmu ja õuduse jutud ja asjad, mida ei kustuta ykski ravum, ja mis hoiavad mind kõvasti oma puuris kinni. Pärast 48 aastat karmi enesesundimist paigal seisma ja istuma, kui kogu keha rahutusest kipitab, jalg väriseb ja pea keeb, olema elu eest vait, kui hinges pulbitseb fyysilist valu tekitav soov kiirelt ja palju rääkida, naerda ja laulda, nii et suur osa mõttejõust ongi alati kulunud enda sundimisele ja keelamisele, on see sund oluline osa minust ja seda ei pane enam niisama kõrvale. Isegi minu laulud synnivad vaikuses ja elavad mu peas, ma kunagi ei laula kodus. Aga meeldiv on teada, et minu tagasihoidlikust isikust on kasu teadusele ja neile hypikutele, kellel elud veel alles ees. 

Lume sula

Minu auto uppus ära kolmapäeval. Käisin Keskuses jahil, pärast 7-tunnist sõitu ei viitsinud veel peale auto tyhjaks laadimist tagasi maantee äärde kõvemale pinnasele minna, kell ka maru palju ja. Neljapäeval selgus, et see oli viga.

Eile õhtul vintsisime ja tõstsime porist välja yhe eksind päälinlase, kes pimedas valesti, aga hulljulgelt maanteelt maha, meie teele ja siis seal ymber pöörata yritas. Tema pääses poole tunniga minema.

Täna võimlesime pojakesega meie esihooviks hyytaval õõtsikul. Lumi oli ju ära suland, palju lund, vihm oli ka ära sadand, palju vihma, päikese ja muheda tormituule käes oli otse puhas rõõm autot pori seest välja vintsida. Saime kätte!

Päike läks varsti ära.

Vihmama hakkas.

Pehmet vesist pinnast on hea tagasi siledaks patsutada, eksole.

Pildil on meie laps ja kass katsumas kuiva jalaga yhest hoovi servast teise saada.

Ah, mis. Igakevadine asi ja enamasti ka igasygisene.

Kliimasõimu

Vähe sellest, et mu Käru kurvalt hooviservas lumehunniku otsas kygeleb, on kuskilt ilmunud järjekordne kevadtorm, mis isegi umbes 8 kilo kaaluva märja suleteki nöörilt kõrge kaarega maha lennutab nagu pitsist tanukese. Korstnajalad undavad ja maja nagiseb nagu Kolumbuse laev tema viimasel röövretkel. Sihukesi torme on meil põmst yle päeva ja ma pean tõsiselt kaaluma hoovi ymbritsemist kiiresti kõrgeks ja jämedaks kasvavate okaspuudega. Nii kurb kui see ka pole, ilusad vaated pole väärt seda, et norrapärased tormituuled sul majapidamises pidevalt midagi uppi keeravad või ära lõhuvad.

Tänasel kaunil tormipäeval ärkasin kellu poole 6 ajal, siis tegin 15 erinevat asja, millest 12 jäid pooleli. Aga praegu istun leso sooja kivi pääl, valutan oma kaelanärvi ja mõtlen, et pärast väikest puhkust jõuan veel 45 asja teha. Pärast gluteeni mahajätmist olen kaotanud umbes 14 kilo iseennast, 8/9 oma depressioonist ja abikaasa, aga minul on hea ja kergem kui kunagi varem. Ma ei taha enam elu sees olla vaevaliselt ringi veerev röövik, mis siis, et see on kaaslejatele mugav ja meeldiv. Elu on yht-teist kaaskodanike käte abil kyll puru peksnud, aga alles on veel piisavalt palju, et tahta hommikul voodist välja valguda ja kohvikanni ime abil maailma kasvõi mikroskoopilisel määral ilusamaks muuta.

Hyva lugeja rõõmuks pilt umbes 4 aastat köögis kraanikausi mikrokliimas elava katleia ristandi õiest. Sel aastal tänab see taim mind juba teise õievarrega, õis pysib vormis 2 kuud ja lõhnab sireli, nartsissi ja kraanikausi järgi. Kas pole orhideekasvatamine seksikas!

Masinad vs loodus

Pidin puid lõikama minema, aga Käru uppus kõige täiega tuisuvaalu ära. Peal jää, keskel jahu, all pehme muda. Istub seal niikaua, kuni lumi kuidagi kunagi allapoole läheb. Minu Kärude parkimise platsil on keskmiselt 70 cm lund, või siis head kaevamist mulle.

Siis viskasin labida nurka ära ja hakkasin kyttima oma 4 nädalat tagasi makstud, aga Saksamaa postiasutustes nähtamatuks muutunud kudumismasinat. Ma olen saksmannidelt varem õige mitu korda ostnud pille ja juppe, aga mitte kordagi ei ole post niimoodi kulgenud, et paki number on 2 nädalat kuskil paigal, liigub natuke ainult myyjale saadetud järelepärimise peale, ja siis ilmub Balti riike teenindava postikullerfirma systeemi ja vedeleb seal põmst nädala samuti ilma asukohamärgeteta. Sel nädalal olen vist oma 4 korda Eesti haru klienditeenindust tyydanud, ja tuleb välja, et mitte ilmaasjata. Jõudsin juba igasugu dokumente salvestama asuda, juhuks, kui pakk välja ei ilmu. Täna hommikul aga ilmuski pakitus eikusagilt šokeeriva kiirusega välja. Saatsin myyjale tänukirja ja sulgesin myygikeskkonnas juhtumi.

Tegu on antiikse kompuuterkudumismasinaga. Hyvale lugejale teadmiseks, et ma kollektsioneerin igasugu ebatavalisi tööriistu. Mida ebatavalisem, seda parem. Millal laua kylge saan kruvida ja mustriagregaati proovida, ei tea, sest igapäevane s.tavedu, kohe sulab jää alt välja kevad ja siis tuleb yhekorraga kõik tööd ära teha. Abikaasa saadab vahest harva veidraid sõnumeid, nt eile õhtu lõpetuseks lubas tulla appi puid vedama, aga ega minu labidas sellest kergemaks ei muutu ja sõnumite vaatamine ei anna tuleval talvel sooja. Tal ei ole reaalsuse protsessimisega enam kõik korras ja sellise asja menetlemine saab olema pikk ja põnev. Paras sotsiaalne meelelahutus mulle, kelle igapäevane vaimutoit koosneb masinatest, mädapuidust, sademetest ja sõnnikust. Aga ma olen selleks valmistunud kogu oma elu.

Särav surm

Ma vähemalt proovisin.

Veel valgem surm

Pilvede kohal on alati päike ja see teeb pilvede all oleva koleduse heledaks ja säravaks. Minu paha tervis on köömes selle kõrval, et maanteedel lykkab torm rekkasid kraavi, kylavaheteedel tekivad tuisuvaaludesse kinni jäänud autokestest väikesed tropid ja koolilapsed peavad yhel või teisel põhjusel kilomeetreid rõvedas tuisus kooberdama. Aga see tuisk on mitu tooni valgem näiteks jaanuarituisust.

Hyva lugeja kurvastamiseks pildike meie nii lootusrikkalt alanud, aga tavapäraselt lõppenud aiatöödest. On olukordi, kus ei aita ei Nokia kummar ega tugev isiksus. Täna on selleks olukorraks lumesadu vasakult paremale, mitte ylalt alla, nagu peab.

P.s. korra aastas võib jälle mõelda Rosa Luxemburgile ja tema kaasaegsetele. Naiste, ee, eluea pikenemine ei tulnud nii kergelt, nagu meile meeldiks mõelda. Annaks Luxemburg, et 19. sajand jääks sinna, kus tema koht.

Valge surm

Mul ei ole praegu väga hea olla. Katsetused ravumitega tekitasid keres kaose, mida jätkub veel kauaks. Tagasihoidlikult öeldes, päris õudne ja rõve on. Aga kuna ma olen harjunud ennast igas olukorras ise lõbustama, siis on ka praeguses nõdras olekus tegevus võtta - pätikinnaste kudumine. Eelmisel nädalal tellisin enda lohutamiseks interneti seest mõned lõngad juurde ja kui terrvis jääbki pahaks, siis kudemist jätkub kauemaks. Kärutan puud tuppa - pool tundi kududa, syda rahuneb maha. Kruvin veevoolikuid ja filtrikanne, siis koon jälle natuke. Panen pesu yles, ja jälle koon, nii saab päris talutav. Aga saage käima tõmmata ei jõua, miski kamm on vereringes,  ja kudumine ei aita.

Paar päeva tagasi viskasin veranda katuselt tonni sulalund alla. Varsti tuleb seda korrata, sest uskumatult lumerohke kevad on, lund aga lausa langeb juurde ja juurde ...ja lumikellukeste kasvukohal lasub meetripaksune liustik. Kyttepuude tegemisest ei taha isegi mõelda, sest maastik on põlvini lume all ja ma vist ei jõua praegu ka palki tõsta. Lumelabidas on hakanud ka 20 kilo kaaluma. Aga tunnikese elusa päikesevalguse nimel olen praegu nõus kannatama paljutki!

P.s. nali naljaks, aga ma tunnen, et midagi on tõesti katki ja see jääbki niimoodi. Asjad saavad veel hullemaks minna, sest ma ei jõua enam gaasipedaali tallata. Siiani viskasin perega nalja, et sõitmine on viimane asi, millest ma loobun, siis oli see lihtsalt nali kauge, meisse mittepuutuva asja kohta. Homsest hakkan kodust kaugemal asuvaid asju, nt lapse rehateenuseid ära ytlema ja lastekaitsjaga uusi variante läbi rääkima, sest mai jaksa peale lõunat koos lapsega 37 km kaugusele sõita, 3 tundi kohapeal passida ja siis tagasi. Juba täna maakonnakeskuses suuremat last id-kaardi asju tegema sõidutada oli nagu päev otsa puid lõigata, koju jõudes valgusin autost välja nagu hapupiim. Arstidest on siinkandis yldiselt vähe kasu, läinud reede õhtul öeldi mulle maakonna EMOs, et kõik on korras, puhake ja võtke oma ravimeid, hoolimata sellest, et ma ei jaksanud ise sõita, seista ega käia. Kui ma hommikul ei ärka, kukub noorema lapse koolis ja rehateenustel käimine kokku ja vanemad lapsed saavad kaose ning juurviljastunud esivanema. Ma olen selleks kõvasti tööd teinud ja vaeva näinud ning peaauhind ongi kohe-kohe käes.

Sisutihe päevake

Hissand, ma jaksasin täna jälle natuke koristada. Meil ei olegi enam kogu köök mustade nõudega sisustatud ja bioloogiliselt ohtlikke asju leidub veel ainult pliidi ja kylmiku vahetus läheduses. See sai alguse sygisel, niimoodi enneolematus korras on köök olnud juba mitu nädalat ja tahaks väga loota, et see nähtus areneb ning omandab veel kultuursemaid dimensioone, sest ykskord ammu ma ju hakkasin, kraamisin ära iidse kultuurikihi, võtsin vanad elektrijuhtmed maha ja lihvisin osa seinu, enne, kui bioloogiline pomm mu sees plahvatas. Te ei taha teada, kuidas on elada roiskuva sisikonnaga, mitmekylgselt valutada ja aina rohkem ja rohkem paisuda ning paiste minna. Uau, ma jaksan nyyd isegi vajadusel iga päev moppe ja tolmumasinaid opereerida! Ja aknaid pesta! Vahepeal oli ju aeg, kus ma talumatust surmväsimusest jaksasin ainult lõunani yle olla, aga see õnnetu pool päeva kulus elutähtsamate asjade peale ära ja ylejäänud õhtupooliku ma lihtsalt lamasin, värisesin väsimusest ja jõllitasin lage või mängisin moblamänge, et vastikut enesetunnet tõrjuda. "Emme jälle pikutab, jah? Kas ta yldse kunagi midagi muud teeb ?" Kurja, päris mitu aastat ja tuhandeid tunde vajalike ning meeldivate tegemiste aega sai niimoodi lihtsalt maha värisetud.

Sel talvel proovin ma jälle joonistada ja koon mõnuga, kuigi käed on kanged. (Õmblustoas on praegu liiga kylm.) Vabalt laua taga istudes kududa kyll suudan veidi aega, aga õmblemise asendit hoida on juba raskem. Pillide mängimise osa on päris kurvavõitu, sest kanget kätt ja jäiku valutavad sõrmi ei saa enam kiiresti liikuma. Igasugu liigesevalud ja selgroo vigurid on suhkrust ja jahust loobumise tõttu kyll tagasihoidlikumad ja vähem teravad, aga kadunud pole need kuhugi, sest mu organism sööb iseennast mitmel viisil ja järelejätmatult. Aga vähemalt, kui ma oma bioomi baktereid ja seeni suhkru ja jahuga ei toida, annab see endahävitusprotsess mulle rohkem aega ja ma jõuan enne muumiaks muutumist veel mh pätikindaid kududa. Eelmisel nädalal juhtus ka selline naljakas lugu, et kuna mu senist väga asjalikku röimaravumit enam ei tehta, siis perearst kirjutas ägeda uue rohu. See uus töötab absoluutselt valesti, aga lisaboonusena lõhub sydame ära. Maitea nyyd, peaaegu terve karbitäis ilusaid tablette vedeleb, viisaka inimesena peaks ikka karbi korralikult tyhjaks sööma või midagi. Perearstile ma igatahes kavatsen selle ravumi kohta halvasti öelda.

Kraamin juba mitu nädalat yhte tuba, kus on yle 6 aasta elatud täiesti ilma koristamata. Inimene soovis oma tuba ja selle ta ka sai, minu asi oli korraldada kyte, elekter ja jooksvad remondimaterjalid... mis jäidki nurka vedelema ja lisa neile ma keeldusin ostmast. Loomulikult oleksin pidanud selle toa kohe ise ilusti ära remontima ja sisustama, muidugi oma kuludega, otse loomulikult ka pidevalt korralikult kraamima, aga mina, jutumärkides perenaine, ei tahtnud teise inimese rasket elu mõista, hoolida ja teda aidata. Mul oli vaja niisama kodus vedeleda, kohustusi mul ju pole, tee, mida ise tahad...

Sodihunnikud on olnud muljetavaldavad ja alkoholipudeleid leidsin mööbli vahelt mitu prygikotitäit. See näitab selle toa valdaja ja tema tuleviku kohta mõndagi... ja ma ei taha olla osa sellest tulevikust. Ma otse puhisen pahameelest, kui mõtlen kõigile aastakymnete jooksul kuuldud plaanidele, lubadustele ja ettepanekutele, millest töösse  ei läinud absoluutselt mitte ykski. Tavaliste igapäevatoimetuste tegematajätmiseks oli alati põhjust ja põiklemist jätkus kauaks. Vähesed ettevõetud asjad aga olid lohakalt tehtud ja poolikud... ma oleksin pidanud väiksemagi asja eest ette ja taha kiitma ja nädalate kaupa vahutama tublist ja töökast mehest, paraku hoolitses inimene ise selle eest, et ei olnud põhjust. Kurat, ma olin tegelikult VÄGA kannatlik. (Kui sul on tarvis oma tervise hinnaga ise hooldada, arendada ja ravida mitmekylgsete puuetega last, selle kõrvalt ka teistele tähelepanu ja abi jagada, sest muidu lähevad asjad hulluks, ja keegi teine seda ei tee, siis sa OLEDKI kannatlik. Sa upud vaikselt ja väljapääsmatult ja oled kannatlik isegi seal, kus ei tohiks, sest ka väikeseks revolutsiooniks on pauerit vähevõitu ja lähedalviibivad nõrgemad ei tohi kannatada saada, sa muudkui vastutad ja upud, vastutad ja upud.)

Sedasorti reaalsustajuga inimene suudab palju pahandust teha, aga ta suudab ka kõrvalseisjad tema probleemides ennast syydi tundma panna. Kena naeratus paraku võlub ja uimastab inimesi, nii et usutakse otse imeasju ja räägitakse iseendidki sinna sisse, nii minagi, me ikkagi olime mitu-mitu aastat rõõmsalt koos,  enne, kui asjad töötamast lakkasid. Ainult jutt jäi... Ja isegi viisakas reaalsuse meenutamine on kurjast, sellest on alati ainult pahandust tulnud, aga mitte asjade kordaajamist. Ma pean sellisest asjast puhkust saama, kiiresti. Kroonilise haigena sellise mylka sees supelda on juba piisavalt kurja teinud,  mõni asi on liiga kaugele läinud ja mul tuleb tõbisest loomast inimeseks saamise nimel kõvasti pingutada.

Pealkirjas vihjasin asjaolule, et õhtupoolikul Oli Vaja ette võtta pikem reis Regioonikeskusesse. Kylastasin mõnda vana tuttavat poodi ja kogu sõiduaja mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin. Kui sa oled sõidus, siis ei saa kodused asjad sind kergesti kätte, selline aeg iseendale on mulle hädavajalik. 5-tunnine sõit väikeste kauplusepausidega andis kalkulatsioonitulemuse, et nii see asi juba on, ma ei suuda midagi paremat välja mõelda, teha ei ole midagi, muid lahendusi ei ole.

Hyva lugeja tuju tõstmiseks kaunis vaade sellest kuusest, mille all ma elan. Kuuskede taga on kirsipuud. Ma ei ole suutnud platsi lagedaks teha ja mingit uut korralikku hekki asemele panna,  sest vanadel kooslustel on oma võlu. Näksin veidikaupa ja siia-sinna istutan asemele ja juurde ka, et mõnus tormivari ja soojatasku alati olemas oleks. Kuusepuud usaldan ma iga kell, inimestega paraku pole mõtet isegi katsetada. (Trolliirvega vasakule ära.)

Tglt

Eilane postitus oli vähemalt 1 asja poolest puhas vale... Kui siinkandis yldse midagi õhulist keerutab, siis on see rõve tuisk ja mitmendat päeva kestev lumeuputus, nii et isegi kõrgetest Nokia kummaritest kipub see ...aine sisse ronima. Ma viskasin oma tohutust laiskusest sae kööginurka maha, veomasinatest on lumehunniku alt paista ainult palgikäru yks tagumine kastihaar, lumelabidad on kõik viledaks nyhitud, lumehunnikud kasvavad kõigest hoolimata. Aga mina tegelen kuratteabmillega.

Hyva lugeja jaoks väike kaader eelmisel suvel alustatud kuratteabmilledest, mis ootamatult vara, novembri keskel alanud talve tõttu, said ootamatult palju tähelepanu ja mänguaega.

P.s. palve hyvadele lugejatele - ärge muretsege minu pärast,  vaid rõõmustage. Mul on tõesti palju kergem, kui ei pea enam viisakalt oma isiku kohta käivat lakkamatut ja kõikvõimalikel viisidel väljendet põlgust taluma. Ja nn meeste tööd teen ma juba pikad aastad ise ära, saladuskatte all võin teile reeta intiimse detaili - tegelikult kasutatakse nt mutrivõtme juures oma käsi ja aju!

Kevadtuuli keerutab

Kõik teavad, et ma olen kuri ja nõudlik, aga seeeest ylekohtune inimene, näen ainult oma vajadusi ja kogu jutt käib teemal mina-mina-mina. Rasket palgatööd teha ma ei viitsi, lapsi kasvatada ka ei oska, majapidamine on lausa kohutav ja elamiskõlbmatu. Kedagi ei huvita, mida kõike ma kokku keerata oskan, niikuinii ei tule sellest midagi välja. Sõbrannasid ja sugulasi sellisel inimesel muidugi ei ole. Ja aasta alguses ostis mu abikaas endale Maakonnakeskusesse tagasihoidliku korteri ja läkski rõõmsalt sinna elama. Meil käib ta yle nädala, kui midagi tarvis on, muul ajal on vaikus.

Kui nyyd päris aus olla, siis mul ei ole absoluutselt kahju. Me elasime viimased kymmekond aastat ikka väga erinevates reaalsustes. Minu oma talle ei sobinud, tema oma ma jälestan. Seega ma arvan, et meil kõigil on nyyd puhtam, kuivem ja muretum tunne. Jäänud on veel mõned juriidilised peensused, siis saan pyhenduda täiesti omaette elamise askeetlikule kunstile. Kõik on selge, lihtne ja paigas.

Ma räägin, gluteenist loobumine aitab organismil paraneda ja puhastuda.

Aga talvest on kõrini.

Ruubõn ja Nele,

tulkõ syymä!

(See ei ole kokaplogi. Lihtsalt hyva lugeja peab saama valgustatud, et millest ma ometi elan ja kas tavalisel inimesel on ka toitumise muutmisest kasu või jaa.)

Aga Ruubõn ja Nele ei saa enam nisust, rukkist, kaerast ega odrast tehtud asjakesi näost sisse ajada. Imä on lugenud internetist tsöliaakiat kirjeldavat kirjandust (kliinikum.ee ja eritoitumine.ee) ja teab, et ka tema lastel ei tasu nuudleid närida. Kleepvalgutalumatus on geneetiliselt päritav, varjatult kulgev ja ebaselgeid tundemärke andev autoimmuunhaigus ja on ainult aja kysimus, millal ning kui kiiresti inimese või tema lapse elundid sisuliselt hävivad. Yks selle alaliike on nisuvalgutalumatus, mis on palju rohkem levinud ja varjatuma ning kergema kuluga, aga pika aja jooksul teeb inimesele ikkagi palju kurja. Seega, asjast teada saades tuleb tegutseda kohe, nagu siinmajas nyyd kombeks. Kui see asi selgus, siis alustuseks läks Lõunapoolusele kaks suurt kotitäit nisust, rukkist, kaerast ja odrast kuivaineid, kaasa arvatud nuudlid, oh vaesed Ruubõn ja Nele kyll. Imä hakkas päevapealt toiduainete ja pooltoodete pakenditelt lugema, mis sinna siis tegelikult sisse on pandud, ja osutus, et päris paljud kastmed - majonees ja sojakaste, eksole, vorstid, kotletilaadsed (paneeritud riivsaiaga!) ja isegi mittenisust jahusegud sisaldavad kas nisu või nisujahu järel tootmisliinil ristsaastunud jahusid ja tärklisi, osadel tootjatel on pakendil gluteenihoiatus. Kuna nisujahust makaronide ja saiatoodete söömisest oli meie peres varemgi terviseprobleeme tekkinud ja neid ma valmistasin niigi harva, pärmil kergitatud leib ja sai tekitavad lastel siiani nahaprobleeme, nii et massiivne võileivasöömine lihtsalt mugavusest oli ka viimasel ajal piiratud, siis ei olnud gluteenivabale kokkamisele yleminek raske ega keeruline - allesjäänud ained nagu juurikad, liha ja hakkliha, piim ja juust, kaunviljad, teraviljadest riis, tatar ja mais mitmel kujul olid mulle vanad tuttavad ja elu pliidi ääres ei muutunud palju. Pihve, kotlette ja vorste teen kyll mõnikord pidulikumas olukorras lastele, aga ma ise ei tunne neist absoluutselt puudust.

Mõni hyva lugeja kahtlemata teatab nyyd, et aga gluteenivaba toitumine on ju kallis. Ei, ei ole. Mugavustoidud on kallid, nt gluteenivaba leib, gluteenivabad kaerahelbed, kypsised-vahvlid ja muud spetsiaalsed valmistatud tervisetooted, kahtlemata ka eksootilised teiselt poolt maakera toodavad teraviljad ja seemned, aga leib-sai, makaronid, pihvid, vorstilised, kohukesed jms tööstuslikult toodetud valmistooted ei ole inimese ellujäämiseks asendamatud ning otse toorainetest kokkama harjunud inimese jaoks ei muutu kleepvalguga teravilju ära jättes eriti midagi ja see tõesti ei ole nii palju kallim, et peab hakkama eluvajalikke kulusid kokku tõmbama. Tõsi kyll, ebamugavam on, sest kohesöödavad valmistoidud kaovad ja tuleb rohkem lõikuma ning keetma-kypsetama hakata. Ja suuremaid koguseid, et vajadusel oleks midagi soojendada, võileivandust ju enam pole. Ma hakkasin muidugi toidulaua mitmekylgsuse huvides otsima erinevaid riisisorte ja riisi- ning oanuudleid, ja lastele see aasiapärane toit otse loomulikult meeldib. Mõnikord trehvab maisijahust pastatoodete otsa, ja mul on isiklik syymerõõm e guilty pleasure - hernehelbed, mida ma kasutan kiirtoiduna või näsin koguni kuivalt, sest hernehelves on krõmpsuv, õrn ja magus. Yhest kyljest, ostan kyll veidi kallimaid eksootilisi nuudleid jms, aga teisest kyljest ei kuluta enam kyllalt kallitele valmistoodetele nagu igasugu kotletilaadsed, majonees jms, majoneesi asemel hapukoore kasutamine on maitseasi, aga võimalik. Kohesöödavate kotletiliste ja viinerilaadsete peale kulub suurte koolilastega peres md päris palju raha, eksole. Kartul ja sõbrad mitmel eri moel jätkavad, nagu ennegi, ja ettesattuvatest värvilistest köögiviljadest salatid ning pajaroad samuti. Kooke, kypsiseid jms ma ei armasta juba ammu kypsetada, sest olles majapidamise ema, isa, bussijuht, varustaja, torumees, tehnikaylem, metsamees, perenaine, koristaja, korstnapyhkija ja muidumees, leian, et maiustustega plätserdamine on kyll see viimane asi, millega ma oma niigi surmväsimust täis õhtuid sisustama pean. Aga miskipärast ma ei tunne, et oleks millestki koledasti ilma jäänud. Lastele pole kypsiste tegemine keelatud, aga nemad ei taha samuti sellega eriti tegelda. Järelikult sobib, järelikult on kõik hästi.

Kindlasti läks mul midagi asjalikku ja väga tähtsat meelest ära, aga aeg on puid kärutama minna, meil on talv siiski lõppude lõpuks. Päike paistab ja soojendab ja seda kallist kytust ei tohi manustamata jätta.

Polaarekspeditsioon

Mammil Läti piiri ääres sai proviant otsa. Kuna oodata on põnevaid ilmaolusid, otsustasin varustusretke Lõunapoolusele täna ära teha. Kõigepealt kaevasin auto koduste hangede alt välja, möödaminnes käisin oma tee peal asuvatelt kaupmeestelt kraami ostmas ja viimasel kilomeetril kaevasin veel korra autot välja, lõpuotsa yletas meie Goblin jala, proviandi kalleimad osad käe otsas. Hyvale lugejale imetlemiseks pildikesi avastusreisi algus- ja lõpppunktist.

Aga kodus õitsvad ristikkaktused.

Kylma syda lõhki

Mu elus läks just mööda kyynlapäev nr 49. Ma ise nii vana ei ole, sellise numbriga aasta saab täidetud detsembris. Kuidagi äkki ja liiga palju on neid aastaid saanud koos kõigi kyynlapäevadega. Kuidagi väga ootamatult on ähmasest teadmisest, et kõik tore on alles ees, saanud tokumentidega ja meditsiiniliseltki kinnitatud asjaolu, et kõik on juba läbi ja tegelt ei olnudki tore.

Ja arvestades, kuidas see kõik, ehk siis mina, alguse sai, kuidas see kõik edasi loksus, kuni tänaseni välja, tuleb ainult imestada, kuidas mul nii hästi on läinud. Ma olen elus, johhaidii!

Aga Sellest Kõigest on kallal selline väsimus, vihasegune tydimus ja kurb lõplikkustunne, et yhtegi asja ei taha kätte võtta. See oleks nagu depressioon, aga. Aga.

Olen pool aastat suhteliselt kleepvalguvaba elu elanud, kogu keha ja vaim on muutuma hakanud, ja võin järeldada - ei, depressiivne kodanik ma (praegu) kindlasti ei ole. Depressioon oli mu elukeskkondades toimuvate ohtrate jamatiste tagajärg ja kuna ykski hulluarst (kelle kunstidega ma tutvusin vist alles 20 v 21 aasta vanuses)  ei suvatsenud iial uurida, mis selle "masenduse" taga tegelikult oli, siis oli kõigist ravumitest kasu vähene ning yhekylgne, algus jäi lyhidaks,  väikelaste ajastul ei vajanud ma neid yldsegi päris mitu aastat, aga siis lapsed said suureks ja elu läks jälle, noh, normaalseks tagasi, aga mitte nii normaalseks, kui lapsepõlves, tähelepanuta jäänud keha hakkas jukerdama ja läinud suve lõpus hakkasid hulluravumid koos valuvaigistiga mulle juba päris kurja tegema. Muuhulgas selgus, et kleepvalk tuleb maha jätta ja selle otsuse järel hakkas olemine huvitavalt kergemaks minema. Ikka sellesama suve lõpus lõpetasin hommikuse AD võtmise (räiged koosmõjud, mitte lihtsalt idee "äkki saab ilma hakkama") ja mul EI tekkinudki sellist sygavat ja kõikematvat zombistavat depressiooni, nagu lapsena ja nooruses mu igapäevaelu põhielement oli. Osutus, et ma olen ilma gluteeni ja AD kokteilita hoopis samasugune maniakaalne hypik nagu mu noorim laps ja viimased mõned nädalad jõuan ma isegi õhtuni yleval olla, kohutava surmväsimuse algus, mis mu päeva viimased 4-5 aastat lõuna ajal lõpetas, liikus kella 2 pealt 3le, siis 4, siis 5ni ...ja praegu jaksan ma vajadusel 6ni, olgu et jupikaupa teha nädalate ja kuude jooksul tegemata või pooleli jäänud asju. Endalgi on imelik ja nyyd ootan põnevusega uut enneolematut kevadet. Samas, metsik rõõm ja jõud pikalt ringi joosta ei ole mulle võõrad, lapsepõlves ikka olid yksikud hetked, kus oht oli unustatud ja imelikult rõõmus, ilus ja kerge oli olla ning ringi joosta. Vaat see kaevub ja koorub välja täiesti ootamatutel hetkedel, need laastud on õhukesed, aga põnevad.

1 asi on siiski väga keskpärasesti. Juba Puhja vallas elades osutus järjest rohkem ja rohkem, kõigist juttudest ja lubadustest hoolimata, et kogu majapidamise ja pere kõik asjad on yksinda minu korraldada ja vastutada, ja ööpäevade kaupa pidevalt karjuva noorima lapse ja pidevalt lärmavate pättnaabrite tõttu läks mu pea unevõlast ja stressist nii katki, et ma kaotasin võime asju korras hoida. Jah, mul on ka olnud puhtad põrandad ja asjad sahtlites, ajal, kui mul juba oli elu, aga mitte veel selline, ja mulle meeldis, et igal asjal on oma koht. Vahepealsetel väga hulludel aastatel jõudis see võime täiesti rikkesse minna, aga nyyd hakkab osakesi sellest tagasi tulema. Korrastatud asjadest on md mäluprobleemide juures palju abi, "ärapandud" asju olen ma võimeline täiesti ära unustama. Aga ma ei mäleta, kuidas täpselt oli asju korrastada, milline oli vajadus elada remonditud, soojas toas, kuidas oli enda eest hoolitseda,  mu elus oli seda olnud ju väga vähe. Ma md magan maja kõige kylmemas nurgas, et perel ja kallimal majakraamil oleks soojemad asemed, ja minu jaoks see on absoluutselt ainus õige elukorraldus. Ma suudan igapäevaselt teatud põhiasjad ära teha, teatud asjad jäävad ka alati pooleli, aga väga olulistes muudes asjades on suured augud sees. Ma tean, et olen neid asju tahtnud, teinud ja suutnud, aga kuidas, vaat ei mäleta.

Ka seda ma ei mäleta, mis tunne oli olla vajatud, armastatud ja muu siuke. See-eest tean täpselt, mis tunne on olla põlatud, vihatud ja jälestatud. Sellega ma alustasin oma soovimatut elu, siis olin yksildane hull koolilaps ja siis noor poolpime pooletoobine antisotsiaal, keda kuskil ei oodatud. Siis olid mõned ilusad syndmused ka, aga neid väga kauaks ei jätkunud, sest ma polnud seda väärt, siis läks elu, noh, normaalsetele rööbastele tagasi. Aga need ilusad hetked said vägevaks kytteks kogu eluks. Ja ma veeren kuni lõppjaamani sellelsamal kyttel, aga sellelsamal rajal, see on viimase kyynlapäeva seisuga kindel. 

Ma olen 24/7/365 kaitseseisundis, magan alati täismundris, jälgin, et taganemistee oleks vaba, et käeulatuses oleks nn muu relvana kasutatav ese, ma ei kanna kleite ega eksponeeri synnipärast sugu muudel viisidel, sest see on kas kasutu või ohtlik, ka elementaarne, et ei jaga oma mõtteid kui nõrkusi, mida väga pikka aega mitmekesiselt mõnitada saab, ja kas ma mainisin, et tunded pole SELLISELE yldse lubatud? Raskem on olnud sellega, et mitte ykski lause ega jutt ei pea paika, info on tegelikult lihtsalt eksitav hämamine. Tean kyll, aga millalgi ammu omandatud harjumus "täiskasvanud inimene vastutab oma sõnade eest ja peab kokkuleppeid" on teatud olukordades väga suur segadusetekitaja. 

Ma ei istu iial seljaga ukse poole, ei laena enam oma riistu ja alati peab kodus kohapeal olema vähemalt 2 sõiduvalmis masinat. Ja elu on näidanud, et see kõik on ennast õigustanud, ma olen täiesti kindel, et õigustab veel. Aga alati võib põnevaid ja erutavaid yllatusi oodata. Niikaua unistagem elust keset pehmeid värvikaid vaipu koos parimate hõimlaste ja sõpradega, ja et meie käed ei hakkaks jämedat puud langetades iial valel hetkel valutama, unistagem elust nagu sellel pildil.

Tegia

Lobisesin yhes plogis kuntstidest ja joonistamisest.  Kedagi huvitab, siis mul on väga tuim ja kramplik käsi, aga seeeest väriseb see koledasti. Tulemuseks on isikupäraselt nõmedad meditatsioonipildid. Ma ei lase ennast sellest mdg häirida, lasen aga tindi lainetama.

Rahutu

Kell on veerand 3 öösel. Minu jaoks päris hilja... Eeter on myra täis. Kõrvus vilistab, sisiseb ja heliseb tiibeti laulvaid kausse, peas jookseb nimekiri tegemata töödest ja rõõmsast ootusest homse päeva suhtes. Mu õhtud on alati rõõmsad, aga omamoodi halvatud, sest ravumid. Keha on juba puhkerežiimis, aga aju on nii rahul ja rõõmus, kui ta veel olla saab. Ja vastupidiselt spetsialistide ootustele ma ei maga, vaid kuulan kõrvus vilistavad raadiojaamu ja vaatan vaimusilmas kordamööda mitmeid erineval moel poolikuid, peaaegu lõpetatud ja napilt alustatud töid, selle asemel, et viisakalt ravile alluda ja tududa. Kyll magaks, aga see raadjo.

Head inimesed on siin ja seal lahkelt jaganud erinevaid aktiivsus- ja tähelepanuhäireid avastada aitavaid teste ja kirjeldusi. Kui kedagi huvitab, siis ma skoorisin maksimumpunktid. See tähendab, et peaks nagu abi või ravi otsima, aga tänase teadmise juures ytlen, et mulle pole seda enam vaja. Ma olen oma elu juba ära elanud ja meie regioonis niigi kättesaamatute spetsialistide tagaajamine on kõigile osapooltele mõttetu lisakulu - kurat võtaks, leidke ometi lastelegi neid spetsialiste, mul on oma puudega lapse asjus seetõttu terve rida asjaajamistraumasid, aitab neistki. Mina olen kogu elu, tegelikult synnist saadik, ilma igasuguse toeta, väljaspool yhiskonda vingerdades, pidanud sellega hakkama saama, minu vanuses tekitab igasugune "abi" ja "tugi" ainult segadust ja praegu on tähtis ainult see, et saaks ilma suuremate seiklusteta õhtale. Päeva, aasta, elu. Ainus asi, mis mind on reaalselt aidanud, on Selle Majaga kohtumine - ma saan lõpuks ometi elada ilma vajaduseta peidus olla ja surmahirmuta, ja teadmisega, et see siin on Minu Koht ja keegi ei tule niisama siia seadusi tegema või vale näokuju pärast mitmekylgselt ja leidlikult karistama. Muidugi ei saa eelnevat elu unustada ja mälust kustutada, aga pikad vahemaad ja palju aastaid tõesti on kerge ravitoimega. Ja raviv on ka synnist saadik kaasas käinud teadmine, et mida iganes ma ka ei tee, see ei kõlba kuskile, ja vaenulikele kodanikele meele järgi olemise katsed on mõttetu pingutus. Parem on Neist võimalikult kaugel olla ja mitte nende tujudest sõltuda. Ja nad ongi kaugel, ma hoolitsen selle eest. Ainus inimene, kellele ma siinkandis meele järele pean olema ja jumala eest, mitte ennast lõdvaks laskma, olen ma ise, sest sellest oleneb, kas meil on kapis soola, tuba soe ja rattad all. Loomulikult on mul põhjust sygavalt rahulolematu olla, aga siis pean jõuga meenutama oma veteranistaatust ja võimalusel  majapidamisest mõne oma noorema koopia yles otsima. Hämmastaval kombel nad mõnikord isegi saavad aru, mis ma neile räägin. Hämmastav on ka see, et nad tegutsevad autonoomselt, mõistuspäraselt ja liigiomaselt, ja eriti hämmastav - nad ei ole vaenulikud ja ohtlikud nagu ylejäänud inimkond. Muidugi nad puutuvad inimkonnaga kokku, see õpetab neile omi systeeme ja on ainult aja kysimus, millal lugupeetud esivanem mõttetuks inimvaremeks tunnistatakse ja mis kõik siis edasi saab. Ärge kysige, ma tõesti ei tea. Aga ma tean, mis saab homme - on pyhapäev, ma ei lähe kodust välja, vaid varitsen pingsalt, millal minu tuumakytte allikas pilvede tagant välja paista suvatseb, selle käigus kärutan puid, koon pätikindaid, hooldan veevärki, toidan, pesen ja kasin neid, kes sellega ise hakkama ei saa, ja õhtul, kui peaksin korralikult raviskeemi järgi magama, kuulan vilistavat pearaadjot ja protsessin peaarvutiga, mis programme normaalselt lahti ja kinni ei hoia.

Hyva lugeja rõõmuks ilus suitsune keskpäevapilt jaanuari keskkohast, kus sygavalt armastatud ja oodatud pääväkene veel väga kõrgelt lennata ei viitsi. Vähe kyll, aga asi seegi.

Lämmi

 Täna nägin ma märtsikuud.

Tean-tean, talve on veel 2 kuud, seesama märts on ka alati kylm ja poolvedelate sademetega, aga täna oli see ilusam märtsihetk. Kes on tundnud esimesi kevade lõhnu, sooje tuuleiile ja kollasekirjut valgust, see ilmselt teab, millest ma räägin. Pluss ähmane mõnus lootusetunne. Õues on loomulikult nilbe ja porine, inimesekõrgustest lumehunnikutest on järgi jäänud räpased jääkuhjatised, aga see osooni ja lootuse lõhn. Paar lollakat linnukest kevadelaulu harjutamas. On ju kevad, kuigi juriidiliselt alles talve keskpaik. Mu kaelaaju siiski ei lase ennast petta, ta elab oma elu, ju tahab sooja yrgmere sisse tagasi, ning protestiks valutab ja teeb muid kurje vigureid.

Olenemata sellest, kas ma olen haige, surmväsinud või kaubareisil, tuleb tegelda kyttepuude, majaliste toitmise ja muu pesuga. Mitmendat põlve tähelepanuhälvikuna suudan kyll vajadusel korralikult multitaskida, aga jõudlus on juba nii kuradi väike, nii et absoluutselt kõik kohad on poolikuid prodzhekte täis. Jaa, jaa, ma peaksin ennast maapõhja häbenema, korralikud inimesed minuga ei sõbrusta ja nii edasi, aga see on ainult suurepärane - kui pole kedagi, kes sulle su väidetavaid nõrkusi nina alla hõõrub, saad vähema energiakuluga keskenduda oma reaalsetele tugevustele. Mitte et neid palju oleks, aga ellujäämiseks täiesti piisab ja jääb yle isegi igasugu lollustega tegelemiseks. (Mul elavad peas bändid, aga vahelduva eduga kipuvad sinna ka erinevate materjalidega töötavad kunstnikud. Loomulikult lasen ma neid vahepeal välja, aga ainult koduseinte vahel, sest Yhiskondlikud Rollid ei näe sihukeste karakterite olemasolu ette mujal kui ainult koduseinte vahel või kinnises asutuses. Mul ONGI kinnine asutus, muide. Sellest on juttu mu lauluraamatus.) 

Pereliikmed teevad asju, mis mind mõnevõrra häirivad ja kurnavad, ning on oma tegemistes kindlad ja omamoodi. Kurat, kui ma tõesti oleksin Inimestele Meeldimisest Ja Nende Väljaytlemistest sõltuv, siis peaksin ennast selle peale ära tapma või midagi, aga maisaa. Sest nii palju poolikuid asju on oma tööjärge ootamas, mõni on yldse alustamata, aga tegemata seda jätta ei saa, no ei saa, noh, sest mudeliideed ja vahendid ootavad. Ma PEAN. Mul ei ole aega nurka kägarasse tõmbuda ja õudseid mõtteid mõelda, sest keha ajab iseenesest jalad alla ja läheb puid kärutama, pesuga mängima, elukaid toitma, kangaid jupeks lõikama, sokitoorikuid kuduma, mädapuitu ja kive yhest hunnikust teise tõstma. Depressioon leierdab omaette, aga lihasmälu on hästi treenitud ja töötab omaette. Pidev painav rahutus ja peaarvutis 20 lahtist programmi jooksutavad ennast mõnigi kord kokku ja näha on, et see arvuti on juba kyllaltki vana ja hakkab kulumise märke näitama. See HÄIRIB mind, alati, 24/7/365. Sellest tundest ei saa kuidagi lahti ja see voolab mõõdutundetult ka siin jutu sees. Mul oleks lisaenergiaallikat vaja, näiteks päikest, see annab seletamatul moel jõudu teha asju, mida pole pikka aega kätte võtta tahtnud. Aga meenutagem, et on talve keskpaik ja päike ei pea praegu 16 tundi päevas töötama. No käis mind kyll korraks vaatamas, aga läks ära jälle.

Jälle humoorilainel

 Nii, nagu hyva lugeja tabavalt soovitas, ehk puhata, nii ma otsekohe ka tegin, ehk asusingi elu veidrustest puhkama. Aga mitte niisama lihtsalt, vaid proffessionaalselt. Lihtne lasteaia tasemel tatitõbi seljatatud, asusin oma päevi sisustama peen covidihaige olemisega. Ma ei saa selles lapsi syydistada - kui sulle on veerand sajandit lasteasutuste biolaboritest igasugu tatiõudusi koju toodud, siis sa harjud ja ei vaidle enam saatusele vasta. Aga see käesolev on juba vintskem kraam - nädal juba puhatud, algul väga valusad ja justkui makroflexi täis kõri- ja ninatorud on kyll lahti läinud, pea ja muud jäsemed ka enam väga ei valuta tänu autoimmuuniku retseptiravumile, aga valusad kõik ikkagi, kaela ei saa yldse keerata, aju voolab nina kaudu välja ja hääl on nagu teenelisel metalbändilauljal. Esimene puhkepäev oligi väga rõve, kytsin ja kygelesin, kokkasin ja toitsin, õues ei asjatanud. Teine päev enam ei viitsind puhata, tegin hommikul, puhkepäevast värskena, ikka veevärgi- ja õueasjad ära. 14 kraadi kylma ei ole kole, kui sul on lammavillast kamps ja tormijope. Haigemaks ma sellest ei jäänudki. Kolmas päev oli veidi kerevalusam, tuli pikemalt puhata. Mingi hetk paistis päike ja auto päält sulas jää. Siis tulid 5. ja 6. päev. Taruvaigu-saialilletinktuuriprits pakub kyll moraalset tuge ja gurmee-elamust, aga reaalset abi SELLE vastu ei pakugi.

Nägin vahepeal unes vana (ää, ee, isa) matust, läksin etteteatamata sugulaste manu, lõin ukse lahti, ruum nagu mu lapsepõlve raamatukogu tuba, Et Ma Vähemalt Vaatan, aga kirstus lamas väga noor ja sile vana, ta naeratas ja puudutas mu kätt oma kylma käega. Ma mõtsin, et sugulased peavad nyyd sellega edasi tegelema, ja ärkasin yles. (Töösseläinud reaalsuses lasime ta kremeerida, vanad sugulased tekitasid asjades segaduse ja sõimu, eelkokkuleppeid ei peetud, ja ma keeldusin asjast edaspidi osa võtmast ilma riigiametniku juuresolekuta). Kaelaluu valutas, käsi oli surnud ja VÄGA kylm. Ei olnud keegi muinasjuttude maailmast mind kylastanud, miski kaelaluuketas on katki ja sellel on ebameeldivad tagajärjed. Ma mõtsin veel, et kui on tehtud asju, millel on koledad kaugeleulatuvad tagajärjed, siis koledate tagajärgedega elavale inimesele andeksandmist ja unustamist peale asuruda on ylim nahhaalsus - tehke korda, mis katki tegite, siis saate andeks. Sest te ei tea, millest räägite, teil on oma reaalsus ja sellest ei ole mulle mitte mingit tolku, ma olen pidanud väga väikesest peale oma deemonid ja puuded yksi menetlema ja teen seda ka edaspidi, ja mina ytlen, kuidas neid menetleda, sest see on MINU ainus elu ja reaalsus.

Okei, puhkuse juurde tagasi. Puhkuse ajal inimesed kindlasti koovad. Ma leidsin riiulist suve lõpus varrastele võetud pätikindad ja lõbutsen nendega õhtuti, iga õhtu paar mustrikorda. Yleeilsest jõuan jälle natukesekaupa kudumismasinat tõugata. Mul on mitu antiikset, iidset ja muidu vana kudumismasinat, millega töötamine on nagu keset kaost mõlaga täheparvi kokku lykata - mehhanismid käivad raskelt, kogu keharaskusega tõukad, ja kootud ridadel tuleb pidevalt kullipilguga vigu otsida ja silmi korjata, sest tglt on need masinad loodud peenemast lõngast moodsate sviitrite, pulloveride ja pallonite kudumiseks. Viimatine tugevaim elamus mdg on Roosa Passapi e kaheplaadilise masina kelkude otsimine ja leidmine, sellel erialaste vandesõnade abil pealt kymmekonna tööproovi tegemine ja sellest omakorda 2 paari sokkide vormistamine, ylejäänuid hakkasin otsast yles harutama ja uute seadetega ymber kuduma. Maitea, aastate jooksul ostetud, aga nõrkeva kere tõttu kudumata jäänud lõngade ...virn on nii suur, et tglt peaksin sokkidelt juba kogu keha katva villase kombeka mudelite juurde edasi liikuma. Aga sõltumatud shveitsi teadlased on teinud sellise masina, mille juhtseadmete seadete kombinatsioone on nii palju, et erinevate omadustega lõngadest proovisokkide tegemist jätkub veel kauaks ja ma saan sadu märkmepabereid  täis kirjutada. Mis teha, kui tekstimälu 0 (vaata eelmist lõiku, eksole) ja iga kuradi asi tuleb tokumenti panna. Enne covidi-puhkusele asumist panin proovitöö jaoks veel yhe kena jaapanlase kokku, samuti 2-plaadilise, aga seda ma jämedate sokilõngadega lõhkuda ei taha, see jääb peenema ylekere-kombeka kudumiseks. 

Praegu aga on hommik, kaelaluu valutab, imen kohvi ja kirjutan lorilaule.

Niimoodi.