31 mai 2023
Peolooma uus tuba
25 mai 2023
Sulakuld
20 mai 2023
Ole alandlik Looja töö vasta
12 mai 2023
Suvejuttu
07 mai 2023
Kokandusminutid
01 mai 2023
30 aprill 2023
Retro ja perspektiiv
27 aprill 2023
Logelemisteraapia jutuke
20 aprill 2023
Jaapani asi
18 aprill 2023
Kolisin välja
14 aprill 2023
Sensatsioon!!!
Segased lugud
09 aprill 2023
Ettevaatlikult kevadest
05 aprill 2023
Ei taha kuidagi lõpetada
27 märts 2023
Imeasja imestamine
Lisaks massinate muru sisse uputamisele tehakse meie majas aeg-ajalt ka teste. Näiteks selliseid, mis näitavad, et kas sa tunned kapsa kõiki kehaosi või eristad lineaarvõrrandit liiklusmärgist, või oskad kirjeldada oma aktiivsus- ja tähelepanuhäire määra. Mul õnnestus pärast pikki aastaid kõikvõimalike spetsialistidega maniakaalset vaidlemist nyyd ykspäev rääkida psyhhiaatriga Pea Asjast uue nurga alt ning miskipärast saada täitmiseks kysimustik. Oleme aus, doktor rabas mind oma kiiruse ja uudsete seisukohtadega.
Ff, ma täitsin seda testi mingi 4 tundi. Ei olnud yldse meeldiv kirjutamine, sest kõrvuti tuli täita nii täiskasvanuaja kui lapsepõlve kohta. Ma sain põmst kõigi osade kõigi kysimuste kõigi vastuste kohta märke teha e "jah" vastata. Aga edasi? Kui psyhhiaater oli vastuvõtul öelnud, et me katsume teid aidata, siis kukkus mul karp lahti ja suurest ehmatusest oskasin öelda ainult seda, et tänan, aga minu elu on suht elatud juba ja ideed asjade parandamiseks on otsas.
25 märts 2023
Lume sula
18 märts 2023
Kliimasõimu
16 märts 2023
Masinad vs loodus
13 märts 2023
08 märts 2023
Veel valgem surm
07 märts 2023
Valge surm
28 veebruar 2023
Sisutihe päevake
26 veebruar 2023
Tglt
24 veebruar 2023
Kevadtuuli keerutab
22 veebruar 2023
Ruubõn ja Nele,
tulkõ syymä!
(See ei ole kokaplogi. Lihtsalt hyva lugeja peab saama valgustatud, et millest ma ometi elan ja kas tavalisel inimesel on ka toitumise muutmisest kasu või jaa.)
Aga Ruubõn ja Nele ei saa enam nisust, rukkist, kaerast ega odrast tehtud asjakesi näost sisse ajada. Imä on lugenud internetist tsöliaakiat kirjeldavat kirjandust (kliinikum.ee ja eritoitumine.ee) ja teab, et ka tema lastel ei tasu nuudleid närida. Kleepvalgutalumatus on geneetiliselt päritav, varjatult kulgev ja ebaselgeid tundemärke andev autoimmuunhaigus ja on ainult aja kysimus, millal ning kui kiiresti inimese või tema lapse elundid sisuliselt hävivad. Yks selle alaliike on nisuvalgutalumatus, mis on palju rohkem levinud ja varjatuma ning kergema kuluga, aga pika aja jooksul teeb inimesele ikkagi palju kurja. Seega, asjast teada saades tuleb tegutseda kohe, nagu siinmajas nyyd kombeks. Kui see asi selgus, siis alustuseks läks Lõunapoolusele kaks suurt kotitäit nisust, rukkist, kaerast ja odrast kuivaineid, kaasa arvatud nuudlid, oh vaesed Ruubõn ja Nele kyll. Imä hakkas päevapealt toiduainete ja pooltoodete pakenditelt lugema, mis sinna siis tegelikult sisse on pandud, ja osutus, et päris paljud kastmed - majonees ja sojakaste, eksole, vorstid, kotletilaadsed (paneeritud riivsaiaga!) ja isegi mittenisust jahusegud sisaldavad kas nisu või nisujahu järel tootmisliinil ristsaastunud jahusid ja tärklisi, osadel tootjatel on pakendil gluteenihoiatus. Kuna nisujahust makaronide ja saiatoodete söömisest oli meie peres varemgi terviseprobleeme tekkinud ja neid ma valmistasin niigi harva, pärmil kergitatud leib ja sai tekitavad lastel siiani nahaprobleeme, nii et massiivne võileivasöömine lihtsalt mugavusest oli ka viimasel ajal piiratud, siis ei olnud gluteenivabale kokkamisele yleminek raske ega keeruline - allesjäänud ained nagu juurikad, liha ja hakkliha, piim ja juust, kaunviljad, teraviljadest riis, tatar ja mais mitmel kujul olid mulle vanad tuttavad ja elu pliidi ääres ei muutunud palju. Pihve, kotlette ja vorste teen kyll mõnikord pidulikumas olukorras lastele, aga ma ise ei tunne neist absoluutselt puudust.
Mõni hyva lugeja kahtlemata teatab nyyd, et aga gluteenivaba toitumine on ju kallis. Ei, ei ole. Mugavustoidud on kallid, nt gluteenivaba leib, gluteenivabad kaerahelbed, kypsised-vahvlid ja muud spetsiaalsed valmistatud tervisetooted, kahtlemata ka eksootilised teiselt poolt maakera toodavad teraviljad ja seemned, aga leib-sai, makaronid, pihvid, vorstilised, kohukesed jms tööstuslikult toodetud valmistooted ei ole inimese ellujäämiseks asendamatud ning otse toorainetest kokkama harjunud inimese jaoks ei muutu kleepvalguga teravilju ära jättes eriti midagi ja see tõesti ei ole nii palju kallim, et peab hakkama eluvajalikke kulusid kokku tõmbama. Tõsi kyll, ebamugavam on, sest kohesöödavad valmistoidud kaovad ja tuleb rohkem lõikuma ning keetma-kypsetama hakata. Ja suuremaid koguseid, et vajadusel oleks midagi soojendada, võileivandust ju enam pole. Ma hakkasin muidugi toidulaua mitmekylgsuse huvides otsima erinevaid riisisorte ja riisi- ning oanuudleid, ja lastele see aasiapärane toit otse loomulikult meeldib. Mõnikord trehvab maisijahust pastatoodete otsa, ja mul on isiklik syymerõõm e guilty pleasure - hernehelbed, mida ma kasutan kiirtoiduna või näsin koguni kuivalt, sest hernehelves on krõmpsuv, õrn ja magus. Yhest kyljest, ostan kyll veidi kallimaid eksootilisi nuudleid jms, aga teisest kyljest ei kuluta enam kyllalt kallitele valmistoodetele nagu igasugu kotletilaadsed, majonees jms, majoneesi asemel hapukoore kasutamine on maitseasi, aga võimalik. Kohesöödavate kotletiliste ja viinerilaadsete peale kulub suurte koolilastega peres md päris palju raha, eksole. Kartul ja sõbrad mitmel eri moel jätkavad, nagu ennegi, ja ettesattuvatest värvilistest köögiviljadest salatid ning pajaroad samuti. Kooke, kypsiseid jms ma ei armasta juba ammu kypsetada, sest olles majapidamise ema, isa, bussijuht, varustaja, torumees, tehnikaylem, metsamees, perenaine, koristaja, korstnapyhkija ja muidumees, leian, et maiustustega plätserdamine on kyll see viimane asi, millega ma oma niigi surmväsimust täis õhtuid sisustama pean. Aga miskipärast ma ei tunne, et oleks millestki koledasti ilma jäänud. Lastele pole kypsiste tegemine keelatud, aga nemad ei taha samuti sellega eriti tegelda. Järelikult sobib, järelikult on kõik hästi.
Kindlasti läks mul midagi asjalikku ja väga tähtsat meelest ära, aga aeg on puid kärutama minna, meil on talv siiski lõppude lõpuks. Päike paistab ja soojendab ja seda kallist kytust ei tohi manustamata jätta.
19 veebruar 2023
Polaarekspeditsioon
13 veebruar 2023
Kylma syda lõhki
09 veebruar 2023
Tegia
05 veebruar 2023
Rahutu
16 jaanuar 2023
Lämmi
Täna nägin ma märtsikuud.
Tean-tean, talve on veel 2 kuud, seesama märts on ka alati kylm ja poolvedelate sademetega, aga täna oli see ilusam märtsihetk. Kes on tundnud esimesi kevade lõhnu, sooje tuuleiile ja kollasekirjut valgust, see ilmselt teab, millest ma räägin. Pluss ähmane mõnus lootusetunne. Õues on loomulikult nilbe ja porine, inimesekõrgustest lumehunnikutest on järgi jäänud räpased jääkuhjatised, aga see osooni ja lootuse lõhn. Paar lollakat linnukest kevadelaulu harjutamas. On ju kevad, kuigi juriidiliselt alles talve keskpaik. Mu kaelaaju siiski ei lase ennast petta, ta elab oma elu, ju tahab sooja yrgmere sisse tagasi, ning protestiks valutab ja teeb muid kurje vigureid.
Olenemata sellest, kas ma olen haige, surmväsinud või kaubareisil, tuleb tegelda kyttepuude, majaliste toitmise ja muu pesuga. Mitmendat põlve tähelepanuhälvikuna suudan kyll vajadusel korralikult multitaskida, aga jõudlus on juba nii kuradi väike, nii et absoluutselt kõik kohad on poolikuid prodzhekte täis. Jaa, jaa, ma peaksin ennast maapõhja häbenema, korralikud inimesed minuga ei sõbrusta ja nii edasi, aga see on ainult suurepärane - kui pole kedagi, kes sulle su väidetavaid nõrkusi nina alla hõõrub, saad vähema energiakuluga keskenduda oma reaalsetele tugevustele. Mitte et neid palju oleks, aga ellujäämiseks täiesti piisab ja jääb yle isegi igasugu lollustega tegelemiseks. (Mul elavad peas bändid, aga vahelduva eduga kipuvad sinna ka erinevate materjalidega töötavad kunstnikud. Loomulikult lasen ma neid vahepeal välja, aga ainult koduseinte vahel, sest Yhiskondlikud Rollid ei näe sihukeste karakterite olemasolu ette mujal kui ainult koduseinte vahel või kinnises asutuses. Mul ONGI kinnine asutus, muide. Sellest on juttu mu lauluraamatus.)
Pereliikmed teevad asju, mis mind mõnevõrra häirivad ja kurnavad, ning on oma tegemistes kindlad ja omamoodi. Kurat, kui ma tõesti oleksin Inimestele Meeldimisest Ja Nende Väljaytlemistest sõltuv, siis peaksin ennast selle peale ära tapma või midagi, aga maisaa. Sest nii palju poolikuid asju on oma tööjärge ootamas, mõni on yldse alustamata, aga tegemata seda jätta ei saa, no ei saa, noh, sest mudeliideed ja vahendid ootavad. Ma PEAN. Mul ei ole aega nurka kägarasse tõmbuda ja õudseid mõtteid mõelda, sest keha ajab iseenesest jalad alla ja läheb puid kärutama, pesuga mängima, elukaid toitma, kangaid jupeks lõikama, sokitoorikuid kuduma, mädapuitu ja kive yhest hunnikust teise tõstma. Depressioon leierdab omaette, aga lihasmälu on hästi treenitud ja töötab omaette. Pidev painav rahutus ja peaarvutis 20 lahtist programmi jooksutavad ennast mõnigi kord kokku ja näha on, et see arvuti on juba kyllaltki vana ja hakkab kulumise märke näitama. See HÄIRIB mind, alati, 24/7/365. Sellest tundest ei saa kuidagi lahti ja see voolab mõõdutundetult ka siin jutu sees. Mul oleks lisaenergiaallikat vaja, näiteks päikest, see annab seletamatul moel jõudu teha asju, mida pole pikka aega kätte võtta tahtnud. Aga meenutagem, et on talve keskpaik ja päike ei pea praegu 16 tundi päevas töötama. No käis mind kyll korraks vaatamas, aga läks ära jälle.
10 jaanuar 2023
Jälle humoorilainel
Nii, nagu hyva lugeja tabavalt soovitas, ehk puhata, nii ma otsekohe ka tegin, ehk asusingi elu veidrustest puhkama. Aga mitte niisama lihtsalt, vaid proffessionaalselt. Lihtne lasteaia tasemel tatitõbi seljatatud, asusin oma päevi sisustama peen covidihaige olemisega. Ma ei saa selles lapsi syydistada - kui sulle on veerand sajandit lasteasutuste biolaboritest igasugu tatiõudusi koju toodud, siis sa harjud ja ei vaidle enam saatusele vasta. Aga see käesolev on juba vintskem kraam - nädal juba puhatud, algul väga valusad ja justkui makroflexi täis kõri- ja ninatorud on kyll lahti läinud, pea ja muud jäsemed ka enam väga ei valuta tänu autoimmuuniku retseptiravumile, aga valusad kõik ikkagi, kaela ei saa yldse keerata, aju voolab nina kaudu välja ja hääl on nagu teenelisel metalbändilauljal. Esimene puhkepäev oligi väga rõve, kytsin ja kygelesin, kokkasin ja toitsin, õues ei asjatanud. Teine päev enam ei viitsind puhata, tegin hommikul, puhkepäevast värskena, ikka veevärgi- ja õueasjad ära. 14 kraadi kylma ei ole kole, kui sul on lammavillast kamps ja tormijope. Haigemaks ma sellest ei jäänudki. Kolmas päev oli veidi kerevalusam, tuli pikemalt puhata. Mingi hetk paistis päike ja auto päält sulas jää. Siis tulid 5. ja 6. päev. Taruvaigu-saialilletinktuuriprits pakub kyll moraalset tuge ja gurmee-elamust, aga reaalset abi SELLE vastu ei pakugi.
Nägin vahepeal unes vana (ää, ee, isa) matust, läksin etteteatamata sugulaste manu, lõin ukse lahti, ruum nagu mu lapsepõlve raamatukogu tuba, Et Ma Vähemalt Vaatan, aga kirstus lamas väga noor ja sile vana, ta naeratas ja puudutas mu kätt oma kylma käega. Ma mõtsin, et sugulased peavad nyyd sellega edasi tegelema, ja ärkasin yles. (Töösseläinud reaalsuses lasime ta kremeerida, vanad sugulased tekitasid asjades segaduse ja sõimu, eelkokkuleppeid ei peetud, ja ma keeldusin asjast edaspidi osa võtmast ilma riigiametniku juuresolekuta). Kaelaluu valutas, käsi oli surnud ja VÄGA kylm. Ei olnud keegi muinasjuttude maailmast mind kylastanud, miski kaelaluuketas on katki ja sellel on ebameeldivad tagajärjed. Ma mõtsin veel, et kui on tehtud asju, millel on koledad kaugeleulatuvad tagajärjed, siis koledate tagajärgedega elavale inimesele andeksandmist ja unustamist peale asuruda on ylim nahhaalsus - tehke korda, mis katki tegite, siis saate andeks. Sest te ei tea, millest räägite, teil on oma reaalsus ja sellest ei ole mulle mitte mingit tolku, ma olen pidanud väga väikesest peale oma deemonid ja puuded yksi menetlema ja teen seda ka edaspidi, ja mina ytlen, kuidas neid menetleda, sest see on MINU ainus elu ja reaalsus.
Okei, puhkuse juurde tagasi. Puhkuse ajal inimesed kindlasti koovad. Ma leidsin riiulist suve lõpus varrastele võetud pätikindad ja lõbutsen nendega õhtuti, iga õhtu paar mustrikorda. Yleeilsest jõuan jälle natukesekaupa kudumismasinat tõugata. Mul on mitu antiikset, iidset ja muidu vana kudumismasinat, millega töötamine on nagu keset kaost mõlaga täheparvi kokku lykata - mehhanismid käivad raskelt, kogu keharaskusega tõukad, ja kootud ridadel tuleb pidevalt kullipilguga vigu otsida ja silmi korjata, sest tglt on need masinad loodud peenemast lõngast moodsate sviitrite, pulloveride ja pallonite kudumiseks. Viimatine tugevaim elamus mdg on Roosa Passapi e kaheplaadilise masina kelkude otsimine ja leidmine, sellel erialaste vandesõnade abil pealt kymmekonna tööproovi tegemine ja sellest omakorda 2 paari sokkide vormistamine, ylejäänuid hakkasin otsast yles harutama ja uute seadetega ymber kuduma. Maitea, aastate jooksul ostetud, aga nõrkeva kere tõttu kudumata jäänud lõngade ...virn on nii suur, et tglt peaksin sokkidelt juba kogu keha katva villase kombeka mudelite juurde edasi liikuma. Aga sõltumatud shveitsi teadlased on teinud sellise masina, mille juhtseadmete seadete kombinatsioone on nii palju, et erinevate omadustega lõngadest proovisokkide tegemist jätkub veel kauaks ja ma saan sadu märkmepabereid täis kirjutada. Mis teha, kui tekstimälu 0 (vaata eelmist lõiku, eksole) ja iga kuradi asi tuleb tokumenti panna. Enne covidi-puhkusele asumist panin proovitöö jaoks veel yhe kena jaapanlase kokku, samuti 2-plaadilise, aga seda ma jämedate sokilõngadega lõhkuda ei taha, see jääb peenema ylekere-kombeka kudumiseks.
Praegu aga on hommik, kaelaluu valutab, imen kohvi ja kirjutan lorilaule.