Juhtus, et vahepeal, pärast nisu mahajätmist, võtsin lausa 20 kilo alla. Täna siis 75 koos mundriga. Kaalulangus on aeglane, aga järjekindel. Ei mäletagi, millal nii vähe sai kaalutud ja nii tillukesed riided selga läksid. Eelmise suve pykse igatahes tuleb triikrauajuhtme ja koormarihmaga yles siduda. Muidu ei saa õue mängima ja ennast rihmaks jooksma. Aga ma jõuan, saan, tahan ja pean! Olen kyll enneolematult sale ja sire, aga enne jõulu täitub mul 23. eluaasta 26. aastapäev, ja see seletab mõndagi. Näiteks seda, et ei jõua enam 6 ruumi puid 2 tunniga ladustada, saba jääb maha. Muru niita (heinakettaga, sest traktor igale poole ei roni) ka paluks ainult 2 tunni kaupa, parem, kui yldse mitte... töid, mida peaks lenneldes ruttu ära tegema, aga no ei tule hitti, on hulgim. Ja hommikuti läheb liiga palju värsket aega lihtsalt majapidamistöödega plätserdades a la kraanikauss ja põrand, kyte ja pesupesu, mida oleks muidu hädasti vaja erinevate remonttööde jaoks. Kokkamine on kyll naudingut pakkuv kunstitegu, kahjuks võtab see AEGA... Aga ma PEAN koristama, mu uus pea läheb igal pool lasuva segaduse ja laste laiskuse yle pidevalt marru. (Noorim laps ei ole absoluutselt võimeline mingitki korda hoidma ega looma, õpeta teda, kuidas tahad.) Kompostist majast yldse kõnelemata... Ma kyll otse laiskvorstide kallal märatsema ei hakka, vahutan niisama omaette. Ja siis ma kraamin siin, roogin seal ja kärutan kolmandas kohas, ja õhtuks olen kypsekaalikas valmis, oma vana nime ja elu unustanud.
Kahjuks tulevad need alati hommikuks tagasi.
Oleks siis minu armsate kallite kudumis-, heegeldamis- ja õmblusmasinatega mängimiseks see pauer võtta. Aga mai saa, rahutus ajab muid Tähtsaid Töid tegema ja aasta(kymne)id settinud kaost lahendama. Ma nimelt suudan endale asjade omadusi ja paigutust ning ruumide struktuure selgelt ette kujutada, varem oli see keskendumisprobleemide tõttu väga raske ja viimases otsas enamasti võimatu. Seda asja tuleb ometi ära kasutada.
Uus pea on mul ju alles nii vähe aega olnud, vähem, kui pool aastat, aga õppida tuleb kogu elu eest. Uued teadmised, sealhulgas teadmine vanade teadmiste kasutamisest, on põnevad ja tekitavad enneolematult sooja tunde. Veel suve algul oli asi hoopis teistmoodi. Kuradi rõve oli asju uurida ja õppida, kui pidi ennast jõuga paigale sundima ja tähelepanuvõimet pingutama, ma väsisin kiiresti ja siis läks kogu keha krampi ja mälu keeldus koostööst. Sellest refleksist lahtisaamine aga ei ole lihtne, sest omandatud on seda kogu elu, kehal tekib teatud asjadele keskendumise katsete peale automaatselt teatav tõrge. Uue kogemuse lihasmällu pressimiseks on vaja palju, palju eduelamusi ja rõõmu keskendumisvõimest. Ja aega, PALJU aega Mul on nyyd iga päev pesupäev. Ajupesupäev.
2 kommentaari:
Kunagi kui ma end kokku võtan, siis jätan ka nisu maha, tglt üldse teraviljad peale tatra, mille osas ma ei ole veendunud, et ta on teravili. Ja suhkru. Ja alkoholi.
2009-2010 õnnestus mul see ca 1,5-aastaks. Mul on väga helged mälestused nii kaalunumbrist, enesetundest kui ka pealtnäha seosestust kaasnähtusest: eneseharimisele ja kultuurile jätkus enam aega ja tähelepanu.
Tatar on põmst pähkel.
Mais ja riis on tärklis.
Nisuvalgu seedimine pidi keeruline ja raske olema. Mul on kogu elu mannapudrust ja pannkookidest paha hakanud, aga vanasti raviti seda sõimuga ja ma mõtsin, et olen ise loll. Tänase teadmise juures on asi otse vastupidi.
Postita kommentaar