Ei, mis õudus. Ma ei olnud seda kirjeldades väga täpne, vaid pigem kunstipäraselt yldistav.
See on tegelikult depressioon. Ma ei ole syndinud depressiivkodanik, sellel on alati olnud väljaspoolt tulnud põhjus.
Oli ka seekord sedalaadi põhjus. Ma veetsin just 2 väga silmapaistvalt koledat päeva.
Kuradi rõve oli.
Ja saab veel rõvedam olema, sest.
Kuna põhjus kestab, kuni ma elan, tuleb see õige varsti tagasi ja siis veel ja siis veel ja yhel päeval ma lihtsalt enam ei jaksa seda kägarassekiskuvat valu kannatada.
Aga kui ma veel surnud pole, siis elan ma õnnelikult, kuni surm mind võtab. Niikaua lõikan ma asjakohaste riistadega mitme põdemiseaasta jooksul hoovi kogunenud puidukraami kytteks. Lõpuks ometi ja ikka veel ma jõuan seda teha. Ja suudan vaadata mystilisi vaateid. Mitte alati pole see nii olnud, põnevate ja paljuytlevate pisiasjade nägemise oskus tekkis mul alles mõni aasta tagasi. Maailm on sellega palju sygavamaks muutunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar