08 juuli 2024

Tuhm hõbejas valgus

...on sellel suvel, ja metalne surma maitse.
Aga ligustriin õitseb ja on rahul. Alustas ta sel ajal, kui harilikud sirelid oleksid pidanud lõpetama. Esimesed kobarad juba pudenevad, aga viimased õilmitsevad visalt ja tuuletul õhtul täidavad õue pöörase lõunamaise lõhnaga. Oleks neid tuuletuid õhtuid rohkem.

28 juuni 2024

Kuidas ma laulu ära kaotasin

Tartu lapsed kasvatasid kogemata mitutuhat igasugu taime. Et need ei mahtunud korteri akendele ega rõdule ammugi ära, siis toodi mõnedsajad mulle nunnutamiseks või siis ellujäämiseks. Lapsed ehitasid isegi kastid ja tassisid neisse mõnevõrra kompostimisele minevat heina ja muud mutru. Kuna istutamise jaoks oli sellest vähe, siis tuletasin meelde oma iidseid mullategemise oskusi ja kärutasin juurde. Ma sain hakkama, jess, jess! Praegu on selleks ka väga mõnus soe ilm, peab ytlema. Ja isegi mu pea hakkas täna korraks normaalselt tööle ja suutis kastidele varjevõrgu jaoks konstruid korraldama hakata, avastus missugune, ja mitte ainult see!
Töö käigus tekkinud avastuste käigus avastasin, et suudan jälle erinevate saagedega erinevat puitu lõigata ja relakaga lihvida, sest seda on kunagi, kinniste Põrgu-uste taha jäänud aastatel, tehtud omajagu. Aga vara rõõmustada. Laias laastus 4/5 tööajast kulub riistade otsimisele, korraks käestpandud ja siis teadmata suunas põgenenud asjade tagaajamisele ning siis pärast veel ka riistade tagasi tuppa tassimisele, mille käigus mõni asi suudab jälle ära kaduda. Ma TEAN, et see ei peaks nii olema, et see raiskab niigi vähest asjalikku aega ja jõudu, aga yritan mõelda, et praegu on käsil allesjäänud oskuste ja võimete väljaselgitamine ja proovilepanek, et kiire tulemus ei ole elukysimus. Kere on veits imelik, näiteks arvab, et 32°C varjus, ehk siis u 55° päikese käes on mõnus soe, mitte et peaks kuumarabandust kartma, ja käsi ei saa õigel ajal aru, et relaka korpus on tuliseks läinud, ja sõrmeliigesed ei suuda enam täpselt haarata, vaid väsivad ruttu ära ja siis hakkavad oma elu elama. Aga see kõik on köki-möki, sest ma peaaegu tundsin korraks, et olen jälle elus ja raske viltvaibana rõhuv ning tuimakstegev surmaune-tekk on kõrvale nihkunud, ma sirutan juba käe, lykkan jalaga ja kohe-kohe olengi selle alt väljas ja vaba.
.......
Töö kõrvale muusikat kuulates tekkis mu pähe laul. Tundus, et selles on sisu ja tunnet, et seda isendit on mõtet yritada kirja panna. Ja et värisevat kätt puhates mitte ylejäänud keret niisama vedelema sundida, tõin toast laulukirjutamise tarvikud. Aga siis, kurat võtaks, vahetasin muusikat. Osutus, et see uus muusika on mul kinnistunud töötegemise muusikana, kohe tulidki töömõtted kallale ja laul ehmus vait. Ja et vana muusika miskipärast justkui torgib, räägib juba mingit uut lugu ja ma kaotasin just midagi väga hinnalist.
Kurat.
Et hyva lugejat mitte pisarateni kurvastada - kõik ei ole päris kaotsis. Ma jõudsin juba loo sisu ja mõned read valmis kypseda lasta, enne, kui käsi hakkas puhkuse järele karjuma. Vähe, aga alustamiseks piisavalt. Aga enne töö!

16 juuni 2024

Mul on ka aju, ja käed, ja jalad, ja silmad, ja hing

 Paaris kohas, kus ma lugemas ja vahest harva kirjutamas käin, on pikalt ja põhjalikult vesteldud aktiivsus- ja tähelepanuhäirest (edaspidi ATH). Palju kirjutavad, hästi kirjutavad. Ja olenevalt kirjutajate isiksustest ning taustsysteemidest, on öeldud nii seda, mida arvab nn neurotyypiline e rahuliku ajuga kodanik, kui ka ATH-ajuga inimene, ja see kõik on väga palju äratundmist pakkuv. Kui ma lugesin ATH diagnoosi saanud inimeste kirjutatut, siis lausa vingerdasin äratundmisrõõmust, sest nii tuttav! mitte keegi pole sellest varem nii isiklikult rääkinud! Ja ometi pole tegu millegi koleda või piinlikuga, sest sinu jõudlus ja keskendumisvõime ning sellega kaasaskäiv on ju täiesti siivsad ja yldinimlikud asjad - aga, aga see on lubatav ja andestatav ainult inimestele, eriti koolipoistele, aga naine pole inimene, naine on naine, ta ei tohi olla hajevil, endassevaatav, nõrk ja laisk! Naine ei või kurta, naine peab töötama, olema systeemne ja tugev nagu Zoja Kosmodemjanskaja ja proua Majasokk yhes isikus! Ja naine peidabki oma väga palju ajuenergiat ja kehalist jõudu raiskava keskendumis- ja enesesunnimehhanismi Tubli Tydruku vagura maski alla ning teenib ja teenib, kuni kukub sahvris kapsatynni peale kummuli, sest n-kymmend aastat järjest, 24/7 ennast piitsutades ja mitmekylgse vägistamise jälkustunnet maha surudes kulus elujõud viimseni ära. Seilasime, teame. 

Eriti põnev on see, mida need väga lugupeetud inimesed veel kirjutasid ja mida ma DIVA testist ei mäleta, nn preemiasysteem e aju dopamiinitootmise eripära - nimelt nn tavaline inimene tunneb peale nõudepesu (muahahahaa!), 1600 detailist koosneva lapiteki valmimist, 30 ruumi talvepuude riitasaamist, laudadavareme koristamist ja suusamaratoni läbimist teatud rõõmu ja õnnetunnet saavutusest, aga ATH-kodanik mõtleb, et mäh, oli siis ka asi või, kuradi raske oli ennast lõpuni tegema sundida, ja keegi ei tulnud appi ega isegi märganud eriti, mai taha seda isegi mäletada. Ja paraku on seesama tunne mind saatnud kogu elu - ma võin kyll protsessi nautida, kuni see on veel vähegi inimlikes piirdes, aga ikkagi asja valmides ja töö tehtud saades pole ei rahulolu ega võidurõõmu, ja hiljem analoogset asja uuesti tehes tykib peale eelmistest kordadest valitsema jäänud ebamugavus või lausa meeleheide - jälle, õudne ja rõve, maitaha! Aga ma PEAN, kuratkyll! (tyhjusse jõllitades ja tuimas masenduses kygeldes) Olgu nyyd tagaselja tänatud ja tervitatud need plogijad, kes sellest põhjalikult ja pikalt kirjutasid, nyyd ma tean, et see pole miski karistus- ja põlgusväärne ainult minu ja veel mõne poetaguse joodikuonu karistusväärne puudulikkus ja jäle viga, saite aru, jah, andestamatu viga, vaid õppimisvõimelise ATH-aju eripära, mis tekib korduvate protsesside käigus konkreetselt keha ainevahetuse tulemusena ja on täiesti samal probleemtasemel nagu insuliini või melatoniinipuudus su kehas, aga, aga, vaimuhaigused on ju väljamõeldud asi ja puhas moehullus, höhö? Aga jah, DIVA testis, milles oli kyll põmst 100 kysimust inimese KÄITUMISkogemuse ja ASJADEGA toimunu kohta ja mida ma isegi kiirlugejana lugesin ja täitsin vist mingi 3-4 tundi, selles leidus hulga teatavate käitumuslike ja esemetesse puutuvate tyypolukordade kohta nii tänasest seisust kui lapsepõlvest, ma nagu ei mäleta saavutuste/võidurõõmu teemat puudutavaid kysimusi. Ei, see ei tõesti ei olnud meelelahutuslik 15 kysimusega "armastab, ei armasta"-asjake. Aga, tuleb välja, kogu muu kehakeemia juures dopamiini, ee, voogamise asemel nirisemine su sees ON ATH-aju tavapärane osa, ja ma tunnen seda ning tean seda sama hästi, kui oma sõrmi, silmi ja juukseid, juba esimestest elumälestustest saati, see ongi mina ja mina olengi võidurõõmu puudumine!

Ma ei ole see inimene, kes ykskõik mille juures naljalt kuhugi abi otsima läheb, sain selle diagnoosi eelmise aasta vist aprillis oma hulluarstilt ALLES peale umbes 4 AASTAT ja iga jumala visiit st 4 korda aastas oma tähelepanekutest hulga syvenevate nähtuste kohta rääkimist ja siis DIVA testi, pärast, maitea, 29 aastat kestnud  depressiooniravimikatsetusi (see, et MIS täpselt mul depressiooni tekitasid, ning see, et pidev kehaline paine ja depressioon kadusid põmst nädalaga pärast seda, kui ma gluteenisialdavad toidud päevapealt kõrvale jätsin, on omaette teema. aga ka see, et depressioon ilmus võikal ja piinaval kujul tagasi pärast aprilli keskel kogetud Põrguskäiku ehk meedikute poolt määratlemata, aga minu jaoks pysima jäänud tagajärgedega, maitea, rabandust, mille kohta perearst ja psyhhiaater mõlemad ainult "möö" ytlesid ja ainsa ravivõttena käskisid puhata - aga "puhake" on minu jaoks peen mõnitus ja sadistlik solvang, ma vihkan teid kõiki!) ja minu toktor andis selle testi alles siis, kui seda ka nn tavalised psyhhiaatria-arstid seda Haigekassa määruse peale ka täiskasvanutel nn tavaprobleemina diagnoosima hakkasid. MITTE enne, ykskõik, kui vastikuid keskendumisprobleeme ma aastate jooksul ka ei kireldanud - ja fakkseik, näiteks liikluses MAANTEEKIIRUSTE juures või suuri puid langetades on selline nö ajukaos ja enda keskendumisele peksmine ikka väga vastik. Sain hakkama ja kõik jäid ellu, aga KUI VASTIK JA RÕVE see oli. Olen kindel, et yhel hetkel ma oleksingi liiga pikkadeks sekunditeks pildituks jäänud, ja mis siis kõik edasi, sest sinnapoole asi sõitis päris sihikindlalt. On muuhulgas kirjutatud, et naistel läheb ATH yleminekueas tuntavalt raskemaks, ja mina just sihuke äkki dementseks muutuv ja ennast enam mitte tähelepanelikuks peksta suutev vanamutt olingi, ENNE ravi, kui asi suhteliselt äkki napi kolmkonna aasta jooksul minu jaoks halvas mõttes põnevaks hakkas muutuma. Võib rahumeelega kindel olla, et see ravi pole miski meie igapäevane narkopidu privilegeeritud laiskvorstidele, vaid on päästnud palju kaasliiklejate elusid ja palju kalleid masinaid (kole megalai megairve). Mõnel pool väljendatud "narko"mõtete peale soovitaksin inimestel aga algklasside matemaatika juurde tagasi pöörduda, sest toimeainete kogused ning täpsed koostised ei ole kontrollitud tingimustes toodetud ravimitel ja räpases ruumis teadmata koostisega möginatega kokkusegatud narkootikumide juures võrreldavad. Lisaks käsiksin võtta algtaseme keemia tunde selle kohta, mida tähendab konkreetne ainete RYHM või grupp, ning kas me räägime metanoolist, etanoolist või heptanoolist, metamfetamiinist või metyylfenidaadist - on ju vahe sees?

Muide, mul on kodus 14-aastane ATH laps ja sealt need tähelepanekud ning võrdluste peale ka enda juures märkamised tulidki, eelmise kevade seisuga siis 13 aastat vaatlusi, onju. Meediast sh plogidest loetu oli yks asi, põnev lugeda, aga kuskil kaugel ja justkui ei puutunud eriti minusse, aga lapsega toimuva ja enda ning oma esivanemate juures samade asjade märkamine olid ikka päris ASJAD, mis kogunesid lumepalliks ja laviiniks. Unustatagu "endale diagnooside otsimise" jutt nyyd kenasti ära. Aitäh, palun, jah.

Sellest, et ATH-aju suudab topelt- või tripeltkiiruse juures töötada uhtes nii mõndagi nauditavat toota ja hetkiti nn tavainimesest rohkem korda saata ja ma just hypikute hulka kuulungi, mõni teine kord. Sest käes on ilusa, vist, pojengilõhnalise päeva algus, päikese käes suplevad hommikused heinad vahivad aknast sisse ja lausa tirivad mind õue, tool torgib, jalad sygelevad ning ma pean minema. Pean. Tsäu, pakaa!

12 juuni 2024

Sinu igapäevast õudust

Ilm on pilvevarjus meeldivalt jahe ja täpselt parasjagu õrnalt tuuline, et kasvõi hommikust õhtuni niidumasinatega mängida, peenraid rohida ja eelmisest suvest jäänud palgijuppe talvepuudeks vormistada. Rääkimata õhtul koos perega millegi toreda tegemisest, pillide mängimisest või kuhugi sõitmisest, sest värske suvi ja alanud koolivaheaeg on alles noored ja paljulubavad.
Aga, aga. Eile juba natuke lõbutsesin selle kõigega. Ettevaatlikult, sest õrnad kohad kõhus. Pesuga tegelesin ja siin-seal kraamisin, see pole midagi. Rohisin, muidugi mitte liiga kaua. Lõikasin laste rõõmuks mõned palgijupid, ainult mõned ja mitte liiga kaua. Siis remontisin natuke murumasinat, ei olnud raske töö ja ei võtnud kaua aega, kuigi tööasend oli rõve ja ebamugav. Siis viisin kasvuka lae all päikese käes sulanud, sest sygavkylmutatud, hakklihapaki tuppa. Vaat seda viimast ei oleks kyll teha tohtinud, selle raske rabelemise käigus asi hapuks läkski. Kui ma seda neetud hakklihapakki tavakylmikusse panin, tundsin, et sapipõie kohal valutab. Ytlesin lastele, et tehke ise edasi, ja viskasin pikali.
Öösel kukkus vist immuunsysteem ka nulli, sest mind eelmisel nädalal kiusanud palavik ja köha-nohu tulid uue jõuga tagasi. Hommikul kohvi võttes oli pool tundi täiesti normaalne olla, aga siis hakkas kere oma elu elama ja kõik tänased plaanid tuli ära unustada. Kõhulõike koht ajab pilli, kõrvus vilistab 10 AM-raadiojaama ja mul on täiesti eredalt äratuntav depressioonikramp, mis käib alati koos haiget saanud Kõhulõikekoha valuga. Valu on õrn, tuksuv ja tuim, aga tekitab vibreerivat nõrkust ja sinna juurde kuuluv masendus on selline, et kõik on perses, KÕIK. Nyyd saab maailm otsa, poed pannakse kinni, absoluutselt kõik mulle olulised inimesed sõidavad teisele poole maakera ja ei anna oma uut mailiaadressigi, myts tõmmatakse põlvini pähe, riigikord muutub 180°, Kuu kukub maa peale ja ma ei jõua selle vastu mitte midagi teha, sest käsi ei saa ja jalg ei kanna. See tunne hakkas mind sellisel kujul kylastama peale lõikust, kui ma esimest korda kasvuhoones roomates haavale haiget tegin, see on selline värske ja lööv, alati sama ere ja kylastab mind iga jumala kord, kui Kõhulõige mõne töö tegemise järel natukenegi valutada suvatseb, ja ilmudes muudab mu suht teovõimetuks kogu ylejäänud päevaks. Selle teadmine muide ei kustuta antud masendust, aga aitab pingutada tähelepanu mujale juhtimiseks tegevuste otsimisel. "Ma PEAN pesu kokku panema, siis on vähem õudne. Ma PEAN selle begoonia ära kastma, siis annab surmahirm järgi. Ma PEAN uudiseid rullima, ÄKKI see on lõbus."
Päike paistab läbi akna ees rippuva kolmevärvilise begoonia. Ma kyll ei suuda rõõmustada, sest rõõmu pole enam olemas ja see ei tule enam iial, aga tean, et mõnel muul ajal see meeldib mulle hullumoodi ja ma pean mõnda aega seda eredalt säravat taime vahtima. Siis kindlasti hakkab parem. PEAB hakkama.

09 juuni 2024

Sirelid-sirelid

Suvi saabus sel aastal juba mai keskel kärarikkalt, palavalt ja veidras järjekorras nagu rändtsirkus inimestele, kes ootasid 1000 aasta jooksul paika pandud paraadi. Mul oli oma elukogemuse juures imelik tunne kuulata ööbikut mitte karges ja alles puhkevas hiliskevades, vaid heinaaja soojuses ja roheluses. Kui vanasti nt ebajasmiinid õitsesid, siis olid ööbikud juba palju vaiksemad, sest töö munadega, aga sel aastal hakkas meie isegi poolvarjus kasvav 100 aastat vana jasmiinipõõsas tavalisest vähemalt 2 nädalat varem õitsemisega pihta ja ajas kõik kalendrid ja kellad sassi.
Hariliku sireli õisi ei näinud ma peaaegu et yldse, isegi nuusutada ei saanud. Sest. Juba suured õiepungad said selle 1 turske öökylmaga vähe kannatada, ma nägin need yksikud esimesed õied ära. Aga parasjagu oli toimumas kõrvetava päikesega põud, kus vähemalt 3 nädalat ei sadanud tilkagi ja päike paistis, nagu oleks see ta elus viimane kord meie peale paista. Ja minu reptiilikere, mis pole elu sees päikese käes villideni kõrbenud, vaid elutekitavat valgusallikat nautinud, tundis, et kurat, imelikult kibe on. Ja seda imelikult kibedat kipitust tunneb viimastel aastatel järjest rohkem ja rohkem. Ei, see ei ole puruvana vanamuti luulu, vaid teadlaste poolt mõõdetud asjaolu, et UV-kiirguse tase on mitme näitaja ulatuses tõusnud. Ja sel aastal need näitajad kõrvetasid mu sirelite õied ära. Kuradi teadlased, ma ytlen! Aga need teised sirelid, nt ungari, karvane ja Miss Kim, mille õienupud mai alguse -5 ajal veel alles noorukesed olid ja pungast ninu pistma hakkasid, jõudsid mai kuumalaine ajal aprilli uputustest jäänud veest toitudes kosuda, et nyyd esimeste äikeste värsket vett ahmida ja õide plahvatada. Jah, PLAHVATADA. (Kuidas see vesi põuaajal töötada sai - nimelt on siin meie jalataldade all mitte tavaline sõmer lihtsalt natu savikas muld, vaid juba labidalehe sygavusel huumusekiht lõpeb ja algab selline vintske savi, et lõika tellisetoorikuid ja pista kohe ahju. Selline pinnas hoiab niiskust uskumatult kaua.) Aga harilik sirel, varajane põliselanik, jõudis sõna otseses mõttes 3 päevaga niimoodi ära kõrbeda, et ma nägingi ainult sõna otseses mõttes 3 õit. - no et esmaspäeval käisin sõitmas, panin auto põõsa kõrvale ja rõõmustasin, et näe, ongi käes. Siis oli hulk muud kibedat kiiret vaja lahendada ja kui ma neljapäeval jälle samuse põõsa alt autot võtma hakkasin, jäi suu yllatusest lahti - mida hekki? Mida armast jumalat? KÕIK sirelite õiekobarad on kiirelt närbunud ja pruunid, okste tipus asuvad pungad, mis peaksid kasvu alustamise ootuses olema värsked ja suured, olid imelikult justnagu täiesti puudu, lehed tumedad, lokkis, nahkjad ja veidralt väikesed. Sellist vaatepilti pakub nt murdunud oks, mis on lõkkeasemel pealt nädala kuivanud, AGA sellisel õiepungadega oksal peaksid ka ladvapungad näha olema... aga ei ole ju... ma pean pärastpoole tujutõstmiseks vist teiste lillede lisaks mõned karvase sireli õied tuppa tooma, muidu jääb varasuve tunne lahjavõitu ja lõhnabukett hõre, onjä.
Ja siis on mul hullud rohtlaliiliad, mis kasvavad inimese kõrguseks ja isegi nälg, katk, teod ja vesirotid ei võta neid. Mul on neid 2 erinevat, 1 on botaanikaaia seemnetest kasvatatud jurakas, ja teine Maxima poest ostetud kärbunud juurikast sirgunud iludus. Paistab, et neile meeldib meie uus reaalsus. Kui vanasti kasvas rohtlaliilia ainult Tartu Botaanikaaia palmimaja ees asuvas soojas kaitstud lohus ja talvitus koheva katte all, siis minu juures elab ta ainult heinakõduga parandatud savi sees loode- kuni kirdetuulte käes. Mulle isiklikult needsamused tuuled ei sobi absoluutselt,  aga näe, rohtlaliiliad saavad hakkama. Kirjutan oma mõttevälgatust, vaatan aknast paistvat millist vaadet, ja näen, kuidas nad oma õitsvaid päid veidi jahedas ja ning minu jaoks hammustavas loodetuules kiigutavad. Neid see muidugi ei hammusta. Nagu ei purenud  juba tärganud latvu ka see palju pahandust teinud öökylm, mis aga enamuse hiidlauke haigeks tegi.
Hyva lugeja jaoks eilne tokument yhest surematust. See, muide, on antud kohas isekylv,  ma pole sinna iial yhtegi rohtlaliiliat istutanud, selle emataim oli oma 6-7 meetrit kaugemal. Ma nimelt ei kõpla oma aias ja rohin ka täiesti suvaliselt, ja loomulikult jätan sibulike seemikud kasvama. Mõnikord saab mõnest sellisest tegelasest tõeline yllatus ja kingitus.
P.s. Bloggeri moblarakendus laseb ainult rõhtpaigutusega pilte yles panna, selle iluduse algsest pildist pidin alumise veerandi maha nysima, sest rakendus keeras pildi järjekindlalt kylili, paigutuse seaded aga olid minu eest hästi peidetud. Ja nii jääb ylejäänud maailmal nägemata, kui ilus sinine on sinitaevas ning kuidas lillevarre taga naudib elu - tadaa, saagem tuttavaks, sireli sugulane -, ligustriinipõõsas. (Mis iidsetel aegadel kasvas Muhedike garaaži ees liivapinnasel, aga Muhedikud loovutasid ta mulle põhjusel, et liiva sees see põõsas ei elanud ega surnud. Noh, esimesed 4 aastat tegeles ta siin silmnähtava kohanemisega, siis hakkas tasapisi õitsemist proovima, aga sel aastal kavatseb õitseda, nagu jaksab. Te ei taha teada, millega ma teda toidan.)

02 juuni 2024

Mis tuleb siis,

...kui elu õied on väsinud?
Vikatimees.
Mis saab siis, kui vikatimees on väsinud?
Kaos tekib.
Aga yhel kenal hommikul, kui ei ole väga palav, paneb vikatimees kummarid jalga ja asub kaosega töötama, ohjeldamatut ohjeldama ja mõeldamatut mõõtu ajama. Vaat sellist.

27 mai 2024