16 aprill 2024

Nõrga

See kevad tuli teisiti kui nt eelmine. Tiu, tiu, jaa, jaa, jaa... Täna aga on isegi selle kevade jaoks natuke ebatavaline päev. Kummikud ei tirigi õue mängima, ei meelita kohe natukenegi, ja saag, labidas ja käru ei kleepu käe kylge, nagu varem kevaditi. Aga peaks. Ma olen ju peaaegu terve, analüüsid ei näita kohe mitte midagi peale kerge vitamiinipuuduse, 37,4 palavik novembrist saadik on ka jumala normaalne, nõrkus tuleb pre-menopausist, kõhus asuv aort peabki tuntavalt tuksuma, syda laperdama ja öösiti paukuma, pilt aeg-ajalt tasku vajuma, maksa ymbruse valulikkus ning tõmblemine on lihtsalt stressist. Ma ainult kujutan endale asju ette.
Kytsin 1 pliiti ja 1 ahju, sorteerisin sokid, toitsin kanad, tõin kärutäie puid ja rohkem ei /lisada tegusõna vastavalt arusaamisele siinkirjutaja laiskuse määrast/. Lihtsalt laman nägupidi laual ja värisen ajaviiteks. Äkki pärast lõunat koguni keedan putru ja istutan 1 puu. Tööpõlgur, nagu ma olen.

12 aprill 2024

Imede öö

Jumal on olemas! Ma võin oma kollaka jume, pool aastat kestnud palaviku, tuimvalusa kõhu ja paksu peaga hyvasti jätta kiiremini ja odavamalt, kui mõni eestimaine Haiguste Ravi Asutus iial võimaldada suudab. Hakkasin aga guugeldama, et mida haige inimene enne ja pärast lõikust teha v syya tohib, ja juba tuli kuulsast internetikaubamajast parim pakkumine! Ma peaksin puruloll olema, kui seda lähemate minutite jooksul vastu ei võta! Otsekohe asun teele!

07 aprill 2024

Roheline

Korraks tuli kylla väga rõve hilistalv. Tuttava tuttavad ukrainlased olnud šokeeritud sellest,  et 1 päeva jooksul sadasid kaela kõik 9 aastaaega, millest 7 olid väga ebameeldivad. Neil Mariupolis... aga mis me sellest, parem siis juba jäävihm.
Oli tõesti ebamugav, ytleb põline kagueestlane. Kogu tormivarustus läks käiku ja paksem jope kuivab siiani.
Mul on veel põnevaid ebamugavusi tulemas. Varsti on paar uuringut seoses põnevalt valutavate naiskehaosadega, samuti ammendatakse suurema, yldnarkoosiga veose abil kruusamaardla, mis on oma kymmekond aastat rahulikult koguneda saanud. Niikaua kypsen (häirivas tähenduses) põnevas teadmatuses ja (halvas mõttes) erutavas nõrkuses, mis ei lase tegelda eriti millegagi. Kas ma nimelt juba pikemat aega ei jahvata, et tomatid on ymber istutamata,  atv syytelukk ja autode õlid vahetamata ja kyttepuude tegemist pole ma yldse alustanudki, sest vt paar lauset eespool?
Ka mu peas elavad bändid on kuidagi vaiksemad, nad saavad aru, et nende prooviruumipidaja vajab rahu. Seega jauravad nad eriti lyhidalt ja tihti jätavad loo poolelt realt katki. Et ma saaksin rahulikult puid tassida või eaka koerahärra poolt täis pissitud kööki kraamida. Ma tglt ei peaks, sest tihti oleks teisi tassijaid ka võtta, aga ma PEAN. Mu jalad ise ronivad kummaritesse ja siis need kummarid kannavad mind lugematu arvu tiire ymber kevadvetesse uppunud hoovi, kuni ma nõrken, ja jõudu jätkub ainult yhe viimse loitsu jaoks: "Kohvi!!!" Või "Ravumit!!!"
Ykspä aga kirjutas faceebokis Lugupeetud Vanameister Villu Tamme isiklikult, minu selgituste peale, et mul elavad peas bändid, aga et mul ei ole eriti aega nende tekitatud asjakesi lõpuni vormistada, - et laulu valmistegemine on tähtsam kui miski muu. Et kui ikka miski hakkab peas astuma, siis tuleb teised asjad kõrvale panna ja laul valmis teha. See tglt kõlab nagu hea nõuanne. Ma täna proovisin ka. Tekst tuli ja kukkus klaviatuurile kuidagi lausa iseenesest, aga viisiga tegelen pärastpoole. Tunnen juba kontides kummarite kutset ja õues lainetava pori tõmmet. Ohkan, vaatan veel viimast korda töölaua poole ja juba kooberdan sinna, kuhu seletamatu hall võlujõud mind tirib.


P.s. Selline lugu tekkis mu vereringesse. Aga muul ajal olen kena nähtamatu ...aine, ausõna.

31 märts 2024

kollane

Kui mai oleks nii erikuradi väsinud, siis vestaksin juttu ka. Aga ei. Vaadatagu parem pilti.

30 märts 2024

21 märts 2024

Ja veel stringidest

Ega ma ometi kogu aeg raske prepperiametiga hõivatud ole ja õues tormile peksa andmas käi, vahepeal teen ikka kauneid kunste ka, niipalju, kui mu koleisiku võimed lubavad. Ja mõnikord õhtuti, kui ylejäänud maailm syndsasti magab, lõbutsen oma ihade tarbeks vajaliku kraami hankimisega. Selle juurde kuuluv juttude, näitude ja numbrite lugemine on põnev ja erutav, samas lõõgastav ja tujutõstev ning lisaks täiesti tasuta. Olgu öeldud, et korralik ports numbreid ja nende, no näiteks võrdlemine pakub mu mõistusele suuremat mõnu kui keskpärane ilukirjandus. Võib-olla tõmban endale haritud rahva silmis vee peale, aga selle vee all on samuti oma hoovused, mustrid, värvid ja vormid. Ma vajan sedasorti struktuurset meelelahutust ja tegelen sellega suhteliselt regulaarselt, enamasti kyll lihtsalt info ahmimist nautides, ilma rahaliste tagajärgedeta. 😀 Hyvale lugejale tuleb selle peale võib-olla meelde, kuidas ma sel moel hiljuti endale vällamaalt yhte kena pilli ostlesin.
Teisiba jõudis mu iludus,  mu tõmmu ingel, mu kallis päikesepõlenud vahtrapuust sahtel - 12 stringi, pärlitega häälestusmasinad, sisseehitatud elektriline ylesvõte - siis kohale. Kõik oli kena, ka yle 2 nädala oma elanikku oodanud korter... kohver mahutas sõbrakese täpselt oma pehmesse karvasesse kaisutusse. Aga mängimisega ei olnud nii lihtne - mu kõrgest vanadusest jäigaks muutunud mõistus pidi lihasmälu põhjakihtidest otsima vene nuiade mängimise mälestust. Selle uue kitarre kael on teiste omadest tuntavalt paksem ja laiem, sellist pilli ei ole mul väga ammu olnud. Ja see kael on eriti tugev asi, korraks käest ära pannes tuleb pilli väga hoolikalt sättida, sest raske kael tõmbab kergelt  selle tagumiku uppi, mille kyljes ta on.
Kõla erineb mu teise 12-keelse, 6 aastat vana Sigma omast päris palju, sest too on kuusest kaane ja mahagonist kaela ning kylgedega, samuti on keeled omajagu vattisaanud ja väike uurimine näitas, et ma ei olegi neid vahetanud. Needsamad keeled, millega ma tolle kidra ostsin, olid piisavalt kena kõlaga ja kvaliteetsed, aga praegu ilmutavad juba kerget tuimust ja väsimust. (Oijah, muidu ma vist isegi ei mõtleks sellele, aga esimese mängu ajal võtsin kätte nii uue kui vana pilli, et erinevate metallide ja puitude kõla võrrelda. Selgus, et ei olegi midagi võrrelda... Uue pilli uute keelte kõla on kuuldavalt säravam ja erksam, ja nyyd on tarvis ka vanale uus hingamine anda, ma PEAN...) Vahepeal juurde ostetud 6-keelsetel vahetasin põmst kohe keeled ära, sest nende kõla oli puidust olenemata liialt seinakellapärane. Tundub, et nyyd ka uuel Sahtlil tuleb see töö ette võtta, kuna selle heli on samuti viimastel aastatel hullult moodi läinud messingikuminaga. See pinisev-plärisev varjund mulle lihtsalt ei meeldi, see ajab mu turjakarvad turri ja paneb seljaajus kerkima iidsed asjad, mille ärkamist me keegi ei soovi. Aga ma tahan oma kööki panna voolama õnne, rahu ja armastust, ilma mineviku varjude ja tuleviku tumeduseta, ainult värviline voolav valgus.
(Pilti ei pane, sest pill istub oma korteris ja ma ei viitsi nyyd õhtu hilja maja teise otsa teda tylitama minna. Kyll jõuab.)

19 märts 2024

Merehäda

Väljas on praegu paha mängida. Sa võiksid seda ju teada ja turvalist tubast elu jätkata, aga ei. Ikka on vaja minna, kuigi tuul puhub tormijope pahupidi, pekslevad puuoksad rebivad sulle eluvajaliku optilise seadme peast ja lennutavad selle kõrge kaarega mõõtmatult sygavasse hämarusse - aga sina jääd ju selle hämaruse siinpoolsesse otsa; jääkylm muda neelab ahnelt jalast lupsanud kummiku ning sul tuleb elu eest oma viimastest varustuseräbalatest kinni hoides lähima varju alla liibata. Mõnikord läheb paremini ja sa ei kanna metsiku looduse rynnakus nii palju kahju, aga ilm on ikkagi jäle ja haigekstegev. Asjatoimetusi tuleb teha kiirelt ja jõuvarusid hinnates, sest loodusjõudude talumine vajab lisajõudu, mis paraku läheb maha teiste asjade arvelt. 
Rõõm liigutada on kyll alles, kuigi sellel on hind. Mu 12-aastane mõistus nimelt ei suuda alati 120-aastase keha vajadusi meeles pidada ja jookseb liiga õhukeste sokkidega liiga kaugele, ning õhtul peab kuulama närvide pininat ja kõrvade vilekoori. Aga hommik on õhtust lollim ja järgmine päev jälle.
Märtsis on juba yksikuid hetki, kus november annab järgi. Näiteks on sajuhoogude vahel võimalik kyttepuud kuivana tuppa kärutada ning natuke ajaloo prygikastist väljailmunud või talvekurjamite poolt tekitatud sodi kokku korjata, aga pydelal pinnasel on selliseks agaruseks sobivaid ehk jalameest kandvaid paikugi veel vähe. Õnneks on minu maja liigveejärvekese keskel, ee, kõrguval saarel, mõne nädala jooksul voolab samune liigvesi mu põranda seest Võhandu poole ära ja ma saan jälle ennast tunda vaba inimesena, mitte Savist Saare merehädalisena. Nagu hyva lugeja isegi aru saab, on mul toas ja toa ymber ainult lyhikeste tiirukeste tegemisest kõrini. Ahje kytta, begooniaid kasta, teksapyksidest tekki õmmelda, valuvaigistit näksida ja nõusid pesta on ju nii tore, aga pysida oma tegemistega, maitea, 50 meetri raadiuses, nädalate kaupa, on liiast. Seni aga, kuni eelkõneldud õuemänguvabadus veel tekkinud ei ole, vaatan õhtuti enda lohutamiseks internetist ilusaid pilta. Mõni aeg tagasi kaevasin kudumismustrite maailmas ja leidsin tõelise pärli. See lihtsalt ei lase ennast unustada. Põhjamaade kudumiskunst on imeline. Ärge vaadake hindu, vaadake mustreid!

11 märts 2024

Idu

Ma peaksin praegu varakevadise päikese kullas supeldes õnnelikult puid lõikama ja rõõmsalt oksahunnikuid põletama, nautima oma uue pea hyvesid vanarauaga mängimisel ja, noh, õppind koduhaldjana muudkui lendlema, jättes seljataha korrastatud ruumi ja hästikasutatud aja.
Mõned minutid päevas ma seda isegi suudan. 
Kui venitan mõne tunnini, siis on selle hinnaks õudne, piinav väsimus, millega kaasas käivad mõtted on niisama tumedad, kui neid synnitav kurnatus.
Käisin täna Maa Konna Keskuse Haige Majas, kus spetsialistid vaatasid arvutiga mu kõhu sisse ja muuhulgas leidsid sealt kristalle. Ylejäänud välismaakeelsest jutust ma aru ei saanud. Kuna nad ei teinud dramaatilisi hääli ega äkilisi liigutusi, siis ma ei vaevunud muretsema. Detsember sai yle elatud, näe, lohistasin veel ka märtsini, ees ootab tore kevad, juhhei, auu!
Praegu aga, kenal väsinud õhtul pärast mitut toredat poolelijäänud tööd, vaevab mind teadmine, et see siis ongi see, ja et tõepoolest, tuleb nentida, et midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Sa pead järjest ja järjest endale olulistele inimestele, töödele, võimetele hyvasti ytlema. Lõpuks kaotad sa yksteise järel oma meeled, sa ei saa enam syya ja magada, jäävad ainult õudus ja valu. Kuna mu elu algaski justnimelt õuduses ja valus, siis ma tean, mis lõpus ootamas on, ja see ei ole just särav päikeseloojangusse ratsutamine. 
Inimesed on mu elust juba ammu lahkunud. Tööd ja päris mitmed võimed  samuti. Praegu on lahkumisjärjekord kuulmise, nägemise ja tasakaalu käes. Söön valitud asju ja magan ainult ravumite abil. Kuna ma veel mäletan, kuidas elu veel näiteks 5 aastat tagasi oli, siis tean, et see tõepoolest ongi see ja midagi muud see tõesti olla ei saagi, jah. Varakevadise päikese võlujõud selle vastu ei aita ja nii jääbki. 
Järeltuleval põlvkonnal on oma väljakutsed, neid tundmatute artistide tragöödiad ei kõlguta. Nädal tagasi kylvas põlvkond tomati ja paprika. Just täna oli kylvikastis tomatitel suurem ärkamine. Vähemalt kellelegi märtsipäike mõjub, järelikult ei ole asi päikeses, tema töötab ikka täpselt nii, nagu tarvis. Huh, jumal tänatud. 

06 märts 2024

Lilled õitsevad

Maakera muutub. Taimed kasvavad seal ja kuivavad seal, kus nad seda tavaliselt teinud pole. 
Mul õitseb 1 toalill juba terve talve. Õiekese läbimõõt on poolteist millimeetrit ja taim on praegu täiesti yleni õitsev roosipõõsas. Tal kulus selleni jõudmiseks minu juures 2 aastat, enne seda elas ta mitu aastat hollandi kaupmeeste majades. 
Korjus-piimalill (wiki link), ja nagu tuleb välja, on ka tema ainus looduslik kasvukoht hävimas.
Lõunamaa mehed on viimase 100 aasta jooksul lihtsalt sõjapidamise käigus ära põletanud miljoneid tonne naftat, aga minu 20 aastat vanad autod on loodusele suurem oht. Lollakad.
Selle peale lähen kastan lilli.
Nad õitsevad. Vaadake.

02 märts 2024

Veel stringidest

(Huumorihoiatus!)
I
Teatavasti see maja kõige tagumisem, kylmem ja pimedam nurk, kus ma õhtuti pildi tasku pistan, on nimelt ysna hõre. Seina sees krohvi all on peidus asjad, või õigemini nende puudumine, millele ma praegu mõeldagi ei taha. Seepärast olen ma selle sealt, kuhu ilma suurema lammutamiseta ligi saab, vooderdanud hinnaliste ja soojade materjalidega. Kes kaugelt vaatab, ei saa midagi aru, aga mina tean, et mu und kaitsevad peenemad puidud ja soojemad villad kui keskmisel eesti mehel muidu.
Hiljaaegu tekkis möödapääsmatu vajadus osta veidi samast kraami juurde. Tegin korraliku eeltöö, lugesin mitu kuud erinevate myyjate kodulehtedelt tootekirjeldusi ja nii, nii magusaid numbrijadasid. Nädala alguses tellisingi siis koorma ära, et kui hooaeg algab, siis on mul kraam olemas.
Eile aga hakkas pihta. Jubinamyyja kirjutas, et just see 1 vidin, mida just mina soovisin, on otsas ja jõuab alles tyki aja pärast meie kodumaale, et kas ma ehk ei taha mõnda analoogi või midagi. Ma selle peale näitasin yles haruldast erudeeritust vällamaa keeles kirjutamisel ja enneolematut sihikindlust ning väljendasin soovi ära oodata just see konkreetne asjake, tänan, parimate tervitustega. 
Mul on ka põhimõtted, teate. 
II
Kogu elu on ilma oldud, miinimumprogrammil venitatud ja katsutud niimoodi,  et jumala eest teisi ei häiri ja neile tyli ja kulu ei tekita, aga siinmajas need asjad enam nii ei käi. Kusjuures see on yks mu uus supervõime - ilma irratsionaalsete syymepiinadeta oma valikutele kindlaks jääda. Mitte alati ei ole see nii olnud, sest ma elasin esimesed 40 eluaastat 19. sajandi elukorraldust viljelevate inimeste keskel ja nad olid tõesti kiired karme karistusi jagama. Neid jätkus ikka kõigisse kyladesse ja linnadesse, kus ma syndima või ellu jääma sattusin, sest vähe lahkema rahva sekka pääsemiseks polnud mul ressursse mitte mingisuguseidki. Aga seeeest oli mul kõva pealuu lollide ideede suhtes ja oskus vaikida. Osutus, et ainult sellest saigi syndida Oma Asja ajamine ja selle abil Millest Iganes Väljaronimine, kuigi kerge polnud seegi, selle eest rõõmuga ja järelejätmatult hoolitsejaid juba jätkus. Ma jään neid kõiki igavesti mäletama, aga mitte andestama. 
Hyva lugeja vaatab, et siin muudkui aint 1 ving käibki - kõik on pahad, kõik kiusavad, ma olen see ainumas lilleke pa§ameres. Ei, nii lihtne see asi ei ole, kuigi siinne ongi žanriliselt vingumisplogi. Ma olengi lilleke, aga pa§amerest on saanud mõnus kompost. Ja kui tarvis peaks olema, siis vingun systeemselt, struktuurselt, ja protsess peab alati saavutama mingi positiivse tulemi. Elu on aga näidanud,  et ylejäänud  inimkonnal on paljudel sõnadel või koguni teemadel teine infoväli, emotsioon ja isegi sisu, sest see inimkonn on ju hoopis teistsugust elu elanud ja sõnad selle käigus veidi teistsuguse sisuga täitnud, me oleme mõne asja suhtes yksteisest meeldivalt kaugele kasvanud. Minu elus on rohkem kasu muidu negatiivseks peetavast, olgugi konstruktiivsest kriitikast ja muidu negatiivseks peetavast, aga ikkagi liigutatud mateeriast, mitte kenast rollimängusooritusest, mida iganes keegi minult ka ei oota. Ja kuna ootustest toituvad halbade asjade peegeldajad on väga kaugele jäänud, siis saan rahumeelega paremate asjade tekitamisele keskenduda, olgu siis minu sees või väljaspool. Tänase teadmise juures näen, et mu uus pea võib olla kõva, kompromissitu ja mitme päästikuga tõsine lõhkekeha, aga neil vähestel, kes mu lähedale jäänud on, on sellest ainult rõõmu ja kasu olnud. Ma jätkan.
III
Pildil on mu väga kaua otsitud synnipäevakink - leegivahtrast sahtel ja syletäis stringe (Guugli tõlke abil tehnilist teksti lugeda on lõpmatute imede allikas.) Ma valisin nii kaua, et kõik suitsutatud eukalyptist, salmilisest saarest ja lihtsalt koapuust isendid kadusid poest ja miskipärast tagasi ei tulnudki. Kuuske ja mahagoni aga juba on niigi, võtaks siis vahtra, soovitavalt põlenud päikese värvi... Selle isendiga tekkiski tänase lorilaulu I salmis mainitud olukord... Ja kui seegi peaks kadunuks jääma, mida ma siis riidekappi kleitide vahele kyljelauaks pistan??? On ju ilus?

27 veebruar 2024

Vibratsioon

Mõni päev on mul elu veidruste peletamisel edukam kui mõni teine. Paljakäsi elu vastu enam ei saa. Täna kasutasin selleks sihukesi nuie.
Pooled neist on tytre omad, uku ja väike akust, sest meil on erinevad käed ja töövõtted. Mul riidekapis tglt on veel mõned, et erinevates olukordades oleks sobiv malakas võtta.
Vabariigi aastapäeval pärast kiluvõileiva manustamist toimus samase laua ääres ka lastega lauamängu mängimine, aga paraku ainus seltskonna- ja lauamäng, mida ma naudin, on pillimäng, teistest mängudest ei taha ma midagi teadagi. Täna oli siis jätkumäng. Ja me mängisime oma tavalisi laule, aga nii, et mul praegu, esmaba öösel kell 2, on ikka veel karp lahti. 
Tuleb nentida, et lapsed ei omanda mitte seda, mida sa neile räägid, vaid seda, mida sa igapäevaselt teed. Nentida tuleb ka, et musikaalsus ja kola-armastus liigub meie peres naisliini pidi. Kui pojad ei võta kidrat kätte, sest issit ei uvitanud, noorem poiss tglt natuke ukut ja trumme tilistab, kui ma yksi või koos noorema tytrega mängin. Vanem tytar elab kaugel ja töötab kõvasti,  noorem tytar on veel väike emmemuna, aga pilliasja suhtes meeldivalt osavõtlik, kui juhtub meeles olema. Ja veel, et see mu kidraõppimisvõimelisim lapsuke suudab viimasel ajal kaasa mängida. Seda ei juhtu kyll päris iga päev, aga ma näen, et talle jäävad asjad kylge ja ta tahab sellega tegelda. 
Mitte kunagi varem ei ole mitte keegi muga niimoodi mänginud, kui tytar praegu. Tingimusteta, nägusid tegemata, rõõmuga. Ja ma olen pille mänginud oma 40 aastat... Ma õpetan sellele lapsele kitarriasjandust nii 3 aastat. Ta on taibukas ja nyyd juba võimeline väga hasartselt lugu kaasa tegema. Kuna ma ise mängin ja laulan temperamentselt, viguritega ja tagasihoidmatult, siis õpetan seda ka talle, ja tundub, et see on lapsele meelepärasem kui korrektselt istudes vaoshoitud häälel lugulaulu vesta. Me lihtsalt oleme sellise loomuga ja see mänguviis töötab meie mõlema jaoks.
Aga ma ei laula ega mängi niimoodi, kogu sydamest, väljaspool kodu peaaegu mitte kuskil ega kellelegi, sest see rõõm peab jääma puhtaks ja puutumatuks. (Käin kyll enda vormishoidmiseks 12-keelse akustiga  kylakapellis yhte varalahkunud Andrest asendamas, aga see on ju hoopis teise repsi ja meeleoluga asi.) Elu on näidanud,  et ylejäänud inimkonna jaoks on see Minu Asi vale ja inetu, nii et ma naudin seda siin, ja nemad selle puudumist seal, ja me kõik oleme õnnelikud sellega. 

25 veebruar 2024

Suur sula

Uvitav. 
Jälle on mu tööpäevakesed imelikult lyhikesed, paraku on sellel põhjus. Osutus, et mul on mõned väga kõverad kohad ja need on nyyd võtnud vaevaks iga jumala päev valutada, sygelda, hõõguda ja palavikku tekitada. Tänaseks on see juba päris lootusetuks muutunud ja ma hakkan oma olemasolust juba väsima ja tydinema.
Millalgi detsembris nägin esimest korda elus oma rangluid. Ausalt, kunagi varem oma elus pole ma nii vähe paistes olnud kui praegu ja liigvee alt ilmub välja tõesti põnevaid asju. Näiteks parem rangluu on vasakust vähemalt sentimeetri eespool ja seetõttu on kaela ning näo poolte lihased silmapaistvalt erinevad, kumbki näo- ja kaelapool kuuluks nagu erinevale inimesele, erinevus on tõesti sentimeetrites. Parem põlv ja säärelihas on ka kõveramad ja auklikumad kui vasak. Tundub, et see on niimoodi kujunenud pikema aja jooksul, sest lihased võtavad kuju kinnituskohtade järgi ja kasvavad aastaid, aga miks see just praegu niimoodi välja tuli ja miks just parem kehapool silmapaistvalt rohkem on kannatada saanud, on arusaamatu. Ma ei ole oma teadlikus elus suurte luumurdudedega liiklusõnnetust yle elanud ega koledasti kukkunud, aga sport, puulõikamine ja muud taolised kerged lõbustused selliseid asju kindlasti ei põhjusta. Samas on mu elu esimeses otsas pikemate mälukaotusega kohti, eks seal on nii mõndagi peidus.
Mu kere on võrreldes kaaskodanikega kuidagi eredalt ebasymmeetriline ja kõrvaltvaatajaid see ilmselt häiriks. Häiris juba aga siis, kui ma veel symmeetrilisemana näiv, rõhutan sõna "näiv", ymarvorm olin, sest sihukese koht pole inimeste seas ja mis kõik veel sinnajuurde käis. Ma ise ei pea oma uut kõvervormi absoluutselt inetuks,  otse vastupidi - huvitav on uut ennast tunnistada, kere on hommikupoolikul ka piisavalt funktsionaalne, nyyd pool aastat ka tunnetuslikult nii kerge, et mõned kodutööd kohe hommikul oma kergust nautides rõõmuga ära teha, enne, kui maakera kõikuma hakkab, nii et syda läheb pahaks. Ja mis eriti tore - mitte kunagi varem pole ma saanud kanda normaalseid sooje ja/või ilusaid riideid. Tunne on, nagu oleksin paradiisi sattunud. Aga paraku on mu keres juba miskine madu ja ma tean,  et ei saa siia väga kauaks jääda, eespool paistavad juba tõelise põrgu tulukesed. On asju, mille põhjuseid ei saa tagasi pöörata ega ilusaks luuletada, ja mille kasvamist sa saad ainult vaadata, mitte aga peatada. Aga niikaua, kuni põrgu leegid veel taevavalgust ei kata, mängin olemasolevate mänguasjadega ja vaatan internetist ikka ka uute järgi. Mõista-mõista, misse on - kallist puust ja 12 stringi, aga ei ole pesusahtel?

23 veebruar 2024

Nõelaga või ilma, selles on kysimus

Erinevalt kapsategijatest kasutan mina oma asjanduste tegemisel lippide ja lappide koostamisel nõelu. 12 paari musti ja vähem musti pykse on peeneks lõigatud ja tundub, et rohkem ei ole vaja kapi otsa inventeerima ronida. Lõikamise etapp on läbi ja pool tekki koos, teise poole sisse läheb palju aeganõudvamaid, aga lõbusamaid tagurpidiaplikatsioonidega tähekesi. Praegu on päevakorral madalrõhkkond ja ma keskendungi kasututele, aga meeldivatele tegevustele - kasulikke asju saab parematel päevadel niigi tehtud, nautigem siis ometi halba enesetunnet, väikest palavikku ja imelikult valutavat keret! See sobib nagu valatult köögi soojaks kytmiseks, laua puhtaks pesemiseks, sellele kalli vällamaa õmblusmasina asetamiseks ning laua all vedelevasse, maitea, basskitarri? elektroakusti? noh, selle Ibanetsu combovõimu sisse telefonist väga hevi muusika suunamiseks. Ma ei saa järjest kaua õmmelusemasina taha istuda, vahepeal on vaja jalakesi sirutada ja natuke muid töökesi teha. Yhe protsessi juures kinni jooksnud mõte pääseb teist asja tehes alati kännu tagant lahti. Ja tagumiktundidest synnivad tonnruutmeetrid.
Akendest väga välja vaadata ei taha, seal paistab masendav hilisjääaeg, kus sulav liustik valgub yle hõredate lömastatud rohttaimede, talviste tormide poolt viltu vajutatud puukõverike vahel endale vääramatult teed tehes. Siin ja seal, kus alles läinud suvel õitsesid miljonid rukkililled ja kiigutasid oma õrnu blonde päid karikakrad, on mõrvarlikult läikivad salakavalad põhjatud järvekesed. Täna hakkas yks naabrionu kyttepuid tegema ja sõitis ATV-ga, mina siin laugaste taga pean hooaja avamisega veel ootama. Seniks õmmelgem!
Ja ärgem mõelgem pea kohal rippuvatele raskustele!

13 veebruar 2024

Jääst maailm

Yleeile hakkas põnevat ja erutavat jäävihma sadama, millalgi lisandus sellele, vähemalt meie kandis, tugev idatuul. Tänaseks on see sade kõik pöidlast peenemad esemed, eriti puud ja põõsad, vorminud latvadega lääne suunas viipavateks jäätontideks, muu maailm on lihtsalt yhtlase superliimiga kaetud. Elamusele lisab vinti asjaolu, et koolilapsed tõid jälle oma biolaboritest põnevaid eluvorme, kes/mis nyyd mu kõri paiste on ajanud ja aju õgivad. Lastel lihtne,  nemad on vintskemad ja neile jääb veel palju aastaid tervena edasi elada, aga mina, aga mina. Ja ma õrnroosalt, valusmagusalt kahetsen oma pyhabast soovi kenal tuulevaiksel talvepäeval oma uut, imekaunist 67-kilost mind kena tumerohelise päkapikumantliga, aga ilma lammavillast kampsumit ja topelt aluspesu panemata, jalutama viia ning kahjuks selle käigus ka kylmetada, ehk tapjatatipisikutele lausa kahel käel soodne eluvõimalus kinkida. Oi kurja. (Aga oleme aus, kuna mul on jäänud juba 20 aastat vähem ilus olla, vahepeal olin ju räigelt paistes ja pikad aastad ka magamatusest ning igasugu õuduste ainulahendamisest paras topis, siis kavatsen edaspidigi olla kogu sydamest edev ja väljanäitamishimuline, nii et ei mingit tõsist kahetsust ega vaga eneseparandust.)
Lapitöö edeneb. Aeglaselt kyll, aga ikka. Tegema hakates polnud peensustest veel aimugi, aga materjale lahti lõigates hakkasid need ise ette ytlema, mis neist tulema peab. Ma ise ei pea absoluutselt mõtlema, ainult lõika lahti ja õmble kokku. Ega praegu hästi ei jõuaks ka midagi kalkuleeritleda, viimased 6 ajurakku on hõivatud nina nuuskamise, ahjude kytmise ja majapidamist katvast tolmukorrast möödavaatamisega. (Nimelt iga jumala asi, mis ma teen, tekitab kõvasti tolmu, aga praegu pole õige hetk selle rookimisele jõudu raisata.)
Pildil on abimees töölaua loomingulist segadust hindamas ja korraloomiseks maatriksit valmistamas. Hea, et meie majas keegigi terve on.

06 veebruar 2024

Hoolas hoojooks suuremaks tööks

Yritan oma organiseerimisvõimele jalgu alla togida ja pojale teksapykstest lapitekki tegema asuda. Juba pealt aasta kapi otsas oodanud musta ja vähem musta värvi pykse jätkuks kauemaks, no kohe mitme teose loomiseks. Eile õhtul sundisin ennast isegi esimest 6-7 pyksipaari lahti lõikama, sellega peakski nyyd ilusal hommikul  jätkama. Õues on õrn talveilm, sajab laia jõulu- ja suusalund. Paraku käib sellega kaasas ka madalrõhkkond, õhk on paks, raske ja rõhuv, mul on jäledad vaprusevärinad. Ja kogu elu kestnud sund teha midagi vajalikku lammutab kõige esimesena, sest materiaalne maailm tahab ju ometi kytta, koristada, remontida. Kuradi värinad, nad on mind juba väga palju aastaid tyydanud ja paljude asjade ärategemist vägagi seganud.
Yhes plogis oli juttu sellest,  et kui sa oled oma elu koledused lõpuks selja taha jätnud, siis naerata, naerata, naerata, ära tekita endale ise kortisooli, see teeb haigeks. Paraku, 48-aastase praktikuna ytlen, et kui su kortisoolipump huugas pidevalt juba enne seda, kui sulle esimest korda elus pilt ette tuli, ja selle kytte eest hoolitsesid konkreetsed onud pidevalt, erandeid tegemata, tugevamaõigusega, pikka aega, kogu oma elu ja mõnuga, siis millalgi kulutab see sind lihtsalt läbi. Jah, ma elan nyyd juba 7 aastat maailma ilusaimas ja turvalisimas kohas. Jah, ma korraldasin selle endale ise, kuigi see võttis väga kaua aega. Jah, ma suudan endale ise kytte,  toidu ja sõidu korraldada. Jah, ma suudan ilusaid mõtteid mõelda. Ma mõtlen ilusaid mõtteid isegi siis, kui syda klopib, suus on oksemaik, käed värisevad kontrollimatult ja jalad ei kanna. Seda ei ravi ykski ravim peale anesteetikumide. Aga seeeest suudan ma nyyd isegi värisedes ilusasti mõlgutleda! Aga miks see nii on, sellest ärme ometi räägi, see on musta pesu inimeste ette laotamine, ma pean ise parem olema ja rohkem pingutama!
Mõnikord see isegi õnnestub. Aga ma olen sihukeste nõudmiste vastu ysna tuim loom, pingutan ainult oma hõimu jaoks, ehk nende, kes meil siin kohapeal elavad, ja peksan ilusatele mõtetele ruumi jätmiseks igasugu onud (ja mõned neile kaasa kiitvad tädid) ikka päris kaugele. See on elusid päästnud, teate. Ma jätkan.
P.s. annan pärast teada, kas ja kuidas teksapyksivirna tillukesteks lapikesteks lõikamine edenes. Ilusatest mõtetest on tõesti palju kasu, aga naeratada ma ei oska. 😀😃

31 jaanuar 2024

Väike kolmapäevane loba

Päev on pikem ja elu kiirem, terrvis on ka väheke vähem halb, seega teen igasugu tegemata kodutöid ja treenin talviste aigustega niruks jäänud mind ajaks, mil varemed valge betooni alt välja ilmuvad. Siis ei ole enam aega musitada, vaid tuleb 2 talve vahel olevad mõned närused suvenädalad mitme aasta tegemata tööde klaarimiseks ära kasutada (vt varasemaid poste aaaaastaid kallist tööaega ja -jõudu ära raisanud teraviljatalumatuse ja põmst 2 kuud kestnud väga tyytu kõhuhaigeoleku kohta). Aga selleks kulub palju Mind ja lugematul hulgal alusetut optimismi. Ma juba praegu plaanitsen, paanitsen, hoolitsen, voolitsen, maalitsen, igatsen ja armastan kõike seda, mis mul on, olenemata sellest,  milline see on,  sest miski ei jää igaveseks nii, nagu on. Ja selle kõige kõrval jääb õige vähe aega vahest korralikult maha istuda ja mõnusam kirjatöö toime panna. Hyva lugeja kahtlemata tunneb end mahajäetuna, sest ma käin kyll kylas, aga ei võõrusta, loen, aga ei kirjuta. See on ju ebaaus. Olen oma nähtamatute sõprade seas tõsiselt primitiivline neandertaallane. 
..........
Päev on juba julgelt poolteist tundi pikem ja tekitab lootust talve lõppemisele. Ma vajan seda igal hilistalvel kasvavat tunnet väga, näljaselt ja lõppematult.
Aga seni kärutagem puid, õgigem ravumeid, remontigem majapidamisvidinaid ja laulgem 1 laul.

14 jaanuar 2024

Tunnistan, et

...ei ole väga meeldiv olla. Normaalsed inimesed on haiged ja saavad terveks, aga detsembri algusest saadik ma normaalne inimene kohe yldse ei ole. Seltskonnaajakirjandusele* sobivaid kirjeldusi kirjutada pigem ei viitsiks, mainin ainult,  et ei saa enam selle maailma toitu syya, põmst igast asjast hakkab rohkem või vähem halb. Aga kuna ma olen põmst kogu elu oodanud, millal see ometi otsa saab, siis olen praegu teataval viisil rõõmus - võib-olla ei tulegi enam kaua oodata. Lapsed on juba suured ja saavad ise endaga hakkama, ja ylejäänud inimkonda see ei puuduta yldse. Sellel asjal on ainult 1 miinus - pidevalt ja mitmekylgselt halbolek väsitab ja see teeb asjaliku päeva väga lyhikeseks, nii et igatlaadi vara ja muidu koli kordaseadmine võtab niimoodi aega terve sajandi, mida mul aga ei ole. See-eest on mul aga koli... Mu uus pea on hämmastunud - alles pool aastat sain elada elu, mis ka elu moodi oli, ja nyyd siis siukesed pöörded.
Aga, aga. Praegu on ju jaanuar. Talv, pime ja kylm. See aga saab varsti otsa. Hiljemalt märtsi lõpus, kõige hiljemalt aga jyripäeval tuleb päike välja ja ma saan päevapealt täiesti terveks, panen saekoti kokku ja sõidan metsa. Niikaua kannatagem!
-----
* - vihje meditsiiniajakirjale "Kroonika"

01 jaanuar 2024

Uus luud

Hommik algas imeliselt.
Enamus mu hommikuid on imelised, või siis peaaegu imelised. Alustan uut päeva nagu uut elu. Isegi kange kere ei sega selle käimajooksmist. Kohvi ringleb veres, päike paistab, labidas on otse imeliselt kerge ja redel kõrge, inimesed on ilusad ja head.
Päeva peale ilmuvad hämaramatest nurkadest välja eelmised päevad ja aastad, nad haaravad mul jalust ja ronivad kukile, ja neid saab kokku nii palju, et ma vajun nende all looka, mul hakkab halb ja õhtuks lööb tihti väikese palaviku yles. Ei ole see midagi erilist ega hullu, talvel inimesed ongi tõbised. Mul ei ole põhjust hypohondriaga tegelda, lihtsam on kanda villasokke ja jõuvarusid hoida Eriti Tähtsate Asjade tegemiseks. Kyll hiljem protsessib.
Aa, jaa. Vana-aasta kokkuvõte ja uueaasta-lubadused. Ei, selliseid asju ma ei harrasta. 1. jaanuar on siinmajas kõigest tähtpäev, millal seinakalender tuleb ära vahetada. Kokkuvõtteid teen ma muidu hooaja- ja ettevõtmisepõhiselt ja 1. jaanuar ei ole ei yht ega teist, see. Lihtsalt. On. Lubaduste ja plaanidega täpselt sama - ei aastaajad, valdkonnad ega materjalid ei lõpe ega alga keset talve toimuval ypris suvalisel ajahetkel.
Hyva lugeja rõõmuks ma siiski luban, et värskel, riigi tasemel seadusega määratletud, raamatupidamisperioodil teen kõiki neid asju, mis eelmiselgi, aga võimalusel veits rohkem. Need kõik olid head asjad ja väärivad edasi tegemist. Ja sama teilegi!
Pildil on minu helge tee tulevikku. Libe on, kohe läheb pimedaks, ja tulevik kauge kurvi taga peidus, aga ma tean, et see on seal!