jutujätkuks

Aitäh, Rebane. Jõudu ei ole siinmajas kunagi liiga palju.

Yhes plogis inimesed arutlesid igasugu asjade yle, muuhulgas oli jutuks ka plogimine ise. Ma kohe mõistsin, et olen see ilma saba ja sarvedeta hämaja, 3 lugejaga tundmatu artist, sest teistel plogijatel on ju ometi korralikud lood, viisakas stiil ja yleyldse on nad kõik sotsiaalselt lugupeetavad ja populaarsed isikud, aga sotsiaalselt lugupeetav olemine kahjuks mu tööplaani ei mahu, mitu muud ametit on järjekorras eespool ja alati jääb õhtul töid pooleli ja riistu laiali.

Paraku, lyhiformaatide viljelemine tuleneb,  ee,  mu laulutegija peakujust. Mitte töid ja tegemisi täistopitud päevakavast, sest minust palju hõivatumad ja tulemuslikumad inimesed jaksavad ometigi nauditavas keeles kirja panna väga pikki ja sisutihedaid postitusi põmst yle päeva. Hehe, minu lood ja laulud peavad leppima sellega, et nende koduks olev pea lehvib suurema osa päevast õues, ilmast olenemata, ja näpukesed vähemalt yritavad asjalikult rabelda ega viitsi või siis jaksa kaugeltki iga põnevat mõttekäiku moblaekraani sisse toksida. Teiste mõtteid on esteks meeldiv lugeda ja sama tore edasi veeretada ja aretada, kui mitte toredamgi, eriti, kui nad sobivad mõne elu jooksul kogetud nähtuse mustri kinnituseks, seletuseks, või vähemalt minu puhul parandamiseks, ja uusi ilusaid mõttemustrijupikesi ei ole kunagi liiga palju. Paraku, minu enda omad on hakitud, hõredad ja nähtamatud, ma vajan Tarkade Inimeste tihedaid mõtteid ja teravaid targutusi. 

Sarnaselt kunstfotoga - minu pildid võivad head olla, aga maailm on häid fotograafe täis ja mulle piisab nende nautimisest. Sama paraku ka kõige muu loomingulisega - teiste tehtu on meeldiv ja koguni nauditav, aga minu kraamil on 100 viga, ma näen neid vigu selgelt ja täpselt, sellist igapäevaelu kõrvalt näpistatud asjakest saabki ainult visandi või naljaloona võtta ning mitte mingil juhul ei sobi see laiadele massidele ettekandmiseks. Teiste sõnadega, minu peakeses kobrutavast Kadunud Laulude Maailmast kinni pyytud kraamist saab vormida enamjuhul 3-duurilugu musta huumori momendiga, et kõik mu 3 või 5 lugejat näeksid, et olen elus ja kõik on enneolematult hästi, isegi siis, kui hetkel mõni asi ongi veits halvasti. 

Räägiks edasi hoopis ilmast- päevad on väga imelikult lyhikesed, lausa valus vaadata. Ma justkui TEAN, et meil on aastaajad ja päeva pikkus aasta lõikes muutub, aga sellega leppida on enneolematult raske. Tahan oma kallist, armsat valget suvepoolaastat tagasi! Aga sel aastal on sygis armuline mu vastu, tavapäraste pikkade pimedate sajunädalate asemel on haruldaselt päikeseline sygis. Isegi oktoobril on sel aastal suve silmad, aga ta siiski juba astub talve madala sammuga, päev kahaneb ja kahaneb ja kahaneb, aga ikka veel jaksab. Sellisest imeasjast lausa peab iga hetke endasse imeda katsuma, enne, kui tuleb õudne ja jõle igavene november. Siis ma suren kuni umbes märtsi keskpaigani.

Täna oli taevas korralikult puhtaks pestud, aga mul põrand pyhkimata, mänguasjad kõik laiali ja:

õhtane lugu

Täna jälle.

Ma teen praegu põmst kevadisi töid, lahendan igasugu hunnikuid ja iga paari päeva järel panen lõkke yles. Täna läks pikemalt, sest Pätsu-aegne kyyniuks ja Kuperjanovi tagumikujäljega laudaukse piit koos Luteri tehasest pärit laua koitanud kehaosadega, halumasina- ja puuriidaaluste prahist kõnelemata, põlesid päris kaua. Alles kellu 10 õhtul sain tuppa nina soojendama tulla.

Mõlgutlen sellest,  et aprillis juhtunud Põrguskäik, millest paranemise järel ma ei ole enam endine, tahab asjatundlikumat lähenemist. Olen ennast käepäraste vahenditega lappinud, taastusravinud ja yles ehitanud,  aga endiseks enam ei saa, mitmed asjad on ja jäävad katki. Kogu maailm on nagu klaasist seina taga, mõtted ja sõnad tulevad teistest kohtadest kui varem ja kere töötab ka natuke teistmoodi. Ma ei ole sellega ära harjunud ja ei harju kunagi. Mõnikord tabab mind sygav õudus selle ees, et ma olen justkui võõras, katkises kehas, ja et see teeb ka mu mõtlemise aeglaseks ja vatiseks, tunded on tuimad ja tunduvad masendavalt mõttetud, ma ei suuda seda võõrast iseennast kuidagi keerukamaid töid tegema sundida, selle kõige protsessimine on kuramuse väsitav, ja ma jään sellesse vanglasse igaveseks. Siis tuletan endale meelde, et see on ainult tunne, et 99% minust on alles, praegu oleks tark natuke puhata ja siis teha midagi toredat. Näiteks lõket.

p.s.

Eelmise postituse jätkuks - mul ei ole kehadysmorfia, mitte ykski spetsialist pole seda uurinud ega diagnoosinud, kuigi uuritud ja diagnoositud on muid asju, sest seaduse järgi peab kodanikku vajadusel aitama, vähemasti vormiliselt. Ma OLENGI pinges, kange, vanadest vigastustest kõver ja jäle eluvorm, sellega ei tehtagi midagi, nii lihtsalt on, lepi ometigi. Aga pole hullu, alati saab armutu publiku eest peidus olla ja kui ikka hädasti vaja, siis panna endale ymber kehakatted, mis puudutavad tugevalt pealtnägijate kunstimeelt või moenärvi ning ei lase nende epidemioloogilistel tungidel tärgata ja vigast varest yle ääre tõugata. Mul kulus terve elu, 50 aastat, et lõpuks ometi omaenda vajadusi isegi kõige lihtsama osas, nagu toit, sobivad riided ja uni, nägema õppida, enne veel hulk aastaid võimlemist, et oma olemasoluga leppida, et end isegi kaitsta tohtida, ja endale yldse midagi lubada, mõnikordisegimidagi ilusat, ja selle viljad on magusad. 

Uvitav,  et ma sellest kirjutan, onju. 

Teised inimesed näevad ainult seda, mida mul pole, ja mis ma ei ole, aga nad ei tea, mis selle sees on, mis hinnaga see on tulnud ja mida selle jalulhoidmine nõuab. Viimased aastad ei puutu ma inimestega kuigi tihti kokku ja tundub, et see on tervisele kasulik. Eeslinaha-muinasjutu õnnelikku lõppu päriselus ei eksisteeri ja pahatahtlikus seltskonnas pideva enda eest seismise energiakulu on suurem kui selle kasutegur,  elust enesest õppinud loom jääb oma armsasse võpsikusse ja seega lugegem lugu lõppenuks. Ma tean asju ja sellest piisab. Lõpuks ometi. Jäänud on veel ainult iseendale kirjutamine, Muhv, nõudmiseni.

Kuidas mul PÄRISELT läheb

Ei, te PÄRISELT, TÕESTI ei taha seda teada.

Ma isegi ei taha.

Ykspä käisin yhes kohas, panin selga paremad riided, kui muidu, ja võtsin kaasa rohkem kidrasid, kui muidu. (Ehk siis, ma ei käinud nt ehituspoes ega jäätmejaamas, muid sihtkohti tuleb aga ette juba äärmiselt harva.)

Yrrist on juba mõni päev möödas, ma elan jälle oma tavalist elukest. Koristan varemeid, kärutan tomatipealseid, panen pesu kuivama. Siis mõtlen jalga puhata ja ajaviiteks mobla pildigaleriid kraamida. Täna pakub see eriti jubedaid yllatusi. 

Lapsed, kuradid, tegid mainitud kohas minu teloga pilti, ja mõned neist olid nii õudsed, et ma kustutasin nood kõik ära. Need jätsin alles, kus mind peal ei olnud. Nyyd hoian jälle mõne aasta väga madalat pofiili ja loodan, et mind ruttu ära unustatakse. Inimeste sekka minema olen nõus veel ainult torupilli hankimiseks.

Täiendav

...peatykk Kogu Multiversumi Inetuste Ajaloo Kroonikasse, kysimata, kas see mulle yldse meeldib, või siis mitte.

Hetkel mitte.

Köök.

Ropp sõimusõna on see. 

Yks sõna, mis kannab pika loitsu ja kurja kaetuse väge.

Kaugelt maalt meile toodud nimetus. See tähistab kohta, kus tehakse kahtlaste riistadega vastikutest ainetest kurjakuulutavat ja võõrikut toodangut. Mitte iial ei tehta seda vabatahtlikult ja harva toimub tegevus rõõmu ja laulu saatel. Kuidas tahes ka vaeva ei nähta, et tulemus oleks olude kiuste veidigi rõõmupakkuv, leidub alati keegi, kes selle raskete sõnade abil ära põlgab, ning just oma elust ja ajast suure tyki ära raisanud inimene peab oma töövilja Deemonitele* loovutama. Alati lasub selles ruumis savikarva hämarus** ja valitseb iseenese jõul kobrutav korralagedus, mis selle talitseja jõupingutuste yle ainult irvitab, riistad yritavad oma tööplatsi inetust nähes kolinal põgeneda või siis mässata ja kinnihoidvaid käsi pureda, pruunikas needusi kandev rasvapilv teeb taeva tuhmiks ja paneb sind unustama, et kunagi, kuskil ja kellelgi oli kerge, helge ja vaba, sest sina seda kyll ei mäleta.

* sulgloomad, kes ebapiisava toidukoguse peale pahaseks saavad ja toidu toojat ennast kannakõõlusest näksima asuvad

** raisk, silmaarst ytles mulle esmaspäeval asju, aga nii õrnal ja meeldival toonil, et ma muretsen selle yle alles kauges tulevikus, näiteks siis, kui on tarvis hämaras maanteele sõitma minna.

P.s. kogu see mõlgutlus syndis pisikesest asjast - liigutasin pliiti. Seda ei oleks tohtind õhtul teha, vaid hommikul värske ja puhanuna. Õhtuks olen ma alati sajand vanem, kui hommikul ärgates, ja siis ma ei suuda isegi hommiku rõõmu mäletada, õhtune valguski on tinaraske ja myrgine, nii et sa unustad kõik muu peale hingamise. Et ma ka ei õpi. Nyyd ei saa hyva lugeja iial teada, millised monardad mul aias kasvavad või kui palju vanu ploomipuid sel nädalal maha võetud sai.

P.p.s. - vähe. Mõlemat.

Varahommikune mõtlemine

Täna helises äratuskell ootamatult, nagu ikka. Panin ruttu riidesse, kere kange ja pea yritamas edasi magada nagu alati, viisin koera õue, andsin kassidele syya, nagu alati. Kella ei vaadanud, mis seal ikka vahtida. Tegin kohvi, nagu ikka, aga ära juua ei jõudnud, nagu tihti juhtub. Haarasin pakendiprygikoti, vaatasin silmanurgast kella ja astusin ruttu uksest välja, nagu alati. Pyhkisin auto akendelt kastevee, panin masina käima, lylitasin raadio sisse. Kõik oli nagu tavaliselt. Sõitsin linna, parkisin poja töökoha parklasse ja teatasin takso kohalejõudmisest, nagu alati.

Osutus,  et ma olin tavalisest tund aega varem kohale jõudnud. Mitte just alati, aga ikka juhtub. Muud, kui lähemasse tanklasse energiajooki ja kartulivahvleid ostma ja siis parklas tõusva päikese kiirte õrnas soojuses molutades telo rullima, internetist pitsist maksikleitide lõikeid vaatama. Sool, rasv, jahu, internet, muusika. Ma olen seda teinud nii palju, ei midagi erilist.

Lihtsalt pajajuttu

Pliit ajab suitsu sisse. Ja mu tänast supitegu on vallatud roosakirjud päikesejänkud vaatama tulnud, hõljutlevad julgelt oma õrnu hännakesi kohe mu põrgupalava moosikatla kohal. Ajaloo huvides olgu mainitud, et moosi pole see pajake oma elus veel näinud, kyll aga keetnud vett ja loonud värvipurust ning lõngadest tumedaid suppe. Lisaks mikromajanduslik tõik, et ma lihtsalt ei raatsi kantmeetrite kaupa oksi niisama taevasse lennutada, lõkkes tekkivast soojusest tahan osagi kinni pyyda ja patta pista.

Tavaline lugu

Et kui ma yle paari päeva kasvukasse jõuan, on tomatid jõudnud endile välgukiirusel uued kylgvõrsed kasvatada, selmet jahedaid öid, madalamat päikesekaart ja karmi talve paratamatut lähenemist tunnetada, ja normaalse taimena viljad enne surma ruttu valmis kypsetada.

Ja tomatipadriku kohal päevitavad sellised eluvormid, millel niigi palju aruraasu pole, et igaks juhuks kylgvõrseid kasvatada, mille toel mullast rohkem vitamiine imeda. Ega ma seda neilt looda ka, nende töö on olla lihtsalt ilus.

Järve põhjast

Suve viimane kolmandik on käes. Valged ööd, mida ma härdalt ja hullunult armastan,  on otsa saamas. Ja Atlandilt tuleb juba sygise niisket hingust, see kobrutab taevas nagu kiirustav lambakari ja hetkiti on kogu maailm tiheda ja tinaraske veekardina all maadligi surutud. Ma olen siis kange ja kohmakas merepõhjaloom, kelle seljaaju kyll mäletab iidset soojas vees ulpimise mõnu, aga mitte seda, kuidas oli inimeste ehitatud maailmas keerukaid sõnamustreid punuda ja liikuda nende loodud peegelduste jälgedes. Miskipärast aga ei taha ma seda tagasi, tormi käes läbimärjaks pekstud olla või nõrkemiseni mullaga mängida tundub iga kell ohutum ja usaldusväärsem. Nad on kyll hingeta loodusjõud, kuid on alati minuga ja alati samad vanad head, nad ei jäta mind isegi unedes kunagi maha.

Ja taeval on mulle tihti midagi põnevat öelda.