29 detsember 2015

Kyll on tore.

Mitte ma ise ei ole ilusamaks, lahkemaks ja positiivsemaks muutunud, vaid mõned teised inimesed on suuremaks kasvanud, elult nahutada saanud, korraks paremaks hakanud, saanud kypsemaks jne. Jne.
Ja pikk-pikk töö iseendaga on viinud sygava äratundmise ja kontidenitungiva lohitava järelduseni, et kui teised inimesed ei taha minuga mängida, siis sellepärast, et neil lihtsalt on päriselt ka palju muud teha. Mitte sellepärast, et ma neile kohutavalt ei meeldi, ma olen kohutavalt paha ja seltskonnakõlbmatu jne jne. Ja kui ma juhuslikult kellelegi ei meeldigi, siis pole hullu - nii palju on tegemist, et ei jõua isegi oma meeldivate inimestega mõõdukalt tegelda. Ja ma tohin selle kõigega rahumeelega tegelda, sest need on mulle tähtsad ja vajalikud asjad ja seisud. Ja keegi ei tohi lambist norima, mõnitama, lõhkuma ja peksma tulla. Ma tohin olla mina ise oma oskuste, annete, kommete, vajaduste ja võimetega. Ja ma tohin valida, kellega ma suhtlen. Ma ei pea iga hinna eest laskma ennast alandada ja peksta, sest nii on kombeks. Ma võin olla heade inimestega koos neid kartmata ja tohin olla yhemõtteliselt hea ja inimlik.
Kõik mu head inimesed, ma mõtlen teie peale. Eriti talvel, kui jooksuringid ja kivipalligeimid on lyhemad kui soojemal ajal. Ma mõtlen teie peale, kui ma puid teen v tassin, kui ma ketran v koon, kui sõnnikut viskan v pesuga mässan, kui pereliikmetele elu õpetan v lilli kastan. Hea, et inimeste maailm on mitmekesine ja et õhtumaades on pilt, sõna ja lauluviis peaaegu vabad.
Just olid jõulud. Mul on hea meel, et kingituste sisu asemel rõõmustati pigem selle olemasolu yle, lähedastega kokkusaamise yle. Käisin kogu perega ämmaperes jõululaual, kuhu paar viimast korda ei olnud tahtmist minna. Seekord oli argumendiks uus noor muusikust sugulane. Varem ma olin olnud siuke imelik, mehelik kole eit, pillitinistaja ja muidu kah, keda huvitab. Aga nyyd, näe, noor mees kah mängib ja täitsa normaalne on. Mul isiklikult oli väga liigutav mängida koos teise pillihulluga, kes keskendus muusikale ja koosmängimisele, mitte enda yleolekule ja hinnalisele isikule. (andke vanale hullule andeks, aga ma tunnetan inimeste seisundeid ja emotsioone)
Kui yks selline pillimees leidus, siis loodan, et neid on veel. Yks asi, et sa suhtled inimesega sõnade tasandil, oled kena ja osavõtlik, hoopis midagi muud on hasartselt ja mõnuga midagi koos teha.
Kuna maa just kylmus ära ja toalilled ei ole midagi märkimisväärset korda saatnud, siis oma liigikaaslaste imetlemisega täna piirdun.
Aitäh hea olemast, head inimesed.

22 detsember 2015

Toas ja õues



Mulle meeldib soe.
Ka taimedele meeldib. Nii mõnigi punanina on liiga pikalt maast välja kyynitamas, eks hiljem tuleb kompostikäru ja labidaga yks talvehädaliste katmise tiir teha.
Õues on veel poolikuid töid kyll, eriti need yleelusuuruses materjalivirnad, eriti uuele sissesõiduteele maha virutatud kaubaalused. Jah, mulle meeldib puit, aga selle kõigega yksi tegelda on natu liiga aeganõudev. (Miks Kaubaalused? Aga seks, et enamus kõlbab nimelt kuuriseina laudise tegemiseks, ja kuure on mul vaja palju, hehe.)
Enne jõulu on kiire njaputöö tegemise hooaeg. Teen mõned pätikindad. Ja pesen villu. Sest pesumasina tuline pulbrivesi on hea koitapja ja sõnnikulahustaja.
Jajah, nii on.

19 detsember 2015

Koerast mitut moodi



Järjest libedamaks läheb.
Koeral nari otsa ja alla tagasi liiklemine.
Minul rootsi vokiga imeloomalõngade tegemine.
Õues on veel mõned jonnakad Hunnikud.
Ja selline ebamäärane tunne, et mingid asjad on väga hullusti, igaveseks. Aga mõned asjad veel ei ole.
Väiksel poisil raske puue 3-ks aastaks. Eks teen, mis suudan.
Abikaasaga on sitem, tema oma probleeme ei tunnista, vaid tirib ka kõrvalseisjad kaasa.
Selle kõige peale ma ketran.
Ja mängin nats elektrikidrat.
Vaja veel mõned aiakaebelaulud teha, siis on platejagu laule koos.
Inimeste juuresolekul on kindlam muidugi tuntud artistide laule ja seltskonnakaid mängida, aga ise 1 laul teha on juba hoopis teine elekter.

14 detsember 2015

Kiired ajad ja kohmakad näpud

Nagu alati.
Talv ei kiirusta. Vesihein kasvab, kalkunid nokivad tigusid, lapsed on haiged, ilm on pilves. Terve rida muid asjaolusid aga on kergemini parandatavad ja eks ma siis parandan.
Mõnikord juhtub, et töö eest saab pappi ka. Tuletame meelde, et enamasti on minu tööd väga otsese materiaalse tulemiga, st et puulõikamise eest saab lõigatud puud, kivide kärutamise eest kuiva parkimisplatsi, villa ja lõngaga mässamise eest tehnoloogiliselt astme võrra keerukama tekstiilitoote. Aga mitte igalpool ei ole see niimoodi ja vahepeal soovib mõni inimene mõne toote vahetuskaubaks pakkuda midagi universaalsemat.
Mõningatel juhtudel neist juhtumitest kingib ylispetsiifilistest töötasudest kyllastunud sm Kaaren endale midagi eluks äärmiselt mittevajalikku.
Seekord juhtus, et suvine traktoristitöö sai pool aastat hiljem õnneliku loogilise järje ja ma lubasin endale synnipäevakingituse osta.
Selleks oli punane soolokitarr. Margi ja mudeliga ei hakka segadust tekitama, aga olgu öeldud, et muusikariistade maailm on väga suur ja lai ja iga kitarrist hangib endale võimaluse korral mitu pilli, mis ajalooliselt ja tehnoloogilistel põhjustel on kujunenud teatud kitsa helipildi ja muusikastiili tekitamiseks. Kysimus ei ole kaubamärgis, disainis ega pilli keretyybi maines inimeste silmis, vaid justnimelt teatud muusikapalade esitamiseks vajalikes fyysilistes omadustes. Punasel superstrat-tyypi soolokidral on sygavad sisselõiked a la stratocaster, peen kael, mis lubab väiksema kämbla omanikul kiiresti liigutada, ning teatud omadustega helipeade komplekt, mis erineb nii vanakooli strati kui ka nt les pauli omadest, et saavutada teatud säravat saundi.
See ei ole niisama eputamine. Ma panin pilli venna juures tööle ka. (Yks minu taseme näitlikke näitajaid on asjaolu, et pärast 5-ndat õlut mängin paremini kui Yngwie Malmsteen ja Guthrie Govan. Seda viimast noormeest soovitan Youtubest vaadata, sest tegu on fantastilise, hullu ja imeosava muusikalise isiksusega. Aga sellist õlleasja juhtub sagedusega kord aastas, tavaliselt on mul yritustel nii kiire, et yle 2 õlle kuidagi ei jõua, ja seega saan isegi meie Nõgisto, Sibula ja Pissarenko käest haledalt lahmakat. Aga veel sagedamini juhtub, et rokimehe-paketti kuulub ka kaine autojuhi amet ja siis tuleb oma taset ilma dopinguteta tõsta ja tõestada. Pikk ja rohkearvuline kogemus ytleb, et selline asjalugu on kõige arendavam ja tervislikum nii lyhidas plaanis kui ka pikemas perspektiivis.)  Vend laenas lahkelt oma juhtmeid ja protsessorit ning sulgudes kirjeldatud viisil, st konservmuusika saatel näpusoojendusharjutusi ja improvisatsioone tehes kulus mu bändisynnipäev nr 2. Pildil on õnnelik muusik tutvumas oma uue pilli hingeeluga venna garaazhis traktorijuppide ja pillitimmimiseks vajalike kirveste-vasarate keskel.




01 detsember 2015

Lugu vaesest moosekandist (tahes-tahtmata kohati biograafiline)

Ah et miks mu pead ei kata uhke kaabu
Miks jalgsi teie ukse taha saabun
Miks teistelt pärin kogu aeg - mis kell on?
Miks pillikohvris loksub odav Epiphone?

Refrääni moodi asi:
On iseendas elamine raske töö
End tuleb sõbralikult teretada päeval, ööl
Ja jälgida, et tõustes pead ära ei löö
Sus ruumi vähe ja päev on sama pime kui öö

Ma võiksin ette maalida ju teise näo
siidsärgis seistes avada uue elu kui peo
Kuid kutsutud jumalatel alati teised plaanid,
Ja jälle seisan yksi oma musta laega saalis

On iseendas elamine...

Kui hommikuti avan aknaluugid,
Hall päike hallis taevas pole uudis.
Kuid yle porist taeva sirgub vikerkaar,
Ma selle ilmumiseks juba mõndagi teha saan.
On iseendas elamine...