Pyhadest ja vähem pyhadest

Hiljaaegu oli rahvusvaheline naistepäev. Minu jaoks on seda aga iga jumala päev aastas, sest loodusjõud varitsevad ja ähvardavad mind, õrna lõunamaa looma ja eksootilist tumeblondi kirde-euroopa kaunitari, pidevalt ära puhuda, H2O eri olekutes voogudega uhta, tahkete ainetega lömastada jaa nii edasi jaa nii edasi. Aga et sellele ylemaailmsele vandenõule oma naha päästmiseks edukalt vastu astuda, kasutan oma halva iseloomu privileege ja muudkui mässan kõigi nii käepäraste looduslike kui kaubandusvõrgust hangitavate vahendite, riistade ja ainete abil, selle asemel, et hajaasustuse tingimustes elupäästvate printside puudumisel selle õige tõelise naisena kylma ja nälga surra. Enamik loodusjõududega võitlemise tarvikutest on ju õigetele ja tõelistele naistele ebasoovitavad ja lubamatud ning nende avalikul kasutamisel kogeb valest soost kasutaja tihti publikupoolseid reaktsioone ja tegevusi, mis kergemal juhul raiskavad tähelepanu ja tööaega, aga halvemal juhul sunnivad sind oma vara kaitseks vägivalda rakendama ja mis siis kõik edasi saab, aga sellest mõni teine kord, eksole. 

Halva inimese kuvandi oluline osa on ka ise endale lillede ostmine, loomulikult MULLE sobival ajal, kohas ja olekus. Miks ma seda nii enesestmõistetavat asja yldse mainin - sest selleks kulus mul 40 esimest eluaastat vihast võitlemist paraku ilma abijõududeta ja kogu, ka ylejäänud, elu ressurss. Mul ei ole enam palju järel ja seda vähest ei luba ma enam traditsiooniliste vanameeste esindajatel puutuda, mitte mingi hinna eest, sest elu ilma ennasttäis pättide terrorita on VÄGA magus.

Hyvale lugejale soovin samuti palju, et mitte öelda kõiki inimõigusi ja nende realiseerimisel meelepäraseid ning hingelähedasi atribuute!

Jagan rõõmu endale reisil kingitud Paphiopedilum delenatii x (masspaljunduse eksemplarid) kaunist isendist. Ja kui te veel tema lehti näeksite!

Talves on asju

Lund kyhveldasin, puid kärutasin, kytsin, veevoolikuid lappasin, pelleteid ja kaubaaluseid vedasin,  pesu pesin, kytsin, syya tegin, villa noppisin ja ketrasin, kytsin, koristasin, veini võtsin, viisin kanadele syya, jalutasin koeraga, kytsin, panin pesu kokku, maksin arveid, parandasin vokki, tegin plekkämbrist ja Poola õlikyynaldest kanadele ahjukese, kytsin, õmblesin pyksile nööbi ette, puhusin torupilli, panin nõudepesumasina täis, kytsin, aitasin noorimal lapsel koolitöid teha, kastsin lilli, otsisin tiigersaage (ja ei leidnud), jälle kytsin. 

Mingeid muid asju tegin ka.

Õnneks ei pea ma kõike seda ja ka kõiki neid muid asju tegema yhe päeva sees. Õnnetuseks on mul võhma suhteliselt vähe, neid asju peaks tegema nii 3 päeva sees, mitte terve aasta (niipalju, kui seda aastat olnud on).

Aga iga kymmekonna aasta tagant juhtub, et kutsutakse pittu. Siis ma viskan kirve nurka, jagan juba lõuna ajal kojujääjale valvuriameti juhendid ja vahendid kätte ja kihutan minema, nii et rehvid suitsevad. Ma ei mune, sest näha saab vaat sellist haruldast kunsttykki:

Tartu Botaanikaaia palmimajas on see kunsttykk ja veel mitusada muud yliägedat eriilmelist savieset veel mõne päeva jagu, vist 24.-ni, näitust moodustamas, kui hyva lugeja ruttu teeb, jõuab ta ka selle ära vaadata. Kunstniku nime lisan ekstra juurde, kui pilt kyllalt terav ei ole: keraamik Anni Käärst.

Soovitan!

P.s.

Ma ei kujuta ette, KUI PALJU AEGA,  vahenditest kõnelemata, kulub yhe sellise tallergu valmistamiseks. Aga seda võin öelda, et vaadata tuleb sellist asja kaua ja palju kordi, need pole lihtsalt laua-anumad, vaid midagi palju enamat, nende põhjalik vahtimine kosutab hinge ja parandab tervist. Las ylejäänud maailm sebib edasi või jääb seisma, nagu ise soovib, aga see kõik on kuskil kaugel ja väga tasa, kui ma vaatan Neid Mustreid ja hõljun sõnajalgade vahelt paistva roheka päikese soojuses.

Romantilisi mõlgutlusi

Sel ajal, kui Õhtumaades massiliselt roose, pidujooke ja tagumikukujulisi kommikarpe võõrandatakse, valmistun ma selle talve viimaseks kylmaks ööks, kohe-kohe lähen ka puid kärutama. Ja yritan meenutada kõiki elu jooksul kuuldud lorilaule, et neid suve poole, romantiliselt, eksole, torupillil terve kavatäis ära mängida. Sygisel yks õhtu kella 1 ajal peale paari klaasi veini see igatahes õnnestus, aga kuuldavasti mu tuttava tuttavad keskaegsed tyybid ja muud viikingid tahtvat sihukest asja ka valge päeva ajal kuulda. Noh, minu peenmotoorika juures eelistaksin igatahes öösel kl 1 sedasorti mängimise traditsiooni jätkata. Meie talvede ja eluviiside juures mul ei ole muud valikut. Ja talve on meil siinkandis pool aastat järjest. Ja minu põmst ainus supervõime on puid kärutada. Ja muud ma ei tahtki ytelda.

P.s. hyva lugeja võib lahkesti oma mängu- ja laulukava laule jagada, pealkirja või lingi kujul, olen juba ette tänulik.

P.p.s. roppudest lauludest koosnevat torupilli mängukava on mainitud Hargla "French ja Koulu" raamatus, mis pyhendab erandlikult palju tähelepanu eesti rahvamuusikale ja ma jään neid kirjeldusi alati mäletama.

Pikk liug ja mis siis kõik sai

Esteks, aitäh tervistparandavate kommide eest, armsad nähtamatud sõbrad.

Teiseks, W tahtis teada, mis varandus kottide sees on, selgitus on alljärgnev.

Mõne päeva eest, et mitte öelda terve igavik tagasi, käisin ma suusamatkal nimega "Tunne oma kaunist kodumaad, ja kui vaja, värskenda oma mälu gepsu abil, sa igavene tohmakas". Ootamatu lumekoguse tõttu aga kasutasin matkaks Volkswageni mootorsaani, millel naeltega suusad all. Matka kogupikkus oli oma 140 kilomeetrit ja ausõna, KOGU rada oli korralikult jääs ja lumes nagu talvele kohane. Ja poole tee peal käisime kenade inimeste juures, kes näitasid meile oma lapilisi vasikaid ja seninägemata suuri lehvivate sulgedega kukkesid, milliseid muidu teisel pool maakera kasvatakse. Aga senikaua, kuni ma imeasju imetlesin, elajakesi nunnutasin ja avastamisrõõmust keksisin, toppisid need teised inimesed mu vankri sulaselget sitta täis. Elunäinud mina ei hakand vaidlema, vaid olin taevast,  täpsemalt aidalakast sadand varanduse yle õnnelik. Kes ei oleks, kui sulle tuuakse kauba peale veel syletäis korralikult kimpu seotud põhupallinööre ka.

Ootamatu varandus ja sulaselge sitt, kes neid jõuaks lahuta, paraku on villaku jagamine eri sorti materjalideks, sellest heinaprahi väljanoppimine-raputamine ning paksu ja vedela väljapesemine talvel natuke ebamugav, aga ma ei nuta. Lammavill on õrn, pehme ja soe materjal, mis paneb mu sydame ja meeled mõnusasti nurruma, selle aega ja vaevanõudev ettevalmistamine ketramiseks on seda väärt.

Ja muud ma ei tahtki ytelda. 

Häid uudiseid

Aasta algas kenasti, ma olin faktiliselt täiesti elus ja ka tundsin ennast vastavalt. Tänagi ei olnud ses osas palju muutunud, mistõttu jõudsin isegi pool päeva yhe oma lemmikmängukonsooliga asjatada ja hulga inventuuri, stuffi ja luuti oma põhiserveris ringi liigutada. Näe, niimoodi:

Hyvale lugejale soovin alanud aastaks - lisaks mujalt kogutud headele ennustustele - alati täis paake, laetud akusid ja suurepäraseid teeolusid kellaajast ning riigipyhadest olenemata!

P.s. kui liiga kryptiline, s kysige lahkesti. Homme seletan, täna kobiks magama ära. Öökest!

oleks onul kyyned

Kyll alles kirjutaks, struktureeriks, ventileeriks, kyll postuleeriks ja konstrueeriks. Paraku ei lase mu uus, aga juba kapremondis käinud pea mul enam rahus kirjutusmas..., tähendab, arvuti taga molutada,  vaid ajab jalad alla ning korraldab kaosest uut kaost, synnitades sellega uudset ning värsket häda ja viletsust. Kõige krooniks kylmus maapind ära, nii et suure hädaga peab ajaviiteks nt lamma, peni, villajänese ja teiste elajate villu sokikõngadeks vormistamist jätkama. Mul on sihuke vana harjumus, jah. Aga praegu laman ja värisen vapralt, sest kuu koperdab kottpimedas ymber maja ja unemati kolistab samuti keskhoovis,  neil on mingi kuri plaan. Nii igaks juhuks soovin head ööd ära, kui me ei peaks enam kohtuma.

Koduke

Mu maailm on väga väikeseks muutunud. Leidsin selle kohta isegi sobiva pildi.

Ja muud ma ei tahtki ytelda, sest hulluksajav väsimus.