Talvesõimu kah

Hyvad lugejad tundsid kaudselt muret, et kas mina siis oma uberikku ei kytagi, et elektriarve nii väike on.

Tegelt on meil elektrilisi kyttekehasid õige mitu. Ma olen väga ihne inimene ja ykski masin ei pea ainult 1 asja pärast kallist põrandapinda raiskama. Mismõttes seadme ainus töö on nurgas seista ja ilus ...soe olla, ei, sellist asja me ei luba. Nii et lisaks köögi kui talvisel ajal kõigi lemmikruumi soojendamisele on meie aparaatumitel ka nt söögitegemiseks sobivad pinnad, mõni teine muhe kyttekeha peseb samal ajal põrsakommetega koolilaste riideid või siis lugematuid pudrukausse. Ruuter, õmblusmasin ja tolmuimeja lähevad ka töötades soojaks, boilerist rääkimata. Ja valgust andvateks soojaallikateks on 21. sajandi disainikompvekid, nimelt odavad, aga maitsekad ja kenad kandilised led-prožektorid ehituspoest, mis otse märkimisväärselt kuuma annavad. Lisaks mõningad puukyttel ahjud ja pliidid, ja niimoodi ehk õnnestubki jälle kevadeni välja venitada.

Ärme unusta ka sellist iidset tehnoloogiat nagu villasokk ja -kamps, nemad soojendavad sind isegi kohtades, kuhu ahju kaasa võtta ei saa. Ilma lammavillast kytteelementideta oleksin ma juba ammu surnud.

Näljane mõtleb ikka leivast, seksist ja bensiinist, kylmetaja mõtleb kyttekehadest. Hoolimata korralikust talvemundrist on mul alati kylm, kui õues vedelikud jäässe lähevad. Ilus hõbedane lumi on tegelikult valge surm. Sa liigud selle salakavala ja ohtliku kraami peal ja sees ainult niipalju, kui hädasti vaja. Sa ei tohi seda sisse hingata ega endale peale määrida ja hoidku sind kõik jumalad, kui see riiete sisse pääseb. Sest algul ei tunne sa midagi, aga hiljem hakkab Sellega kokku puutunud kehaosa valutama ja ravi võtab aega, kipitus jääb mõnikord nädalateks. See teeb inimese aastate jooksul ravimatult haigeks ja kulutab ta elujõu. Parem on neid säravaid, aga tapvaid kristalle vaadata läbi paksu pakettakna, vaat niimoodi.

Arvepaanika

Paar kuud tagasi, muude katastroofide käigus, läks osade elektripakettide hind lappama. Ajalehest võis lugeda, kuidas inimesed ikka 1200 ja 1500 euri jagu pidid oma rösteri, telku ja veesoojendaja arveid maksma. Mul on kyll fikseeritud hinnaga pakett, aga nädalaid ajusse tilkunud jauramist, valitsuse sõimamist ja muud meedjašjõud tekitas korraliku psyhhol...psyhhiaatrilise barjääri minu ja elektrimyyja vahele. Juba mitu päeva prokrastineerin ja ei taha yhtegi äppi ega keskkonda kohutavalt suurte arvete hirmus avada - minu sisemine Robert McPart vehib jalutuskepiga ja karjub: "Ma ei anna mitttte kellelegi mitttte ainsatki senti oma armsat rahakest!!!" 

Aga looduse st elektronide voolu vasta ei saa. Telo teavitustes on ootamas värskete bittide järele lõhnav trykisoe elektriarve ja ma toksin masohhistliku värinaga seda hiiobi sõnumit. Mul on kõik teised arved veel maksmata, autosid remontida sel kuul ei tahaks, reisimiseks on liiga kylm, majaremonte ja muud mudru saab veel edasi lykata, nii, nii... syda pigistab, kõri kipitab... 44.82 €.

On kyll suur arve.

Nagu tavaliselt.

Kurat.

Ajaloosõimu kah

Head, tervet ja meelepärast uut aastat hyvale lugejale, sest on põhjust soovida tõsiselt, sygavalt ja veenvalt :)

Kui 2022. aasta uks on ettevaatlikult, piiludes, harjavarre abil lahti nygitud, siis esialgu ei ole juhtunud mitte kui midagi. Kamber nr 2022 on rahulik, hämar, käes on hallikas varahommik. Õhus on kyll veel ettearvamatult kulgeva hingamisteede viirushaiguse pandeemia salakavalat auru, hõljub uue Venemaa-sõja kibedat rasvast haisu (see riik on Ukraina piirile ja Pihkva oblastisse, mis on minu suhtkoht naabruses, kolinud hulga sõjapidamiseks vajalikku kraami ja rahvast), interneti-vaatlused näitavad ka mitmesuguste tsiviilkaupade, eriti masinate, vähemalt kolmandiku ulatuses kokkutõmbunud pakkumist, mis oma tootmis- ja tarneahelate juures on juba näitaja, aga ikkagi on tuba veel rahulik ja hämar. 

Tänu elukogemusele ja regulaarselt hapnikupuuduses aega veetvale ajule (ei, sinule, närune mõttetu kasutu omaksehooldaja, pole uuringuid ja ravi ette nähtud, tee oma tööd ja ole vait!) veedan päeviti nii mõnegi hetke, et mitte öelda päris palju aega tunnetuslikult esimestes eluaastates, mille hommikud tänu Moskva ajale olid nt talviti tund aega pimedamad. See tähendas, et talviti hakkas valgeks minema alles peale kl 9. Ja kuna in riil laif on mul jalas villasokid ja seljas piisavalt pikk t-särk ja lammavillast kampsum (aga lapsena mul sihukesi luksusi ei olnud), siis saan ma armulikult ylevalt alla vaadata mälestustele, kus tuli lihtsalt tekinäru sees kangestunult kylmapeidus istuda, või siis märja kylma koolivormi sees koolipingis istuda ja imeilusate kollakaks tõmbunud lambivarjude sees säravate 150-vatiste leenini valguste paistel vaadata klassi ees uimerdavat õpetajat (kellel ka kahtlemata kylm oli) ja õues esimesed poolteist koolitundi märatsevat talveööd. 

Mu järjest tuimemaks muutuv aju kougib oma sahvritest välja selliseid asju, et otse imesta. Näiteks ilmus detsembris välja mälestus rõvedatest lukuga viltsaabastest, mis kooli minnes ja tulles jääkamakaid täis kleepus ja pärast 2-kilomeetrist matka oli võimatu seda lukku kohe lahti saada, aga sellest, et su jalad ja käed on märjad ja kylmast kanged ja valutavad, nii et valu lõikab sydamesse, ja madalad kyllalt laia lõikega saaparaisad lund täis, ei tohtinud kellelegi piiksatada ka. See horrormuuvi hakkas kerima muide minu lemmikkaltsuka- lapitöökangatarnija saapariiuli juures, kus olid just sellised saapad, kenad, puhtad ja kuivad, kenas, soojas, valges ruumis. Selliseid klippe on mul veel hulgim, nii et kui keegi hakkab nõukaaja defitsiiti ja lausvaesust ning Eesti iseseisvuse esimese 15-20 aasta põhimõtteliselt pidevat majanduskriisi, mis mõnel pool ei ole ikka veel läbi saanud, kiitma kui midagi eriliselt helget, kylluslikku ja vaba kõigi võimaluste aega, siis mind huvitab, et mis privileegid tema perel olid, mida tal praegu pole, ja kuidas ta sai nii pime olla, et ei pannud ymberringi valitsevast elust kohe midagi tähele. Sest ma olin kyll erakordselt hulludest oludest pärit, aga eakaaslaste elu detaile, kylavaateid, tänavapilti ja meedias voolavat ma ometi nägin ja kuulsin, need haakusid iseenesest mu silma ja kõrva, ja ikka päris paljudel olid suht samad olud ja varustustase, nii et asi ei saanud olla ainult minu, khe-khe, isiklikus tragöödias.

Praegu mul seda seisu pole, et ilma aluspesuta, ebapiisavate yleriiete ja ainult 1 paari õhukeste kotadega tuleb jala kõmpida kilomeetreid lumetuisus mäest yles, peaaegu nagu internetis levivas „meie vs tänapäeva lapsed”-tyypi naljades. Ka on mul tuba, kus ma ise tohin öelda, kui soe siin olla võib, milliseid esemeid ja kuidas ma paigutada tohin ja suudan, kyttepuid ei pea kuskilt kerjama või hoopis ilma olema, vaid mul on, kuhu minna, millega lõigata ja siis koju kärutada, vesi tuleb torust ja läheb toru kaudu ära ka. Ja selle kõige juures ei ole eriti kellelegi aitäh öelda, sest kogu see mugavustase tuli väga pikkade aastate ja parajate lahingulöömiste käigus, sest mida SINA ometi tahad, istu peidus ja ära roni oma lõustaga inimeste silma alla, kui ei anta /mida iganes/, siis ole ilma, raisk, ja igasuguse vastuhaku eest tuleb kättemaksuaktsioon. Kui meil oleks olnud selline yhiskond, milles igal inimesel on jäigalt määratud roll, nagu veel mõniteist aastat tagasi oligi ja mõnelpool on veel tänagi, siis ma päris kindlasti oleksingi seal, kus veel sajandivahetusel – väga hella pekstud koera närviga põmst kodutu, kes ei suuda isegi inimestega rääkida, sest see on kogetult ja eranditult OHTLIK. Ma ei taha seda yhiskonda ega neid norme mingil juhul tagasi, paraku praegune mõningane heaolu on äärmiselt habras ja 2 aastat uue erakordselt agressiivse hingamisteede haiguse pandeemiat on näidanud, KUI inertne inimkond oma suhtumistes ja loomuses ikka on, keerukates oludes pöördutakse tagasi seljaaju tasemel olevate teadmiste ja kommete e tugevamaõiguse juurde ja seda näitavad ka paljud uuringud ning politsei ja sotsiaalvaldkonna statistika. Seega, ma jään enda juurde – vaja on suurt maja, olgu see siis ykskõik milline, suuri puuriitu, vanarauahunnikut hoovi serva, ja naine, sa õpi torutöid tegema, sest sinutaolistele juba lasteaiaeas õpetatavad prostituudinipid ja rollid ei tööta, kui on vaja võidelda loodusjõududega, ja SINULE ju keegi lihtsa kena palve peale midagi tegema ei hakka. Minu ajus on nn naistenipid seetõttu puudu, ja elus on millegi saavutamiseks vaja läinud kõigepealt jagusaamist surmahirmust kaaskodanike ees ja siis hoopis teisi kehaosi ja elundeid – nimelt neid, millega tassida oma varjupaika kõike eluks vajalikku, sest keegi teine seda ei tee, pole teinud ja ei hakkagi tegema. Ja hoidku jumal meid selle eest, et äkki muutub kättesaamatuks nt mootorikytus, veelgi enam -  eluaseme omamine ning selles hädapärase varustustaseme ISE hoidmise võimekus (no et naabril pole, aga tahab sinu õmblusmasinat ja mootorsaagi endale ja kaebab võimudele, et sa oled ilge riigivastane) muutub selliseks kuriteoks, mille eest karistatakse ka sinu järeltulijaid nii, et veel mitukymmend aastat hiljem on sellest rääkimine raevutekitav tabu. Ja viimaste välisuudiste valguses on see mingil kujul täiesti reaalne.

Selle mõtiskelu valguses on õues valgeks läinud, esimene koolitund on läbi, ja sinakashallikas taevas on yksikuid kollaseid ja roosakaid triipe. Lumi sulab, maanteel on ideaalne uisujää ja kohe pistan ma kirjutusmasina sahtlisse ning viin yhe lapse koos tema puhtapesupakiga yhikasse. Sa mõtle, meil on voodipesu nii palju, et jätkub ka lapsele yhikasse, ja ta ei peagi ette võtma teadmata kestuse ja ooteaegadega liinibussimatka 15 km kaugusele oma moonakottide lohistamiseks, kusjuures matka tuleb alustada hiljemalt 6.15 hommikul, et 2,5 km kaugusele bussile jõuda, maakonnakeskuses on siis ymberistumine. Jälle – ma ei ole mingi eksootiline imeelajas mingil hiigelsuurte vahemaadega tyhermaal, me elame yhest perearsti, poe ja imekombel säilinud põhikooli ning raamatukoguga asulast tõesti 20-minutise jalgsikiirmatka või 4-minutise autoreisi kaugusel, ja erinevad asjakäigud on näidanud, et kaugemates metsatagustes elab VEEL huvitavamates kohtades ja tingimustes inimesi, ja nad tahavad ja suudavad seal elada, aga see ei tule niisama!

Ehk tuleb palvetada, et meiekandi pärismaalaste ja meie järeltuleva põlvkonna õhkõrna heaolu mõnede näruste poliitikute huvides puruks ei rebita ja põrgulikku vaesusse ning orjusse tagasi ei heideta, nagu siin veel alles inimpõlv-poolteist tagasi oli. Vähemalt minul on, millele mõelda ja mida MITTE tagasi oodata. Ja kambrisse 2022 paluks rohkem kõrgrõhkkonda, pidev pilvitus ja udus kuplialune ei kõlba kohe kuidagi. Lyhidalt - päikest!

Näärilaupäev

Maitea, kas näärilaupäev* on täna, sest näärisyndmus st vanaaasta lõppemine kell 23:59:59 ja otsekohe ka uue algus toimub juba homme õhtul (kl 00:00:01 ei ole veel hommik, kuigi juriidiliselt on uus PÄEV), või on näärilaupäev hoopis homme, sest näär ehk nyår (rootsi keeles "uus aasta") on juba pikem syndmus, mille teadvustumine tekib heal juhul ylehomsest, mitte ei ole ainult homme õhtu lõpus  natuke pidupanemise aega. Olgu, kuidas on, aga kuna homme tuleb teha 10 asja kodumaa õnneks ja iluks, siis jutustan sinuga täna, mu hyva lugeja.

Aasta kokkuvõtteid teha pole ma kunagi viitsinud, sest detsembri lõpp pole ses mõttes mulle olulisem, parem ega halvem kui nt madisepäev. Ise mitu aastat kooliskäinuna ja seejärel koolilaste vanemana on absoluutne aasta algus hoopis 1. september ning aasta lõpp, mil tehakse kokkuvõtteid ja selgub tõdesid, juuni esimesel nädalal. Aga kui juba jutuks tuli talvine aastaringivahetus, siis. Mitme päeva jooksul kohatud aastakokkuvõttekysimustikud nii plogides kui meediaväljaannete intervjuudes tekitasid hoopis väga värvika ja valjeneva tunde "Loll kysimus, loll vastus". Ma saan aru, et paljudel inimestel ongi lõppev aasta kulgenud viisil, mis lubab neile kysimustele viisakalt ja sisukalt vastata, aga mida on minul minu vanuses minu elukogemuse juures vastata kysimusele "Mida kogesid või tegid esimest korda aastal 2021?"

Loll kysimus, loll vastus. - Esimest korda elus kogen, et ma TÕESTI VÕIN oma tööd laua peale laiali laotada ja riistad mõneks ajaks omapead jätta, ning keegi ei tule vahepeal asju kiskuma, ilma kysimata riistu võtma, midagi niisama näperdama (misjärel näpitud asjad tavaliselt mõneks ajaks leidmatuks jäid) ega riku midagi ära! Ja isegi natuke ruumi on! Kuna eespoolkirjeldatud laadi asju on juhtunud mitukymmend aastat, siis ma pole selles õnnes veel päris teraspoltkindel, aga proovisyndmused on toimetatud ja see meeldib mulle!

Hyvale lugejale selgitav postkaardike minu talvisest laboratooriumist. Kusjuures pildil on ainult töölauad, aga vasakut kätt on veel 4 kõrgemat riiulit ja kaste täis topitud kapipealne materjalide ja töövahenditega, mis tõesti pysivadki nii, nagu mina nad sätin, ja kujutate ette - keegi ei sorigi kastide sisu laiali, ei tiri põrandale ega tassi minema! Oi, johhaidii!

P.s. kes soovib nyyd kritiseerida mu pedagoogikavõtteid ja teatada, et hästi kasvatatud laps ei puutu iial mitte midagi ilma loata, siis ...ma tean, ma tean. Ainsad lapsed, kes niimoodi tõesti ka käituvad, on kahjuks vähemalt raske (liit)puudega. Enamvähem terved lapsed tahavad kõike uurida, õppida ja proovida ja nemad ei ole syydi, kui emme parasjagu köögis, õues või metsas asjatada tahab või peab. Ja kui lapsed on õppimiseprotsessi käigus midagi vussi keeranud, siis see ei ole raske kuritöö, mida energilise peksu ja kujundirohkete hyydlausete karjumisega klaarida, vaid see ongi just see õppimisprotsess, milles on koht ka selgitustele ja lahendustele. Yhel heal päeval on sellest kõigest kasu...

See hea päev on peaaegut käes. Mu noorim laps, kelle puude osas igasugu ametnikud kuidagi kokkuleppele ei jõua, on muidugi yliaktiivne ja talendirohke segadusetekitaja, aga isegi tema on jõudnud selleni, et spetstööriistu ei puutu, kõigile mõeldud meisterdamiskraam on eraldi, jätkub kõigile. Ja nii on ära hoitud hollywoodlikud katastroofid nagu alljärgnev lugu (mis esmaesitatud mu käsitööplogis)

Õnnistusterohket aastalõppu meile kõigile!

* - sõna "näärilaupäev" ei ole minu leiutis. Seda võib kindlalt kohata vanemaid rahvakombeid kirjeldavas kirjanduses, kus on teisigi asjalikke ja huvitavaid sõnu. 

Kunstivaimustusekarje

Korra 10 aasta jooksul joonistan ma 1 karikatuuri. Yleeile tabas mind loomepalang teha humoorikas sidrunipildike, aga las ta olla. Täna võtsin riiulist yhe illustraatorite koguteose, ja ausalt, ma ei suuda rahuneda. Hyva lugeja võib ise järgi vaadata, milles asi.

Varahommikust

Kellu on 4 läbi. Ma peaks magama, sest et öö on mõeldud magamiseks. Öö on magamiseks, et päeval jõuaks mitukend vajalikku asja teha ja lisaks veel rida mittevajalikke.

Vajalike asjade jaoks kasvatasin endale tugevad pöidlakyyned. Elu nõuab, et ma pean portmoneest* kõvasti kokkupressitud kundekaartide vahelt vajaliku välja koukima, käsitööd tehes pakist kangatykke ja kastist niite v lõngu õngitsema, mõnikord mõne kruvi kinni või lahti keerama, aiandushooajal mitmekylgselt pinnases kaeverdama, alati on köögis urgitsemist, kraapimist ja kangutamist, kõike seda kiiresti, täpselt ja tagajärjekalt. Kõige selle urgitsemise jaoks peaksin ma magama. Aga vasaku käe kyyned on mul lyhikesed, et kui vajalikud tööd ja asjad valmis tehtud, siis ma teeksin kasutuid, aga kosutavaid asju. Näiteks kangutaksin lahti akustkidrade keelte kinnituspunnid, et keeled ära vahetada, ja siis ma mängiksin. Kui ma suudaksin magada, siis oleksin ma nii tõhus, et teeksin ka mõned ammu poolikud laulud valmis. Ja lõpetaksin paar poolikut kudumis- ja õmmelustööd, sest uued ideed ja materjalid ootavad etteheitvalt riiulites. Paraku olen ma ikka veel yleval, kell on 4 läbi 10 ja pähe tykib mälestus varajastest 20-test eluaastatest, kus lapsepõlv oli juba mõnda aega läbi, organism oli kasvu lõpetanud ja ei vajanud enam und sellisel hulgal, et oleks maganud ykskõik mis oludes. Terve senise elu kestnud yksindus ja pysimasendus hõljus ja undas peas ning ma passisin ööd yleval, et hommikul magamatuna kooli minna. Kunstikool oli hea, seal oli teisigi unetuid - aga nende magamatusel olid lustlikumad põhjused, nemad olid normaalsed, mina olin teistmoodi ja minu magamatus karjus sõnatult kogu maailma peale, kus mul ei olnud oma kohta. Ja mina olen praegu rõõmus, sest omaenda toas, voodis, soojas toas mitme teki vahel on õnnis tunne tiksuda ja prokrastineerida, kuigi taustal on plinkimas punaste servadega kaustad "Poolikud Meisterdused Jõulukinkideks", "Pööningu koristamine", "Hilinenud Toomapäevatööd", "Kirjavahetus Maa-ametiga kaotsiläinud hypoteegimakse asjus", "Piiriääres tormimurru väljavedamise vennaga arutamine", millega seondub "Paar jõulusõitu lastega", siis "Kohutavat soppa täis läinud veevärgi läbipesu", ja ohfakk, veel vähemalt mitumitu kausta. Ja selle kõige juures on näiteks "Mul on imelikud hirmud",  "Kedagi ei huvita mu ylisygavad laulud, sest minu lõust", "Ma olen meditsiiniliselt kaootiline, aga seda probleemi tunnistatakse ja ravitakse ainult lastel, ja sellest on palju häda", "Mul on veel räme probleem ylitundlikkuse ja paanikahäirega", "Sadistliku pedagoogika mõju minu isiksusele ehk kõik on algusest peale perses ja ma pean seda hoolega varjama", "Ma ei saa mitte midagi valmis teha, kui keegi juures on või pealt vaatab, kehamälus on sõim ja vastiku emotsiooniga töö poolelijäämine",  "Ma ei taha enam kaaskodanike peksukott, tatitops ja kiususihtmärk olla, ennem elan yksildast maahulluelu, kuigi tahaks inemiste sekka" ja muud taolised koledad kaustad on kuskil paksu virna all ja suudavad ainult vaikselt vigiseda, aga kinni neid kaustu paneb ainult tugev kultuurilaks või korralik ajutrauma. Ma olen kole rööprähkleja, täna koguni nii kole, et kellu juba viis, magamise asemel, jooksutan nägemusi ja lahendusi asjadest, mille teostamiseks mul liiga vähe jõudu ja järjekindlust on, aga kõik on nii lihtne ja selge, ja vahelepõigetena hõljun ravimi mõjul rahulik-rõõmsates mantrana korduvate mõtete pilvedes. Yks sihuke pilv on "Mulle käib see maja närvidele, ma tahaksin mõned asjad hoopis teisiti saada. Ja mulle käivad praegused tööd närvidele, ma tahaksin teha hoopis teisi asju, kui praegu. Aga mitte keegi ei takista mul juba siin, juba praegu selle kõigega tegelda. Ma lihtsalt poen oma sisemiste deemonite eest peitu, väljastpoolt on tee vaba ja taevas sinine".

Sõna otseses mõttes.

(* - portmonee on rahakott. Eesti pungi Suured Vanamehed, punt J.M.K.E tegi laulu "Pitsunda", ja selles mainitud portmonee on asendanud mu ajus sõna "rahakott" jäägitult ja vastuvaidlematult.)

Kliimaraevu kah

 Ma olen natuke kuri. Veidi tige, mõnevõrra pahane ja väheke raevus. Veitsa isegi marus, tuleb täpsustada.

Ah et milles asi.

Pärast õudset, traumeerivat kylmalainet, kus sai kangete jäsemetega vahetpidamata mitmeid koldeid köetud, veevärgi vahepaakide täitmisel kaevupumba kivikõvade pvc-voolikutega nõiutud, abitumate pereliikmete soojade vattide olemasoluga tegeldud, ahastatud diiselmootoriga autode võimaliku kottilendamise pärast  (mitte et nad oleks seekord, aga elukogemus ytleb, et see ON VÕIMALIK), tuli näpuotsaga sooja ilma. Paar närust päevakest. Mu näpuotsad said kypse ploomi moodi lõhkiplaksatamisest veits puhkust, sain paari päeva sees isegi sokkide kudumist ette võtta ...ja nyyd saab see jälle otsa. Nimelt, kui mul pöidlad ja nimetissõrmed mõne töö käigus mõranema hakkavad, siis ma panen pragude peale võid ja kleebin haava maalriteibiga kinni - see lubab kyll teha rohmakamaid majatöid, aga mitte peent käsitööd, raisk! Kurat! Ma olen sõna otseses mõttes päikesekyttel ja talvel alternatiivsetest energiaallikatest toitva soojuse hankimine kulutab samapalju energiat, kui sellest naha vahele saab. Ärgu öeldagu, et see on eakohane nähtus - ma ei ole veel 80-aastane, aga lihtsalt kere on mitmel põhjusel ootamatult hõredaks muutunud, vitamiinid ja muu raha eest saadav efekti ei anna, näitavad mitmed loomkatsed minu isiklikul yhikul. Selle infopaketi ja iseenesest lahti hyppavate koleda sisuga kaustade, kui arvutiga mässamise keelt kasutada, allasurumine võtab samuti energiat, muide.

Pidevast kylmatundest on ka aju tardunud. Tänase päeva tshälends oli tikkimisfaile töötleva tarkvara "uude" läpparisse uuesti allalaadimine (kopeerimiskaitse ja moodulikoodidega asjake) ja käivitamine ja erinevate failide lahtipakkimise ning kolimise meenutamine. (Kuradi pakkimistarkvara.) Selle peale kulus mitu tundi kallist sokikudemise aega, samuti kulus sedasamust kallist aega kytmise, pesupesu ja toiduteo peale. Kuna majanduspäev pole veel läbi, enne kylma ööd tuleb kaevupumba voolik lahti kruvida ja veest tyhjaks lasta, syya tahaks ka, ja mitusada liitrit puhast pesu perele laiali jagada ja suuremad esemed ise kokku pakkida, siis ei saa ma veel tikkimise tööproovide peale vihastamisega tegelema hakata. Muud, kui hilist lõunat võtma, et jõuaks selle kõigega ka tegelda ja korralikult raevutseda, sest adrekas annab jõudu. Kurat, juhhei!