Hapupiimana lasub

...November meie sammalduval kodumaal. Maru kärsitu, melanhoolne ja yksildane on olla. See kõik on vettinud maailma ja pimeduse syy.
Ma remontisin eile paari vanemat laulu ja täna tuhnisin niisama kirjutatud, aga ylespanemata lugude kaustas. Õige mitu lugu vormisin ja vormistasin ära st kirjutasin pikemaks või tegin vabavärsis kavandist lõppriimi ja salmidega laulu. Ei, ei midagi lillelist ega naiselikku, ei sonetti ega heksameetrit, ma olen sundmõtetega laulukirjutaja. Seega kui elu tundub liiga tore ja kaunis, siis kutsun lahkesti Mustkaarna plogisse oma bluusikarjatusi lugema.
Siin yks väike isuärataja.

…

Olemata mälestuste aias

Ikka õitseb mõni veider puu.

Olen oma mälestuste aias

Kuninganna kui ka ryytel truu.

Astun mööda roosipõõsast

Täna see ei torka mind

Ei haara kurjalt varrukast,

Ei mässi okste sisse mind.

Tulemata tulevikku aeda

Astun, syda kerget kartust täis

Väravast veel korraks välja kaeda

Kas mul vari ikka kaasas käib

Piirikivi avab silmad

Täna ta ei rõhu mind

Tulemata teod ja ilmad

Tema silmist näevad mind

Täna astun ajast aega

Ruumist ruumi, aiast aeda

Täna võtan lisaaega

Keset minu veidrat aeda

Tunduda võib võõras

Teile ja koletu

Pealuuparukapõõsas 

Ja kollane kondipuu.

Täna astun alailma

Ruumist ruumi, ilmast ilma

Tahan peale saada silma

Keset uneudust ilma

Tunduda võib hirmus

teile ehk kohatu

Mu inglitrompetipõõsas

Ja kuradiõunapuu

Ääreni täis

Uued aknad on nõnda inspiratsioonipakkuvad ja lisaks sellele on maja tuntavalt soojem. Kui mitmepäevase ysna korraliku vihmasaju tulemusena maapind enam jalameest ei kanna ja uksest välja astudes hetkega märjaks saad, siis on õndsuse tipp punaste begoonialehtede vahelt õue vaadata.
Käisin lõuna ajal naaberkylas last koolist toomas ja nägin, et yleeilseni mitte väga täis maaparanduskraavid ja Võhandu jõe äärne lodu olid kuhjaga savist vett täis. Meie maja asub pmst madalama kynka otsas, nii et liigvesi jookseb kallakust alla, aga praegu on pinnas nii hästi kastetud, et enam vett vastuvei võta.
Mul on septembrist yks uus tore ravum. Kyll võttis aega, et psyhhiaater mu, ee, märkusi arvesse võtaks. See leevendab õhtusi krampe, ei lase mul paistes olla st kere ei kogu enam vedelikku, ja lisaks leevendab AD kehakaalu tõstvat mõju. Aga ravumi yks oluline kõrvalmõju on see, et väga varajased mälestused on asunud välja ilmuma. Mõni yksik neist on isegi armas, tore ja puha, aga 9/10 neist on õudsed, piinavad, ylekohtused ja masendavad. Nendega tegelemine, tõrjumine ja paremate mõtetega kinnimätsimine raiskab aega ja energiat. Kuna pereasjadega on niigi kyllalt tegemist ja need tegemised ei ole just helgeimad (ebaproportsionaalselt palju vaimupuudega pereliikmeid), siis on selline pidev eneseajupesu nyristav ja väsitav. Ma tean juba oma uuestiselgunud esimeste mälestuste pealt, et oma õnne ja rõõmuga pean ise tegelema, aga selle õnne ja rõõmu peitmine, et pealtnägijad kadedusest ei hulluks, on tyytu.
Kyll on hea omada maskisarnast olekut. Panen mina oma tavalised (äärmiselt mittenaiselikud) riided, et mitte öelda kaltsud, selga, räägin mõnest eriti vastikust ja raskest majapidamistööst (näiteks sygiseti uppuvast metsast pommiaukude vahelt kyttepuude väljatoomisest) ja keegi ei oska isegi kahtlustada, et minu sees elab Muusika.

Labidaliigutamise pyha

Sest manamine mõjus, õhkrõhkkond oli täna väga mõnus ja kõrge, maakera pysis änamvähem paigal. Ja ma pyhendusin agaralt oma usuobjektiga toimetamisele - maausulisel on ilusa ilmaga hää kuiv õues oma armastatud maad riisuda, kaeverdada, kraabitseda, kärutada ja kyhveldada. Yle mitme nädala paistis päike ja päris suve näoga päev oli, sajandivanuste puude alune sai ka suvisemaks - sygisesed lehed viisin komposti, aga rohetav muru jääb silma rõõmustama ju veel nädalateks.
Justkui ei olekski aeg lineaarne yhtlane joru, vaid aeg-ajalt pistetakse vahele hetki hoopis kuskilt muust ajast. See tänane ajasegaduslik suvepäev maja lõunakyljel asuva puiestikuga oli igal juhul imeline.
Vastik enesetunne ja kõrvalnähtudega yleväsimus jääb sellise kuldse meremaali alla peitu, mul on väga võimas st domineeriv nägemismälu.
Aga õhtul ilm muutus. Läks halliks, häguseks, tuuliseks, niiskeks. Ja ma leidsin vanade kuuskede alt sygise.
Seened.
Homme määran, korjan ja kypsetan.

Kuhugi on kadunud

Oo, uu, kui madalad on praegu õhurõhud. Väga, väga madalad. Nii et minu uimad on eriti uimased ja maakera kõigub suurema osa päevaajast. Aga ma ei lase ennast sellest häirida, vaid tallan kindlat sissekäidud rada - lapsed kooli (kui just vaheaeg pole), kohve, kyte, veevärk, pesu, elukad, villamasinad, igasugu sodi, veidi aeda ja näpuotsaga muusikat. Omaksehooldajal  jätkub tegemist kauemaks, ja paraku võtavad kõik toimingud järjest rohkem aega, sest igasugu elu veidruste naeratades talumine teeb need elu veidrused kyll kaaskodanikele meeldivamaks, aga naerataja kulub seestpoolt hõredaks. Ja ohhohhoo, kui palju ma selliseid veidrusi olen yle elanud. Lausa nii palju, et minu maakeragi on seest tyhi ja kõigub tuule käes. Aga kuna seda keegi peale sinu enda ei näe, tea ja taipa, siis ei ole sellest ka mõtet kellelegi rääkida. No ma siis rohkem ei räägi.
Heale aiahuvilisest lugejale panen imetlemiseks yhe huvitava elupuupildi. No kõik teavad, milline on elupuu - igihaljas, lopsakas, ereroheline. Aga mul on siin 1 teadmata vanuses rääbaka olemisega isend, rohkem nagu elupuu luukere. Ei ole ta Filifera ega viirushaige. Ei ole suvel lopsakam ega talvel pruunikam. On selline, noh. Aga kuna ta kedagi eriti ei sega, välja arvatud seda lontrust, kes ykskord bussist kruusakoorma viisaka väljakyhveldamise asemel koos koormakattega lihtsalt nö värava kõrvale maha nätserdas, siis lasen ma puul rahus kasvada.

Yksilduse maastikud

Käes on kuldse sygise viimased päevad, sest lehtede langemisega hakkab yhele poole saama. Aga edehoovis on mul yks jonnipunn, kelle jaoks kestab mõnus niiske suvi. Arukask "Youngii" on tema nimi.
Mis siis, et sygisastrite tipphetk saab nädala pärast läbi ja tuules hõljuvatel õuntel on näol talvine irve.
http://kaarnalill.blogspot.com/2018/12/17-detsember.html?m=0

Metsa rohelises toas

Ostsin jälle uue (aga kellegi teise vana) autu. Sest meie vana sõiduautu vajab nyyd mh uut esiklaasi (sai kevadel kive, aga mõrad kasvasid yle kogu klaasi) ja veermiku jupikaupa väljavahetamist,  mõned mootoridetailid jm veel, ja sellisel juhul on yldiselt odavam number uuem auto osta. Ma ei saa aru, miks sõiduautosid põmst ajalehepaksustest materjalidest tehakse... aga sellele on õnneks juba ostja olemas, Kuusakoski. Tema on hea ostja, ei vingu, maksab kauplemata ja vormistab probleemideta ARKis ära ka, ja ei mingit lõputut õudust pidevalt remonti vajava st rahaõgiva sõiduauto ja samamoodi pidevalt remontivajava tiimimehhaanikuga. Sõiduautost mõni aasta vanem volkari buss, mida ma veel mõnda aega kasutada kavatsen, aga on hoopis teisest puust st rauast ja seda rauda jätkub kauemaks...
Ega uuem autu ka väga terve ja uus ei ole, esimese asjana ostsin uue gaasitrossi ja kallasin juurde kõiki vedelikke. Stereo ei tööta yldse, selle vahetamine on võrreldav tolmuimeja filtri vahetamisega ja ma ei muretse.
See kõik on eellugu sellele, et vanem tytar tuli nädalavahetusel kylla ja siis me tegime ymbruskonnas korralikuma proovisõidu, läksime metsa. Meie kandis käib kyll kibe metsalõikus, palgiautod muudkui voorivad teiselpool Võhandut asuva saekaatri suunas, aga on veel hulk nooremat metsa, mida mõnda aega lageraie ei ähvarda. Yritan ymbruskonna metsadest ja nende asukatest ylevaadet saada ja iga veidi aja tagant sõidan seenele. Ja linnas elaval töötaval tudengil on vahetevahel lihtsalt ilus, tore ja turvaline turistida, syvamaakast emaga seenele sõita. Värskelt vihmutatud õrnalt lõhnav okaspuumets on muinasjutuline. Minu jaoks on see taevanisuurust turvatunnet pakkuv paralleelmaailm oma sammaste, vaipade, kardinate, kuskil kõrgel pea kohal särava rohelise kroonlyhtri, ee, päikese ja mahedate, alati täiuslikult komponeeritud metsahelidega. Ja alati on keegi vaipadele kalliskive maha pillanud.

Veel puust asjakesi

Kaotasin täna jälle kuhugi tykikese iseendast. Vahepeal juhtub, et jõõõõõle väsimus tuleb kallale ja hakkab päris paha, siis magan paar tundi, ja ärgates ei ole ka kuigi meeldiv olla. Justkui oleks kuskilt teisest maailmast siia kukkunud ja see, mida ma siin näen ka tunnen, ei ole just meeldiv, tahaks "sinna" tagasi, ykskõik, mis see ka oli. Niimoodi tykkide kaupa ma "sinna" kaon ja läinud on juba päris palju.
Allesjäänud mina hoiab meeleheitlikult kunagi õpitud ja armastatud asjadest kinni. Kaootiline ja hõre see on, tihti kaob järg käest ja ma lihtsalt vahin eesseisvat asja, et kust, kurat, see siia sai, ja mis ma pidingi sellega tegema? Peas aga suriseb mõttetu madalpinge ja ykski töö ei edene.
Pildil on jälle yks kõver ja katkine asjandus.  Kui keski tunneb ära, millega tegu, siis auhinnaks on lehvitus ja tervitus, au ja kuulsust ei, seda saab päälinnast mõnest parteikontorist😁