Uusi vaateid elule

Tänast päeva alustasin kaunilt, muusika tegemise ja lillede kastmisega, aga ilusa inimese kuvand ammendas ennast kiiresti. Pärast lisatoopi kohvi käärisin käised ylesse ja asusin kuritöö kallale. Otse loomulikult oli mul mõrva toimepanekuks õigustus olemas. Aga mis siin enam pikalt mulgatada, parem väheke pilti kui palju argumentumeid.

P.s. te muidugi mõistate, et mul ei õnnestu niipea roosat maja saavutada, sellist, nagu kõigil teistel?

Veel dimensioonidest

Siin, kus mina olen, on igavene hämarus, lehkab kopituse ja surma järele ning kostab piinatute metalseid karjeid. Aga portaal on avatud,  selle hammaste vahelt paistab kuldset päikest, kuuldub rõõmsate inimeste jutuvada, siirupine tuuleõhk toob magusaid lõhnapilvi,  sest õitseb ristikhein.

Noh, et

Kuna mul on oma olemasolu pärast hetkel piinlik,  sest nägin internetis roosa maja pilti, siis täna rohkem ei kirjuta, lisan ainult pildi jaanilaupäevasest lillepeenrast.

Veelkord mängimisest

Yhesõnaga,  yritan viimase 100 aasta tegemata töid ruttu sygiseks valmis teha. Aga meiekandi looduse eripärad sõidavad pidevalt sisse, no näiteks vihmaste ilmadega imelis...kult kiiresti mulle kulmudeni kasvanud mur...hein. Selle asemel, et majaga myrada või vanarauaga mängida, pean rukkilõikust etendama. Eks ma siis mängin ja myran kodumur..., tähendab, mulle ootamatult kaelasadanud heinamaal, nagu jaksan, meiekandi yksildastel väljadel on iga lõbustus kulla hinnaga.

Tänan kysimast, maja on ikka veel värvimata, vanaraud lõpuni sortimata ja kasvukale uus uks tegemata. Aga seeeest on ka osa villa veel pesemata. 

Kaktus

Yks järjekordne tubane kapsake on kevade mõjul rõõmust ogaraks läinud ja õitseb. Tavatu helmekaktus, Rhipsalis paradoxa.

Õrnad mandariinivarjundiga õiekesed muutuvad heledateks marjakesteks ysna kiiresti. Esialgu on siinõitseja marjakesed veel valged. Selle ilu mõõtmed on suurusjärgus 4-5 mm.

Sellel taimel rohkem mingeid lehti ega kõrsi ei olegi, ongi ainult kandilised nn varred. Kas pole kaunis?

Indikaator

Teemahoiatus: taimed!

Peale mõningast kyttesysteemi moderniseerimist detsembri alguses juhtus, et minu tolle ajani põhja-parasvöötmelise kliimaga töölaual hakkasid orhideed ennast palju mõnusamini tundma, samal ajal paranesid mu oma tervisenäitajad, nii keha kui vaimu omad, märgatavalt. Võtan seda kui olulist tähelepanekut ja kavatsen ennast paremini jälgida, et orhideedele osaks langevat kohtlemist rohkem ka enda suhtes rakendada. Lisatud joonisel on 2 kuud õitsenud ja rahulolevalt jätkav kalmaarkäpp, veenuskäpa liigid, tiigerlehik, havisaba "Golden Hahnii" ja Lendava kypsetatud mustrilised kausid, millest on kõigile siinse laua peal ja all asjatajatele palju rõõmu ja kasu.

Konstruktor

Jälle tegelesin lõbusasti oma igakevadise meelelahutusega, nimelt võimalikult suurte puude võimalikult väikesteks juppideks lahti võtmisega. Aga viimase paari aastaga on mu kerega midagi juhtunud,  veidralt nõrk, samas raske on olla ja isegi neid nunnusid väikesi pakukesi tõstes läheb syda pahaks. Õnneks saan ma seda teha vabakutseliselt ja oma tarbeks omas tempos, minu kallis kevadine lemmikmäng ei tohi ometi mängimata jääda. Praegu, pärast kõigest yheainsa klotsikomplekti kojutarimist, vedelen ja puhkan lapiti voodis ja paiskan õudusi internetti,  aga kohe-kohe rooman, tähendab, torman õue tagasi, oma kalli kuldse, siirupise ja sillerdava päikese kätte tagasi ja näiteks kylvan peiulilled ja suhkruherned ära. Konstruktoritega mängin homme edasi,  täna enam ei jõua hästi.