Kõdupuidulõhnalist progressi

Nikerdasin, mis ma nikerdasin, aga osutus, et tehnikasajand on traditsioonidest parem. Proteesitud yhekordne, talviti lisaraamiga 1,5 mm paksuse aknaklaasiga aken pole elu sees nii tuulekindel ja soe kui inertgaasiga täidetud pakettaken, mille klaas on 4(!!!) mm paks. Paketis aga on 2 kihti klaasi. Juulis ostsime 2 sellist suurt kasutatud akent, augustis-septembris said aknatehasest tellitud väiksematele avadele uued, vanadele visuaalselt enamvähem sarnased plastikpaketid. Minu eluea peavad need vabalt vastu, siis aga tulgu või veeuputus.

Abikaas mässab nendega. Tema on noor ja terve inimene, 4 aastat ehitajana töötanud ja las nyyd rakendab oma oskusi. Minu spessäl on ses osas lammutamine jms, mis ei nõua pikalt peene töö tegemist ja jala peal ringitrampimist, sest tervistkahjustav elu on jätnud oma jäljed. Minu ylesanne on kohale korraldada aknad, materjalid, keemia ja riistad, vahepeal selga venitada, vanduda ja ravumeid võtta, vajalikul hetkel aidata aken avasse tõsta ja loodida, ja nii see eluke mööda lohiseb. Abikaas oskab kyll, kui endas motivatsiooni leiab, paraku on motivatsioon sama keerukas nähtus nagu nafta maailmaturu ja eesti mootorikytuse hindade suhe.

Kurat, hoitagu soorollide teema seltskonnakroonika veergudel. Päriselu ei ole teater ja sooja tuba ei tehta suguelunditega. Ma ei taha kuulda silpigi sellest, et aga see ju ei ole naiselik, ja me nyyd sugugi ei saa aru, kas Mustkaaren on naine või mees. Sorri-not-sorri, ma tõesti ei kavatse hea lugejaga seksima hakata.

Aga sellest, mida ma ykspäev Valmierast ja mujaltki tõin, ja kuidas hakkab välja nägema siiani lage aiaserva tulevane kultuurpadrik, milliseid kuuski ja tsireleid sinna tuleb - räägib yks teine päev.

Kes teisipäeval kylas käib

See asjata ei longi. Mul tuli asjaolude kogunedes yletamatu vajadus Sõita ja hakkasingi aga pihta. Põhisihtkohaks mdg heade naabrite ehituskaubamaja Depo Valmiera linnas. Ai, mulle meeldib sõita. Lapsed olid koolis ja abikaasat minu hobid, nt kuusepuud, aknalingid ja voolikud, ei huvita, seega sain pyhenduda oma salajasele pahele, s.o. rockbändidele kõvasti ja loominguliselt kaasa laulmisele, sest keegi ju ei kuule, mmmõnus! (Eriti soovitan lauluhuvilistele Muse'i.)
Aga mis Valmieras on! Rekkade ymbersõiduteel linnaservas, tanklast lugedes esimese suure ringtee kõrval, on asutis nimega Kokaudzetava. See tähendab puukool e aiand. Eesti aiasõbrale tähendab Läti aiand sama, mis Eevale ja Aadamalegi, e paradiisi. Neil on meie omadest erinev valik, hinnatase on märkimisväärselt madalam e 25-40%, olenevalt taimegrupist, ja taimed ei ole isegi septembris kollased, massiivselt seenhaigusi täis või raagus, nagu ma nägin mõni päev varem Tartu linna taimekaupmeeste platsidel. (Juhanit ja Järvseljat see inf ei sisalda.) Ma leidsin sealt nii mõndagi toredat ja suupärast.
Ja milline kaunis näidisaed. See on kyllaltki suur, kõrgemate puude-põõsastega jagatud mitmeks nö toaks. Vasakult lugedes kõigepealt roosa, siis punane (silmapaistvalt punaste õite ja tumepunaste lehtedega taimedega), siis kollane (kollasele kergema ilme lisamiseks valgekirjut ka), siis silmapaistvalt sinine tuba. Myygiplatsi kõrval aga tore ymmargune okaspuupeenar.
Kahju, et suvi läbi saab ja minu eelarve kummist ei ole. Lätlased armastavad aiandust ja kliima on neil ka natukene soojem. Ja mis kõik Leedus võib olla, ja Poolas! Kaugemale ma oma iidvana bussiga minna ei tahaks :)
( Ja oo, kui palju pikki lugulaule saaks maha laulda, aga kurat võtaks, parem muusika on kõik inglise keeles, aga minul on olematu tekstimälu.)
Palun, Jõuluvana, anna mulle sel sygisel veel mõni selline päev.

Viimased valged õhtud

Nii mõnigi september on alanud vihmaselt, hallaselt ja vastikult. Sel aastal siis teisiti, see suvi paistab kestvat, loodetavasti ka lõpeb päikeseliselt ja rõõmsalt, soojalt ja lopsakalt. Delikaatsete isikuandmete liputamise korras teatan, et 2 nooremat koolilast läksid sel aastal varasemast rõõmsama meelega kooli, vanem poiss alustas kutsekas keskeri õppimist ja harjutab yhikas iseseisva elu elamist. Esimesed kommentaarid on olnud rahulolevad, erinevalt põhikoolist. Vanem tytar jätkab seda, mis käsil, tal on teha rakenduskõrgi viimane aasta. (Kuhu ta edasi läheb? Mis tal plaanis võib olla? Emasyda sygeleb juba praegu.)
Abikaasa on sama, ee, kõikuva teovõimega nagu alati.
Teised väetid ja tõbised tegelevad kah aeglase kustumisega, see on kogu eluslooduse saatus.
Aga ise olen tõbilane nagu ikka. Mind märtsi lõpus-aprilli algul tabanud tundmatu tõbi on mälestuseks jätnud pidevad kaelavalud, kerged koordinatsioonihäired, õhtused krambid koos hallukatega ja syveneva RA.
Selle peale ma ketran.
Ja lilled õitsevad.

Puntratants

Tähelepanuhäirega isikuna teatan, et aasta ilusaimal ja õitsvaimal ajal, kui inimesed on õnnelikud ja liiliate, flokside ja tomatite lõhn sulatab eluvõitluses kivistunud sydamed, olen olnud nii laisk ja rumal ning nii mõnegi õie pildistamata jätnud. Sest mu valdused ei ole sugugi hiilgavas korras, sest kaelavalu ja vatt peas, pesupesu, toit ja lastekasvatamine, kyte, nafta ja kivi. Ja alati, kui ma tahan niidumasinate teri ihvata, on relakas kadunud. Ja kui ma selle ykskord leian, ongi käes hämar augustiõhtu ja aeg jalga panna Muhumaalt toodud tudusokid.

Ja see kurramuse surmväsimus.

Pagulikud lood

Mu vanem tytar on mugavuspagulane. Kunagi, kui ma hariduse saamiseks kultuuripagulaseks hakkasin ja hylgasin oma õilsate esivanemate maa ja siirdusin Läti piiri äärsest looduslähedasest lapsepõlvekodukesest suurde hirmsasse Tarto linna, siis sellega ma muidugi ei piirdunud. Ma asusin otsekohe kerglast elu elama ja sain võõrast verd meestega karja lapsi. Need lapsed kasvavad nyyd järjest suureks ja mis te arvate, kas nad tahavad oma kalli ema synnikodus soos kraavi kaevata, lodumetsast käsitsi palki välja vinnata ja kardula-, rukki- ning suhkrupeedipõllal kõblata, et sygiseks paari kummikute raha teenida. Ei, kussa sellega. Yhesõnaga, vanem tytar elab Tardo liinas töötava tudengi elu, ei kavatsegi oma vanale kallile emale ja isamaale rodu lapselapsi synnitada, aga see-eest käib iga veidi aja tagant kylas ja siis me lõbutseme maiselt, malbelt ja kombekohaselt. Näiteks kärutame savi. Kuna see on ohtlik töö ehitusobjektil, peab omanik vastutama tööjõu turvalisuse eest. Ja kuna maailmas on rahutud ajad, soovib mu tytar jääda anonyymseks orjaks Lõunamaalt, rõhutades seda oma peakattevalikuga.

Yks lõbustus, ilma milleta mu elu oleks sisutu, värvitu ja mõttetu, on sõitmine. Mida kaugemale, seda parem. Tänutäheks Lõunamaa Orjale tegime yhe väikese Valmiera-reisi, mille meenete hulka kuulusid muuhulgas allahinnatud pyramiidtammed, halumasin ja ennenägematud šokolaadikypsised.

Ja loomulikult vaated Valmiera hõõguvsäravas muuseumis imeliste SUURTE suvelilleseadete ja tellishoonetega.

Pätsu ja Hruštšovi aegsed lood

Meil synnib nörritavaid asju. Osutus, et koridori põrand on vaja asendada, komposti asemele paneme värskema puidu. Praegu on seal pika sammu sygavune auk ja kõik kohalviibijad tegutsevad, et lähemal ajal asi ära parandada. Kyhveldame savi ja mädapuidu välja,  Abikaas nikerdab veidikaupa konstruktsioone asendada. Mina olen muidu lammutamise ja kyhveldamise spets. Ja kõik toad on savi täis.
Hyvale lugejale sellest koledusest praegu pilti ei pane, vaid lisame peene asitõendi suure e elutoa e muusikasalongi tapeetimise aastast - maja ehitusest saadik on siseseinad olnud valge lubivärviga kaetud, aga arvatavasti 1958. aasta jooksul kogutud ajalehed kleebiti seina arvatavasti 1959. suvel, sellele omakorda tapeet. Ja nagu paljudes nõukogude  põllumajandust orjavates peredes, kiiretel aegadel ei hakka keegi vana tapeeti maha võtma ega seinu lakkuma, kord 15-20 aasta jooksul pannakse vanale tapeedile uus peale ja jälle tykk aega muretu.
Ei, ma ei mõista neid inimesi hukka, otse vastupidi - ma olen sellise riigikorra ja elu keskel yles kasvanud. Lihtsalt, praegu on absoluutselt teistsugused ajad ja arusaamine remondist, tapeedist ja hygieenist on hoopis erinevad nõukogude orjamajanduse omast.

Yks kauge aed

Aiakirjanikel oli iga-aastane kokkutulek. Kuna mul oli sel nädalal rohkem lapsi, kui tavaliselt, ja kõik pereliikmed tahtsid igasugu asjade sõidutamist, jõudsin alles peo lõpus kohale. Kõik oli ilus ja kena, no öelge mulle 1 asi, mis ilusal juulikuu laupäeval ei oleks kena, isegi kui kaelaaju valutab, nii et sõnad lähevad sassi. Olgu Taga talu pererahvas väga tänatud, sellise aia ja inimeste nägemise nimel tasub elada.
P.s. piltide järjekord on bloggeri isetegevus, mõtestatud albumit siit juba ei leia. Ainult väike näputäis paljudest ahhaa- ja vau- hetkedest  suurest imesid täis maailmast.