Seeni ei ole!

Sotsiaalmeedias jagatakse muudkui õnnelikke, säravaid ja kylluslikke seenelkäigupilte, kohtab puravikke, riisikaid ja palju, palju kukeseeni. Ma seetõttu mõni päev tagasi astusin lastega metsast läbi, leidsime ainult mustikaid. Täna tõsteti  jälle see teema ylesse ja tegime korraliku jalutussõidu metsaandide leidmiseks. Kuigi juuli on olnud vihmane, pole meie kandis seeni ollagi. Yksikuid tundmatuid seenekesi on, aga korilusest kõnelda ei saa. Aga seeeest leidsin täna jälle 3 ennenägematut metsaorhideed. Kasvavad rahumeelega maantee ääres kuusemetsa servas liivasemal pinnasel.

Aga mustikaid reisu lõpus ikka saime, klaasitäis per nägu.

Ja siis hakkas paduvihm.

Ja nyyd särab päike.

Seened, tulge ykskord juba välja.

Väljavaated

Abikaasat tabas äkiline inspiratsioon. Ta teadis, et Kuldne Börs on imeline kasutatud ehituskola netiturg, sest mulle meeldib seal tuhnida. Täiesti ise otsis välja, leppis kokku ja tõime ära. Äratoomisest seinapanekuni kulus 3 päeva, seda tuleb nimetada asjade plahvatuslikuks arenguks. Krohv ja vana tapeet osutusid väga õudseteks... 

Köögi aken, samast allikast, kulgeb normaaltempos, st ootab kannatlikult oma järge. Aga kui on oodanud oma 1980-test, siis võib vabalt veel mõne päeva või nädala oodata. 

Dendroobiumid ja haruldased Lätist toodud lehtkaktused aga veel ei saa sanatooriumi, sest lehetäid.

Jaanitänu

Siin on tagasihoidlik pildimeenutus  rõõmurohkest jaanipäevareisust Saarele. Ma ei nimeta isikuid, kohti ega tegusid, sest mobiilis on paha kirjutada. Aga sinises kleidis provvale saadan tulised tänukallid ja soovin, et tema tytar ei unustaks iial radu kitarride maailma.

Meri ja kapsas

Suuriku pank Saaremaa lääneserval on minu elus kohatud esimene taoline alpinaarne võlumaa, mis tänu oma pinnasele ja kliimale on rammusast mandrimaast absoluutselt erinev. Imeline on ka asjaolu, et see pole enam väike inimese loodud aed, vaid kilomeetrite pikkune looduse imetegu.

Meretagust asja

Sõitsime heade inimestega jaanipäevaks Saarele.

Väga suur saar on, siin leidub igasugust.

Soo-neiuvaip ja balti sõrmkäpp kasvavad tee ääres ja meri on malahhiitroheline.

Pärast äikest

Õhk on soe nagu supp ja taimed kõiguvad palavavõitu tuules joobnult. Kui te sel aastal olete ka usinasti rohinud, siis on paari sooja vihmarohke päevaga selle töö jäljed sootuks kadunud ja võimust võtnud legendaarse Oudolfi esteetika.

See teine vaade, mida ma eelmisel suvel juba muruplatsiks jõudsin pidada, sest põud ei lasknud millelgi vohama minna, sisaldab nyyd sooja vihma mõjul plahvatanud põllumeeste heinakultuuri, ja muruniitja asemel tegutsen seal võsalõikaja heinakettaga. Teatavasti olin murukasvu alguse ajal puugihammustustest tõbine ja põllumeeste pärandus jõudis ilmet võtta.

Aga elus on ka peenemad kultuurid. Nt must leeder Black Beauty laiutab, nagu oleks ämbri väetist saanud, ja õitseb tublisti.

Iirised ka.

Valge on Muhediku kaunis tundmatu, lilla siberi iiris, liik.

On muid naljategijaid ja iludusi ka, aeda hakkavad ilmuma värvid.

Lodjap-põisenelas "Aurea", harilik elupuu "Golden Anné", kärbes neitsikummelil.

Vanad roosid said kõvade äikesevihmahoogude käes kannatada, õied ja nupud on pruunikaks siloks muutunud, nemad tahavad paar päeva toibuda, siis lähen luuran nende eraelu ka.

Heki varjus

Enamasti on õhk hämarsinakas ja sahinaid täis, päikest on vähe ja vesi juuakse ka kähku ära. Soojaks läheb hiljem ja põdemine kestab kauem. Sõnajalgadel ongi veel kehvavõitu olla. Aga rodo "Rosy Lights" kogemata kombel ostetud 2 isendit yllatavad vaat sellise õitsmisega:

Ja Tsiili 2-st rodgersiast talvitusid mõlemad kenasti, unund nimega sort näitab, mis ta juba suudab:

Aitäh!