Pikk liug ja mis siis kõik sai

Esteks, aitäh tervistparandavate kommide eest, armsad nähtamatud sõbrad.

Teiseks, W tahtis teada, mis varandus kottide sees on, selgitus on alljärgnev.

Mõne päeva eest, et mitte öelda terve igavik tagasi, käisin ma suusamatkal nimega "Tunne oma kaunist kodumaad, ja kui vaja, värskenda oma mälu gepsu abil, sa igavene tohmakas". Ootamatu lumekoguse tõttu aga kasutasin matkaks Volkswageni mootorsaani, millel naeltega suusad all. Matka kogupikkus oli oma 140 kilomeetrit ja ausõna, KOGU rada oli korralikult jääs ja lumes nagu talvele kohane. Ja poole tee peal käisime kenade inimeste juures, kes näitasid meile oma lapilisi vasikaid ja seninägemata suuri lehvivate sulgedega kukkesid, milliseid muidu teisel pool maakera kasvatakse. Aga senikaua, kuni ma imeasju imetlesin, elajakesi nunnutasin ja avastamisrõõmust keksisin, toppisid need teised inimesed mu vankri sulaselget sitta täis. Elunäinud mina ei hakand vaidlema, vaid olin taevast,  täpsemalt aidalakast sadand varanduse yle õnnelik. Kes ei oleks, kui sulle tuuakse kauba peale veel syletäis korralikult kimpu seotud põhupallinööre ka.

Ootamatu varandus ja sulaselge sitt, kes neid jõuaks lahuta, paraku on villaku jagamine eri sorti materjalideks, sellest heinaprahi väljanoppimine-raputamine ning paksu ja vedela väljapesemine talvel natuke ebamugav, aga ma ei nuta. Lammavill on õrn, pehme ja soe materjal, mis paneb mu sydame ja meeled mõnusasti nurruma, selle aega ja vaevanõudev ettevalmistamine ketramiseks on seda väärt.

Ja muud ma ei tahtki ytelda. 

Häid uudiseid

Aasta algas kenasti, ma olin faktiliselt täiesti elus ja ka tundsin ennast vastavalt. Tänagi ei olnud ses osas palju muutunud, mistõttu jõudsin isegi pool päeva yhe oma lemmikmängukonsooliga asjatada ja hulga inventuuri, stuffi ja luuti oma põhiserveris ringi liigutada. Näe, niimoodi:

Hyvale lugejale soovin alanud aastaks - lisaks mujalt kogutud headele ennustustele - alati täis paake, laetud akusid ja suurepäraseid teeolusid kellaajast ning riigipyhadest olenemata!

P.s. kui liiga kryptiline, s kysige lahkesti. Homme seletan, täna kobiks magama ära. Öökest!

oleks onul kyyned

Kyll alles kirjutaks, struktureeriks, ventileeriks, kyll postuleeriks ja konstrueeriks. Paraku ei lase mu uus, aga juba kapremondis käinud pea mul enam rahus kirjutusmas..., tähendab, arvuti taga molutada,  vaid ajab jalad alla ning korraldab kaosest uut kaost, synnitades sellega uudset ning värsket häda ja viletsust. Kõige krooniks kylmus maapind ära, nii et suure hädaga peab ajaviiteks nt lamma, peni, villajänese ja teiste elajate villu sokikõngadeks vormistamist jätkama. Mul on sihuke vana harjumus, jah. Aga praegu laman ja värisen vapralt, sest kuu koperdab kottpimedas ymber maja ja unemati kolistab samuti keskhoovis,  neil on mingi kuri plaan. Nii igaks juhuks soovin head ööd ära, kui me ei peaks enam kohtuma.

Koduke

Mu maailm on väga väikeseks muutunud. Leidsin selle kohta isegi sobiva pildi.

Ja muud ma ei tahtki ytelda, sest hulluksajav väsimus.

Armas aeg

Elus tuleb ikka ette, et mõni kaua kestnud armas asi keeratakse kummuli või siis paraned ootamatult kaua kestnud raskemapoolsest haigusest. Mind on praegu tabanud ja haaranud mõlemad hädad, aga see kõik on köki-möki ja hiirte sosin tuules selle kõrval, et ma avastasin õueservast 100-aastase prygimäe.

Oli vaja kaevata paar auku ja kus siis alles hakkas tulema. Hyva lugeja tillitamiseks tagasihoidlik pilt nädalatagusest õndsast ajast, kus kummuli asjad, paranev tervis ja päevavalgele ilmuv prygimägi on alles lapsepõlve syytute muretute mängude staadiumis.

Mujal plogimaailmas on aga vahepeal (kui ma kõike eelnimetatut ymberkukkumiseni menetlesin, + naismajapidamine, + puudega ja puudeta laste asjad, + yllatuslikud väljasõidud) kirjutatud nii palju, et mai tea kohe, kuhupoole joosta ja millisest lehest end läbi närida, aga ma tean täpselt,  kelle taga seisan ja kelle suunas metalsel häälel urisen. 

Mängiv inimene

Ostsin lapsele mängukonsooli. Rõõmu kui palju.

Minu mängukonsool nii rõõmustav ei ole paraku, vaat see:

Merkantilistlikku dialektikat kah

Kes poleks väärtusliku vanavara yle õnnelik. Mina paraku mitte, ei oska kohe sihukesi asju yldse austada, vaid veeretan lugupeetud muistiseid jämeda raudkangi abil mööda õue ringi, kui jalgu jääma juhtuvad. Jaa, jaa, ma tean  et õues vihma käes ei ole sellise õrna asja jaoks õige koht.