Bluus

kallan välja
aga puhtaks ei saa

Veel yks pikem lugulaul

Ettevaatlikud lyhikesed sammud
Ettearvamatul sinka-vonka rajal
Yhe tumedama heki tagant
Leiadki trummimängija
Ära heida talle midagi ette
Ära trambi tema lavale
Temal on tema lugu ja laul
Sinul on sinu sinka-vonka rada
Tema mängib
Sina mine

Tuha all hõõguvaid sysi

Turba all hõõgub tuli
Viisakuse all hõõgub viha
Kate on piisavalt paks
Naeratuse all hõõgub masendus
Hariduse all hõõgub ahnus
Viiskas vihm hoiab leeke vaos
Luuletuste all hõõgub sugutung
Liikluseeskirjade all hõõgub surmahirm
Vahest aga mõni tugevam tuuleiil

Jaanipäevahommikune vihm

Kohvipuru keelel ja kylmetavad jalad
Euroopas uputab
Kuveidi rahvusmuuseumivarast on leitud murdosa
Kes tappis JFK?
Kuhu kadus 200 000 eestlast??
Kastehein on juba yle põlve kasvanud
Metsa taga on maailma äär
Metsa sees on teine ilm
Ilma kohvipuru ja poliitikata
Sydameni tungivalt kylm tumeroheline vihm
Vaatab sisse ja välja katuseta majade aknaavadest
Ytleb: Kes meist on vanem
Valib esimesena

Väga väsinud aedniku õhtune laul

Miljon väikest murekuradit purevad,
Ei nad äikest-päikest karda, vaid tuuseldavat rõõmutuult
Neil järel kleepuvmustad mõtted tulevad,
Kyll rebin tardumusest end, kuid ei kätte saa õuna elupuult.
Õhtutaevas päikese ymber keerleb ja voolab sulatinana
Õhtuvalgus mu jalgu kleepub kui tuline mesi
Lastagu ometi väsinuvoodile panna valgem lina,
Seinale ära kitarr ja vaasi värske vesi.
  Ma olen köisi pununud liivast,
  Teind leivast redeleid ja sõelal kandnud vett
  Nyyd jälgin õhtutaevas valgust viimast
  Ja maitsen tublisti kogutud väsimusemett.

Kes tunneb teise teed, kes naerab teise naeru,
Kes suudab muret jagada ja koos kortsutada kulmu
See teab, su sõnu kuuldakse vaid vaevu,
Kaob palju öeldust kajata, hajub halli põuatolmu.
Sa sosistad ja hõigud, aina yle kordad,
Mis sulle selge päev, see neile tume õhtutee
Vahest kuuleva, hetkeks su sõnad lähevad korda,
Kuid alati liiga äkki langeb teid lahutav öö.
  Ma olen köisi pununud liivast,
Teind leivast redeleid ja sõelal vedanud vett.
Nyyd jälgin õhtutaeva valgust viimast
Ja maitsen hoolega kogutud väsimusemett.

Laul sarvilisest saunamehest

Ses linnas otsa sai mu töö
Ja järsku ykski tänav enam polnud kodutee
Ma kohvrid-kastid pakkisin
Ja õhtueineta teekonda nautisin.
Sihtkoht ei armastanud mind
Ning peagi tostki tolmupilvest välja nõudis vaba hing.
 Yks sarviline saunamees
 Siis tule tegi koldesse
 Noa teritas ja kaseoksi tõi
 Ning möödaminnes saunaynka kyljelt maasikaid sõi.

Ses teises linnas sydaööl
Kui viimaste piduliste naeru kajas tänavatel veel
Mul teatas administratöör-
Öömajama ei saa, on kinni iga viimne koiku ja koffee.
On mustas öös mustad maanteed,
Neil tantsib musti kuradeid, kuid koidikul koduukse ees elusana parkisin.
 Yks sarviline saunamees
 On kuumaks kytnud kerise
 On vihad valmis, vesi kõigis kateldes,
 On välja lastud suits, veel vaid lava puhtaks tee.
(Soolotamise koht.)

Mu koduke on tilluke
Sai välja gaasipliit ja tuppa diivan, parandatud ahjuke,
Sel suvel reisin õige vähe,
Sest niidan, saen ja ehitusemõtteid tuleb pähe.
Ja siis, kui käes on laupäev,
Toon veed ja vihad,
Ning siis poolel teel valmis sauna kaevupingil magama jään.
 Yks sarviline saunamees
 Mind ootab enda juurde
 Mis vaja, toob ja viib,
 No tule ometigi.
 Sa oota õige natuke,
 Vaid mõned asjad hoiavad kinni mind,
 Kuid ma tulen, on kindel mu suund ja siht.

Käisin jälle luuletamas

Yhes väikeses linnas, kus ei ole rokiklubi, bluusiõhtuid ega metalbändide festivali, käisin koos 2 viisaka ja tuntud luuletaja, sisendusjõulise Triin Tasuja ja joviaalse Lauriito Meriloo esinemiste vahele esinemas. Bluusikirjanikuna esitasin loomulikult parandamatut bluusi. Kuna asja vaatama oli tulnud ka Kivisildnik ja kuna mul oli yle pika aja esimest päeva ravumite topeltannus vereringes, läks kitarriosa täiesti perse, "see on tal närvidest", aga seeeest esmakordsele ettelugemisele tuli yks uus lugu. Teiste muude hulgas.
"Sarviline saunamees"
Ja parem 1 pilt kui 250 sõna.