17 november 2022

Ilujuttu kah

Kärutan mina puid ja mõtlen, et peaks ilusatest kibuvitsamarjadest pilti tegema, et talvel hea vaadata. Tassinud kärutäie puid tuppa ära, selgub, et alanud on lörtsisadu, jääb fotosessioon marjadega ära. Teinekord laon lauajuppe korralikumasse virna kokku ja vaatan, et säravvalge õiega sygisastrid on nii ilusad õhulised muidu pruunistuva novembrilooduse keskel, aga siis tõuseb torm, õiekesed õõtsuvad marutuules ja praktiline tõbras minus hakkab hoopis koormakatteid lappama. Kolmas näide veel: erakordselt kaunis vikerkaarevärviline päikeseloojang, selle aasta ainus taoline, millest loetud hetkede jooksul saaks rea kauneid kaadreid, aga paraku tekib veevärgis miskinegi olukord ja selle kiire lahendamise lõpuks on vikerkaarest saanud tavaline mustikasupp.
Oi, hyva lugeja ei kujuta ette, kui palju ilusaid mikrokosmoseid mu ymber hõljub. Nad on nii õhkõrnad ja hetkelised, nende pyydmine taasesitatavasse meediumisse aga nagu teerulliga lendoravat kyttida. Ma näen neid igal pool, ma hingan neid, toitun neist ja toetun nendele. Ja need maailmaseebimullistused saavad tekkida ainult sellepärast, et hirmsad asjad ja inimesed on KAUGEL ja lõpuks ometi tohin ja saan ma asju korraldada nõnda, et kellegi teise väärakad tahtmised ei maksa siinhoovis sentigi. Mitte alati ei ole see nii olnud ja seda hinnalisem see ISEolemise võimalus on. Paraku on see tunne kyllaltki habras, mul on sõjaveterani elukog... närvikava, ja teatud olukordades vallanduv teravate servadega kaos, mis paneb terve keha kipitama ja tekitab korraliku tankihirmu, nõuab nädalaid lahendamist. Aga nyyd ma tean, et see on lahendatav ja tihti isegi välditav.
Hyva lugeja rõõmuks lisan yhe ravitoimega makroskoopilise vaate objektist, mida siiski sulalumi ei varja, tuul paigast ei klopi ega kiire häda minema ei peleta. Praegu vedeleb see Vaade mu voodi kõrval öö...lauakesel ja tuletab meelde peaaegu et kõiki häid asju maailmas. 
P.s. lapsed koguvad neid. Kollektsioneerivad, noh. Ma pidin seetõttu kevadel suurema vanni ostma.
Aga sellest, kuidas järjest suuremaks kasvanud lastele koos järjest suuremaks kasvavate vannipartidega järjest rohkem vett hankida järjest äärmuslikuma kliima ajastul enneolematu sygisese põua tingimustes, juba mõnes järgmises osas!

08 november 2022

Ei,

ei, ei, te ei saa aru, te ei saa aru. Mul ei ole absoluutselt piinlik selle pärast, mida ma teinud olen, ei, sugugi mitte. Mul on halb selle pärast, et ma olemas olen.

31 oktoober 2022

Kena

Vastuseks eelmise loo lugeja kirjale: head pyksid on palju pykse, aga kilepyksid lasevad vett samamoodi läbi kui kõik muud, ma kaalun tõsiselt lammavillast karupykste hankimist. Villane on ka märjana soe, kontrollitud mitmetuhande aasta jooksul. Praegu meil siin on veel soe, aga see ei jää nii.
Lausa nii soe on, et võililled õitsevad ridamisi kodutee ääres (või oli see hoopis rännutee?). Ma riputan oma lammavillast kampsi puuoksa kylge ja riisun tee pealt lehti, sest kompostina on neist rohkem kasu kui tee muldkehasse muda moodustama jäädes. Kaua ma vehkida ei jõua, võtan vahelduseks ette ajalookirjutamise. Kirjeldustõlge: novembrikuus õitsev võilill, kärbes tolmukatepulkade vahel paremale ära ronimas.

29 oktoober 2022

Sade

Täna on munder-märg-päev.
- Lähed õue, vead paar kärutäit puulehti. Hakkab sadama, lähed tuppa, vahetad riided.
Sadu leeveneb. Liigutad kärusid, sest homme hommikuks on vaja valla kogumiskampaaniaks registreeritud eterniidikoorem kokku panna. Hakkab sadama, kamps on kiirelt märg, pyksitagumik saab masinatel istudes rõvekylmmärjaks. Jälle tuppa. Ja niimoodi 4 korda järjest. 
Miks ma siis varem ilusa ilmaga ei laadinud, loll olen vä? Ei. Pärakäruvedaja-auto on remonditöökojas, aga teist, lihtsalt autot on iga päev vaja autona, mitte selles ohtlikke jäätmeid ladustada. Täna on see ainus päev, mis laadimiseks sobib. Ja ka see ainus päev yle 2 kuu, kui kogu päev sajab vihma ja kõik lageda taeva all jalutajad saavad tunda põhjapoolkera põhja-parasvöötme sygist.
Irooniline on asjaolu, et meiekandi salvkaevud on kuivavõitu, ka meie oma. Kes on õppind prepper (maailmalõpuks valmistuja ameerika keeles), nagu siinkirjutaja, see võtab muude tööde vahepeal virna suuri mördivanne ja ylespanemata jäänud vihmaveerenne ning saabki poole päevaga kantmeeter vett kogutud. Kaevu jõuab täna taevast antud vesi alles nädala pärast.
Mul said kuivad lammavillast kampsid ja tööpyksid ning -joped otsa ja see tekitas yletamatu soovi kurta inimese jaoks ebasobivalt paiknevate loodusvarude teemadel. Eterniidivedu on pyha toiming ja see peab tehtud saama. Mulle meeldib töötada erinevate materjalidega ja jälgida nende tekstuure, faktuure, dynaamikat ja staatikat, aga iga aine tõesti EI PEA vett sisaldama. Seda enam, et see vesi on täiesti vales kohas vales koguses valel temperatuuril ja sellisena moodustab rammusa kirsi hulluks läinud maailma tordil.

26 september 2022

Asju vaadata

Saab yhest kyljest
ja teisest kyljest
kui ma oleksin kepsakam,  siis praegu metsas elaksingi, hingematvalt ilus ja mõnus sygis on. Mõned samblarohelised toad on siin-seal veel alles, aga ykspäev just avastasin mitukymmend kilomeetrit uusi lageraieid. Iga ilus asi siin maamunal saab kord otsa, ja kohe algab igavene november.

18 august 2022

Veel avastusi

Mul oli siin kuskil meetrine jupp eneseusaldust. Ei ole ammu näinud, ei tea, kuhu on ära pistetud. Paar päeva tagasi mõtsin, et joonistaks väheke, aga äkki tekkis kohutav iidne hirm endast tuvastatavat isikupärast jälge maha jätta, mis sundis töö alustamata kujul ära panema. Ma parem kohendam puuriita, panen pesu yles ja õhtusöögiks hakkliha sulama, sellest on vähemalt mingit kasu.
Nädal gluteenivaba elu. Kuna keha on juba kannatada saanud, siis tuleb tulemusi veel pikalt oodata, aga ma vähemalt  yritan. Kusjuures ei ole seda meeletut ilmajäetuse tunnet ja leiva-saia-nälga, meil on kaua aega mitmekesise sisuga toidukapid olnud. Iidse kõigesööja-päkapikkude hõimu järeltulijal on meetrine menyy, sest pere väiksemate tervisele tuleb ka mõelda, mitte ainult tuima näoga nisu ja rukist ette visata, sel teemal on meil peetud nii mõnigi arutelu. 
Mul tuli muuhulgas meelde, et mannapudrust ja pannkookidest on mul kogu elu jälepaha hakanud, ja muul ajal pidigi mul halb olema, sest ma olin ju halb laps suurtel jalus, ja teraviljatalumatuse teiseste symptomite täiskomplekt oli ju juba kooli minnes olemas, lihtsalt tol ajal ei olnud see mingi teema. Aga pärast põhikooli tuli u 7-aastane nälja-aeg, millest ma siirdusin omakorda mitu aastat kestnud poolnäljasesse riisiperioodi, ja tundub, et see oli tervisele päris hea, aga siis läks elu paremaks ja "lastele peab ikka putre ja makaroone tegema ja tee ikka võileibu kaa". Kahjuks on tänaseks vähemalt 18-19 aastat omnivoorielu ning muuhulgas järjest syvenevasse väsimuseuima vajumist selja taga ja selle remontimine saab olema pikk ning tulemuslikkus kaheldav. Aga ma vähemalt proovin.
Omaette teema on see, et mina pärisin selle oma vanematelt ja nyyd tuleb võimelda, et minust syndinud laste elus oleks yks häda vähem kui mul. See mõte tekitab juba praegu syymekaid.
Huvitav on, et ma ei mäleta enam isegi seda, kuidas oli elu erksa ja tegutsemisvõimelisena. Saab kyll siit vanemaid postitusi vaadata, aga ma ei taha. See on siiski yks teine inimene yhest teisest ajast, ja las ta jäädagi. Liiga palju asju jäi pooleli või läks kaotsi või raisku, ma-oleksin-pidanud-palju-rohkem-pingutama-sest-kuhu-kõik-teised-minu-vanuseks-on-jõudnud, ja ma ei taha seda mõttetut lootusetust toita. Täna on tähtis liikuda nende jalgadega, mis mul on, asjade juures, mida ma teha jõuan, ja oleks-peaks-tuleks-asjadele mõtlemisega jõudu raisata ei tohi.
Aga alati võib esihoovis jaapani enela põõsa õisi uurida, see on kohe väga tervislik.