Kleidijuttu

Juhtusin natuke kleidiriiet ostma. 

Yle... mitmekymne aasta. Varem juhtus, et kyll ei olnud asja kleiti kanda ja siis jälle polnud sobivat kleiti võtta ja siis jälle ei mahtund ykski asi selga, või siis kõik need nähtused korraga. Kuna mul viimasel suvel oli väga meeldiv juhus maanduda suhteliselt, mõistate,  SUHTELISELT normaalsesse kehakaalu, ette trehvas ka esimest korda elus mulle väga sobiv väga ilus kleit väga taskukohase hinnaga, lisaks väga sobivad olukorrad seda syymekateta kanda, siis hakkas mu peas senise elukogemuse najal pirisema mõte. Et sooja ilmaga on hame-tyypi riideese päris asjalik, aga kaubandusvõrgust sama ilusat ja head hõlsti ma teist enam ei leia. Et tuleb aga noorust meelde tuletada ja õmmelema asuda. Mõeldud... augustist sai väga äkki detsember... kaua, aga tehtud. Reedel ostsin linnast yhest kilakolapoest 20 euri eest syletäie ideaalset kleidikangast. Puuvillast, just mulle meeldiva värvivaliku ja mustriga.  Kodus mõõtsin yle - 17,2 meetrit. Kangas aga on nn poollai, u 70 cm, seega läheb ideaalse kleidi tegemiseks 7-8 meetrit. Kuna praegu on nagunii kylm ja ma kannan vatipykse,  tormijopet ja Nokia talvekummareid põmst 24/7, on mõned päevad aega mõelda ja lõiget valida. Kuna kohe-kohe ongi talv läbi ja käes lõbustustest leegitsev maikuu, on asjaga kiire. Internet on ilusate kleitide pilte paksult täis ja ma ei suuda kuidagi valida ega otsustada. Lisaks sellele kõigub mu kehakaal ennustamatus tempos ja ettearvamatus suunas, aga see-eest palju, nii et kleit peab sobima nii praeguse 74, kui ka väga võimaliku 64, aga ka yldsegi mitte võimatu 84 kilo kaaluva minu isiksusega. Pole võimatu,  et selle probleemi lahendamiseks pole vaja universaalset lõiget,  vaid hoopis palju kleite. Ehk palju kleidikangaid. Upsi,  mul on neid niigi palju, oma 3 kindlasti, et mitte öelda 4. (Kuid ma ostsin nad algselt lapitöö- või särgikangaks, MITTE kleidi,  et täpne olla.) Aga pideva puudekärutamise, hydrofooriga võitlemise (muuhulgas injektsioonpump, fakit) ja meeletutes kogustes toiduainete töötlemise (näljased poisid ja muud loomad) jääb väga, väga-väga vähe aega õmmelda. Kuigi,  mulle tundub,  et suuremate välitöödega on kuni jyripäevani aamen, ja kui sinised pätikindad pärast rohelisi on valmis ning hõimule syletäis omakedratud tõpravillalõngast musti ja valgeid sokke valmis punutud,  saabki vahelduseks ka kasutumate asjadega tegelda. See kõlab uskumatult,  aga mul on kõige kaugeleulatuvama mõjuga ilusaimad mälestused just kasutute asjade tegemisest. Soovin meile kõigile tubli olemise vahele kauneid kasutuid hetki, see on tervisele hea.

Keemiast

Talv tuli väga äkki maha ja tööka ning ettevõtmisi täis sygise kirjud lõimelõngad lõigati hetkega läbi. Õitsev maa on kadunud, värvidest pole mitte midagi alles. Kõik elusolendid on hirmsate valgete tähekeste eest peitu pugenud, ka siinkirjutaja liigub õues ainult niipalju,  kui hädasti vaja, kandes võimalikult mitmekihilist, pikka ja katvat erivarustust. Väga lootusetu tunne on, ausõna. Yksainus talvepäev on sama kurnav kui 10 asjalikku varasuvepäeva nt kyttepuudega mässates. Aga talv on raske hingele, keha saab ju hästi sisse pakkida.

Pildil tapva kemikaali kristallid. Olge nende käsitlemisel väga hoolikad!

Pleierileierdamisest

Ma selline ahv, kes ei armasta raadjo kõrval istuda ega grammofonil platesid vahetada. Nii ei saa ju ringi joosta. Ma olin isegi räigelt paistes  ylekaalulisena pigem paigalpysimatu, ikka kõrvaklapp pähe ja minema. Kassettmakk ja raadjo olid tagasihoidlikud tegijad... Kui ilmusid muusikamängijad, kuhu mahtus kymneid ja sadu lugusid,  olin mina myydud. Täna trööpan andunult nutihvonis asuvat tasulist pleierit nimega Spotify. Eesti oma poiste Fairmus on mul ka, aga kuna see läheb lukustusekraani all 5 minutiga kinni, siis kasutan seda õnnetukest imeharva. Olen paras mölamaan, oma rasket, aga see-eest õudset elu teen helgemaks ja õnnelikumaks meisterliku ja meloodilise kitarrimuusikaga, mille järgi saab ka tantsida, kui olukord nõuab. Ma ei ole suur uute avaruste avastaja, sest väga tyytu on vahetpidamata töökindaid käest kiskuda, et lugu vahetada või midagi otsida. Minu leierkast on timmitud kindlaid viise mängima ja seda on ta teinud hästi. Sel aastal, tundub, et sai elu kaunistatud rohkem, kui varem, Spotify äpp igatahes tänab ja tervitab.

Puhas rokenroll. Palutakse lahkesti kuulama.

P.s. et misasi on raadjo. Ma kirjutasin selle kohta.

Kadri kylmetas

Viisin noore tehniku ööseks linna tööposti otsa ja tulin ise tagasi. Sõita oli põnev ja erutav, sest vasakult paremale lendleva tahke puisteaine tõttu polnud teed eriti näha ja kohati ka tunda. Tagasiteel aga lendles see krohvipuru paremalt vasakule ja tuuletakistus sundis gaasipedaali raskemalt tallama. Linnast tulek on alati nagu muinasjutus - mida Nõia Majale lähemale, seda kitsamaks, kõveramaks, auklikumaks ja lumisemaks tee läheb, kuni lõpuks oled omadega näoli põõsas, tuulevaimud rebivad rõõmust ulgudes sinult su viletsat palitut ja kangeks kylmunud kindanärusid. Sa pead oma viimased jõuvarud kokku võtma, et kurivaimude ja kägistajaroosi haardest lahti rabelda ja otse kukkuda onni uksest sisse, ruttu surmavate valgete helveste eest peitu.

Need tapjahelbed on mulle elu jooksul parasjagu kurja teinud, aga siiani olen suutnud enam-vähem paraneda. Täna vaatan näkku asjaolule,  et mu imeline iseparanemisvõime on otsa saanud. Igasugu kohad valutavad huvitavalt ja keelduvad koostööst, mu käed on tuimavõitu ja kunagi tantsida armastanud jalad astuvad sirgelt, aga kobalt nagu tuuker Marsil. Mu kehalt on viimase 2 aasta jooksul lahkunud pealt 3 ämbri vett, aga vee alt on ilmunud mitte sire haldjas, vaid kõveravõitu vetevaim, ehk hulk väga põnevalt väga ebasymmeetrilisi konte ja kõõluseid. Ma vaatan ennast peeglist nagu võõrast imeasja. Peeglis ei ole kyll enam jälk paistes koletis, mida on õudne kogemata silmatagi, aga ka mitte yhiskondlikult aktseptaabel kodanik, vaid uudne põnev muumiasarnane eluvorm. Selline ma võiksin isegi olla, aga tundub, et kõik ikka ei ole päris korras ei seest ega väljastpoolt. Lohutan ja loputan ennast sellega, et talv on, et viimased mõned aastad ongi mul oktoobrist märtsini kehva olla. Et teen oma kohustusliku programmi ära, ja kui maja peetud, tõmbun hasartselt lammavillast asjakeste poole. Olen praegu väga suur hasartmängur, kui asi puudutab villu ja lõngu. Selge ju, kui on kogu aeg kylm ja pime olla, keerleb kogu elu soojatekitavate ainete, asjade ja tegevuste ymber. Kuna ma õpin oma uue peaga jälle uuesti köögis laua taga istuma ja näiteks pätikinnast kuduma, selmet roiskuva sisikonnaga surmväsinult tagatoas lamada ja tuima näoga moblamängu mängida, siis on muidu vastikust ja lootusetust täis pimedast aastaajast isegi naaaatukene rõõmu - kylm ilm tekitab erksa ja loomuliku soovi oma lõngakollektsiooni kasulikumateks asjadeks vormistada. Mul on ebanormaalselt palju lõngu, ja Valge Surma jumalad on sellest teada saanud ning erakordselt vara tulnud mind kudutööle ajama. Ja kui ma ei saa või ei viitsi, siis nad näpistavad mind, kuni mu varbad on surnud, käed paistes ja kaelanärvi issias lööb pähe.

Hyva lugeja rõõmuks yks selgem ja vaiksem hetk tänasest reisist, koduvõpsik ei ole enam kaugel, kohe-kohe rooman onni uksest sisse ja asun pätikinnast kuduma, pliiti kytma ja mobiili toksima.

P.s. supernuhke täis Faceebok soovitab mulle Hansapostist osta akordion (6200€), lilleline tugitool ja jahipyss. Mida nad välja on nuhkinud, mida nad plaanitsevad?

Vanamuttide hobidest

Mulle meeldivad masinad.

Neist on nii palju kasu ja rõõmu ja muidki tuliseid tundeid, sa kohe elad täiel rinnal ja leegitsed, kui on vaja jälle mingit olukorda menetleda. Mul on elus väga palju asju tulnud ära menetleda, aga meeldivamate ja väiksema inimfaktoriga probleemideni jõudsin alles hiljaaegu. Oleme aus, probleemsed inimesed on väga rõve ja tervistkahjustav aine menetleda,  ma eelistan neile iga kell mädapuitu, kivivaremeid ja vanarauda.

Vanarauast, et. Ostsin siis ära yhe. Paks ehitajaonu ei andnud absoluutselt setokõsõ kauplemisele järgi, mitte yks argument ei töötanud. Aga õhtusel jalutuskäigul ilmnes probleem jahutusvedelikuga. Ja ma nyyd sujuvalt omandan yhest käsitööfoorumist uusi naiselikke tarkusi selle uue kodumasina kohta. Elu peab ometi mugav olema, aga võpsikus elav yksildasevõitu eakam prõua ei hakka ju iga viimase kui asja pärast linnast maksulisi mehi tellima. 2004 a 2,5 tdi T5  aga on paraku keerulisem kui sama aasta 1,9 tdi Sharan, foorumid on paksult põnevaid ja erutavaid probleemikirjeldusi täis. Hyvad sõbrannad ja sõbrad, kui mulle kylla tulete, siis ärge tooge kooki ja veini, vaid näiteks momentvõti 20-60 Nm või suruõhu mutrivõtmete norm komplekt.

Tänan kysimast, mul on kyll abimehi, aga nemad on spetsialiseerunud teistele systeemidele ja omast kogemusest tean, et tavalise inimese ööpäevas on aint 24 tundi ja tavaline pea suudab mahutada ainult teatud hulga prahti, seega VAG grupi inseneride kättemaksu inimkonnale tõrjun ise, nagu jaksan. Loodan oma oskustega mingilegi tasemele jõuda enne lapselapsi, muidu läheb elu liiga kiireks.

Pildil kannan kleiti, kuna pyksid on kõik mustaks saanud, vahetuspesu on õues nööril ära jäätunud.

P.s. kudumiseks on aega vähevõitu, aga köögilaual korvis on 2 paari kirjust lõngast pätikindaid puhkehetkede tarbeks. Meil pätte jagub ja kindajärjekord on pikk. Õmblustuba koos kokkupakitud riistadega aga on maast laeni koli täis, mh krohvikotte, ja selle asjaga tegelen millalgi pärastpoole. Näiteks talvel. Lillisid aga kastan ja pillisid mängin siis, kui mittemittemidagi tarka teha ei oska ja raskemat ei jõua, põrand on pyhitud, lapsed söödetud ja pesu kapis, aga moblat rullida veel ei taha. Tegelt on nii uue pea kui ka uue, vanast yle 25 kilo kergema kere uuesti elama õpetamine mõnevõrra kurnav ja igasugu just siin just meile sobivad systeemid tuleb endal välja mõelda, mis võtab lisakytet. 

Ja 3 nädala pärast tuleb mul 19. synnipäeva 30. juubel. Arvutamine on raske ja nõuab omakorda lisakytet, ma lähen nyyd suhkrut, rasva ja jahu hankima, tsäu-pakaa.

P.p.s. lukus luugid sain eile lahti tänu yhe teise jututoa õpetusele. Ei olnud vaja lõhkuda ega parandada, piisas puldiga klõpsutamisest ja samal ajal kaubaruumi lingi tõmbamisest. Seestpoolt 😉 

Kui nyyd laevad jäätuvad, siis varsti jälle.

Setokõnõ sõitsõ

...Võõbsost potikuurmaga...

Käisin ema ja venda vaatamas. Mu naiselikult tilluke koduperenaiseauto sai vajalike asjakestega ysna toredalt täidetud. Kuna hoov oli märg ja mäda, siis pärakäru katusematerjaliga jäigi maha, autosse sisse mahtusid põmst ainult saiakott, ukseleht ja redel.

See pole esimene kord, kus kaup kipub kärust suuremaks osutuma, ja ennast tundes tean, et selliseid asju hakkab kevade poole järjest rohkem juhtuma.

Hakkasin tegelt oma rolli tõsisemalt võtma ja selliste asjade jaoks lõpuks ometi kohasemat, pigem puukuuri keretyybiga masinat hankima, aga automyyjatest kaaskodanike ahnusekrambid tekitavad minus tõsised ihnusekrambid. Ma nimelt pean teises kaalukategoorias võistlema - paksud ehitajaonud vs vanamutt metsast. Nad löövad massiga, ma pean olema kaval ja koguma palju, palju infi, et seda rahalist mudamaadlust võita ja säravast rauast peaauhind koju veeretada. Vaatan õhtuti interneti seest ilusaid Volksvaageni busside pilte ja muudkui ostlen. Kuna ma soovin oma tulevasega sõita kuni elu lõpuni, siis valin kaua ja põhjalikult. Ykskord tuleb ta minu juurde. Pereliikmed on õnneks mõistvad ja toetavad, välja arvatud See, Kes Siin Enne Elas. Aga ma olen loominguline isiksus ja ei kontrolli oma sõgedaid tunge ja mõtlematuid palanguid. Kui ikka on vaja tellist ja uksetahvlit vedada, või tekib tuju hankida prussi, siis ma pean seda saama. Ma ei kysi kelleltki luba ega nuia abi, võtan ainult töökindad ja lähen. Liikumine on elu, ärge pange mind tuppa kinni!

Veel veest

Viimane kord kyla päält tulles jätsin auto maanteeserva järve kaldale ja sumasin viimased paarsada meetrit jalgsi, asju põmst pea kohal hoides. Meie maja ymber tekib suuremate vihmadega savimullast põhjal vett hästi kinnipidav korralik järv ja absoluutselt kõik teadmised geoloogiast tuleb mitmeks nädalaks ymber lylitada teadmistele veesõidukitest. Ja veel tuleb oodata, kuni vanapuiduvirna taha ära uppunud seekord siis eterniidikoormaga muruniidupaat (mururehv niigi ei sobi maastikule, eile sai maastikust juba raba, unustasin selle asja sinna, kui nädal tagasi haigeks jäin ja veel ka hydrofooriga jantima pidin) talve tulles jälle maasõidukiks muutub. Ja väga kannatamatult tuleb nihelda ja oodata, kuni maapind millalgi korralikumalt jäätub, et tolle koorma saaks hoopis hetkel vana õunapuunässi all porivanni võtva Alatult Tagurdatud Vanaraua abil välja nikerdada, sest vaja on, neid kärule laaditud maavarasid oodatakse. Aga kui te niikaua soovite näiteks homseks puid tuppa tuua, siis mööda hooviserva läheb kitsas keeruline rada ja sellelt kõrvale, ilusale läikivale murule astuda ei ole tark. Märg, alati näljane savi neelab kõik, mis te sellele asetate,  ja te peate põgenema paljajalu, varustust ja tehnikat maha jättes.

Pildil on yks helgem hetk yhest valgemast päevast yhel kõvemal järvekaldal. Vanasti hoidsid tiblad seal oma sõjalennukeid, millega käidi ymbruskonnas elumajade kohal rallitamas, praegu on seal pulbitsevalt laienev rahukevad, kellelgi. Ma ei kurvasta, märtsi lõpupoole läheb ka mul helgemaks ja valgemaks.