Jätkuvalt soe

Mina, vana liigesetõbine reptiil, naudin alati suvist päikest. Aga sel aastal tuleb tunnistada, et veidi liiast on juba mitmendat nädalat 32°C varjus. Lisaks turjasoomuste soojendamisel tahaks äkki midagi muud ka teha, aga ei jõvva. Näpuotsaga majatöid, poole tunni kaupa rohida, veidi siit ja sealt, aga kaos ei vähene, võite kindel olla. 

Ma pole ainus, ylejäänud pere ei kannata niigi palju. 

Ja taevas on taeva... Täpsemaltöeldes pajapõhjakarva, tolmune ja hall.

Ja mu lemmar tõld istub juba kolmandat nädalat remondis, sest äkisti hakkasid KÕIK oma autosid remontida tahtma ja meil on odavam kui põhja pool. Käisin täna töökojas, meeleheitel töökojaomanik puges kuskilt rauahunnikust välja, must ja läbimärg, ytles, et veermik enamus tehtud, praegu ootab roolilati tulekut ja helistab hiljem, ja sukeldus tagasi. Ääh, ma ei taha tegelt mingist sõitmisest mõeldagi, sest olgu peale vabadus ja armastus, aga praeguse ilmaga on iga armastus liiast. Parem lösutada iidsete esivanemate kombel sooja kivi peal ja mõelda soojast merest. Mm, heleroheline, oo, vaikne uinutav kohin... Aint tolmune on... 

Sooja pea laul

Ma elus olen reisind ysna vähe

Ja tulevikuski ei võta pähe, 

Et vaataks känguruid või sinivaale

Või läheks logelema lõunamaale

Sel suvelgi ma kuskile ei sõida

Kuid kuumalaines meeli ka ei heida

Sest jätkub enneolematu suvi

Ja järsku tuukaniks saab hall metstuvi

Kuusk seedriks muutub, palmipuuks saab vaher, 

On papagoisid laulmas võsa vahel

Siin laiub tomat, tšilli, tyrgi uba,

On bambust niita ysna raske juba. 

P.s. Pildil on džunglist välja ilmunud iidne džunglikana parve tibudega. Juuni 2021 on peidukohas pesitsejatele ja salamunejatele väga armuline olnud ja ma tõesti pean nyyd nööbile pintsakut leiutama hakkama, sest kallid lõunamaa linnud vajavad põhjamaa näljaste metstõbraste eest kaitset. Peldikut ehitada ma juba oskan, see ongi see nööp, ning pintsakuks tuleb juba ärakoristatud laudavareme nurga peale mingi väiksem kuurikene. Kui ma ainult suudaksin keskenduda ja sihti silma ees hoida. 23 aastat elu permanentses hullumajas, seejärel aga 23 ja pool aastat tittesid, öövahetustega tööd, mitut laadi peapõrutusi, nädalate, kuude ja aastate kaupa lärmitsevaid värdjalikke naabreid, igasugu öise eluviisiga elukaid jms põhjustega pika ja tasategematu unevõlaga elu on jätnud oma sygava ja reljeefse jälje ning kunagi pysimatust lapsukesest on saanud tähelepanematu ja sihikindlusetu metsinimene. Kõigi Metslaste Jumal, anna mu keskendumisvõime tagasi! 

Kuuma juttu, hullu juttu

Öööööö. Palav on. 34 väljas ja 29 sees. Päikese käes kisub sinna 60 kanti, õnneks on tuul kyllaltki tugev. Aasiamaalt tulnud tolm hõljub ka õhus ja nii tuleb sellest rõve kokteil, mis kõrvetab pärismaalase naha ja kuivatab tema toidulaua pruunideks kribalateks. Isegi minu muudel aastaaegadel reumast kange kere ei jaksa enam suve yle rõõmustada, sest raas liiga kange on see suvi.

Imelik õhk

Eile oli maailm veel täiesti tavaline ja selge, aga täna hommikul enam mitte. Tuul tõusis aina tugevamaks ja sahises veidralt, taevas hallines silmnähtavalt. Räpased pilved suplevad mõnuga tulise tolmu sees, kui yle taeva kihutavad. Ja ma vaatan seda altpoolt, jalg tinaraske ja kopsud liiva täis. Täna ei ole õhuookeani syvakihielukas just kerge olla.

Õhtajutta suve kohta

Andku hyva lugeja andeks, aga ma praegu ei suuda. Sest et

ja see pole ainus rada, kuhu ma laste sõidutamiselt tagasi tulles sattusin, ja see pole kindlasti viimane kord.

Homme pesen pesu ja rohin ... loomulikult pärast väikest laste sõidutamist. Ja siis olen targem ja  panen ka kodu poole tagasi tulles kepsu tööle, sest muidu satun jälle filosoofiliste mõlgutluste etteaimamatutele ja lõppematutele radadele.

Aga ilusad on need (isegi kõiketeadja kuugli jaoks) tundmatud teed praegu. Ma ei kahetse yhtegi meetrit.

Laisklen, nagu jaksan

Sest vett täis savist tehtud tagahoov tahenes niipaljukese, et sain poisside kohale tassitud puuhunnikut väiksemateks kypsisteks tegema hakata. Iga päev paar ruumi st ruumimeetrit, loomulikult muude tööde kõrvalt, kyll ta jaanipäevaks tehtud saab. Pealkirjas kirjeldatud tegevus aga tuleb kroonilise liigesehaiguse tekitatud surmväsimusest, no ei suuda jalgu alla ajada, aga kell 6 õhtul ei ole suvel ju veel tööpäeva lõpp!

Eile jäi Tartu Botaanikaaia pysikutepäeval käimata, sest ma lõhkusin puid. (Puude lõikamine ja lõhkumine on nii sensuaalsed ja naiselikud tegevused, eriti kui saed ja halumasin sahvrist võtta on.) Ilm oli varahommikust saadik nii helisevalt imeline ja kõik mu meeled olid hõivatud juba õrnalt hapneva kasemahla aroome levitava ja miljonimustrilise ja viikingilaeva mõõtu puuhunnikuga, et see õnnetu pysikutepäev kadus meelest kui eelmise aasta heinamaarjapäev. Aga seeeest leidsin oma 1,5x4-meetrisest alpinaariumilaadsest peenrast aasta aega lootusetult kadunud olnud vist kaljuylase. Ma tõesti ei mäleta, mis ta nimi istutamise hetkel oli. Nimi ei riku lille, väike nunnu ta igatahes on. Tema kõrval laiutavad kukeharjad ja pune "Variegata", nagu jaksavad. Olen Puulaeva Piraadikapten ja sellised mu vingeimad aarded ongi.

Jaani silmad

Pealkiri vihjab ytlemisele esimeste soojade kevadeilmade kohta - "suve silmad, talve hambad". Täna oli yle mitme paduvihmapäeva 1 kena suvise näoga päev, aga tõesti - Jaani silmad, Jyri hambad. (Jyripäeva paiku on tavaliselt jahedapoolne varakevad, samas kui jaanipäeval ENAMASTI on soe) Need hambad on veel mitu päeva õige teravad, aga te ainult vaadake neid silmi!

(iluõunapuu "Royalty", aedõunapuu "Antoonovka" ja meie võilillepõld keskpäeval)