20 veebruar 2019

Tõrjemaagia

Õige vähe pärast seda, kui ma endale Rootsi Kunni poest Tartust suusad ostsin (15€ koos saabastega, lapsele oli vaja ja ma tahtsin siis kaa), sai sygav talv läbi. Ma sain korra suusasaapad jalga panna ja järgmisel päeval hakkas vihma sadama. Ja nii juba oma 2 nädalat. Mitmed head suusatamise päevad on aga kas majapidamistööde nahka läinud, aga peale lõunat ma enam äkilisi spordipäraseid liigutusi teha ei saa.

Homme tuleb jälle tugev miinus, eks siis proovin järele. Õnneks on ymberringi sadu hektareid lumiseid suusatamispõlde.

P.s. lapsena olid mul tõrvamata puusuusad, need olid igavene s.tt  ja saast. Kui keskkooli ajal korraks venna plastiksuuski proovida sain, jäi karp lahti - ASSA RAKS, KUI MÕNUS!

19 veebruar 2019

Toas soojas

Ostsin kaltsukast 1.65€ eest kanged plussprillid ja väänasin puruks. Paks kumer lääts on äge lisand mobiilifotoka objektiivile, et teha nt suurendusega lähivõtteid. Modellid ilutsesid akna peal, yks kenam kui teine, aga neetud blogeriäppidest ainult 1 lubab panna 1 ainsa pildi, teised mitte munagi. 

Aga parem 1 kui mitte yhtegi.

Iluduse nimi on Rhipsalis bacchifera e helmekaktuse liik. On teine u 5 a tagasi tillukese potitaimena ostet, nyyd aga poole meetri pikkuste rippuvate vartega viht. Iga talv ja varakevad õitseb, siis mõtleb mingi aja, ja ainult talle teadaolevatel tingimustel kasvatab pikki peeneid mahlaseid võrseid, millele hiljem tekivad pulkjad kõrval-

harud. Sellised ebalillelikud lilled on minu suured lemmikud.

Jees, õnnestus teine pilt ka teksti vahele pista.

Pärastpoole mängib veel natuke selle prilliklaasiga 😁

18 veebruar 2019

Une näod

Lugesin siit ja sealt põnevaid lugusid põnevatest unenägudest ja mõistsin kohe, miks ma ei mõistnud.

Ma näen juba aastaid unes ainult varemeid või väga halvas seisus maju. Enamasti on tegu minu värskelt ostetud maamaja v põneva sopilise puumajakorteriga a la Karlova. Alati on sellel mõni oluline osa kohati mäda, sisse kukkunud või peaaegu täiesti hävinud. Enamasti on majade pööningud täis huvitavat kola, aga lagi pehkinud ja õõtsub või variseb jalgade all. Mõnikord on põrand mäda, põranda all aga on teadmata sygavusega labyrindilaadne keldrikorrus, mis on täidetud musta hirmuäratava veega, või täis mittetöötavaid kytte-, vee- ja muid torustikke ja kola. 

Viimased 3 aastat ma ei olegi mitte midagi muud unes näinud.

17 veebruar 2019

Meie kylas

...on talv ja kylm, aga toas käib juba pidu katku ajal, helmekaktused õitsevad ja viirpelargooniumidel nupud tõusevad. Eelmisel suvel luuana ostetud tsymbiidium hakkas aastavahetuse paiku ennenägematuid võrseid ajama ja tulemus on siin.

Meie kyla need

...eided, kellel selgroohädade tõttu jalad surema kipuvad, teavad, et tugevaks ja targaks teeb trenn. Eriti hea on kardaanmehhanismiga topeltpedaaliga basstrummi mängitades kangevõitu jalgadele meenutada ja õpetada peenmotoorikat ja koordinatsiooni. Metalmuusika, mille yhes taktis on vähemalt 16 basstrummimatsu, on hea seljaajutrenn. Ma teile näitan keskealiste naistele mõeldud taastusravi nagu vesivõimlemine (mis paneb mu kroonilised närvipõletikud akuutselt vahutama) või massaazh (mis teeb mu närvipõletikud hellaks nagu lahtilõigatud hambanärvi ja ajab niigi kivistunud lihased valukrampi), ärgu mitte proovitagugi mulle mingite asjandustega selja tagant ligi hiilida. Aga muusika on hea turvaline ja vähemalt minu jaoks ainus töötav taastusravi.

Meie kyla...

...eided, kellel altsaimer kylla kipub, naudivad ilusat ilma väga. Hommikuti on nii tore jääd raiumas ja puid kärutamas käia, jäistel teeradadel graatsiliselt liueldes. Aga siis tuleb kole lõunane seljavalu, mis teeb kere väsinuks ja aju svamjaks.

Ajumuskli treenimiseks sai  hoolimata yhiskondlikest eelarvamustest koju taritud kallis trenažöör ja kytmise, põrandapyhkimise ja seljavalutamise vahele võtab vapram kodanik ette noodiraamatu. See on yks parimaid asjandusi, mis mu elus juhtunud on.

07 veebruar 2019

Sygavikes

Ma pean midagi yles tunnistama. Midagi piinlikku ja kohatut. Midagi, mida ma olen varjanud mitukymmend aastat. 

Ma ei saa selle vastu, sest olen selliseks syndinud; te võib-olla ei usu ja tardute vastikusest, viskate mind mälestustest välja ja keeldute minuga isegi yhes toidupoes viibimast. Aga on aeg, et kaua varjatud ja mind mitukymmend aastat seestpoolt põletanud saladus päikese kätte tuua.

Ma ei ole alati selline olnud, nagu praegu. Metsloom, vaevaliselt  roomav ja enam mitte millegagi hakkama saav inimvare. Ei. Päris väikesena ma teadsin, et olen yleni ilus, tark ja hea. Ma olin yks rõõmus värvidest särav tervik. See kestis kahjuks väga lyhikest aega.

Algul ma ei saanud aru, miks mind pidevalt igalt poolt ära aetakse, karjutakse, tehakse möödaminnes haiget, pannakse õhtuti yksi pimedasse tuppa, pekstakse, hirmutatakse, lubatakse syya ainult teistest järelejäänud kraami. Minus hakkas elama ja kasvas ähmane teadmine, et olen midagi väga tähtsat ära unustanud, ja kasvades lisandus teadmine, et ma teen midagi väga, väga valesti ja olen syydi, kohutavalt ja karistusväärselt syydi. Seda hõõruti mulle pidevalt nina alla kõigepealt kodus, aga suure mõnuga ka koolis. Ma pugesin enda sisse sygavalt peitu ja see, kelle jalad mind kandsid ja käed lõikasid vastikut vormileiba, see oli lihtsalt hea tuim kattevari, kes seinaääri mööda hiilides katsus võimalikult vaikselt oma päeva õhtasse saada. Ma nautisin vaikselt, salaja roosasse udusse uppuvaid kynkaid, nartsisside lõhna, äikesevihmas koolduvaid pojenge, mida "minul" oli kurjalt keelatud puudutada, kuulasin ahnelt vahest harva raadiost mängivat huvitavat muusikat ja samamoodi sydamest põlgasin viletsaid kylakapelle,  neelasin raamatutest tuhandeid muinasjutte, hulkusin vanu metsateid mööda nagu paksude vaipadega kaetud kodulabyrindis, ja teadsin, et kui ma julgen piiksatada millegi kohta, et see mulle meeldib, siis võetakse see yleolevalt mult ära ja karistatakse. Ma ei tahtnud, et mind minult ära võetakse. Ma õppisin elama sygavalt peidus ja vaikima, vaikima.

Kõike ei õnnestunud mul varjata. Kohutavalt palju tyli, sõimu, vägivalda, surmahirmu ja lootusetut masendust tekitas parandamatu asjaolu, et minu sees kasvas järeleandmatult Naine. Ma kandsin koolivormi, porivärvi kaltse, narmendavaid saapanärusid, sest muud mulle ei antud, katsusin olla kyhmus, nähtamatu, kuuldamatu, aga vahetevahel tahtis Naine päikese kätte. Siis ma ajasin kogemata selja sirgu ja kyhmus kooberdamise asemel astusin pika sammu ja rõõmsa näoga, kuni keegi jälle midagi mõnitavat käratas. Ega neid kordi palju ei olnud, sest see, kelle jalgadel ma kõnnin ja kelle käed mulle kohvi kõrisse kallavad ja sedasama teksti kirjutavad, on intelligentne ja katsub võimalikult rahulikult toimetada. Mulle, tunnistan ausalt,  meeldis see rõõm, mida Naise jalutamine minus tekitas, aga piinlikkus "See" olemise ees oli  ja on jätkuvalt palju, palju valusam.

Aa, jaa. Lisaks sellele, et see Naine elab minu sees, ta on neetult kunstihull ja norivalt musikaalne. Ta armastab elu, kirge, armastust, neelab silmadega ja kõrvadega kõike, mis on elus, värviline, sõbralik, ilus. Ta näperdab ahnelt helmeid, silitab mu tuimade paistes sõrmedega ilusaid kangaid, neelab silmadega kaltsupoodide värvilisi kleite, kingapoodide vaateaknaid, lillelette, mängivaid lapsi ja muusikuid, ilusaid noormehi. Ta õgib silmadega kauneid tantsijaid ja tahab ise samamoodi liikuda ja lennelda. Ta neelab muusikuid nii näljaselt, et isegi mina katsun kõiki pille ise mängida, antagu mulle andeks. Kuna mina olen "see", siis olen ma haruharva saanud koos Muusikutega mängida, ja alati on pärastpoole keegi midagi maatasategevat öelnud või korraldanud. Arvatakse, et ma olen seestpoolt ka selline, nagu väljastpoolt. Ilge, õudne seanäoga räpane veidrik. Aga ei ole! Kuid väga tervislik on teha nägu, et ei, pole midagi, teil on õigus, nii hoiab hulga aega ja närve kokku.

Viimasel ajal on mul oma sisemise Naise ja Muusiku jalutamisega raskeks läinud, sest See hakkab ära kuluma, See ehk Ellujäämist Võimaldav Hädapärane Aparaat on katki. Pärast 3-nda lapse syndi ja vajadus peret ja vara pättide eest oma koguga kaitsta tekitasid stressi, mis hakkas mulle kiiresti kaalu juurde tooma, umbes nii, et saaks vajadusel massiga lyya. See aeg oli nii ebameeldiv, et on osalt mälust kadunud, aga lisa 20 kilo jäi. Sõnade, mälu ja kirjutamise, samuti kiirete kitarrimänguvõtetega hakkasid probleemid veidi hiljem, kui 4-ndal lapsel kohe syndides igasugu probleemid välja lõid, mitu aastat praktiliselt magamata  elu, ja suht lyhikese ajaga lisandus veel 20 kilo. Ja maha ei läinud midagi. Hoolimata kiirest, töö- ja stressirohkest elust, kus ma pidin aastate kaupa olema ainult õudne vihkamisväärne See ja nii Naise kui Muusiku sygavale kapipõhja peitma. Lapsed on õnneks suuremaks kasvanud, ja kuna ma armastasin neid sellisena, nagu nad olid ja on, on nad ka esimesed inimesed, kes ei pane mulle minu sisemiste Minade vahetevahel kogemata juhtuvat välja hulkuma pääsemist pahaks. Muidugi, kõigile on mugavam, et ma olengi 100-kilone See, kes nyyd õgib valuvaigisteid, kytab, koristab, kokkab, hoiab veevärgi töös ja yhe auto sõitvana, sest muu ei ole tähtis. Kahjuks on See nyyd juba nii kulunud, et ei suuda pere elamist piisavalt yles kõbida, et see korralikuma raha eest maha myya, Linnast kaugele kolimise yle ei ole pereliikmed muidugi rõõmsad, kuigi see päästis meie kõigi elud ja tervised sõna otseses mõttes. Minu See aga ei jaksa enam, sest on puruks läinud nagu 25 aastat vana pidevalt ehitusmaterjale vedanud kõvasti äratrööbatud kaubik.

Ja minu sees elavate Minade kurbust pimeda lootusetu vangistuse ja pideva järelejätmatu karistushirmu yle ei ravi mitte ykski AD ja valuvaigisti megaannuste kombinatsioon.