06 oktoober 2021

Nähtused

Mind on tabanud loominguline kriis - yhest kyljest tuleb olla mitme abitu inimese, sh puudega lapse ainus hooldaja, asjaajaja ja sõidutaja, teisest kyljest on mul praegu yhe rõvedate kõrvalmõjudega ravumi väljavahetamise põnevad ja erutavad jääknähud, kolmandaks tekitab see yletamatut ja vastuvaidlematut soovi visata kogu see sõnnik yle ääre ja näiteks tegelda Hoopis Millegi Muuga.
Tegelengi, sest pidevad vaprusevärinad ei lase eriti keerulisemaid ja võhmanõudvamaid asju teha.
Ei, see ei lähe yle, selleks on see kestnud liiga kaua ja põhjalikult. Aastaid.
Ah, mis. Imetlegem parem värve ja vorme, mida haruldaselt soe ja värviline sygis uhkelt ja lahkelt pakub. Lehtede langemine on septembri teisest poolest nihkunud oktoobri teise nädalasse, sest korralikke öökylmi pole olnud. Vananaistesuvi on hämmastavalt pikaks veninud, mulle kui õrnale lõunamaa loomale see sobib.
Loomingulise kriisi juurde tagasi tulles - las hyva lugeja piilub kitsukesest internetiaknast, kuidas see välja näeb.
P.s. imeline sygis laseb õitseda isegi jorjenitel ja fuksiatel, paraku on mitmendat päeva hoogu võtmas Oktoobritorm, mis lennutab ankurdamata aiakärusid ja ämbreid nagu kaselehekesi yle õue. Ja õitsvate lillede pead kõiguvad nagu rockkontserdi publikul, nii et selget looduspilti sel nädalal ei saa. Kurpp.

27 september 2021

07 september 2021

Muruaiandus

Kyll ma armastan ilusaid pehmeid ja pakse vaipu. Ka muru- ja taimevaipu. Lemmarid on muidugi kesksuve õitsvad ja elust kihavad lillevaibad, kenad on ka mõne naabri (maanteelt silmanurka paistvad) väikesed muruvaibad. Ma ise olen mõõduka elurikkuse pooldaja - rohelist asfalti st väga madalaks niidetud muru ei taha rohkem kui väikesel maalapil maja ees, et oleks mugav käia, igal pool mujal niidan nii tihti või harva, et kõrgekasvulised kõrrelised ainuvalitsejateks ei saaks. Meie mullal on sellest järgmiseks juba ohakad, põdrakanep ja puittaimed, sellega ma siin juba sain võidelda, võsa ja risu maja ymbert rookimine võttis ikka mitu head suve. Mesilaste, liblikate ja teiste toredate elukate jaoks lasen igasugu lilledel muru sees kasvada - samas, neid lilli, mis suudaksid rammusal savimullal kõrrelistega võistelda, pole just palju. Tore on, et mummid meie viljapuid tolmutavad, aga pärast viljapuid tuleb mitu pikka kuud, kus nad ka suira ja nektarit tahaksid - ja muru sees seda ju pole... Aga on võilille, käbiheina, tulika, mõne laigu härjasilma, igale poole jõudva valge ristiku, mailaste, kellukate, mõnede putkede, hiireherne jt õites, mida jätkub kylmadeni välja. Kõigepealt on võilillede pillav pidu, ja ma niidan suve esimese tiiru alati siis, kui see pidu läbi. Edasi läheb juba tagasihoidlikumalt ja tillemate õiekestega mitmes laines. Kui lilled ära õitsevad, siis võtan käiatud heinakettaga trimmeri ja niidan kuivavad varred maha, jättes siia-sinna õitsvaid tutsakaid kasvama. Oleme aus, see on palju raskem ja töömahukam, kui kõik murutraktoriga siledaks lasta. Md, murutraktori vahetasin ma oma vennaga saematerjali vastu, nii et paduroheline 4 (maja ees ja esihoovil rohkem) niitmisega per hooaeg loodussõbralik haljasaladehooldus on mõnevõrra sundkäik. Murutraktoril ytlesid terade kinnituspukid (mida saab  Aamerika-maalt, kui ise puurida ja neetida ei taha), käiguvahetus ja starter yles, aga minu tiimimehhaanik ei suutnud selle aparaadi vajalikkust majapidamises mõista, nii läks see masin teise mõisasse uut elu elama. Md, murutraktoriga niitsin ma ka suhteliselt kõrgelt, ja see kena masin vähendas jalavaeva ikka väga oluliselt. Kahjuks oli see masin ostes juba mõne aastakese kellegi teise maad tasandatud ja meie juures väsis ta juba väga ära, sest ka siin on kallakud, traadipuntrad, kivid ja kännud.
Yhesõnaga, täna pärastlõuna kulus sarvikuga niitmisele, praegu olen JÄLLE väsimusest oimetu ja kaunitele kuntstidele isegi ei mõtle. Mõtlen hoopis oma jalavaeva vähendamise võimalustest, sest /vt eelm post/ 
Ja lõuna ajal leidsin muru seest vaat sellised lilled. Noored ja vanad.

04 september 2021

Õied kosmosest

Niikaua, kuni tulikallis põrandalaud enne paikapanemist kuivab, toores veel teine, ja korralik seenetamata aluskihtidematerjal ootab teisest maakonna otsast kojutoomist, kõigun ma õues ja toas, maa all ja maa peal. Mul on pidev tunne, et olen raamat, millest paljud lehed on välja rebitud, nagu oleksin ma kosmosest kukkunud, teisest ilmast pääsenud, nagu homset päeva poleks olemaski. Ja see ei ole kerge ega meeldiv tunne, sest sellega kaasneb teadmine - selle puidu lõkkesse mineku aeg on lähedal. Ja enne seda saavad mu vähesed järele jäänud ja suureks kasvamata lähedased palju huvitavaid päevi veeta minu eksistentsi kaasnähtusi revideerides. See tunne on mul tegelt juba mitu aastat, sest mh unevõla- ja peapõrutusterohke elu kulutas seda kõva kookospähklikoort märkamatult, aga järjekindlalt. Niikaua, kuni ymbruskond ja ja olme nõudsid 24/7 pidevas võitlusvalmiduses seismist, oli tähelepanu hoopis mujal, aga praegu, suhteliselt rahulikul ajal, tabab mind sageli äkiline tunne - kurat, see pidevalt surmväsinud asjandus ei ole ju ometi mina. Ma peaksin olema hoopis teistsugune, tegema hoopis muid asju, appi, ma peaksin kuskil mujal olema... Aga mis, kus, kes ma siis olen?
Ei tea.
Appi! 
Aga vaat neid iludusi sellised kysimused ei kimbuta ja nende tegemisi jälgides tunduvad aeg ja ruum selgemad ja helgemad.

14 august 2021

Veel 1 ootamatu häda

See oli hullem, kui pealt paistis. Ja muud ma ei tahtki ytelda. 

07 august 2021

Sinna Ja Käbe Tagasi

Mul on kauaaegne harjumus Kuldse Börsi - nimelist kuulutuselehte lugeda, tore tasuta meelelahutus ja antropoloogi tööpõld. Mõnikord leiab sealt midagi kasulikku maja kylge kruvimiseks, nt aknaid. Täna hommikul leidsin (aprillis laste poolt avastatud) Portaali kaunistamiseks sobiva ukse, nii mõõtudelt mõnusa kui hinnalt kõbusa. Kuna selline võluese on tavaliselt väga kallis ja haruldane, siis ajasin abikaasile kui tõstvale jõule jalad alla (ja see on iga yrituse yks keerukaim ja komplitseerituim osa) ja tõin selle teisest Eestimaa otsast kohe ära ka, enne, kui teised Indiana Jonesid jaole jõudnud oleksid. - 
Kleepuvas seenevihmas ja uimasevõitu tormipilvedes kulgev looklev tee, kohati aga lausa jõgi, viis meid vanale Nõmmele, kus iidvanades lõputute soppidega värvilistes puumajades elavad päkapikud ja haldjad. Yks haldjahärra lasi meid oma hämara, kaarduva ruumiga tagaaeda ja myys meile oma vana terrassiukse. Kyll oli ilus pealetungiva võpsiku vahelduseks korrastatud maailma ja sillutisega hoovi näha. 
Uks peale ja ruttu koju tagasi, sest linnud-loomad ja laps yksi kodus, ei mingeid aiandeid ega pillipoode... Kõigest täpselt 8 tundi! 
Reisida oli muidu meeldiv, paraku on meie kaubavanker ebamugav nagu taburet, no täiesti ebaergonoomiline, nii et mu gaasijalg valutab veel mõnda aega. Ja topsihoidjat ei ole, unepeletusjooke kulub mul palju. Ja autoraadio kaabeldus on õhtal. Ma tahan mugavusi, kui 6-8-10 tundi pedaali tallata tuleb! Ma ei ole enam noor raudse tervisega hulgus! 
Aga lilledest ja liblikatest, mu hyva lugeja, juba järgmises loos. 
P. S. Pildil on kevadine vaade ruberoidi, soome papi ja tapeediga, ee, soojustatud uksest pärast pidulikku avamist. Sisemise ukse lapsed võtsid ka ära, välimine jäi asendust ootama. Ma kraamisin pärast veel mitme nädala jooksul verandavareme puidukõdu, kive ja betoonijäänuseid. Selle aasta mai oli md kylm ja vesine, pluss mõni ilusam päev mh kyttepuude tegemiseks, pluss fakt, et uus uks sellesse avasse maksab põmst kooliõpetaja kuupalga ja tarvis on leida muid variante, nii juhtuski, et asjad võtsid aega.
Yhel kenal päeval õige varsti vahetame me selle ära.
Tänan kysimast, voodrilaud on ka õhtal. Aga mitte sel aastal. 

14 juuli 2021

Jätkuvalt soe

Mina, vana liigesetõbine reptiil, naudin alati suvist päikest. Aga sel aastal tuleb tunnistada, et veidi liiast on juba mitmendat nädalat 32°C varjus. Lisaks turjasoomuste soojendamisel tahaks äkki midagi muud ka teha, aga ei jõvva. Näpuotsaga majatöid, poole tunni kaupa rohida, veidi siit ja sealt, aga kaos ei vähene, võite kindel olla. 
Ma pole ainus, ylejäänud pere ei kannata niigi palju. 
Ja taevas on taeva... Täpsemaltöeldes pajapõhjakarva, tolmune ja hall.
Ja mu lemmar tõld istub juba kolmandat nädalat remondis, sest äkisti hakkasid KÕIK oma autosid remontida tahtma ja meil on odavam kui põhja pool. Käisin täna töökojas, meeleheitel töökojaomanik puges kuskilt rauahunnikust välja, must ja läbimärg, ytles, et veermik enamus tehtud, praegu ootab roolilati tulekut ja helistab hiljem, ja sukeldus tagasi. Ääh, ma ei taha tegelt mingist sõitmisest mõeldagi, sest olgu peale vabadus ja armastus, aga praeguse ilmaga on iga armastus liiast. Parem lösutada iidsete esivanemate kombel sooja kivi peal ja mõelda soojast merest. Mm, heleroheline, oo, vaikne uinutav kohin... Aint tolmune on...