Konstruktor

Jälle tegelesin lõbusasti oma igakevadise meelelahutusega, nimelt võimalikult suurte puude võimalikult väikesteks juppideks lahti võtmisega. Aga viimase paari aastaga on mu kerega midagi juhtunud,  veidralt nõrk, samas raske on olla ja isegi neid nunnusid väikesi pakukesi tõstes läheb syda pahaks. Õnneks saan ma seda teha vabakutseliselt ja oma tarbeks omas tempos, minu kallis kevadine lemmikmäng ei tohi ometi mängimata jääda. Praegu, pärast kõigest yheainsa klotsikomplekti kojutarimist, vedelen ja puhkan lapiti voodis ja paiskan õudusi internetti,  aga kohe-kohe rooman, tähendab, torman õue tagasi, oma kalli kuldse, siirupise ja sillerdava päikese kätte tagasi ja näiteks kylvan peiulilled ja suhkruherned ära. Konstruktoritega mängin homme edasi,  täna enam ei jõua hästi. 

Universumi tagumikupoolelt

Viimasel ajal ei tõuse käsi sugugi iga päev uudiseid lugema. Ja on ka põhjust, sest järjekordne Õelate Vanameeste tsivilisatsiooni sõnnik kobrutab mu isiklikule õuele aina lähemale ja lähemale. Just avastasin järjekordse nõmeduse:

Ty... kyll. Md, see bänd elab USAs ja liikleb lennukite abil. Md, tänu Hormuzi väina blokaadile on nafta liikumine aeglustunud ja lennukite oma samuti. Md, see pole ainus asi, mis Õelad Vanamehed korralikult nässu on keeranud, aga ma praegu ei hakka, lähen parem puid lõikama. Md, Õelate Vanameeste ylemaailmse vandenõu tõttu jõudis ka minu magamistoa seina mõeldud 9-ruudune tyrgi vaip kohale esialgsest tarnekuupäevast 5 (loe: viis) nädalat hiljem, ja tegu on ometi minu vana armsa kodu(ehitus)poega, mitte kelmide ja kaabakatega. Ok, Aristocratse ma ei saa, aga vähemalt on vaip kohal.

Ometi olen ma optimist ja saan teha rõõmustava järelduse - on kyll veel arenguruumi ja saab kyll minna veel hullemaks! 

Pehmeid väärtusi

Ma olen kogu elu elanud maailmalõpu tingimustes, või siis maailmalõpu järgsetes. Tänaste uudiste valguses tekkinud uus ohuhinnag ytleb, et 1) ylejäänud villa pesemisega on kiire, sest koid lendlevad, 2) puiduvirnad on liiga madalad ja 3) kivivirnu on karjuvalt vähe. Aga mai jõua enam nii kiiresti!!!

Karvased lood

Tänase ohtra ringitrampimise ja mateeria liigutamise katsete tõttu on mu jalatallad ja aju suhteliselt sarnase mustri, kuju ja töövõimega, seega palju enam ei jahvata. Lisan ainult pildikese asjakesest, mis mu (kahjuks lume minekust saadik väga harva kasutamist leidva) tööpoe lauda kaunistab. Selle nunnususe vaatamiseks võib vahepeal korra toas käia kyll, aga ega ilusat valget suveaega raisata ei ole. Tema on minu naistepäevalill Paphiopedilum delenatii ja õis on 3 päeva vana. Tema kõrval paistavad naistepäevalille nr 2, kalmaarkäpa, Encyclia kollased kõrvad. Andku hyva lugeja andeks, mai suuda praegu viimase õiget täispikka nime pealuu seest välja õngitseda, sihuke tuima aruga lohe olen ja sihukeste varanduste keskel laman. 

Pyhadest ja vähem pyhadest

Hiljaaegu oli rahvusvaheline naistepäev. Minu jaoks on seda aga iga jumala päev aastas, sest loodusjõud varitsevad ja ähvardavad mind, õrna lõunamaa looma ja eksootilist tumeblondi kirde-euroopa kaunitari, pidevalt ära puhuda, H2O eri olekutes voogudega uhta, tahkete ainetega lömastada jaa nii edasi jaa nii edasi. Aga et sellele ylemaailmsele vandenõule oma naha päästmiseks edukalt vastu astuda, kasutan oma halva iseloomu privileege ja muudkui mässan kõigi nii käepäraste looduslike kui kaubandusvõrgust hangitavate vahendite, riistade ja ainete abil, selle asemel, et hajaasustuse tingimustes elupäästvate printside puudumisel selle õige tõelise naisena kylma ja nälga surra. Enamik loodusjõududega võitlemise tarvikutest on ju õigetele ja tõelistele naistele ebasoovitavad ja lubamatud ning nende avalikul kasutamisel kogeb valest soost kasutaja tihti publikupoolseid reaktsioone ja tegevusi, mis kergemal juhul raiskavad tähelepanu ja tööaega, aga halvemal juhul sunnivad sind oma vara kaitseks vägivalda rakendama ja mis siis kõik edasi saab, aga sellest mõni teine kord, eksole. 

Halva inimese kuvandi oluline osa on ka ise endale lillede ostmine, loomulikult MULLE sobival ajal, kohas ja olekus. Miks ma seda nii enesestmõistetavat asja yldse mainin - sest selleks kulus mul 40 esimest eluaastat vihast võitlemist paraku ilma abijõududeta ja kogu, ka ylejäänud, elu ressurss. Mul ei ole enam palju järel ja seda vähest ei luba ma enam traditsiooniliste vanameeste esindajatel puutuda, mitte mingi hinna eest, sest elu ilma ennasttäis pättide terrorita on VÄGA magus.

Hyvale lugejale soovin samuti palju, et mitte öelda kõiki inimõigusi ja nende realiseerimisel meelepäraseid ning hingelähedasi atribuute!

Jagan rõõmu endale reisil kingitud Paphiopedilum delenatii x (masspaljunduse eksemplarid) kaunist isendist. Ja kui te veel tema lehti näeksite!

Talves on asju

Lund kyhveldasin, puid kärutasin, kytsin, veevoolikuid lappasin, pelleteid ja kaubaaluseid vedasin,  pesu pesin, kytsin, syya tegin, villa noppisin ja ketrasin, kytsin, koristasin, veini võtsin, viisin kanadele syya, jalutasin koeraga, kytsin, panin pesu kokku, maksin arveid, parandasin vokki, tegin plekkämbrist ja Poola õlikyynaldest kanadele ahjukese, kytsin, õmblesin pyksile nööbi ette, puhusin torupilli, panin nõudepesumasina täis, kytsin, aitasin noorimal lapsel koolitöid teha, kastsin lilli, otsisin tiigersaage (ja ei leidnud), jälle kytsin. 

Mingeid muid asju tegin ka.

Õnneks ei pea ma kõike seda ja ka kõiki neid muid asju tegema yhe päeva sees. Õnnetuseks on mul võhma suhteliselt vähe, neid asju peaks tegema nii 3 päeva sees, mitte terve aasta (niipalju, kui seda aastat olnud on).

Aga iga kymmekonna aasta tagant juhtub, et kutsutakse pittu. Siis ma viskan kirve nurka, jagan juba lõuna ajal kojujääjale valvuriameti juhendid ja vahendid kätte ja kihutan minema, nii et rehvid suitsevad. Ma ei mune, sest näha saab vaat sellist haruldast kunsttykki:

Tartu Botaanikaaia palmimajas on see kunsttykk ja veel mitusada muud yliägedat eriilmelist savieset veel mõne päeva jagu, vist 24.-ni, näitust moodustamas, kui hyva lugeja ruttu teeb, jõuab ta ka selle ära vaadata. Kunstniku nime lisan ekstra juurde, kui pilt kyllalt terav ei ole: keraamik Anni Käärst.

Soovitan!

P.s.

Ma ei kujuta ette, KUI PALJU AEGA,  vahenditest kõnelemata, kulub yhe sellise tallergu valmistamiseks. Aga seda võin öelda, et vaadata tuleb sellist asja kaua ja palju kordi, need pole lihtsalt laua-anumad, vaid midagi palju enamat, nende põhjalik vahtimine kosutab hinge ja parandab tervist. Las ylejäänud maailm sebib edasi või jääb seisma, nagu ise soovib, aga see kõik on kuskil kaugel ja väga tasa, kui ma vaatan Neid Mustreid ja hõljun sõnajalgade vahelt paistva roheka päikese soojuses.

Romantilisi mõlgutlusi

Sel ajal, kui Õhtumaades massiliselt roose, pidujooke ja tagumikukujulisi kommikarpe võõrandatakse, valmistun ma selle talve viimaseks kylmaks ööks, kohe-kohe lähen ka puid kärutama. Ja yritan meenutada kõiki elu jooksul kuuldud lorilaule, et neid suve poole, romantiliselt, eksole, torupillil terve kavatäis ära mängida. Sygisel yks õhtu kella 1 ajal peale paari klaasi veini see igatahes õnnestus, aga kuuldavasti mu tuttava tuttavad keskaegsed tyybid ja muud viikingid tahtvat sihukest asja ka valge päeva ajal kuulda. Noh, minu peenmotoorika juures eelistaksin igatahes öösel kl 1 sedasorti mängimise traditsiooni jätkata. Meie talvede ja eluviiside juures mul ei ole muud valikut. Ja talve on meil siinkandis pool aastat järjest. Ja minu põmst ainus supervõime on puid kärutada. Ja muud ma ei tahtki ytelda.

P.s. hyva lugeja võib lahkesti oma mängu- ja laulukava laule jagada, pealkirja või lingi kujul, olen juba ette tänulik.

P.p.s. roppudest lauludest koosnevat torupilli mängukava on mainitud Hargla "French ja Koulu" raamatus, mis pyhendab erandlikult palju tähelepanu eesti rahvamuusikale ja ma jään neid kirjeldusi alati mäletama.