Sopp ja sodi, räpp ja rädi

Talv läks õige äkki minema, otse jooksujalu, kasukaräbalaid ja peenemaid varandusi maha jättes. Jõululaupäeval sula maa peale tulnud lumi, mis mitu korda suuremahulist täiendust sai, kadus sula maa sisse nagu või koera kõhtu. Ja nii kiiret lume minekut ei ole ma oma elus veel näinud - eelmise nädala kolmapäeval läks sulale ja reede õhtuks olid talvest järel ainult riismed metsaservades. Oi, ma rõõmustasin.

Rõõmustan ikka veel, kuigi lume alt sulas välja igasugu värvilisi asjakesi. Mõned lõikan ma kytteks, mõned viin vanarauda, mõned korjan labidaga kokku, kui veidi tahenevad. Mul nimelt on tänu korralikele peapõrutustele tekkinud omadus kollektsioneerida hunnikuid ja korraldada segadust. See lausa yllatab mind mõnikord. Eriti aga kevadeti 😁😁

Ja iseloomu mul ka pole, mida illustreerib järgnev foto sellest, kuidas ma läinud reedel Tardo linnas aiandis tilliseemneid ostmas ja uusi pakijuurikaid imetlemas käisin. 

Aktiivsus- ja tähelepanuhäire

Hakkan mina järjekordset surematut kirjanduspala bittidesse valama. Algus on harmooniline ja paljulubav. Siis hakkavad sõrmed kylmetama, kassikesed ajavad teises toas midagi riiulilt maha, lastel on mingi häda, minus tekib ähmane, aga plahvatuslikult paisuv syytunne ja kohutava katastroofi eelaimus. Panen programmi kinni ilma salvestamata ja torman katastroofi ennetama. Ja kirjanduslik kalliskivi jääb syndimata.

Ja niimoodi juba palju aastaid.

Hyvale lugejale lohutuseks lillipilt köögiaknalt. Ketipoe iludus, mis kevadel väärikalt maha maetud saab.

Traditsioonikriitikat

Õige talv on ikka kylm ja lumine.

See siin on igati õige talv. Nii, nagu 400, 140 ja ka 40 aastat tagasi.

Selle viimase numbri paiku ytles mu paljukannatanud vanaema: "Kyndläpäävä lätt kylmä syä lahki."

Ega ei läinud kyll, ehkki aeg-ajalt kostus lõhkevate puutyvede plaksatusi. See, et lõuna ajal päike natu-natuke soojemalt paistis kui jaanuari algul, ei toonud ometi kylmetajatele kergendust. Käesolev talv on JÄLLE samasugune.

Õnneks on ajad palju paremaks läinud. Kaaskodanikud on endist viisi napakad nagu 400, 140 ja 40 a tagasi.

Aga ka mina, sest kui kogu maailm on hulluks läinud (karoonaviirus jne), siis miks pean mina säilitama kainet meelt ja sulnist sydamlikkust? Ei, ei mingit sootsiumi ees pugemist ja nahk-seljas-märg-teenindamist. Ma parem kasvatan koledaid taimi, nemad vähemalt oskavad tähelepanu ja hoolt hinnata. Punaste õietuttidega need lilled yldiselt ei hiilga, aga see-eest säravad helmekaktustel ja teistel lõunapoolkera-kapsastel muul ajal igasuguste imekujude ja -mustritega lehed ja mõnikord väga ootamatut laadi õied.  Praegu on paljudel siin lootusrikas varasuvi.

P.s. hyvad lugejad, kollaseõieline isend on ilmselt Rhipsalis platycarpa, mille ma leidsin kunagi Lätist kaktuse mixi nime all (kus muidu on igast cereused, mammillariad ja muud kõrbekaktused). Ta on 2 suve jooksul suutnud kasvatada ainult u 5 uut lehte. Mul on veel 1 aiandi soodukast ostetud võrkpallisuurune isend, mille lehed palju peenemad, aga asetus sama. Ootan ära õite värvi ja siis katsun määrata. Jagamiseks läheb aprillis, märts on meie kliimas veel põmst talvekuu ja aknalaual juurutamiseks kehva.

Mul on midagi yles tunnistada

Kunagi läbi häda ja viletsuse alanud armastus ilmus jälle pinnale ja selle viljad juba paistavad.

Oleme aus, mulle ei meeldi tulivalusate liigestega remondi-, metsa- ja mullatöid teha, oleks juba aeg koldesoojuses kedrata ja lapselapsi suure supikulbiga hirmutada.

Mis siis lahti on, saab lugeda siit

https://kaarnakirja.blogspot.com/

Pehmed lood

Kui ma ei keskenduks kytmisele ja kylmetamisele, veevärgile, pesumasinatele (õigemini nende probleemidele) ja koerakarvadele, lisaks otsatu ja pärmitaignana paisuv pidev õudus ja syytunne paljude asjade pärast, siis jaksaksin ehk õue kevade märke otsima minna. See talv on kyll talve moodi, aga vareslased juba vestlevad erutunult pikeneva päeva teemadel, rähn on jälle välja ilmunud ja akendel on mõned eksootilised tuustid unest ärkamas. Aga pime ja pilves on ja rõhkkond on madal, mis õrnadele lõunamaa loomadele, näiteks mulle, ei sobi. Pea on vatti täis, elu eesmärgid hägustunud või lumelagendike taha kadunud, ja käte ning jalgade liigesed omandamas iidsetele kaevandusepäkapikkudele omaseid vorme. Ja teistele õrnadele lõunamaa loomadele ka talv ei sobi sugugi. Aga need teised saavad endile hõlpsamat elu lubada.

Vaat sellist.

Uus on

...hästiunustatud vana.

(Hyva lugeja olgu tervitatud ja õnnitletud uue kalendriaasta puhul.)

Eksole.

Ma unustan palju asju, ja ravumite veidruste tõttu tuleb palju ka meelde. Ununevaid asju tahaks hästi meeles hoida ja meenuvaid asju tahaks ruttu jälle ära unustada, mis siis, et need nii mõndagi seletavad - aga väga pika aja järel pole nende järeldustega enam midagi peale hakata, ma ei hakka isegi õuduslembese hyva lugeja rõõmustamiseks oma värskeid valgustusehetki kirja panema, parem punnitan viimaste aastate parimaid hetki elus hoida.

Yks parimaid asju on see, et ma suutsin mõne aasta eest väga lyhikese ajaga väga palju kitarri mängima õppida. Mul on kyll reumatoidartriidi ja kaelaprobleenide tõttu peenmotoorika halvemaks muutunud, aga nii mõndagi on veel alles ja neist töövõtetest saab bluusi jagu liigutusi kokku. No muusikat kuulates või suvalisel hetkel hakkab mingi laulufraas peas oma elu elama, ja siis ma kohe PEAN vaatama, mida sellega teha annab... Enamasti pole maha istuda ja laulukirjatööd teha aega, aga vahest harva on see jupike liiga hea, et sed ära unustada.

Mul on enneolematult mõnus kapitagune magamistuba. Suure ja mahuka riidekapi taga on mitme kattemadratsiga diivanvoodi, millise tulemuseni jõudmine võttis aega terve mu elu. Et ase poleks liiga vedel, ega ka konte valutama panevalt kõva. Sellesse paradiisi ei tohi siseneda ebaõiges konditsioonis ja segavate kavatsustega isikud, kui mul pyha ravivedelemine käsil on. Ja paradiisi peavad kuuluma meelepärased kallisasjad. Kuna ruumi on väga vähe, ei saa siia just palju kola tassida, aga täna panin katse korras kokku oma elektrikitarri lampvõimendikomplekti ja kohe tervelt tund aega nautisin selle veits tuhmi, aga väga rammusat saundi. Ja olin hämmastunud sellest, et kimp kõigest paari aasta vanuseid laulutekste on harva kättevõtmise tõttu nii vanaks ja armastus rooste läinud, et viis ja saade ongi meelest läind ja tarvis on uued ehitada.

Ah et miks ma sihukese tarbetu juraga aega viidan. Vaata, väljas on paks lumi ja aina paksemaks läheb. Kuna ma jäist surma ei armasta, siis katsun ennast lohutada, nagu oskan, ja yks kõikehõlmavamaid teraapiaid siinses hullumajas on muusika. Mitte kuulamine, vaid selle tegemine. See haarab tähelepanu ja muudab reaalsusi, annab asjadele uusi nimesid ja syytab uusi päikesi.

Hah, ja ma olin selle peaaegu unustanud.

Jälle.

Sel aastal

Ma ei kirjutanudki jõuluvanale. Varem ikka olen kirjutanud, ja siis soovitu ikka ise välja sebinud 😁 aga viimane kord, kui soovisin uut pead, jäi see siiski saamata. Pähh.

2020 hakkab otsa saama. Ilus number ja leebelt kulgenud aasta. Mu elus on vähe nii rahulikke ja meeldivaid aastaid olnud. Paraku on ka tervis huvitavamaks läinud, mistõttu kodumajandus saab järjest vähem tegusat kätt tunda. Aga ma ei kurda, sest vähemalt on hea rahulik vajadusel põdeda, mida pole enne selle maja ostmist kuskil mujal kunagi varem olnud, mis iganes see põhjus ka polnud.

Ma loodan, et see oluliselt ei muutu. Uus karoovaviirus on maailma madalamatel pööretel käima loksutanud ja mingil kahtlemata ebameeldival kujul jõuavad need uudsused ka siia. Just siis, kui ma olen ennast mõnusalt istuma seadnud, on kellelgi hädasti midagi vaja või on keegi mingi jamaga hakkama saanud - kas saaks edaspidi rahulikumalt, ma ei ole enam 30???

Aga uut pead tahaks ikkagi.

Jõuluvana?