Turvast ja ilust

Praegu käsil olevat tööd jätkub veel kauaks. Ma nimelt ei jaksa enam 14-16 tundi töö ja riistadega mässata. Aga mis sest, ma olen kogu elu elanud nö põranda all ja igasugu varemetes ning nädal kauem lihvimisprahti ja tolmu ja rookimist ja tolmuimejaid ei tee asja enam kuidagi hullemaks.

Savid, värvid, krohvid ja lubjad on imelised. Eriti imeline on leida midagi, mis nö vaesevõitu ääremaal on alati kuulunud ainult jõukamate majapidamiste juurde, ja teades, kuidas maja ja tema asukate käsi nõukogude okupatsiooni ajal käis, tundub see leid kui mitte kalliskivi, siis vähemalt keisri hõberublana. Mitu korda lapitud krohvi alt ilmus välja jupike šabloonimaalingut.

Uut meie helimaastikel

Abikaasa kinkis mulle kettatäie teemante. Ja mina muidugi kohe nendega mängima.

Mõnevõrra ebatraditsiooniline ja metsik mänguasi, tuleb tunnistada. Aga minul kui tõeliselt naiselikul keskeas naisterahval on juba tekkinud kindel haare ja kõva syda sihukeste mängude tarbeks. (Hyvale lugejale selgituseks, et jutt käib nurklihvijale mõeldud teemandipuruga betoonikettast, mis on kyllaltki raske ja tekitab palju myra, tolmust rääkimata - aga see-eest milline tõhusus!) Muudkui kasvatan iseloomu, võitlen oma isikliku ATH-ga ja valmistun talveks.

Vaat, mis sai projektist "ma natuke värvin ahju nurka ja köögi lage". Avasin kogemata Pandora laek...merekonteineri ja nyyd ei saa kuidagi järgi jätta, sest lapsed on juba piisavalt suured ja ei tekita iga mõne minuti tagant sekkumist vajavaid olukordi, kus tuleb riistad käest visata ja appi tormata.

Ma ootasin seda aega 22 aastat (need aastad tagasi syndis mu vanim laps) ja nyyd on see käes. Muusikat!

Kybarad

Eile oli uskumatult soe ja ilus ilm. Kuna ma olin jõudnud pikkadest-pikkadest tihti valusalt valgetest kesksuve päevadest ära tydineda, siis köögilaevärvimise vahele hilissuve mahedasse kullasuppi sukelduda oli ylimalt nauditav. (Meil ei ole lihtsalt niisama sile ja sirge lagi ja minu kael ei ole enam 20-aastane, vaid natu põnevamad asjandused, 2 korda värvimist võttis aega oma 3 ja pool tundi kindlasti, aga nyyd on see siis tehtud.) Pealelõunal oli 25 kraadi sooja ja kyll oleks tahtnud hoopis sisalikuemme moodi päikese käes lamaskleda. Töö tahtis tegemist, aga ilm tahtis ka imetlemist ja yks puhkepaus sai täidetud õitsejate imestamisega. Erinevad kybarad on praegu lausa imelised, ja aina imelisemaks lähevad. Öökylmad võiksid tõesti veel mitte kiirustada.

Aga sellest, millist roppu tööd ma täna teen, ja milliseid koledaid pilte ja helisid sellest synnib, saab hyva lugeja lugeda näiteks homme.

Vedelvorst

 (Fakk, Guugli blogeril on ka uus kujundus, kuigi ma korra juba panin vana tagasi. Miks, oh miks nad peavad kõik head asjad nässu uuendama?)

Ma vedelen.

Kyll on vedel ja nõrga olla. Peale hommikukohvet on paar päris head tõhusat tunnikest tööaega, aga siis käib vedru lootusetult maha ja ei aita isegi adrenaliinilaks heast uudisest või korralikust vihastamisest - kere on otsustanud olla väsinud, mis siis, et kell veel lõuna ja mul maailm jumala pooleli. Nagu praegu köögilae saba. Pesemisele kulus 1 päev. Siledad plaadid kruntis noorem tytrik, mina samal ajal tegin muid majapidamises karjuvaid töid. Täna täitsin akryylipasta  ja montaaživahuga pragusid - ja neid oli omajagu - ja võõpsisin pintsliga liistud yle. See oleks normaalsel inimesel poole päeva töö, aga mul veel viimased poolteist meetrit liistu ja 2 seinaäärt tegemata, aga väsimus on kõikehõlmav... Ja yhiskonna pahesid, mineviku varjusid, tuleviku õuduseid nypeldada ega muud hyvale lugejale põnevat ja seksukat ei jaksa kirja panna. Aga võite kindel olla, et ma olen kyll sirakil risti yle oma kollase ja meeldivalt kõva diivani, ja mõtlen paljustki, ka sellest, kas jõuluks on köök värvitud või mis.

Pikkade moppide päev

Avastasin, et tark oleks enne seinte valmis tegemist lagi ära värvida. Et poleks laevärvi pritsmeid niigi kalli seinavärvi peal. Maja eelmine pererahvas on 1990-te majanduskriisi ja suure vaesuse tingimustes seda õnnetut lage värvinud sellega, mis kätte sattus - ja tõenäoliselt tuttava ehitaja käest ostetud mahakantud värv (aga kust mujalt sa sel ajal veel remondikraami said, eriti kui raha oli väga vähe) osutus parajaks p.saks (kas oli kylma saanud, kokku segatud yksteisega mitte sobivad värvid, väga vanaks läinud vms, ega neid ilmaasjata nö maha kantud - aga lollidele maha äritseda kõlbas kyll), nii et sellele tõmmati peale mitte tavaline valge, vaid kollakasbeež, et plärakad veidigi vähem näha oleks. Too kahtlane alusvärv imbub pealmisest läbi ja seetõttu on lagi pruunilaiguline ja täpiline. See ei ole kindlasti toidurasv, sest näha on kummituslikud rammusad pintslitõmbed. Ma pesen umbes korra aastas seda lage nõudepesuvahendiga ja nyyd enne värvi rookisin seda suht kange Fairy-nimelise nõudeseebi lahusega. 5 korda rookisin seebise mopiga, nyyd toon lapse koolist ära, teen muid asju ja õhtul pesen VEEL YHE korra puhta veega mopiga.
Heale lugejale yks kärbseperspektiivipilt.

P.s. ei ole ebaloogiline, ei ole. Kui (värnitsa)plärakad ka 2-st uue värvi kihist läbi tulevad, siis läheb käiku mingi mustrirulliga peale kantud kirjumirju. Aga vaatame, ootame.

Värviline maailm

Kõik värvid ei ole head.
Kõik värvid ei ole ilusad.
Mõni meeldib mulle vähem, kui see teine.
Enne selle teise valimist tuleb kinni katta olemasolev.

Sain veits inspiratsiooni ja pauerit (selliseid töid ei saa niisama tuju peale teha)  ja võtsin loodusjõududega lootusetu võitlemise vahele yhe vähem jonnaka aine - köögi seina. Kõige koledam pind, ahju kõrval asuva peiduka tagasein, on juba esimese kihi pahtlit selga saanud, ja mulle meeldib see, mida ma näen, sest enne oli sõnulseletamatult koledam.
Ma ei jõua palju teha, aga roosa sisuga kapp on nyyd valge kruntvärvi all.
Tunne on, nagu oleks kohe 4 aastat noorem ja 2 aastat tervem, muahahaa!

Ätituude

Interneti-pillipoode kammida ei viitsi.
Aiandite lehed...ei huvita.
Kududa ei taha.
Laulu kirjutada ei julge.
Pille mängida...ei julge kah.
Raamatuid lugeda ei taha.
Kedagi näha ei taha.
Muidu meisterdada ei viitsi.
Joonistada ei julge, lausa fyysiline hirm on.
Lihtsalt jõllitan.
Vahin vaikides.
Loen, mida inimesed teevad.
Olen vakka nagu kogu elu on oldud.
Yksikute hõisete aeg on ymber.
Tulevad hallaööd, kuud ja aastad.
Ja kuskil ja kellelgi jätkub soe suvi.