Peolooma uus tuba

Suuremad lapsed tahtsid kasulikud olla ja ehitasid meile sellise kena paviljoni. Ma siis kohe seda sihipäraselt kasutama ja mullaga mängima. Tänaseks on seal juba mitu meetrit peenraid. Kahjuks ehitasid nad klubihoonele nyyd siukese ukse, kust motohuviline enam sisse sõitma ei mahu. Ma jään seda igavesti mäletama.

Seal elavad nyyd tomatid, begoonia ja orhideed. Äkki ykspäev panen sinna lamamistooli ka, sest pidusaali keskosa on veel vormistamata.

Sulakuld

Toimumas on väga ilus kevad, või on see juba väga ilus varasuvi. Vähem ilusatest asjadest maiviitsi praegu kirjutada. Las hyva lugeja piinleb rahuldamata uudishimus ja maandab oma pettumust sukeldudes säravast päikesest pulbitsevasse heinamaavaatesse. Millised elavad, ja kui puhtaks pestud värvid, taevas on kõrgel ja pilved kaugel.

Ole alandlik Looja töö vasta

Ja sa hardalt põlvili rooma selle ime ees, et saaksid võimalikult hea kaadri.

P.s. aga kui ma just teelehti ja koisid ei pildista, siis torm...kooberdan yhe kiire töö juurest teise juurde, silmad liiva täis ja peaarvutis ikkagi 17 akent lahti. Kevadkiire.

Suvejuttu

Nädal algas sihukeste kylmadega, mis jäätasid korralikult auto esiklaasi ja võtsid ära mõned liiliad ja hortensiate võrsed, aga nagu minu heitlikus elus kombeks, pööras ilm äkki ära ja õues töötamiseks otsisin välja päevitusriided. Olgu öeldud, ma tunnen ennast talutavalt ainult ilusa ilmaga ja praegu tuleb ette hetki, kus mul on isegi päris hea olla. Nii hea, et ma isegi ei mäleta, MILLAL viimati nii terve ja rõõmus olin. Aga siis astun hooletult ja mõni tõbine liiges röögatab: Mida sa tormad niimoodi segaselt, ma läksin katki just praegu! Aga nagu veel on öeldud, ilusa kõrge rõhkkonnaga on see kuidagi vähem piinarikas ja hõivab vähem tähelepanu, mida saab siis mõnda vajalikumasse kohta suunata.

Puud lõhkusin ära, riidaaluseid valmistasin ette, lõikasin ära osa mädand saunapalke, lammutasin lootusetus seisus vanad aknad eraldi materjaliks, istutasin puid, pesin pesu ja tegin syya, aga seda viimast minimaalselt - kiirel välitööde hooajal pole kunstidele, sh kokakunstile, aega raisata. Hypikuravi kulgeb aeglaselt, ma kasvatan tyhjalt kohalt endale uut isiksust praegu. Sisuliselt on mul uus pea. Kunagi sai siin plogis nalja visatud, et mul on vaja mitte sanatoorjumi, haiguste ravi ja palju tabletti, vaid uut pead. Noh, tänu mitmele asjaolule mul nyyd ONGI uus pea. See pole kyll võrreldav 20-aastase puhanud ajuga, ma olen siiski elanud 48 koledat ja tervistkahjustavat eluaastat, aga vahe aastatagusega on tuntav.

Kerel on ka kergem. Oleme aus, lisaks paranenud teguvõimsusele meeldin ma endale kergekaalulisemana rohkem kui 105-kilosena. Ma saan jälle mõnevõrra normaalsemaid riideid kanda, lisaks funktsionaalsusele (taskud! liikumist lubavad lõiked! head ja eluviisikohased materjalid!) näevad need ju ka paremad välja kui 4XL asjakesed. Hoolimata sellest, et ylejäänud maailma silmis olen jäle keskealine vanamutt, on MINUL hea. Tähendab, parem, kui eelmisel suvel.

Paar posti tagasi kirjutasin, et kolisin välja ära. Selles asjas pole midagi muutunud.  Tuppa ajavad mind ainult nälg ja uni. Ega ma siis niisama ei päevita ja lilleta, lisaks mu eelmise minu korraldatud segaduste kraamimisele tuleb tegelda ka uue aasta jooksvate hädadega, nt rohimise, kaevamise ja istutamisega. Täna oligi Hooaja Esimene Rohimispäev, palju õnne meile!

Ja pleieris piriseb õuemängude taustaks ilus laulu- ja mänguleht ainult ja ainult eesti mettalmuusikaga. Yks tõsine asjahuviline tegi ära suure töö ja kogus 1 nimekirja kokku mitusada laulu. See on nii põnev ja paljupakkuv, samas mõtteidtekitav, et peaks täiesti arvustuse kirjutama. Ja loomulikult paneb see muusika tööle mu peas elavaid bände. Ja otse loomulikumalt aitab see tähelepanu koondada ja suunata, sest vaikuses hakkavad igasugu mõtted plahvatuslikult paljunema, ketrama, undama, ragisema ja karjuma. Vaikus on minu jaoks segadus, kaos ja myra, aga mootorite rahustavat myrinat meenutav elektrikitarrimuusika tekitab mõnusa rahulolutunde ja aitab pilku eespool kulgeval rajal hoida, misiganes see rada siis ka poleks, korrastab ruumi ja parandab haavu. Ma armastan, tahan ja vajan muusikat.

Kas maailmas siis sedalaadi muusikat vähe on tehtud. Oi ei, aga see on EESTI oma kraam ja osa meie kultuurist ja ajaloost, näitab meile peeglina meie nägu ja õpetab elu. Ei tohi kade olla, nii head asja peab ka hyva lugeja nautida saama. Palun lahkesti!

Spotify laululeht

Kokandusminutid

Inimesed räägivad igasugu asju. Ma ei räägi väga, ma olen lyhikese jutu mees. Täna nt tegin kirvesuppi.

Kytet nunnumeetrile

Ma olen pehme, nii pehme. Kallista mind, paita mind, istu mu sylle!

Me oleme väikesed armsad helmekesed keset kõdu ja hävingut, oleme elevandiluu, pärlid ja teemandid.

Söö mind, joo mind! Tulen teiselt poolt maakera otse kuningate toidulaualt!

Retro ja perspektiiv

Nagu ma kunagi ytsin, tegelen iga jumala päev siin arenemise, paranemise ja muutumisega. Mõni päev on nii ja naa, mõni on raske ja kole,  aga mõni on päris normaalne. Ma umbes tean, milliseid puudujääke ja auke on vaja lappida, aga täit ettekujutust pole, sest mul pole kunagi normaalset elu ega kodu olnud, nii mõnigi koht tundub ka ajus täiesti puudu olevat. Tänu kleepvalgu mahajätmisele ja hypikuravumile (vastikud kõrvaltoimed ja teiste rohtidega sobitamise jätame praegu kõrvale) on veidi taastunud mu mälu ja analyysivõime ja see asetab põmst kõik uude valgusse. Näen olukorra auke ja puudusi, aga ka võimalusi ja tugevusi. Vaatan eemalt, kuidas teised inimesed asju lahendavad, ja proovin saadud teadmisi oma oludele kohandada. Selge see, et väljastpoolt vaadata ja vanas eas midagi õppida on 1 asi, aga millegi sees kasvada ja saada piisavalt aega kogeda ja justkui iseenesest omandada kõiki peensusi hoopis teine, aga Kohanemine on mu teine nimi ja Leiutamine kolmas. Mis siis, et viltu, veidralt ja valesti, aga lugematud katsed on näidanud, et mateeria liigub, kui seda liigutada, ja vaim paraneb, kui selle eest hoolitseda, ja mõnikord ongi tähtis ainult kerge liigutamine, et elusolemise tunne pysiks. Sest kui sa ei tunne enam midagi peale surmväsimuse, ei jaksa enam ise liikuda ja asjadki kukuvad käest, on päris jama.

Praegu ongi teemaks mitu aastat tagasi pooleli jäänud ja käest kukkunud tööde juurde tagasipöördumine ja selleks vajalike oskuste uuesti elluäratamine. Ma ju oskan ja tean seda kõike, lihtsalt vahepeal olin põmst elav surnu. Nii mõnigi kord aga on tunne, et olen ärganud 100 aastat kestnud unest, aga vahepeal on kõik mu ymber muutunud, kõik armsad inimesed ja kohad on igaveseks kadunud ja kõik uus on õudne ja harjumatu, ma olengi täiesti yksi maailmas.  Siis võtan kiiresti mõne koledama töö ette, et sellest painajast pääseda. Ja keskendun rõõmule, et ma jõuan kõndida! jaksan pysti seista! suudan isegi peale lõunat midagi teha! Kui mitte paremaks, siis vähemalt korda! Ja ei mingit minevikku!

Oma vanast, kuni eelmise suve minust ei taha ma midagi teada, isegi sellele mõtlemine tekitab tahtmise peadpidi diivani alla pugeda ja sinna jäädagi. Mul on selle pärast kogu aeg s1ttakanti piinlik olla, nii et ma ei suhtle sygisest enam mitte kellegagi, kes elab lähemal kui 100 km ja on seda vana mind näinud.  Ma loodan, et inimesed on oma eludega piisavalt hõivatud ja elud pakuvad neile kyllalt, et tyytuid ja vastikuid nähtusi ja inimesi oma elus unustada. 

Ennast lõpuks ometi käima saanud kevad on piisavalt ilus ja tekitab lootusi, et äkki kõik siinmaailmas ikka ei jää nii koledaks ja äkki midagi ikka annab paremaks teha, või midagi läheb koguni imeliselt ja iseenesest. Näiteks, ööpäeva tuleb u 10 tundi juurde. Ja ideaalselt jalas istuvaid saapaid oleks ka rohkem vaja, yhed lemmarid on väga ära väsinud, aga uuemate, raskete jäiga tallaga saabastega ei jõua isegi näruse 24-tunnise ööpäeva tingimustes väga lendlev ingel olla.