Asju vaadata

Saab yhest kyljest

ja teisest kyljest

kui ma oleksin kepsakam,  siis praegu metsas elaksingi, hingematvalt ilus ja mõnus sygis on. Mõned samblarohelised toad on siin-seal veel alles, aga ykspäev just avastasin mitukymmend kilomeetrit uusi lageraieid. Iga ilus asi siin maamunal saab kord otsa, ja kohe algab igavene november.

Veel avastusi

Mul oli siin kuskil meetrine jupp eneseusaldust. Ei ole ammu näinud, ei tea, kuhu on ära pistetud. Paar päeva tagasi mõtsin, et joonistaks väheke, aga äkki tekkis kohutav iidne hirm endast tuvastatavat isikupärast jälge maha jätta, mis sundis töö alustamata kujul ära panema. Ma parem kohendam puuriita, panen pesu yles ja õhtusöögiks hakkliha sulama, sellest on vähemalt mingit kasu.

Nädal gluteenivaba elu. Kuna keha on juba kannatada saanud, siis tuleb tulemusi veel pikalt oodata, aga ma vähemalt  yritan. Kusjuures ei ole seda meeletut ilmajäetuse tunnet ja leiva-saia-nälga, meil on kaua aega mitmekesise sisuga toidukapid olnud. Iidse kõigesööja-päkapikkude hõimu järeltulijal on meetrine menyy, sest pere väiksemate tervisele tuleb ka mõelda, mitte ainult tuima näoga nisu ja rukist ette visata, sel teemal on meil peetud nii mõnigi arutelu. 

Mul tuli muuhulgas meelde, et mannapudrust ja pannkookidest on mul kogu elu jälepaha hakanud, ja muul ajal pidigi mul halb olema, sest ma olin ju halb laps suurtel jalus, ja teraviljatalumatuse teiseste symptomite täiskomplekt oli ju juba kooli minnes olemas, lihtsalt tol ajal ei olnud see mingi teema. Aga pärast põhikooli tuli u 7-aastane nälja-aeg, millest ma siirdusin omakorda mitu aastat kestnud poolnäljasesse riisiperioodi, ja tundub, et see oli tervisele päris hea, aga siis läks elu paremaks ja "lastele peab ikka putre ja makaroone tegema ja tee ikka võileibu kaa". Kahjuks on tänaseks vähemalt 18-19 aastat omnivoorielu ning muuhulgas järjest syvenevasse väsimuseuima vajumist selja taga ja selle remontimine saab olema pikk ning tulemuslikkus kaheldav. Aga ma vähemalt proovin.

Omaette teema on see, et mina pärisin selle oma vanematelt ja nyyd tuleb võimelda, et minust syndinud laste elus oleks yks häda vähem kui mul. See mõte tekitab juba praegu syymekaid.

Huvitav on, et ma ei mäleta enam isegi seda, kuidas oli elu erksa ja tegutsemisvõimelisena. Saab kyll siit vanemaid postitusi vaadata, aga ma ei taha. See on siiski yks teine inimene yhest teisest ajast, ja las ta jäädagi. Liiga palju asju jäi pooleli või läks kaotsi või raisku, ma-oleksin-pidanud-palju-rohkem-pingutama-sest-kuhu-kõik-teised-minu-vanuseks-on-jõudnud, ja ma ei taha seda mõttetut lootusetust toita. Täna on tähtis liikuda nende jalgadega, mis mul on, asjade juures, mida ma teha jõuan, ja oleks-peaks-tuleks-asjadele mõtlemisega jõudu raisata ei tohi.

Aga alati võib esihoovis jaapani enela põõsa õisi uurida, see on kohe väga tervislik.

Avastusi

Viimasel ajal olen ma muudkui väsinud, nagu kosmosest kukkunud, välja väänatud, ära kurnatud ja mu toss on väljas, selmet olla oma õiges kohas. Ootamatult  sattusin spetsialisti juurde (naistearst!), kelle esitatud kysimused viisid järelduseni, et minu sees elab ja mu sisikonda õgib gluteenitalumatus, sest täiskomplekt symptomeid ja summana päris jäle enesetunne. Veel 1 autoimmuunhaigus, aitäh, universum!

Täna vestlesin eakama inimesega, kes sellega samuti ammu elanud. Ja praegu olen rõõmus, et peale 4 tervistkahjustava teravilja on järel veel u 400 asja, millest toitumisel on leebemad tagajärjed, ja et suvi kestab veel, päike, soe, pilvitu on taevas, meri sinine. Ja et venelaste toss ukrainlaste maa hävitamisel on otsa saamas. Sel nädal on kohe selline ilus.

P.s. antud lillepeenar, väga võimas, värvikas, graafiline ja elujõuline Oudolfi peenar, on tänaseks likvideeritud, sest sisaldas põllumehi huvitaval määral rapsi.

Vihmatriibud aknaklaasil

Mu laboratooriumilaud on suure akna all ja sellest välja vaataja silma toidab lopsakas, lainetav, kobrutav, mahladest pulbitsev elu. See käärib sellise hooga, et ei mahu enam õue ära ja kes vähegi suudab, ronib minu juurde tuppa sooja. Kui ma kuu aega tagasi, troopilise suve õndsas ootuses, tassisin enamuse oma 100st toalillest õue, siis vabanenud sooja parasniiske ruumi katsuvad hõivata igasugu sikud, põrnikad, majasööjad mardikad ja muud umbusaldusväärsed putlased. Ja karjade kaupa noori ämblikke, keda ma siis regulaarselt enne nende linnade tolmuimejaga lammutamist õue kolin - seal on ju ometi VEEL rohkem syya ja pikemad pidulauad. Ja teie, mu kaheksajalgsed sõbrad, olete laisad olnud, miks mulle põmst iga päev laest mõni väike putlane pähe kukub, mh, ah?

Ja õues sajab sooja kerget kesksuvevihma, see jätab aknale triipe ja täppe, millest saab näha Tagurpidimaailma. Selle maailma nägemiseks peab olema õige kollakashall pilvealune ilm, tuba peab olema parasjagu soe ja köögist hoovama valmiva tatrapudru lõhna. Mul ei ole just palju selliseid Armsaid Asju, Mis On Alati Olemas Olnud, sest peaaegu kõik on seotud Inimestega, Kes On Ohtlikud Ja Keda Tuleb Iga Hinna Eest Vältida, ja need Maailma Põhiasjad on tuntavad alati ja ainult siis, kui kedagi läheduses pole, või õnnestub majas  viibivad pereliikmed ja nende vajadused ja hädad korraks täiesti ära unustada. See viimane on võimalik ainult muusika abil, sest ma mõtlen mitte sõnades, vaid helides ja viisijuppides, millega ma saan oma mõtteid vaigistada ja veidi suunata. Muusika kyll ei ole praegu päris õige, aga ma praegu kasutan ära märga ilma ja yritan yles äratada paari vana ja peaaegu meelest läinud laulu. Sellega on halb lugu, sest mul on kyll nägemismälu ja viise suudan väga kiiresti meelde jätta, aga tekstid kaovad kiiresti, nagu neid  poleks olnudki. Ja isegi viisijupi meenumisest pole kasu, sest mu tekstimälu kaob myhinal, vaat mis. Jäävad viisid, vahemängud, kitarrid, trummid ja arusaamatus keeles lauldud pikad ja keerukad lood, millesse ma lahustun ja kaon igatsetud kergusega.

Meie igapäevast kohut

Ilmamere lained on jahedamaks läinud ja meie, õhuookeani syvaelukate, pähe paistev päike ei kõrveta enam nii koledasti. Aga ega siinkirjutaja sellest usinamini jooksu ei ole pistnud, samm on ikka nagu sajanditaguse mängufilmi vangil, kellel triibuline rõivas seljas ja raske pomm jala kyljes. Oi, sihukesi pomme on minul terve silmapiirini ulatuva moonalao täis, igayhel mõni eluseaduste paragrahvi või täitmata eluylesande, või kaaskodanike tahtmistele mittevastamise nimetus peale maalitud, ja minu peas, kus ongi tegelikult see valvuritorn, kivimurd ja okastraadist aedik aatomipommidega lagedaks tehtud kõrbes, synnib aina uusi ja uusi paragrahve. Ma olen iseenda karistamise ringkondlik meister ja vähemaga minu sees elav kohtunik juba ei lepi.

Aa ja vangimajast põgenemisega tegelen ma alalõpmata. Mõnikord tunnen, et peaks rakendama fyysilist vägivalda kaitsetute objektide vastu, selline asi pakub mulle suurt rõõmu ja rahuldust. Lõikan siis puid, nii et elusa kasemahla pilv ymber pea ja teisale jääb hõljuma sooja ilmaga hapnema läinud haava- ja toomepuu mahla lehk, mina aga olen õnnelik, et olen saanud kurja maailma kyljest endale tykikese ellujäämisvarusid rebida. Ja kuskil kukla taga tiksub mõte, et aga puud olid meie hellad velled ja osa elusloodusest, ja ma siis nyyd niimoodi. Peaksin ju olema õrn eluandja, kodukolde omaenda hingeõhuga sooja hoidma ja miu kätesoojus peaks peletama ka kõige karmima pakase. Aga ei ole mina selline, ja jälle yks vangisangpomm juures, ja rahutust jätkub kauemaks - kuidas sellest siis põgeneda?

Teinekord vajan hädasti vaimsema vägivalla tegemist. Asetan lauale spetsiaalse õõvatekitavalt rohelise lõikamisaluse, võtan riiulist paki mulle jaokaupa pähe kukkudes vaikivat protesti väljendavaid kangaid, valin piinariistade kummutist sobiva suurusega terava ketasnoa, ja ribastan, tykeldan, jupendan, lõigun ning peenestan need ilusad suured kangapaanid väikesteks tykikesteks. Miks ma ei kasuta suuri kangapaane, et oleks rahu maa peal ja valitseks leebe äraolu? Miks ma tahan need kangapalakesed veel hirmsate torkivate masinate abil uuteks pulseerivateks ja mõnikord kuntsipärasteks maalilisteks pindadeks kokku liita nagu yks doktor Frankenstein kunagi? Meie esiemad ei teinud selliseid hulle tykke, korralik voodipesu oli valge, voodile käiv kanooniline triibutekk esiemade kangastelgedel kootud, synnis kardingi pidi saama nii, Nagu Alati Tehtud On, või olgu siis maitsekas pastelne poerõivas, ja mitte yks vällamaa narrus ega lolakas kunstitegu, no milleks ometi? Sest minu jaurav pea otsib kõiges mustreid, arvutusi, muusikat, kujundeid, struktuure ja valemeid ning suured kangapaanid, yhetaolised värvid ja igavesti puutumata materjaliriiulid tekitavad minus tapva igavuse ja igatsuse põgeneda. Sinna, kus on mustrid ja muusika. Ja kui ma ei jõua kangaste peenestamiseni, sest lyhikesed päevad, siis yks kavandimapp saab täiendust, et millalgi. Ja jälle yks vangisangpomm juures, mille ärapanemisega tykk tegu.

Oi, ja õues on veel õudsemate kuritegude polygoon, sest mul ei ole ju synnis ja siivas maakoduaed, vaid metsikumast metsikum loodus, millesse ma muude eluvajalike tööde vahel jõudumööda erinevate masinatega käiguradasid ja palliplatse niidan. Esihoovis on praegu Karikakra- ja Köömnepeenar ning mitu Hiireherneklumpi, mille kohal kõrguvad kuldsete tolmukatega kasteheinad, see kaugelt vaadates jõle segadik aga meeldib väga liblikatele. Liblikatel on Mustrid ja nende tantsisklemine palava suvepäeva sees on Muusika, peen, keeruline ja kaunis nagu progerock. Aga see vangisangpomm on seda väärt, sest liblikaid näeb lendlemas väga lyhikest aega sydasuvel, ja ma tahan Korraliku Kodumuru arvelt nende vastu lahke olla.

Minu sees elab ka yks puruvana Kohtunik. Tema on alati olemas olnud niikaua, kui ma ennast mäletan. Oi, kui kuri ta alguses oli, aga elu ei jäta kedagi õpetamata. Praegu on see Kohtunik paaalju leebem. Tema praegu ytleb, et vaieldavad asjad jäävadki vaieldavateks ja sinu sisse pekstud väärtuskonfliktid särisema, nendega ei saa sa rahu enne, kui päris õhta käes ja sa viimast korda silmaluugid kinni paned. Minu sisemine Kohtunik teatab nyyd ka, et pideva vaidlemise käigus peast puruks mineku vältimiseks tuleb teha asju, mille sees on mustreid ja muusikat, sest see hoiab minu vangihinge tuumakõrbes hukkumast ja hoolitseb, et silmapiirini ulatuv Kuritegude nimekiri pysiks enamasti ikkagi moonalaos, mitte ei mataks mind enda alla, nii et masendus matab hinge ja syytunne Valesti Olemise Ja Teiste Inimeste Elu Vussi Keeramise pärast keerab mind toanurka kägarasse ja käsib oma elu käbe lõpetada, nagu enamus mu elust on olnud. Aga mul on tunne, et elus on veel mustreid ja muusikat ja ma tahan veel neid kogeda. Vana kuri kohtunik paneb haamri kolksuga käest ja tõstab mustreid täis monokli,  kaleidoskoobi,  yhe tema hiiglaslikul laual lebavatest, akna suunas ja vaatab, vaatab, vaatab, mustrid lendlevad kaleidoskoobist liblikatena õhku, ja minu Kuritegude ja Syytunde tõesti põhjatust keldrist pimedust kiirgav valus voog saab nende maheda värvilise valgusega leevendatud.

Mitte alati pole see nii olnud. Ja ma pean hoolitsema, et mu sisemisel Kohtunikul oleks kyllalt kaleidoskoope, millega tapvaid varje peletada, ma pean alati seda meeles, ma ei tohi seda unustada ja varjudesse uppuda.

Puudega

Käisin mina oma nähtamatutel tuttavatel kylas. Kuulasin mitutki harivat ja kosutavat vestlust, ise ei hakanud eriti targutama. Lugesin hulka häid mõtteid, endal polnud tungi palju öelda. Sest kui keegi on öelnud midagi sellist, millega ma saan ainult tuliselt nõustuda, siis on juba meel Minusarnase Inimese (TM) olemasolu yle nii hea, et sellest täiesti piisab, ei pea minema Neile seda nina alla hõõruma. Olen juba väga ammu tähele pannud, et oma olemasolust märku anda pole yldiselt  tark, leebematel juhtudel sind lihtsalt  tõrjutakse passiivagressiivselt, palju kordi  on aga juhtunud, et mõni mees leiab, et korralikud kättemaksuaktsioonid on miinimum, Selline Olemise eest. (Hyva lugeja ärgu muretsegu, õudusi täis aastad ja koledusi teinud inimesed on mu pealuu sees peidus ja välja tulevad nad sealt ainult ametiisikute juuresolekul. Teisest kyljest, nad on seal peidus, aga alati minuga.) 

Palju kordi kordunud korduvate vaatluste ja katsete tulemusena saan järeldada, et nähtamatu olla on kõige tervislikum ja kasulikum. Mulle tundub, et hakkan selles vagas kunstis juba kuhugi välja jõudma - kunagi nii haigekstegev valus ja leevendamatu igatsus Minusarnaste Inimeste (TM) juurde pääseda ja valu sellest, et nad tegelt ikkagi polnud Minusarnased Inimesed (TM), vaid parimal juhul lihtsalt yleolevad inimesetõrjujad, on kadund, läind,  otsas. Mälestused on, aga need tänu ravumitele suhteliselt kergesti hallatavad. Ja nii ma siis rõõmustangi selle yle, mis on, niikaua, kui see on, sest mitte alati pole see nii olnud. Seda pole palju, aga mitte miski pole kergelt ega niisama tulnud, kõigel on olnud ysna korralik hind. Mina olen seda hinda teades äriga rahul, aga ylejäänud maailm minuga mitte, seega istun peidus edasi.

Õnneks on, kuhu varjuda, teed on pikad, võpsikud tihedad, puud jämedad, hunnikud kõrged. Lugeja rõõmuks lisan kosutava kaadri sellest,  kuidas põlisrahva esindajad teevad sellestsamast võpsikust puid nagu hullud (anekdoot indiaanlastest käib täpselt meie kohta). Juba märtsis-aprillis langetada ja välja vedada oli puhas mõnu, sest pikk talv oli otsa saand, hilistalv pehme nagu päeva esimene võileib. Viskasin peale lammavillast kampsumi, valuvaigisti sisse, ja võssa. Päris mitu nädalat läks ja kohati oli rõveraske ka, sest seda tööd sai teha ainult hommikul vara kylmunud maaga, ja siis olid lapsed koolis. 

Praegu on veel paar-kolm ruumi lõigata ja lõhkuda, aga peagu 30 on juba tehtud. 5 kollet ei saa eriti vähemaga, olgu öeldud. (Ja vahepeal said lapsed oma koolid käidud ja lõpetatud. Mina olen laisk lontrus, puudega lapse hooldaja ja värki, tööl ei käi, mis mul muud teha ongi kui nt puid.)

Multitaskimine on saadanast, rohimise ja lillede peale ma praegu isegi ei mõtle. Kudumine ja heegeldamine tulevad ka ehk kunagi hiljem, praegu on puust asjad kõige tähtsamad, vt ka eelmise postituse sauna ärakraamimine.

Kuna päikese käes on ikkagi u 50-55 kraadi sooja, siis liigutan aeglaselt ja valivalt nagu mu latimeeriatest esivanemad soojas triiase meres, õhk on pehme ja mähkub tulise voodilinana, higiherned jooksevad nagu kuumad helmed mööda nahka. Ma olen uimane nagu eelpoolmainitud esivanemad, pea on vatti täis, reaalsustaju tundub vale ja kohatu, aga ma olen veel siin.

Lapsed

Sel nädalal oli meil mitut sorti kooliaastalõpetajaid. Ma pidin iga natukese aja tagant sae, niiduki või traktori käest viskama või katkestama sensoorse ylekoormuse tõttu voodis värisemise ja kedagi koolist ära tooma, sest eel- või pärisviimane koolipäev ja. Täna oli samuti sihuke ennelõunase molupesemise päev, sest vanem poiss lõpetas ametikooli. Palju õnne mulle, aitäh!

Fotol näeb hyva lugeja, mis juhtub siis, kui kooliplikal ilusa ilmaga vaba aega yle jääb. Siis ta lammutab paljaste kätega sauna ära. Jah, ta on hulljulge lapsuke. Jah, saunapalgid olid läbinisti mädad ja pehmed. Jah, ma pean seal jätkama tööd riistadega, mida ma lastele veel kätte ei anna. Või kui, siis ikkagi varsti, sest oleme aus, kere on minul juba logu, tegemata kodutööde nimekiri juba päris pikk ja tulebki juba pärijaid välja õpetama hakata.

Ilusat suvejätku mullegi!