16 aprill 2024

Nõrga

See kevad tuli teisiti kui nt eelmine. Tiu, tiu, jaa, jaa, jaa... Täna aga on isegi selle kevade jaoks natuke ebatavaline päev. Kummikud ei tirigi õue mängima, ei meelita kohe natukenegi, ja saag, labidas ja käru ei kleepu käe kylge, nagu varem kevaditi. Aga peaks. Ma olen ju peaaegu terve, analüüsid ei näita kohe mitte midagi peale kerge vitamiinipuuduse, 37,4 palavik novembrist saadik on ka jumala normaalne, nõrkus tuleb pre-menopausist, kõhus asuv aort peabki tuntavalt tuksuma, syda laperdama ja öösiti paukuma, pilt aeg-ajalt tasku vajuma, maksa ymbruse valulikkus ning tõmblemine on lihtsalt stressist. Ma ainult kujutan endale asju ette.
Kytsin 1 pliiti ja 1 ahju, sorteerisin sokid, toitsin kanad, tõin kärutäie puid ja rohkem ei /lisada tegusõna vastavalt arusaamisele siinkirjutaja laiskuse määrast/. Lihtsalt laman nägupidi laual ja värisen ajaviiteks. Äkki pärast lõunat koguni keedan putru ja istutan 1 puu. Tööpõlgur, nagu ma olen.

12 aprill 2024

Imede öö

Jumal on olemas! Ma võin oma kollaka jume, pool aastat kestnud palaviku, tuimvalusa kõhu ja paksu peaga hyvasti jätta kiiremini ja odavamalt, kui mõni eestimaine Haiguste Ravi Asutus iial võimaldada suudab. Hakkasin aga guugeldama, et mida haige inimene enne ja pärast lõikust teha v syya tohib, ja juba tuli kuulsast internetikaubamajast parim pakkumine! Ma peaksin puruloll olema, kui seda lähemate minutite jooksul vastu ei võta! Otsekohe asun teele!

07 aprill 2024

Roheline

Korraks tuli kylla väga rõve hilistalv. Tuttava tuttavad ukrainlased olnud šokeeritud sellest,  et 1 päeva jooksul sadasid kaela kõik 9 aastaaega, millest 7 olid väga ebameeldivad. Neil Mariupolis... aga mis me sellest, parem siis juba jäävihm.
Oli tõesti ebamugav, ytleb põline kagueestlane. Kogu tormivarustus läks käiku ja paksem jope kuivab siiani.
Mul on veel põnevaid ebamugavusi tulemas. Varsti on paar uuringut seoses põnevalt valutavate naiskehaosadega, samuti ammendatakse suurema, yldnarkoosiga veose abil kruusamaardla, mis on oma kymmekond aastat rahulikult koguneda saanud. Niikaua kypsen (häirivas tähenduses) põnevas teadmatuses ja (halvas mõttes) erutavas nõrkuses, mis ei lase tegelda eriti millegagi. Kas ma nimelt juba pikemat aega ei jahvata, et tomatid on ymber istutamata,  atv syytelukk ja autode õlid vahetamata ja kyttepuude tegemist pole ma yldse alustanudki, sest vt paar lauset eespool?
Ka mu peas elavad bändid on kuidagi vaiksemad, nad saavad aru, et nende prooviruumipidaja vajab rahu. Seega jauravad nad eriti lyhidalt ja tihti jätavad loo poolelt realt katki. Et ma saaksin rahulikult puid tassida või eaka koerahärra poolt täis pissitud kööki kraamida. Ma tglt ei peaks, sest tihti oleks teisi tassijaid ka võtta, aga ma PEAN. Mu jalad ise ronivad kummaritesse ja siis need kummarid kannavad mind lugematu arvu tiire ymber kevadvetesse uppunud hoovi, kuni ma nõrken, ja jõudu jätkub ainult yhe viimse loitsu jaoks: "Kohvi!!!" Või "Ravumit!!!"
Ykspä aga kirjutas faceebokis Lugupeetud Vanameister Villu Tamme isiklikult, minu selgituste peale, et mul elavad peas bändid, aga et mul ei ole eriti aega nende tekitatud asjakesi lõpuni vormistada, - et laulu valmistegemine on tähtsam kui miski muu. Et kui ikka miski hakkab peas astuma, siis tuleb teised asjad kõrvale panna ja laul valmis teha. See tglt kõlab nagu hea nõuanne. Ma täna proovisin ka. Tekst tuli ja kukkus klaviatuurile kuidagi lausa iseenesest, aga viisiga tegelen pärastpoole. Tunnen juba kontides kummarite kutset ja õues lainetava pori tõmmet. Ohkan, vaatan veel viimast korda töölaua poole ja juba kooberdan sinna, kuhu seletamatu hall võlujõud mind tirib.


P.s. Selline lugu tekkis mu vereringesse. Aga muul ajal olen kena nähtamatu ...aine, ausõna.

31 märts 2024

kollane

Kui mai oleks nii erikuradi väsinud, siis vestaksin juttu ka. Aga ei. Vaadatagu parem pilti.

30 märts 2024

21 märts 2024

Ja veel stringidest

Ega ma ometi kogu aeg raske prepperiametiga hõivatud ole ja õues tormile peksa andmas käi, vahepeal teen ikka kauneid kunste ka, niipalju, kui mu koleisiku võimed lubavad. Ja mõnikord õhtuti, kui ylejäänud maailm syndsasti magab, lõbutsen oma ihade tarbeks vajaliku kraami hankimisega. Selle juurde kuuluv juttude, näitude ja numbrite lugemine on põnev ja erutav, samas lõõgastav ja tujutõstev ning lisaks täiesti tasuta. Olgu öeldud, et korralik ports numbreid ja nende, no näiteks võrdlemine pakub mu mõistusele suuremat mõnu kui keskpärane ilukirjandus. Võib-olla tõmban endale haritud rahva silmis vee peale, aga selle vee all on samuti oma hoovused, mustrid, värvid ja vormid. Ma vajan sedasorti struktuurset meelelahutust ja tegelen sellega suhteliselt regulaarselt, enamasti kyll lihtsalt info ahmimist nautides, ilma rahaliste tagajärgedeta. 😀 Hyvale lugejale tuleb selle peale võib-olla meelde, kuidas ma sel moel hiljuti endale vällamaalt yhte kena pilli ostlesin.
Teisiba jõudis mu iludus,  mu tõmmu ingel, mu kallis päikesepõlenud vahtrapuust sahtel - 12 stringi, pärlitega häälestusmasinad, sisseehitatud elektriline ylesvõte - siis kohale. Kõik oli kena, ka yle 2 nädala oma elanikku oodanud korter... kohver mahutas sõbrakese täpselt oma pehmesse karvasesse kaisutusse. Aga mängimisega ei olnud nii lihtne - mu kõrgest vanadusest jäigaks muutunud mõistus pidi lihasmälu põhjakihtidest otsima vene nuiade mängimise mälestust. Selle uue kitarre kael on teiste omadest tuntavalt paksem ja laiem, sellist pilli ei ole mul väga ammu olnud. Ja see kael on eriti tugev asi, korraks käest ära pannes tuleb pilli väga hoolikalt sättida, sest raske kael tõmbab kergelt  selle tagumiku uppi, mille kyljes ta on.
Kõla erineb mu teise 12-keelse, 6 aastat vana Sigma omast päris palju, sest too on kuusest kaane ja mahagonist kaela ning kylgedega, samuti on keeled omajagu vattisaanud ja väike uurimine näitas, et ma ei olegi neid vahetanud. Needsamad keeled, millega ma tolle kidra ostsin, olid piisavalt kena kõlaga ja kvaliteetsed, aga praegu ilmutavad juba kerget tuimust ja väsimust. (Oijah, muidu ma vist isegi ei mõtleks sellele, aga esimese mängu ajal võtsin kätte nii uue kui vana pilli, et erinevate metallide ja puitude kõla võrrelda. Selgus, et ei olegi midagi võrrelda... Uue pilli uute keelte kõla on kuuldavalt säravam ja erksam, ja nyyd on tarvis ka vanale uus hingamine anda, ma PEAN...) Vahepeal juurde ostetud 6-keelsetel vahetasin põmst kohe keeled ära, sest nende kõla oli puidust olenemata liialt seinakellapärane. Tundub, et nyyd ka uuel Sahtlil tuleb see töö ette võtta, kuna selle heli on samuti viimastel aastatel hullult moodi läinud messingikuminaga. See pinisev-plärisev varjund mulle lihtsalt ei meeldi, see ajab mu turjakarvad turri ja paneb seljaajus kerkima iidsed asjad, mille ärkamist me keegi ei soovi. Aga ma tahan oma kööki panna voolama õnne, rahu ja armastust, ilma mineviku varjude ja tuleviku tumeduseta, ainult värviline voolav valgus.
(Pilti ei pane, sest pill istub oma korteris ja ma ei viitsi nyyd õhtu hilja maja teise otsa teda tylitama minna. Kyll jõuab.)

19 märts 2024

Merehäda

Väljas on praegu paha mängida. Sa võiksid seda ju teada ja turvalist tubast elu jätkata, aga ei. Ikka on vaja minna, kuigi tuul puhub tormijope pahupidi, pekslevad puuoksad rebivad sulle eluvajaliku optilise seadme peast ja lennutavad selle kõrge kaarega mõõtmatult sygavasse hämarusse - aga sina jääd ju selle hämaruse siinpoolsesse otsa; jääkylm muda neelab ahnelt jalast lupsanud kummiku ning sul tuleb elu eest oma viimastest varustuseräbalatest kinni hoides lähima varju alla liibata. Mõnikord läheb paremini ja sa ei kanna metsiku looduse rynnakus nii palju kahju, aga ilm on ikkagi jäle ja haigekstegev. Asjatoimetusi tuleb teha kiirelt ja jõuvarusid hinnates, sest loodusjõudude talumine vajab lisajõudu, mis paraku läheb maha teiste asjade arvelt. 
Rõõm liigutada on kyll alles, kuigi sellel on hind. Mu 12-aastane mõistus nimelt ei suuda alati 120-aastase keha vajadusi meeles pidada ja jookseb liiga õhukeste sokkidega liiga kaugele, ning õhtul peab kuulama närvide pininat ja kõrvade vilekoori. Aga hommik on õhtust lollim ja järgmine päev jälle.
Märtsis on juba yksikuid hetki, kus november annab järgi. Näiteks on sajuhoogude vahel võimalik kyttepuud kuivana tuppa kärutada ning natuke ajaloo prygikastist väljailmunud või talvekurjamite poolt tekitatud sodi kokku korjata, aga pydelal pinnasel on selliseks agaruseks sobivaid ehk jalameest kandvaid paikugi veel vähe. Õnneks on minu maja liigveejärvekese keskel, ee, kõrguval saarel, mõne nädala jooksul voolab samune liigvesi mu põranda seest Võhandu poole ära ja ma saan jälle ennast tunda vaba inimesena, mitte Savist Saare merehädalisena. Nagu hyva lugeja isegi aru saab, on mul toas ja toa ymber ainult lyhikeste tiirukeste tegemisest kõrini. Ahje kytta, begooniaid kasta, teksapyksidest tekki õmmelda, valuvaigistit näksida ja nõusid pesta on ju nii tore, aga pysida oma tegemistega, maitea, 50 meetri raadiuses, nädalate kaupa, on liiast. Seni aga, kuni eelkõneldud õuemänguvabadus veel tekkinud ei ole, vaatan õhtuti enda lohutamiseks internetist ilusaid pilta. Mõni aeg tagasi kaevasin kudumismustrite maailmas ja leidsin tõelise pärli. See lihtsalt ei lase ennast unustada. Põhjamaade kudumiskunst on imeline. Ärge vaadake hindu, vaadake mustreid!