20 oktoober 2020

Õhtavalgus

Täna ei kirjuta ma midagi head ega ilusat. Ma ei kiida oma kaunist lapsepõlve harmoonilises maaperes ilusa looduse keskel, rõõmukyllaseid õpinguaastaid ega toredat noorust armastavatest sõbrannadest ja sõpradest ymbritsetuna. Ma ei kirjuta oma lugematutest annetest ega taevalikust pereelust, ei sõnagi imekaunist kodust ja suurepärasest eneseteostusest.
Millest ma siis yldse kirjutan?
Tapvast nõrkusest, mida kaaskodanikud näevad laiskuse ja minnalaskmisena.
Las näevad, mul on pohui, poogen, suva ja täiesti ykskõik. Koledad valud on valuvaigistajaga tasaseks tehtud, aga tõbi uuristab ikka edasi. Ja väsimus on selline, et.
Ootan ööd, seda igavest.
P.s. pildil on öö.

07 oktoober 2020

Ylbikud udus

Tänapäeva lapsed on laisad nagu ussid. Keegi ei taha enam 3, 5 ega 15 km jala koolis käia, nagu siis, kui mina laps olin ja kyla ainus auto oli zootehniku mehe zapakas, ja kui mina noor olin, siis oli lisaks majanduskriisile sihuke kytusekriis, et liinibussidki käisid ainult kord nädalas, ja pikemaidki vahemaid, nt 30 km ringis, nt maakonnakeskusesse arstile, trenni ja ametiasutustesse, yletati jala ja seda aasta ringi iga ilmaga.
Tänapäeval enam nii ei ole. Meie laste koolitee on kitsas ja kõver ning sõna otseses mõttes eluohtlik. (Iga paari aasta tagant saab siinkandis mõni rolleri-, ratta- või jalamees maanteel surma.) Kuna Eesti on naaberriikide autopargi lõppjaam, ja raibete valik on korralik, siis saab isegi mitme kroonilise ravimatu haigusega tõbine vanamutt endale oma pere vajadustele vastavat legaalset sõitvat autot lubada, ja seega meie lapsed kitsal kurvilisel teel ellujäämismänge mängima ei pea.
See kõik oli eellugu lausele, et hommikuti on meil imelised vaatemängud maastikul. Näiteks täna hommikul oli selline.
Ja nyyd jõudsin koju tagasi ja yks majalistest nautis sama vaadet televiisori e elutoa aknast. Meil käib praegu talvepoolaasta seriaal "Talvine tihane toksib maja sisse auke". Seriaali staarid elatavad endid suvepoolaastal mujal, maja ymber on hulk suuri puid, mis kihavad elust. Pildil on seriaali vaataja väljendamas põlgust selle yle, et mul on tassis mitte talle toodud piim, vaid vastik kibe pruun löga.
Ah et kuidas köögi remont kulgeb?
Värvi eeltööd on aeganõudvad ja rõvedad.
Te ei taha seda näha, ausõna.
Aga ma siiski näitan.

04 oktoober 2020

Kuidas õigesti logelda

Selleks on vaja 1) sobivaid välistingimusi
ja 2) sobivaid sisetingimusi
See kyll ei lahenda probleeme, aga kergendab probleemide tagajärgede all kannatamist.
Vedelgem!

30 september 2020

Suve tolmune lõpp

Suigu, suigu, soekene,
Kata kinni, karukene,
Mine mätta, mägrakene,
Võta vabalt, võhrukene.
(Võhr, võhl - erinevates Lõuna-Eesti keeltes rott.)
.......
Silma ees on vananaistesuvi, aga päikese jooksurada on juba kyllaltki madalal ja paisuv pimedus teeb uniseks, nagu vihjab päeval pähe pirisema tulnud unelauluke. Et see väsimus ka ära ei lähe. Ehk on hyval lugejal mõni pyhak, kelle poole palveid karjuda, kui vereringe enam kohvi ei kannata, või hea moodus adrenaliinitaset tõsta, et muskel nõrkusest yle saaks?
Koledate massinatega veidikaupa põristamisel on siiski tagajärjed - pool maja on tolmu täis, aga ajaloo rasvased sõrmejäljed kahvatuvad tasapisi. Mul on varutud 2 eri sorti pahtlit ja 2 sorti krohvi, 3 eri värvist rääkimata (hyääni moodi naerdes vaskule ära)
Kas ma siis muud peale tolmu lennutamise ei teegi? Eriti ei tee jah. Kaev kuivas peaegu ära, pesu ei pese, põrandaid ei pese (aga tolmumasin töötab) Kokkan, kui lapsed kodus on. Vedelen. Mõlgutlen. Unistan, aga 2-näpu-kirjatöö on liiga kohmakas nende liblikatiivuliste koletiste yleskirjutamiseks... Ah, las nad olla.
p.s. see juba vana pilt, parempoolse ukse kohal tuli punnis krohv maha võtta ja siis nyhkisin nurklihvija lamelliga nr 40 värvi karedaks. Eile ja täna aga asjatasin juba nö selja taha jäävate seinte peal. Pliidi ja truuba allserv ootab paremat tervist, selle töö jaoks peab põrandaliistu kallale minema, oh, appi.

27 september 2020

Turvast ja ilust

Praegu käsil olevat tööd jätkub veel kauaks. Ma nimelt ei jaksa enam 14-16 tundi töö ja riistadega mässata. Aga mis sest, ma olen kogu elu elanud nö põranda all ja igasugu varemetes ning nädal kauem lihvimisprahti ja tolmu ja rookimist ja tolmuimejaid ei tee asja enam kuidagi hullemaks.
Savid, värvid, krohvid ja lubjad on imelised. Eriti imeline on leida midagi, mis nö vaesevõitu ääremaal on alati kuulunud ainult jõukamate majapidamiste juurde, ja teades, kuidas maja ja tema asukate käsi nõukogude okupatsiooni ajal käis, tundub see leid kui mitte kalliskivi, siis vähemalt keisri hõberublana. Mitu korda lapitud krohvi alt ilmus välja jupike šabloonimaalingut.

24 september 2020

Uut meie helimaastikel

Abikaasa kinkis mulle kettatäie teemante. Ja mina muidugi kohe nendega mängima.
Mõnevõrra ebatraditsiooniline ja metsik mänguasi, tuleb tunnistada. Aga minul kui tõeliselt naiselikul keskeas naisterahval on juba tekkinud kindel haare ja kõva syda sihukeste mängude tarbeks. (Hyvale lugejale selgituseks, et jutt käib nurklihvijale mõeldud teemandipuruga betoonikettast, mis on kyllaltki raske ja tekitab palju myra, tolmust rääkimata - aga see-eest milline tõhusus!) Muudkui kasvatan iseloomu, võitlen oma isikliku ATH-ga ja valmistun talveks.
Vaat, mis sai projektist "ma natuke värvin ahju nurka ja köögi lage". Avasin kogemata Pandora laek...merekonteineri ja nyyd ei saa kuidagi järgi jätta, sest lapsed on juba piisavalt suured ja ei tekita iga mõne minuti tagant sekkumist vajavaid olukordi, kus tuleb riistad käest visata ja appi tormata.
Ma ootasin seda aega 22 aastat (need aastad tagasi syndis mu vanim laps) ja nyyd on see käes. Muusikat!

17 september 2020

Kybarad

Eile oli uskumatult soe ja ilus ilm. Kuna ma olin jõudnud pikkadest-pikkadest tihti valusalt valgetest kesksuve päevadest ära tydineda, siis köögilaevärvimise vahele hilissuve mahedasse kullasuppi sukelduda oli ylimalt nauditav. (Meil ei ole lihtsalt niisama sile ja sirge lagi ja minu kael ei ole enam 20-aastane, vaid natu põnevamad asjandused, 2 korda värvimist võttis aega oma 3 ja pool tundi kindlasti, aga nyyd on see siis tehtud.) Pealelõunal oli 25 kraadi sooja ja kyll oleks tahtnud hoopis sisalikuemme moodi päikese käes lamaskleda. Töö tahtis tegemist, aga ilm tahtis ka imetlemist ja yks puhkepaus sai täidetud õitsejate imestamisega. Erinevad kybarad on praegu lausa imelised, ja aina imelisemaks lähevad. Öökylmad võiksid tõesti veel mitte kiirustada.
Aga sellest, millist roppu tööd ma täna teen, ja milliseid koledaid pilte ja helisid sellest synnib, saab hyva lugeja lugeda näiteks homme.