23 veebruar 2024

Nõelaga või ilma, selles on kysimus

Erinevalt kapsategijatest kasutan mina oma asjanduste tegemisel lippide ja lappide koostamisel nõelu. 12 paari musti ja vähem musti pykse on peeneks lõigatud ja tundub, et rohkem ei ole vaja kapi otsa inventeerima ronida. Lõikamise etapp on läbi ja pool tekki koos, teise poole sisse läheb palju aeganõudvamaid, aga lõbusamaid tagurpidiaplikatsioonidega tähekesi. Praegu on päevakorral madalrõhkkond ja ma keskendungi kasututele, aga meeldivatele tegevustele - kasulikke asju saab parematel päevadel niigi tehtud, nautigem siis ometi halba enesetunnet, väikest palavikku ja imelikult valutavat keret! See sobib nagu valatult köögi soojaks kytmiseks, laua puhtaks pesemiseks, sellele kalli vällamaa õmblusmasina asetamiseks ning laua all vedelevasse, maitea, basskitarri? elektroakusti? noh, selle Ibanetsu combovõimu sisse telefonist väga hevi muusika suunamiseks. Ma ei saa järjest kaua õmmelusemasina taha istuda, vahepeal on vaja jalakesi sirutada ja natuke muid töökesi teha. Yhe protsessi juures kinni jooksnud mõte pääseb teist asja tehes alati kännu tagant lahti. Ja tagumiktundidest synnivad tonnruutmeetrid.
Akendest väga välja vaadata ei taha, seal paistab masendav hilisjääaeg, kus sulav liustik valgub yle hõredate lömastatud rohttaimede, talviste tormide poolt viltu vajutatud puukõverike vahel endale vääramatult teed tehes. Siin ja seal, kus alles läinud suvel õitsesid miljonid rukkililled ja kiigutasid oma õrnu blonde päid karikakrad, on mõrvarlikult läikivad salakavalad põhjatud järvekesed. Täna hakkas yks naabrionu kyttepuid tegema ja sõitis ATV-ga, mina siin laugaste taga pean hooaja avamisega veel ootama. Seniks õmmelgem!
Ja ärgem mõelgem pea kohal rippuvatele raskustele!

13 veebruar 2024

Jääst maailm

Yleeile hakkas põnevat ja erutavat jäävihma sadama, millalgi lisandus sellele, vähemalt meie kandis, tugev idatuul. Tänaseks on see sade kõik pöidlast peenemad esemed, eriti puud ja põõsad, vorminud latvadega lääne suunas viipavateks jäätontideks, muu maailm on lihtsalt yhtlase superliimiga kaetud. Elamusele lisab vinti asjaolu, et koolilapsed tõid jälle oma biolaboritest põnevaid eluvorme, kes/mis nyyd mu kõri paiste on ajanud ja aju õgivad. Lastel lihtne,  nemad on vintskemad ja neile jääb veel palju aastaid tervena edasi elada, aga mina, aga mina. Ja ma õrnroosalt, valusmagusalt kahetsen oma pyhabast soovi kenal tuulevaiksel talvepäeval oma uut, imekaunist 67-kilost mind kena tumerohelise päkapikumantliga, aga ilma lammavillast kampsumit ja topelt aluspesu panemata, jalutama viia ning kahjuks selle käigus ka kylmetada, ehk tapjatatipisikutele lausa kahel käel soodne eluvõimalus kinkida. Oi kurja. (Aga oleme aus, kuna mul on jäänud juba 20 aastat vähem ilus olla, vahepeal olin ju räigelt paistes ja pikad aastad ka magamatusest ning igasugu õuduste ainulahendamisest paras topis, siis kavatsen edaspidigi olla kogu sydamest edev ja väljanäitamishimuline, nii et ei mingit tõsist kahetsust ega vaga eneseparandust.)
Lapitöö edeneb. Aeglaselt kyll, aga ikka. Tegema hakates polnud peensustest veel aimugi, aga materjale lahti lõigates hakkasid need ise ette ytlema, mis neist tulema peab. Ma ise ei pea absoluutselt mõtlema, ainult lõika lahti ja õmble kokku. Ega praegu hästi ei jõuaks ka midagi kalkuleeritleda, viimased 6 ajurakku on hõivatud nina nuuskamise, ahjude kytmise ja majapidamist katvast tolmukorrast möödavaatamisega. (Nimelt iga jumala asi, mis ma teen, tekitab kõvasti tolmu, aga praegu pole õige hetk selle rookimisele jõudu raisata.)
Pildil on abimees töölaua loomingulist segadust hindamas ja korraloomiseks maatriksit valmistamas. Hea, et meie majas keegigi terve on.

06 veebruar 2024

Hoolas hoojooks suuremaks tööks

Yritan oma organiseerimisvõimele jalgu alla togida ja pojale teksapykstest lapitekki tegema asuda. Juba pealt aasta kapi otsas oodanud musta ja vähem musta värvi pykse jätkuks kauemaks, no kohe mitme teose loomiseks. Eile õhtul sundisin ennast isegi esimest 6-7 pyksipaari lahti lõikama, sellega peakski nyyd ilusal hommikul  jätkama. Õues on õrn talveilm, sajab laia jõulu- ja suusalund. Paraku käib sellega kaasas ka madalrõhkkond, õhk on paks, raske ja rõhuv, mul on jäledad vaprusevärinad. Ja kogu elu kestnud sund teha midagi vajalikku lammutab kõige esimesena, sest materiaalne maailm tahab ju ometi kytta, koristada, remontida. Kuradi värinad, nad on mind juba väga palju aastaid tyydanud ja paljude asjade ärategemist vägagi seganud.
Yhes plogis oli juttu sellest,  et kui sa oled oma elu koledused lõpuks selja taha jätnud, siis naerata, naerata, naerata, ära tekita endale ise kortisooli, see teeb haigeks. Paraku, 48-aastase praktikuna ytlen, et kui su kortisoolipump huugas pidevalt juba enne seda, kui sulle esimest korda elus pilt ette tuli, ja selle kytte eest hoolitsesid konkreetsed onud pidevalt, erandeid tegemata, tugevamaõigusega, pikka aega, kogu oma elu ja mõnuga, siis millalgi kulutab see sind lihtsalt läbi. Jah, ma elan nyyd juba 7 aastat maailma ilusaimas ja turvalisimas kohas. Jah, ma korraldasin selle endale ise, kuigi see võttis väga kaua aega. Jah, ma suudan endale ise kytte,  toidu ja sõidu korraldada. Jah, ma suudan ilusaid mõtteid mõelda. Ma mõtlen ilusaid mõtteid isegi siis, kui syda klopib, suus on oksemaik, käed värisevad kontrollimatult ja jalad ei kanna. Seda ei ravi ykski ravim peale anesteetikumide. Aga seeeest suudan ma nyyd isegi värisedes ilusasti mõlgutleda! Aga miks see nii on, sellest ärme ometi räägi, see on musta pesu inimeste ette laotamine, ma pean ise parem olema ja rohkem pingutama!
Mõnikord see isegi õnnestub. Aga ma olen sihukeste nõudmiste vastu ysna tuim loom, pingutan ainult oma hõimu jaoks, ehk nende, kes meil siin kohapeal elavad, ja peksan ilusatele mõtetele ruumi jätmiseks igasugu onud (ja mõned neile kaasa kiitvad tädid) ikka päris kaugele. See on elusid päästnud, teate. Ma jätkan.
P.s. annan pärast teada, kas ja kuidas teksapyksivirna tillukesteks lapikesteks lõikamine edenes. Ilusatest mõtetest on tõesti palju kasu, aga naeratada ma ei oska. 😀😃

31 jaanuar 2024

Väike kolmapäevane loba

Päev on pikem ja elu kiirem, terrvis on ka väheke vähem halb, seega teen igasugu tegemata kodutöid ja treenin talviste aigustega niruks jäänud mind ajaks, mil varemed valge betooni alt välja ilmuvad. Siis ei ole enam aega musitada, vaid tuleb 2 talve vahel olevad mõned närused suvenädalad mitme aasta tegemata tööde klaarimiseks ära kasutada (vt varasemaid poste aaaaastaid kallist tööaega ja -jõudu ära raisanud teraviljatalumatuse ja põmst 2 kuud kestnud väga tyytu kõhuhaigeoleku kohta). Aga selleks kulub palju Mind ja lugematul hulgal alusetut optimismi. Ma juba praegu plaanitsen, paanitsen, hoolitsen, voolitsen, maalitsen, igatsen ja armastan kõike seda, mis mul on, olenemata sellest,  milline see on,  sest miski ei jää igaveseks nii, nagu on. Ja selle kõige kõrval jääb õige vähe aega vahest korralikult maha istuda ja mõnusam kirjatöö toime panna. Hyva lugeja kahtlemata tunneb end mahajäetuna, sest ma käin kyll kylas, aga ei võõrusta, loen, aga ei kirjuta. See on ju ebaaus. Olen oma nähtamatute sõprade seas tõsiselt primitiivline neandertaallane. 
..........
Päev on juba julgelt poolteist tundi pikem ja tekitab lootust talve lõppemisele. Ma vajan seda igal hilistalvel kasvavat tunnet väga, näljaselt ja lõppematult.
Aga seni kärutagem puid, õgigem ravumeid, remontigem majapidamisvidinaid ja laulgem 1 laul.

14 jaanuar 2024

Tunnistan, et

...ei ole väga meeldiv olla. Normaalsed inimesed on haiged ja saavad terveks, aga detsembri algusest saadik ma normaalne inimene kohe yldse ei ole. Seltskonnaajakirjandusele* sobivaid kirjeldusi kirjutada pigem ei viitsiks, mainin ainult,  et ei saa enam selle maailma toitu syya, põmst igast asjast hakkab rohkem või vähem halb. Aga kuna ma olen põmst kogu elu oodanud, millal see ometi otsa saab, siis olen praegu teataval viisil rõõmus - võib-olla ei tulegi enam kaua oodata. Lapsed on juba suured ja saavad ise endaga hakkama, ja ylejäänud inimkonda see ei puuduta yldse. Sellel asjal on ainult 1 miinus - pidevalt ja mitmekylgselt halbolek väsitab ja see teeb asjaliku päeva väga lyhikeseks, nii et igatlaadi vara ja muidu koli kordaseadmine võtab niimoodi aega terve sajandi, mida mul aga ei ole. See-eest on mul aga koli... Mu uus pea on hämmastunud - alles pool aastat sain elada elu, mis ka elu moodi oli, ja nyyd siis siukesed pöörded.
Aga, aga. Praegu on ju jaanuar. Talv, pime ja kylm. See aga saab varsti otsa. Hiljemalt märtsi lõpus, kõige hiljemalt aga jyripäeval tuleb päike välja ja ma saan päevapealt täiesti terveks, panen saekoti kokku ja sõidan metsa. Niikaua kannatagem!
-----
* - vihje meditsiiniajakirjale "Kroonika"

01 jaanuar 2024

Uus luud

Hommik algas imeliselt.
Enamus mu hommikuid on imelised, või siis peaaegu imelised. Alustan uut päeva nagu uut elu. Isegi kange kere ei sega selle käimajooksmist. Kohvi ringleb veres, päike paistab, labidas on otse imeliselt kerge ja redel kõrge, inimesed on ilusad ja head.
Päeva peale ilmuvad hämaramatest nurkadest välja eelmised päevad ja aastad, nad haaravad mul jalust ja ronivad kukile, ja neid saab kokku nii palju, et ma vajun nende all looka, mul hakkab halb ja õhtuks lööb tihti väikese palaviku yles. Ei ole see midagi erilist ega hullu, talvel inimesed ongi tõbised. Mul ei ole põhjust hypohondriaga tegelda, lihtsam on kanda villasokke ja jõuvarusid hoida Eriti Tähtsate Asjade tegemiseks. Kyll hiljem protsessib.
Aa, jaa. Vana-aasta kokkuvõte ja uueaasta-lubadused. Ei, selliseid asju ma ei harrasta. 1. jaanuar on siinmajas kõigest tähtpäev, millal seinakalender tuleb ära vahetada. Kokkuvõtteid teen ma muidu hooaja- ja ettevõtmisepõhiselt ja 1. jaanuar ei ole ei yht ega teist, see. Lihtsalt. On. Lubaduste ja plaanidega täpselt sama - ei aastaajad, valdkonnad ega materjalid ei lõpe ega alga keset talve toimuval ypris suvalisel ajahetkel.
Hyva lugeja rõõmuks ma siiski luban, et värskel, riigi tasemel seadusega määratletud, raamatupidamisperioodil teen kõiki neid asju, mis eelmiselgi, aga võimalusel veits rohkem. Need kõik olid head asjad ja väärivad edasi tegemist. Ja sama teilegi!
Pildil on minu helge tee tulevikku. Libe on, kohe läheb pimedaks, ja tulevik kauge kurvi taga peidus, aga ma tean, et see on seal!

25 detsember 2023

Päike on ylesse tõusnud!

Detsember on yks imeline kuu. Nii armas näha, et kogu kristlik maailm kaunistab end minu syndimise päeva paiku juba aegsasti ja pralle kestab mõnel pool veel ka uue aasta esimese nädala. Muusika, mida sel ajal lastakse, on kyll imelik, aga seda saab lihtsasti vältida või eirata.
Sel ilusal ajal, põmst kohe peale koleda tativiiruse leevenemist, jäin mainitud tähtpäeva paiku saladuslikku kõhutõvesse. Ja terve kere valutas pikalt, põhjalikult ja väga asjatundlikult,  nii et ma kaalusin mitu korda oma nirusid ellujäämisvõimalusi ja vara pärijatega suhtlemise vajadust. 2 nädalat nälga aga jättis ka mind õgivad bakterid ja viirused nälga, nii et enne jõule jõudsin provianti juurde toomas käia,  aga pidustuste ning kingutustega tegelda enam mitte - samas, meil ei ole enam väikesi lapsi, kõik on minust pikemad ja ei oota enam Lapimaa või Coca-Cola firmade jõuluvanu, seega meelel rahulikum haige olla. Jõuluõhtu ise veetsin muidugi voodis, ja tavalisest niigi palju väiksem jõulueine suutis ikka särava yllatuse tekitada - 5 korda järjest peldikumi tormata on mu elu absoluutne rekord.
Kogu nalja tulemusena kaalun midagi alla 70 kilo. Kui viimased 18-19 aastat on oldud väga ylekaaluline, siis on muidugi veidi harjumatu olla. Võrreldes tolle ajaga olen ma ka väga teistsugune isiksus, nii et harjumatus sai just yhe kõrge vindi juurde. Aga ei paanikat, sest ylirahulolematud ylikriitikud on juba ammu kaugele maha jäetud ja täna loeb ainult asjatundlik arvamus, mitte "aga naine peab-peab-peab". Ei, ei pea ja ei kavatsegi, sest on põhjust.
Pereliikmed, ma vaatan, yldiselt ei kannata minu totaalsete muutumiste all eriti. Nad peavad niikuinii õppima toime tulema sellega, et vana põlispäkapikk yhel päeval tekkide vahelt yldse välja ei roni ning tulebki endal ise syya otsima hakata, see koolitus on praegu algusjärgus. Ma pole 2 nädalat ise syya teinud, sest vastik on isegi pliidi poole vaadata.
Eile juhtus ka, et võtsin yle mitme kuu juturaamatu kätte. Õnnepalu "Palk". Lugedes rabas mind lõbus äratundmine - aga niimoodi mõtleb rahutu hyperaktivist, yhelt mõttelt hops-hops teisele, rahajutu juurest mälestustele emast. Laused on lyhikesed ja stiilselt lihtsad. Olmeliste kirjelduste vahele poetatud  kõrvalepõiked, ideed ja mõttekäigud on kohati lõbusalt kunstipärased ja/või pöörased, mis annab kogu tekstile kõvasti teatud mängulisust. Mind see lõbustab, ausõna. Kerge lugemine muidu, tema stiil ja sõnavara annavad ennast lihtsalt kätte, on keskeas siinlugejale tuttavad, teiste sõnadega. Veerand raamatut loetud, eks selgu, milliseid ideid ja ätituude raamat veel pakub. Esialgu tundub, et ei kahetse.
Hyvale lugejale aga yks hubane jõulukaardike sõnumiga - mõnel imel võtab sinuni jõudmine aega 20 või 50 aastat, vorm ja värv võivad muutuda, aga see tuleb siiski!