28 november 2020

Autt ohv ridim

Miks ma ei ole ilus, aktiivne ja järjekindlalt tegus? "Kui sa ei leia võimalusi, siis leia vabandused." Head sõbrad, lubage tutvustada mu uut hobi - sydame rytmihäire. Ma olen sellega tegelnud umbes aasta ja jõudnud juba teatavale tasemele, mis on juba ka piirkonna EMOs menetlemist leidnud.
Muuhulgas tekitab see väga vastikuid öiseid hooge, millest ma hingamisharjutuste abil siiani välja olen purjetanud. Ja muuhulgas tähendab see ka seda, et väsimus päevatöödest tuleb ruttu, väga ruttu.
Nii et andestatagu see, et sauna ma selles elus enam valmis ei tee, majast jääb enamus laste teha, kaunis kodu imelise aiaga pole enam võimalik, pikad elamusterohked reisid tulevikus on väga kahtlane ja lõbus teguderohke seltsielu on minevik. Täna öösel oli JÄLLE väga vastik hoog ja võttis päris kaua, et mu sisemine liblikas lõpetaks värisemine ja hakkaks õigesti lehvitama. See on reaalne, kõikehõlmav seisund ja ei jäta sulle isegi illusioone, et see enam ei kordu, sest kordub, ja iga kord veidi huvitavamalt ja pikemalt. See jääb ka valuvaigistite mõju all mõnusalt kulgedes ja kurnab su päevad väga lyhikeseks. Vaat miks meie vanaemad tahtsid peale lõunat pikutada ja vanaisad magada.
Aga mis sest, niikuinii on päevad lyhikesed ja kylmad, enamus päevast kulub toas sooja ja valge tekitamiseks. Õue ja tagasi hyppamine tähendab vajadust ylle tõmmata kummarid jm tormisesse märga metsa minekuks kohane varustus, ja tuppa tulles see maha koorida ning kuivama panna. Mul on veel köögitegu pooleli, osa taimepealseid lõikamata, muist lehti komposti kärutamata ja taimi istutamata, ning kanade talvekorteri ehitamisega tegeleb noorem tytar. Hea lugeja ärgu arvaku, et ma olukorra yle õnnelik olen - ei ole. Lihtsalt - 6 tunni sisse ei mahuta just palju, sest toit, kyte, laste sõidud ja pesud PEAVAD tehtud saama, olgu muuga, kuidas on. Ärgu tuldagu mind vaatama ja lohutama, sest see on väga piinlik ja vastik. Las ma suplen selle sees, kuni pojengid õitsema hakkavad, siis on jälle veidi aega päris häiermäline*.
Ja kes informatsiooni emotsiooniga segi ajab st kirjeldust kaeblemiseks peab, on ... harimata isik :))
...................
* - lilleline, võru keeles.
P.s. pildil on Tartu pojeng. ;)

21 november 2020

Meemi kah

Õlapaeltega kleite ja rihmik-kingakesi siinmaal ei tunta, sest ebapraktiline ja/või eluohtlik. Nende teiste riietega määrad sa end kyll sotsiaalsesse eraldatusse, aga nagu praegu välja tuleb, on see õkva elusid päästev.

Ah, mis

Suvi on otsa saand. Ma ei ole siin majas ainus, keda 18-tunnised ööd igiväsinult venima panevad - vaevalt jõuad hommikul kohvi neelata ja koolilapsed ära viia, kui sind tabab õhtupimedus nagu tiblade lennukipomm, ja sa jääd segaduses öösse jõllitama, tööriist näpu vahelt kukkumas.
Käes on reumapoolaasta. See tähendab, et ei mingeid maastikumänge, unusta ära lõbus poris songerdamine, ära topi oma raksuvaid jäsemeid palgi kylge. Pane selga kasukad ja kampsid, oksenda mõttes, kui kahemehe-tööde jaoks abikäsi pole võtta, ja lisa koldesse hagu.
Maailm on ka hulluks läinud, mõned lähemad sugulased täiesti sassi.
Selle peale ma õmblen.
P.s. Aga meie majas on ka õnnelikke ja terveid isikuid.

02 november 2020

Kõnelused Jumalaga

- Hei, heiii!
- .....
- On seal keegi???
- Mmõmmm... Hhuaaaeh, ma magasin just... Kes seal on, mis sa tahad?
- Mina olen. Õnnelikuks tahan.
- Jälle. Kas sa täna metsas käisid?
- Käisin.
- Puid lõigata said?
- Sain.
- Mis sa veel tahad?
- Roosat pärlmutriläikega vannituba.
- Ah, mine metsa.
- Tänan, Jumal.
/Ja niimoodi maailma lõpuni/
........
Kuuse-kooreyraskid on metsa kallal näljased nagu ärikad. Kui neid teisi saab veel viisakalt tõrjuda, siis esimese vasta aitab ainult jalal kuivanud puude kiire äravormistamine. Ja nyyd see tuli nagu tiibklaver selgest taevast.
.............
Nooremad vennad on tyytud nagu kooreyraskid, eriti, kui neid kogu elu ainsaks lapseks on peetud. Aga aastate jooksul on osutunud, et loll ja mõttetu vanem õde on ainus inimene, kes kokkuleppeid pidada suudab, äris puhast pettust ei tee ja pidusse omade riistadega tuleb.
See muidugi läheb mulle mõndagi maksma, sest töö toimub korraliku koguse valuvaigistite all. See tähendab, et päevane töö tähendab õhtust surmväsimust st kõik muud tegemised seisavad. Aga kahjuks ei too keedetud supp, pestud nõud, värvitud sein ja oldud kenadus mulle talvekytet ega hoonetest lagedal hoovil hädavajalikku puidumaterjali koju kätte, ikka ise tuleb see kämmal olla. Eks on elus kylmetatud ja kodutu oldud ka, nyyd võiks vahelduseks veits teised ajad olla.
Pildil on vaade naabri metsa. Puhas vuuk ja kuldne käepigistus, kellelegi... Meie metsas on kyll puud alles, aga nagu öeldud, yrask möllab, tormid teevad kurja ja seetõttu on põrand paksult sedasorti pliidipuid täis, on ka viglavarsi, aiaposte ja saunaseinapalki, võta ainult kätte ja tassi välja. Ainult see võttev käsi võiks poole tervem ja noorem olla.
P.s.2. selle omandamine ei olnud yhemõtteline lihtne protsess, selle käigus solvus nii mõnigi kõva mees, mõni asi on tabuteema, ja ma maksan aastani 2047 riigile selle hypoteeki. 

28 oktoober 2020

Veel õhtavalgusest

See sygis on veel vastikum kui eelmised, aga seeeest soe ja värviline. Õiget öökylma pole olnud, ainult pime ja märg. Mina, õrn lõunamaa loom, põen umbes samu tõbesid nagu mu õrnad lõunamaa hoolealusedki, seega ärgu hyva lugeja imestagu, kui ma vägagi kompostiks muutuda tahan. See on lihtsalt aastaajale omane seisund.
Pildil on mu alter ego, märgakem tema kidurat kasvu ja täpilisi lehti, ja kaugemal asuvaid võimsaid sugulasi. Milline semiootika;)

20 oktoober 2020

Õhtavalgus

Täna ei kirjuta ma midagi head ega ilusat. Ma ei kiida oma kaunist lapsepõlve harmoonilises maaperes ilusa looduse keskel, rõõmukyllaseid õpinguaastaid ega toredat noorust armastavatest sõbrannadest ja sõpradest ymbritsetuna. Ma ei kirjuta oma lugematutest annetest ega taevalikust pereelust, ei sõnagi imekaunist kodust ja suurepärasest eneseteostusest.
Millest ma siis yldse kirjutan?
Tapvast nõrkusest, mida kaaskodanikud näevad laiskuse ja minnalaskmisena.
Las näevad, mul on pohui, poogen, suva ja täiesti ykskõik. Koledad valud on valuvaigistajaga tasaseks tehtud, aga tõbi uuristab ikka edasi. Ja väsimus on selline, et.
Ootan ööd, seda igavest.
P.s. pildil on öö.

07 oktoober 2020

Ylbikud udus

Tänapäeva lapsed on laisad nagu ussid. Keegi ei taha enam 3, 5 ega 15 km jala koolis käia, nagu siis, kui mina laps olin ja kyla ainus auto oli zootehniku mehe zapakas, ja kui mina noor olin, siis oli lisaks majanduskriisile sihuke kytusekriis, et liinibussidki käisid ainult kord nädalas, ja pikemaidki vahemaid, nt 30 km ringis, nt maakonnakeskusesse arstile, trenni ja ametiasutustesse, yletati jala ja seda aasta ringi iga ilmaga.
Tänapäeval enam nii ei ole. Meie laste koolitee on kitsas ja kõver ning sõna otseses mõttes eluohtlik. (Iga paari aasta tagant saab siinkandis mõni rolleri-, ratta- või jalamees maanteel surma.) Kuna Eesti on naaberriikide autopargi lõppjaam, ja raibete valik on korralik, siis saab isegi mitme kroonilise ravimatu haigusega tõbine vanamutt endale oma pere vajadustele vastavat legaalset sõitvat autot lubada, ja seega meie lapsed kitsal kurvilisel teel ellujäämismänge mängima ei pea.
See kõik oli eellugu lausele, et hommikuti on meil imelised vaatemängud maastikul. Näiteks täna hommikul oli selline.
Ja nyyd jõudsin koju tagasi ja yks majalistest nautis sama vaadet televiisori e elutoa aknast. Meil käib praegu talvepoolaasta seriaal "Talvine tihane toksib maja sisse auke". Seriaali staarid elatavad endid suvepoolaastal mujal, maja ymber on hulk suuri puid, mis kihavad elust. Pildil on seriaali vaataja väljendamas põlgust selle yle, et mul on tassis mitte talle toodud piim, vaid vastik kibe pruun löga.
Ah et kuidas köögi remont kulgeb?
Värvi eeltööd on aeganõudvad ja rõvedad.
Te ei taha seda näha, ausõna.
Aga ma siiski näitan.