16 jaanuar 2023

Lämmi

 Täna nägin ma märtsikuud.

Tean-tean, talve on veel 2 kuud, seesama märts on ka alati kylm ja poolvedelate sademetega, aga täna oli see ilusam märtsihetk. Kes on tundnud esimesi kevade lõhnu, sooje tuuleiile ja kollasekirjut valgust, see ilmselt teab, millest ma räägin. Pluss ähmane mõnus lootusetunne. Õues on loomulikult nilbe ja porine, inimesekõrgustest lumehunnikutest on järgi jäänud räpased jääkuhjatised, aga see osooni ja lootuse lõhn. Paar lollakat linnukest kevadelaulu harjutamas. On ju kevad, kuigi juriidiliselt alles talve keskpaik. Mu kaelaaju siiski ei lase ennast petta, ta elab oma elu, ju tahab sooja yrgmere sisse tagasi, ning protestiks valutab ja teeb muid kurje vigureid.

Olenemata sellest, kas ma olen haige, surmväsinud või kaubareisil, tuleb tegelda kyttepuude, majaliste toitmise ja muu pesuga. Mitmendat põlve tähelepanuhälvikuna suudan kyll vajadusel korralikult multitaskida, aga jõudlus on juba nii kuradi väike, nii et absoluutselt kõik kohad on poolikuid prodzhekte täis. Jaa, jaa, ma peaksin ennast maapõhja häbenema, korralikud inimesed minuga ei sõbrusta ja nii edasi, aga see on ainult suurepärane - kui pole kedagi, kes sulle su väidetavaid nõrkusi nina alla hõõrub, saad vähema energiakuluga keskenduda oma reaalsetele tugevustele. Mitte et neid palju oleks, aga ellujäämiseks täiesti piisab ja jääb yle isegi igasugu lollustega tegelemiseks. (Mul elavad peas bändid, aga vahelduva eduga kipuvad sinna ka erinevate materjalidega töötavad kunstnikud. Loomulikult lasen ma neid vahepeal välja, aga ainult koduseinte vahel, sest Yhiskondlikud Rollid ei näe sihukeste karakterite olemasolu ette mujal kui ainult koduseinte vahel või kinnises asutuses. Mul ONGI kinnine asutus, muide. Sellest on juttu mu lauluraamatus.

Pereliikmed teevad asju, mis mind mõnevõrra häirivad ja kurnavad, ning on oma tegemistes kindlad ja omamoodi. Kurat, kui ma tõesti oleksin Inimestele Meeldimisest Ja Nende Väljaytlemistest sõltuv, siis peaksin ennast selle peale ära tapma või midagi, aga maisaa. Sest nii palju poolikuid asju on oma tööjärge ootamas, mõni on yldse alustamata, aga tegemata seda jätta ei saa, no ei saa, noh, sest mudeliideed ja vahendid ootavad. Ma PEAN. Mul ei ole aega nurka kägarasse tõmbuda ja õudseid mõtteid mõelda, sest keha ajab iseenesest jalad alla ja läheb puid kärutama, pesuga mängima, elukaid toitma, kangaid jupeks lõikama, sokitoorikuid kuduma, mädapuitu ja kive yhest hunnikust teise tõstma. Depressioon leierdab omaette, aga lihasmälu on hästi treenitud ja töötab omaette. Pidev painav rahutus ja peaarvutis 20 lahtist programmi jooksutavad ennast mõnigi kord kokku ja näha on, et see arvuti on juba kyllaltki vana ja hakkab kulumise märke näitama. See HÄIRIB mind, alati, 24/7/365. Sellest tundest ei saa kuidagi lahti ja see voolab mõõdutundetult ka siin jutu sees. Mul oleks lisaenergiaallikat vaja, näiteks päikest, see annab seletamatul moel jõudu teha asju, mida pole pikka aega kätte võtta tahtnud. Aga meenutagem, et on talve keskpaik ja päike ei pea praegu 16 tundi päevas töötama. No käis mind kyll korraks vaatamas, aga läks ära jälle.

10 jaanuar 2023

Jälle humoorilainel

 Nii, nagu hyva lugeja tabavalt soovitas, ehk puhata, nii ma otsekohe ka tegin, ehk asusingi elu veidrustest puhkama. Aga mitte niisama lihtsalt, vaid proffessionaalselt. Lihtne lasteaia tasemel tatitõbi seljatatud, asusin oma päevi sisustama peen covidihaige olemisega. Ma ei saa selles lapsi syydistada - kui sulle on veerand sajandit lasteasutuste biolaboritest igasugu tatiõudusi koju toodud, siis sa harjud ja ei vaidle enam saatusele vasta. Aga see käesolev on juba vintskem kraam - nädal juba puhatud, algul väga valusad ja justkui makroflexi täis kõri- ja ninatorud on kyll lahti läinud, pea ja muud jäsemed ka enam väga ei valuta tänu autoimmuuniku retseptiravumile, aga valusad kõik ikkagi, kaela ei saa yldse keerata, aju voolab nina kaudu välja ja hääl on nagu teenelisel metalbändilauljal. Esimene puhkepäev oligi väga rõve, kytsin ja kygelesin, kokkasin ja toitsin, õues ei asjatanud. Teine päev enam ei viitsind puhata, tegin hommikul, puhkepäevast värskena, ikka veevärgi- ja õueasjad ära. 14 kraadi kylma ei ole kole, kui sul on lammavillast kamps ja tormijope. Haigemaks ma sellest ei jäänudki. Kolmas päev oli veidi kerevalusam, tuli pikemalt puhata. Mingi hetk paistis päike ja auto päält sulas jää. Siis tulid 5. ja 6. päev. Taruvaigu-saialilletinktuuriprits pakub kyll moraalset tuge ja gurmee-elamust, aga reaalset abi SELLE vastu ei pakugi.

Nägin vahepeal unes vana (ää, ee, isa) matust, läksin etteteatamata sugulaste manu, lõin ukse lahti, ruum nagu mu lapsepõlve raamatukogu tuba, Et Ma Vähemalt Vaatan, aga kirstus lamas väga noor ja sile vana, ta naeratas ja puudutas mu kätt oma kylma käega. Ma mõtsin, et sugulased peavad nyyd sellega edasi tegelema, ja ärkasin yles. (Töösseläinud reaalsuses lasime ta kremeerida, vanad sugulased tekitasid asjades segaduse ja sõimu, eelkokkuleppeid ei peetud, ja ma keeldusin asjast edaspidi osa võtmast ilma riigiametniku juuresolekuta). Kaelaluu valutas, käsi oli surnud ja VÄGA kylm. Ei olnud keegi muinasjuttude maailmast mind kylastanud, miski kaelaluuketas on katki ja sellel on ebameeldivad tagajärjed. Ma mõtsin veel, et kui on tehtud asju, millel on koledad kaugeleulatuvad tagajärjed, siis koledate tagajärgedega elavale inimesele andeksandmist ja unustamist peale asuruda on ylim nahhaalsus - tehke korda, mis katki tegite, siis saate andeks. Sest te ei tea, millest räägite, teil on oma reaalsus ja sellest ei ole mulle mitte mingit tolku, ma olen pidanud väga väikesest peale oma deemonid ja puuded yksi menetlema ja teen seda ka edaspidi, ja mina ytlen, kuidas neid menetleda, sest see on MINU ainus elu ja reaalsus.

Okei, puhkuse juurde tagasi. Puhkuse ajal inimesed kindlasti koovad. Ma leidsin riiulist suve lõpus varrastele võetud pätikindad ja lõbutsen nendega õhtuti, iga õhtu paar mustrikorda. Yleeilsest jõuan jälle natukesekaupa kudumismasinat tõugata. Mul on mitu antiikset, iidset ja muidu vana kudumismasinat, millega töötamine on nagu keset kaost mõlaga täheparvi kokku lykata - mehhanismid käivad raskelt, kogu keharaskusega tõukad, ja kootud ridadel tuleb pidevalt kullipilguga vigu otsida ja silmi korjata, sest tglt on need masinad loodud peenemast lõngast moodsate sviitrite, pulloveride ja pallonite kudumiseks. Viimatine tugevaim elamus mdg on Roosa Passapi e kaheplaadilise masina kelkude otsimine ja leidmine, sellel erialaste vandesõnade abil pealt kymmekonna tööproovi tegemine ja sellest omakorda 2 paari sokkide vormistamine, ylejäänuid hakkasin otsast yles harutama ja uute seadetega ymber kuduma. Maitea, aastate jooksul ostetud, aga nõrkeva kere tõttu kudumata jäänud lõngade ...virn on nii suur, et tglt peaksin sokkidelt juba kogu keha katva villase kombeka mudelite juurde edasi liikuma. Aga sõltumatud shveitsi teadlased on teinud sellise masina, mille juhtseadmete seadete kombinatsioone on nii palju, et erinevate omadustega lõngadest proovisokkide tegemist jätkub veel kauaks ja ma saan sadu märkmepabereid  täis kirjutada. Mis teha, kui tekstimälu 0 (vaata eelmist lõiku, eksole) ja iga kuradi asi tuleb tokumenti panna. Enne covidi-puhkusele asumist panin proovitöö jaoks veel yhe kena jaapanlase kokku, samuti 2-plaadilise, aga seda ma jämedate sokilõngadega lõhkuda ei taha, see jääb peenema ylekere-kombeka kudumiseks. 

Praegu aga on hommik, kaelaluu valutab, imen kohvi ja kirjutan lorilaule.

Niimoodi.

31 detsember 2022

Nääri vana

Sihuke ...kohutavalt vana tunne on. Igasugust on nähtud, talutud, yle elatud, ära tehtud. Mõndagi on ka tegemata jäänud, aga ausõna, mina ei ole syydi olnud. Iga jumala aasta tuleb seda igasugust juurde ja juurde ja juurde, nii et täna, kui inimesed teevad aastakokkuvõtteid, teen ma ...elukokkuvõtet, sest ei ole ykski aasta teistest eraldi, vaid yhtede Minu Elu kaante vahele asetet peatykk, lehekylg või mõni, järg eelmisele aastale-lõigule-peatykile. Ja ma tunnen, et mida ma olen saanud, olen ka ära teinud, ja mis on tegemata, see jääbki tegemata, sest nende asjade aeg, jõud, võimalused ja tegijad on otsas. Ma olen selle bilansi juures täiesti aus ja kindel, sest ma näen selles raamatus ridu, mida teised ei näe, ja lugusid, mida vähesed suudavad ette kujutada. Need read ja lood paraku muutuvad järjest erksamaks ja annavad teada, et neid ei saa eirata, neist ei saa yle ega mööda, neid ei saa kustutada ja nad ongi mina. Ma poen nende eest paksu suleteki alla peitu, voodi kõrval öötoolil on pakk rosinaid, sydameravum, vesi, supikausike ja rull wc-paberit, näpu vahel nutihvon, ja varsti hakkabki mul hea. Jõulude ajal omandasin koleda tatitõve, paar päeva oli ikka väga jalustrabav, aga täna suutsin juba õues porisesse sulalumesse käike uuristada ja veetorudega mängida. Soe sulailm peletas need miljonid lood seljaajusse peitu ja tegi mind tyki tervemaks. Aga nyyd olen jälle oma igasugustega omaette. Ylejäänud pere hakkab nääre pidama, söök kypseb ja keeb ja praeb, nad saavad hakkama. Mina ei jõua. Olen vana. Nääri vana.

22 detsember 2022

Kunstielamus

Mul on maania.
Avastasin Pinterestist Kuntsniku.
Ma olen igast meistritöid ja muidu ilusaid pilta näinud õige mitu, aga vaat see!
Ma ei suuda joonistada, kardan paberit ette võtta ja endast isikupärast jälge maha jätta, kardan, et keegi näeb, et mina tegin sihukese jama, isegi mõte joonistamisest paneb mu sisikonna õudusesegusest piinlikkusest kokku tõmbuma. Kunstikoolis ma joonistasin, sest kästi, ja kuna midagi hirmsat ei juhtunud, vaid öeldi, et tubli, tee veel, siis ma joonistasin, sest kästi. Aga siis said koolid läbi ja elu tuli tagasi, ei mingeid lollusi, kellele neid sinu tehtud asju vaja on. 
Õhtud on minu omad. Hammustan tykke oma uneajast ja rullin Pinterestis, mis on imeline lõputu kunstisaal. Ma sukeldun moblaekraani, pildid hõljuvad mu ymber, ma valin yhe neist, ja virtuaalne galerist annab mulle uue saalitäie põnevat, nunnut, harivat või muidu ilusat vaatamist. 
Ja siis leian ma Tema! 
Tunne on, nagu oleksin 300 aastat kestnud unest ärganud. 
Huh. Kui ma siiski äkki kuidagi oleksingi illustraator, siis just niimoodi ma joonistaksin. 

18 detsember 2022

Atmosfäär

See on meil hommikuti selline
ja õhtuti selline
Uuel nädalal aga hakkab sulaselget vihma sadama.
Muide.
Mul juhtus loll ...asi.
Lapsed viisid 1 toa tyhjaksrookimise tõttu hulga asju pööningule jalust ära. Pikema aja jooksul, mitmes jaos, mitmesse nurka. Ja nyyd ei leia midagi yles. Ma olen 3 päeva 1 kudumismasina kelke otsinud, selle käigus leidsin ahastamapaneva hulga kudumist ootavaid lõngu (kas ma juba ei maininud, et viimastel aastatel tegelesin teraviljatalumatuse tõttu pideva surmväsinud olemisega ja peale ellujäämistoimingute muuks võhma ei jätkunud?), mitukymmend paari lapitekiks muutmist ootavaid teksapykse, tikkimismasina, suveks ärapandud talveriideid ja talveks ärapandud suveriideid nii 105 kui 80 kilo kaaluvale mulle, kastitäie kitarripedaale ja kaableid, minifreesi, jaanipäeval lootusetult kadunud kruvitavad lauajalad ja veel igasugust.
Vanem poeg tuli kaitseväest pikemale nädalavahetusele, temagi otsis ja tunnistas asja lootusetut kadumust. 
Homme on soojem, siis lähen pööningule ekspeditsioonile. Hoidku meid jumal, kui seal ka ei ole.
Ma ei lähe enne metsa ka, kui need kelgud käes, olgu palgiteoga kui kiire tahes.

10 detsember 2022

Natuke liiga palju sporti

5-kilose hantliga treening, aeroobika elementidega fitness värskes õhus, yks päev plaanitavast seeriast. Mul oli 1 pojake väiksema mänguasjaga seltsiks kaasas, lapsed peavad ka õues mängida saama. Panen hyvale lugejale spordiplatsist pildi ka yles, sest pole midagi sydantsoojendavamat, kui teadmine, et sygavas lumes võitleb inimkonna õnne ja rahvusliku teadmuse nimel keegi teine.

06 detsember 2022

Tujutujututuju

Kylm on.
Iga kuradi asi, tillukesest vidinast kuni meetritepikkuste mateeriaobjektideni, tuleb välja võidelda, sõdida, vinnata, tassida, 10 kyynega kiskuda. Ja ausalt, see ei anna sooja, tõsta tuju ega kaunista võileiba. 
Et mis siis nyyd jälle.
- Mu viimasemaid kangelastegusid on ilma lae ja põrandata toale laepealse kivivilla ehituspoest äratoomine pereliikmete vingumisest hoolimata. Selleks oli vaja netis tuhnida ja teatud avastusi teha ning eirata pereliikmete vingumist. Veel oli selleks vajalik värskelt tulikallist remondist tulnud auto, millega ma tassin koju seda kõike, mida saab autoremondist ylejäänud raha eest, aga auto tahab jälgimist, sest väga kalli tunnihinnaga maksulisel mehel, nn autoparandajal, on hajuv tähelepanu, lohakas tööstiil, kahtlased töövõtted või siis kõik korraga. Ja see ei ole absoluutselt tujutõstev, eriti, kui ka pereliikmetel on kombeks vinguda. Eriti kõvasti vinguvad need pereliikmed, kes saaksid asja parandamiseks midagi ära teha, aga ei taha. Aga minu arvates kulutab asjade ärategemine vähem energiat kui nende yle vingmõlgutlemine, seega vingun ma ainult liigse vingumise yle. Ja homme lähen oma puukuurisarnase autologuga jälle ehituspoodi, sest nii palju head kraami jäi eile ära toomata, sest teised tahtsid ka asju ja minu päev ei olnudki kummist.
Tegelt hakkan haigeks jääma. Päeval käisime lapsega naabermaakonna naabermaakonnas tema puude tõttu ettenähtud rehateenuseid saamas ja kõik see 3 tundi, mis spetsialistid temaga tegelesid, ma kygelesin kylili kylmetavas poolunes keras yhe diivani peal, myts silmini peas, unenäod ja päris inimesed kõndisid minust mööda ja lendasid yle,  akna taga sõitsid, roomasid ja ujusid autod ja muud sõidumasinad. Maakera kõigub vastikult juba teist päeva, ma kukun asjade otsa ja kui tahan midagi võtta, haaran veidi mööda. Madalrõhkkond on vastik. Kui päike välja tuleb, saan terveks.
Hyva lugeja rõõmuks 1 dimensioonidevaheline vaade meie Majast, milles on palju mõistatuslikke ruume, portaale, aineid, vaateid ja olekuid. Täna on see Vaade kahjuks juba suletud ja läbikäiku ega -lendu ei toimu, aga tuleval aastal avame kindlasti mõne uue.

P.s. pealkirjas on mainitud haiguseelset seisundit nimega "rõõmutu vestluse meeleolu"