Sisutihe päevake

Hissand, ma jaksasin täna jälle natuke koristada. Meil ei olegi enam kogu köök mustade nõudega sisustatud ja bioloogiliselt ohtlikke asju leidub veel ainult pliidi ja kylmiku vahetus läheduses. See sai alguse sygisel, niimoodi enneolematus korras on köök olnud juba mitu nädalat ja tahaks väga loota, et see nähtus areneb ning omandab veel kultuursemaid dimensioone, sest ykskord ammu ma ju hakkasin, kraamisin ära iidse kultuurikihi, võtsin vanad elektrijuhtmed maha ja lihvisin osa seinu, enne, kui bioloogiline pomm mu sees plahvatas. Te ei taha teada, kuidas on elada roiskuva sisikonnaga, mitmekylgselt valutada ja aina rohkem ja rohkem paisuda ning paiste minna. Uau, ma jaksan nyyd isegi vajadusel iga päev moppe ja tolmumasinaid opereerida! Ja aknaid pesta! Vahepeal oli ju aeg, kus ma talumatust surmväsimusest jaksasin ainult lõunani yle olla, aga see õnnetu pool päeva kulus elutähtsamate asjade peale ära ja ylejäänud õhtupooliku ma lihtsalt lamasin, värisesin väsimusest ja jõllitasin lage või mängisin moblamänge, et vastikut enesetunnet tõrjuda. "Emme jälle pikutab, jah? Kas ta yldse kunagi midagi muud teeb ?" Kurja, päris mitu aastat ja tuhandeid tunde vajalike ning meeldivate tegemiste aega sai niimoodi lihtsalt maha värisetud.

Sel talvel proovin ma jälle joonistada ja koon mõnuga, kuigi käed on kanged. (Õmblustoas on praegu liiga kylm.) Vabalt laua taga istudes kududa kyll suudan veidi aega, aga õmblemise asendit hoida on juba raskem. Pillide mängimise osa on päris kurvavõitu, sest kanget kätt ja jäiku valutavad sõrmi ei saa enam kiiresti liikuma. Igasugu liigesevalud ja selgroo vigurid on suhkrust ja jahust loobumise tõttu kyll tagasihoidlikumad ja vähem teravad, aga kadunud pole need kuhugi, sest mu organism sööb iseennast mitmel viisil ja järelejätmatult. Aga vähemalt, kui ma oma bioomi baktereid ja seeni suhkru ja jahuga ei toida, annab see endahävitusprotsess mulle rohkem aega ja ma jõuan enne muumiaks muutumist veel mh pätikindaid kududa. Eelmisel nädalal juhtus ka selline naljakas lugu, et kuna mu senist väga asjalikku röimaravumit enam ei tehta, siis perearst kirjutas ägeda uue rohu. See uus töötab absoluutselt valesti, aga lisaboonusena lõhub sydame ära. Maitea nyyd, peaaegu terve karbitäis ilusaid tablette vedeleb, viisaka inimesena peaks ikka karbi korralikult tyhjaks sööma või midagi. Perearstile ma igatahes kavatsen selle ravumi kohta halvasti öelda.

Kraamin juba mitu nädalat yhte tuba, kus on yle 6 aasta elatud täiesti ilma koristamata. Inimene soovis oma tuba ja selle ta ka sai, minu asi oli korraldada kyte, elekter ja jooksvad remondimaterjalid... mis jäidki nurka vedelema ja lisa neile ma keeldusin ostmast. Loomulikult oleksin pidanud selle toa kohe ise ilusti ära remontima ja sisustama, muidugi oma kuludega, otse loomulikult ka pidevalt korralikult kraamima, aga mina, jutumärkides perenaine, ei tahtnud teise inimese rasket elu mõista, hoolida ja teda aidata. Mul oli vaja niisama kodus vedeleda, kohustusi mul ju pole, tee, mida ise tahad...

Sodihunnikud on olnud muljetavaldavad ja alkoholipudeleid leidsin mööbli vahelt mitu prygikotitäit. See näitab selle toa valdaja ja tema tuleviku kohta mõndagi... ja ma ei taha olla osa sellest tulevikust. Ma otse puhisen pahameelest, kui mõtlen kõigile aastakymnete jooksul kuuldud plaanidele, lubadustele ja ettepanekutele, millest töösse  ei läinud absoluutselt mitte ykski. Tavaliste igapäevatoimetuste tegematajätmiseks oli alati põhjust ja põiklemist jätkus kauaks. Vähesed ettevõetud asjad aga olid lohakalt tehtud ja poolikud... ma oleksin pidanud väiksemagi asja eest ette ja taha kiitma ja nädalate kaupa vahutama tublist ja töökast mehest, paraku hoolitses inimene ise selle eest, et ei olnud põhjust. Kurat, ma olin tegelikult VÄGA kannatlik. (Kui sul on tarvis oma tervise hinnaga ise hooldada, arendada ja ravida mitmekylgsete puuetega last, selle kõrvalt ka teistele tähelepanu ja abi jagada, sest muidu lähevad asjad hulluks, ja keegi teine seda ei tee, siis sa OLEDKI kannatlik. Sa upud vaikselt ja väljapääsmatult ja oled kannatlik isegi seal, kus ei tohiks, sest ka väikeseks revolutsiooniks on pauerit vähevõitu ja lähedalviibivad nõrgemad ei tohi kannatada saada, sa muudkui vastutad ja upud, vastutad ja upud.)

Sedasorti reaalsustajuga inimene suudab palju pahandust teha, aga ta suudab ka kõrvalseisjad tema probleemides ennast syydi tundma panna. Kena naeratus paraku võlub ja uimastab inimesi, nii et usutakse otse imeasju ja räägitakse iseendidki sinna sisse, nii minagi, me ikkagi olime mitu-mitu aastat rõõmsalt koos,  enne, kui asjad töötamast lakkasid. Ainult jutt jäi... Ja isegi viisakas reaalsuse meenutamine on kurjast, sellest on alati ainult pahandust tulnud, aga mitte asjade kordaajamist. Ma pean sellisest asjast puhkust saama, kiiresti. Kroonilise haigena sellise mylka sees supelda on juba piisavalt kurja teinud,  mõni asi on liiga kaugele läinud ja mul tuleb tõbisest loomast inimeseks saamise nimel kõvasti pingutada.

Pealkirjas vihjasin asjaolule, et õhtupoolikul Oli Vaja ette võtta pikem reis Regioonikeskusesse. Kylastasin mõnda vana tuttavat poodi ja kogu sõiduaja mõtlesin, mõtlesin, mõtlesin. Kui sa oled sõidus, siis ei saa kodused asjad sind kergesti kätte, selline aeg iseendale on mulle hädavajalik. 5-tunnine sõit väikeste kauplusepausidega andis kalkulatsioonitulemuse, et nii see asi juba on, ma ei suuda midagi paremat välja mõelda, teha ei ole midagi, muid lahendusi ei ole.

Hyva lugeja tuju tõstmiseks kaunis vaade sellest kuusest, mille all ma elan. Kuuskede taga on kirsipuud. Ma ei ole suutnud platsi lagedaks teha ja mingit uut korralikku hekki asemele panna,  sest vanadel kooslustel on oma võlu. Näksin veidikaupa ja siia-sinna istutan asemele ja juurde ka, et mõnus tormivari ja soojatasku alati olemas oleks. Kuusepuud usaldan ma iga kell, inimestega paraku pole mõtet isegi katsetada. (Trolliirvega vasakule ära.)

Tglt

Eilane postitus oli vähemalt 1 asja poolest puhas vale... Kui siinkandis yldse midagi õhulist keerutab, siis on see rõve tuisk ja mitmendat päeva kestev lumeuputus, nii et isegi kõrgetest Nokia kummaritest kipub see ...aine sisse ronima. Ma viskasin oma tohutust laiskusest sae kööginurka maha, veomasinatest on lumehunniku alt paista ainult palgikäru yks tagumine kastihaar, lumelabidad on kõik viledaks nyhitud, lumehunnikud kasvavad kõigest hoolimata. Aga mina tegelen kuratteabmillega.

Hyva lugeja jaoks väike kaader eelmisel suvel alustatud kuratteabmilledest, mis ootamatult vara, novembri keskel alanud talve tõttu, said ootamatult palju tähelepanu ja mänguaega.

P.s. palve hyvadele lugejatele - ärge muretsege minu pärast,  vaid rõõmustage. Mul on tõesti palju kergem, kui ei pea enam viisakalt oma isiku kohta käivat lakkamatut ja kõikvõimalikel viisidel väljendet põlgust taluma. Ja nn meeste tööd teen ma juba pikad aastad ise ära, saladuskatte all võin teile reeta intiimse detaili - tegelikult kasutatakse nt mutrivõtme juures oma käsi ja aju!

Kevadtuuli keerutab

Kõik teavad, et ma olen kuri ja nõudlik, aga seeeest ylekohtune inimene, näen ainult oma vajadusi ja kogu jutt käib teemal mina-mina-mina. Rasket palgatööd teha ma ei viitsi, lapsi kasvatada ka ei oska, majapidamine on lausa kohutav ja elamiskõlbmatu. Kedagi ei huvita, mida kõike ma kokku keerata oskan, niikuinii ei tule sellest midagi välja. Sõbrannasid ja sugulasi sellisel inimesel muidugi ei ole. Ja aasta alguses ostis mu abikaas endale Maakonnakeskusesse tagasihoidliku korteri ja läkski rõõmsalt sinna elama. Meil käib ta yle nädala, kui midagi tarvis on, muul ajal on vaikus.

Kui nyyd päris aus olla, siis mul ei ole absoluutselt kahju. Me elasime viimased kymmekond aastat ikka väga erinevates reaalsustes. Minu oma talle ei sobinud, tema oma ma jälestan. Seega ma arvan, et meil kõigil on nyyd puhtam, kuivem ja muretum tunne. Jäänud on veel mõned juriidilised peensused, siis saan pyhenduda täiesti omaette elamise askeetlikule kunstile. Kõik on selge, lihtne ja paigas.

Ma räägin, gluteenist loobumine aitab organismil paraneda ja puhastuda.

Aga talvest on kõrini.

Ruubõn ja Nele,

tulkõ syymä!

(See ei ole kokaplogi. Lihtsalt hyva lugeja peab saama valgustatud, et millest ma ometi elan ja kas tavalisel inimesel on ka toitumise muutmisest kasu või jaa.)

Aga Ruubõn ja Nele ei saa enam nisust, rukkist, kaerast ega odrast tehtud asjakesi näost sisse ajada. Imä on lugenud internetist tsöliaakiat kirjeldavat kirjandust (kliinikum.ee ja eritoitumine.ee) ja teab, et ka tema lastel ei tasu nuudleid närida. Kleepvalgutalumatus on geneetiliselt päritav, varjatult kulgev ja ebaselgeid tundemärke andev autoimmuunhaigus ja on ainult aja kysimus, millal ning kui kiiresti inimese või tema lapse elundid sisuliselt hävivad. Yks selle alaliike on nisuvalgutalumatus, mis on palju rohkem levinud ja varjatuma ning kergema kuluga, aga pika aja jooksul teeb inimesele ikkagi palju kurja. Seega, asjast teada saades tuleb tegutseda kohe, nagu siinmajas nyyd kombeks. Kui see asi selgus, siis alustuseks läks Lõunapoolusele kaks suurt kotitäit nisust, rukkist, kaerast ja odrast kuivaineid, kaasa arvatud nuudlid, oh vaesed Ruubõn ja Nele kyll. Imä hakkas päevapealt toiduainete ja pooltoodete pakenditelt lugema, mis sinna siis tegelikult sisse on pandud, ja osutus, et päris paljud kastmed - majonees ja sojakaste, eksole, vorstid, kotletilaadsed (paneeritud riivsaiaga!) ja isegi mittenisust jahusegud sisaldavad kas nisu või nisujahu järel tootmisliinil ristsaastunud jahusid ja tärklisi, osadel tootjatel on pakendil gluteenihoiatus. Kuna nisujahust makaronide ja saiatoodete söömisest oli meie peres varemgi terviseprobleeme tekkinud ja neid ma valmistasin niigi harva, pärmil kergitatud leib ja sai tekitavad lastel siiani nahaprobleeme, nii et massiivne võileivasöömine lihtsalt mugavusest oli ka viimasel ajal piiratud, siis ei olnud gluteenivabale kokkamisele yleminek raske ega keeruline - allesjäänud ained nagu juurikad, liha ja hakkliha, piim ja juust, kaunviljad, teraviljadest riis, tatar ja mais mitmel kujul olid mulle vanad tuttavad ja elu pliidi ääres ei muutunud palju. Pihve, kotlette ja vorste teen kyll mõnikord pidulikumas olukorras lastele, aga ma ise ei tunne neist absoluutselt puudust.

Mõni hyva lugeja kahtlemata teatab nyyd, et aga gluteenivaba toitumine on ju kallis. Ei, ei ole. Mugavustoidud on kallid, nt gluteenivaba leib, gluteenivabad kaerahelbed, kypsised-vahvlid ja muud spetsiaalsed valmistatud tervisetooted, kahtlemata ka eksootilised teiselt poolt maakera toodavad teraviljad ja seemned, aga leib-sai, makaronid, pihvid, vorstilised, kohukesed jms tööstuslikult toodetud valmistooted ei ole inimese ellujäämiseks asendamatud ning otse toorainetest kokkama harjunud inimese jaoks ei muutu kleepvalguga teravilju ära jättes eriti midagi ja see tõesti ei ole nii palju kallim, et peab hakkama eluvajalikke kulusid kokku tõmbama. Tõsi kyll, ebamugavam on, sest kohesöödavad valmistoidud kaovad ja tuleb rohkem lõikuma ning keetma-kypsetama hakata. Ja suuremaid koguseid, et vajadusel oleks midagi soojendada, võileivandust ju enam pole. Ma hakkasin muidugi toidulaua mitmekylgsuse huvides otsima erinevaid riisisorte ja riisi- ning oanuudleid, ja lastele see aasiapärane toit otse loomulikult meeldib. Mõnikord trehvab maisijahust pastatoodete otsa, ja mul on isiklik syymerõõm e guilty pleasure - hernehelbed, mida ma kasutan kiirtoiduna või näsin koguni kuivalt, sest hernehelves on krõmpsuv, õrn ja magus. Yhest kyljest, ostan kyll veidi kallimaid eksootilisi nuudleid jms, aga teisest kyljest ei kuluta enam kyllalt kallitele valmistoodetele nagu igasugu kotletilaadsed, majonees jms, majoneesi asemel hapukoore kasutamine on maitseasi, aga võimalik. Kohesöödavate kotletiliste ja viinerilaadsete peale kulub suurte koolilastega peres md päris palju raha, eksole. Kartul ja sõbrad mitmel eri moel jätkavad, nagu ennegi, ja ettesattuvatest värvilistest köögiviljadest salatid ning pajaroad samuti. Kooke, kypsiseid jms ma ei armasta juba ammu kypsetada, sest olles majapidamise ema, isa, bussijuht, varustaja, torumees, tehnikaylem, metsamees, perenaine, koristaja, korstnapyhkija ja muidumees, leian, et maiustustega plätserdamine on kyll see viimane asi, millega ma oma niigi surmväsimust täis õhtuid sisustama pean. Aga miskipärast ma ei tunne, et oleks millestki koledasti ilma jäänud. Lastele pole kypsiste tegemine keelatud, aga nemad ei taha samuti sellega eriti tegelda. Järelikult sobib, järelikult on kõik hästi.

Kindlasti läks mul midagi asjalikku ja väga tähtsat meelest ära, aga aeg on puid kärutama minna, meil on talv siiski lõppude lõpuks. Päike paistab ja soojendab ja seda kallist kytust ei tohi manustamata jätta.

Polaarekspeditsioon

Mammil Läti piiri ääres sai proviant otsa. Kuna oodata on põnevaid ilmaolusid, otsustasin varustusretke Lõunapoolusele täna ära teha. Kõigepealt kaevasin auto koduste hangede alt välja, möödaminnes käisin oma tee peal asuvatelt kaupmeestelt kraami ostmas ja viimasel kilomeetril kaevasin veel korra autot välja, lõpuotsa yletas meie Goblin jala, proviandi kalleimad osad käe otsas. Hyvale lugejale imetlemiseks pildikesi avastusreisi algus- ja lõpppunktist.

Aga kodus õitsvad ristikkaktused.

Kylma syda lõhki

Mu elus läks just mööda kyynlapäev nr 49. Ma ise nii vana ei ole, sellise numbriga aasta saab täidetud detsembris. Kuidagi äkki ja liiga palju on neid aastaid saanud koos kõigi kyynlapäevadega. Kuidagi väga ootamatult on ähmasest teadmisest, et kõik tore on alles ees, saanud tokumentidega ja meditsiiniliseltki kinnitatud asjaolu, et kõik on juba läbi ja tegelt ei olnudki tore.

Ja arvestades, kuidas see kõik, ehk siis mina, alguse sai, kuidas see kõik edasi loksus, kuni tänaseni välja, tuleb ainult imestada, kuidas mul nii hästi on läinud. Ma olen elus, johhaidii!

Aga Sellest Kõigest on kallal selline väsimus, vihasegune tydimus ja kurb lõplikkustunne, et yhtegi asja ei taha kätte võtta. See oleks nagu depressioon, aga. Aga.

Olen pool aastat suhteliselt kleepvalguvaba elu elanud, kogu keha ja vaim on muutuma hakanud, ja võin järeldada - ei, depressiivne kodanik ma (praegu) kindlasti ei ole. Depressioon oli mu elukeskkondades toimuvate ohtrate jamatiste tagajärg ja kuna ykski hulluarst (kelle kunstidega ma tutvusin vist alles 20 v 21 aasta vanuses)  ei suvatsenud iial uurida, mis selle "masenduse" taga tegelikult oli, siis oli kõigist ravumitest kasu vähene ning yhekylgne, algus jäi lyhidaks,  väikelaste ajastul ei vajanud ma neid yldsegi päris mitu aastat, aga siis lapsed said suureks ja elu läks jälle, noh, normaalseks tagasi, aga mitte nii normaalseks, kui lapsepõlves, tähelepanuta jäänud keha hakkas jukerdama ja läinud suve lõpus hakkasid hulluravumid koos valuvaigistiga mulle juba päris kurja tegema. Muuhulgas selgus, et kleepvalk tuleb maha jätta ja selle otsuse järel hakkas olemine huvitavalt kergemaks minema. Ikka sellesama suve lõpus lõpetasin hommikuse AD võtmise (räiged koosmõjud, mitte lihtsalt idee "äkki saab ilma hakkama") ja mul EI tekkinudki sellist sygavat ja kõikematvat zombistavat depressiooni, nagu lapsena ja nooruses mu igapäevaelu põhielement oli. Osutus, et ma olen ilma gluteeni ja AD kokteilita hoopis samasugune maniakaalne hypik nagu mu noorim laps ja viimased mõned nädalad jõuan ma isegi õhtuni yleval olla, kohutava surmväsimuse algus, mis mu päeva viimased 4-5 aastat lõuna ajal lõpetas, liikus kella 2 pealt 3le, siis 4, siis 5ni ...ja praegu jaksan ma vajadusel 6ni, olgu et jupikaupa teha nädalate ja kuude jooksul tegemata või pooleli jäänud asju. Endalgi on imelik ja nyyd ootan põnevusega uut enneolematut kevadet. Samas, metsik rõõm ja jõud pikalt ringi joosta ei ole mulle võõrad, lapsepõlves ikka olid yksikud hetked, kus oht oli unustatud ja imelikult rõõmus, ilus ja kerge oli olla ning ringi joosta. Vaat see kaevub ja koorub välja täiesti ootamatutel hetkedel, need laastud on õhukesed, aga põnevad.

1 asi on siiski väga keskpärasesti. Juba Puhja vallas elades osutus järjest rohkem ja rohkem, kõigist juttudest ja lubadustest hoolimata, et kogu majapidamise ja pere kõik asjad on yksinda minu korraldada ja vastutada, ja ööpäevade kaupa pidevalt karjuva noorima lapse ja pidevalt lärmavate pättnaabrite tõttu läks mu pea unevõlast ja stressist nii katki, et ma kaotasin võime asju korras hoida. Jah, mul on ka olnud puhtad põrandad ja asjad sahtlites, ajal, kui mul juba oli elu, aga mitte veel selline, ja mulle meeldis, et igal asjal on oma koht. Vahepealsetel väga hulludel aastatel jõudis see võime täiesti rikkesse minna, aga nyyd hakkab osakesi sellest tagasi tulema. Korrastatud asjadest on md mäluprobleemide juures palju abi, "ärapandud" asju olen ma võimeline täiesti ära unustama. Aga ma ei mäleta, kuidas täpselt oli asju korrastada, milline oli vajadus elada remonditud, soojas toas, kuidas oli enda eest hoolitseda,  mu elus oli seda olnud ju väga vähe. Ma md magan maja kõige kylmemas nurgas, et perel ja kallimal majakraamil oleks soojemad asemed, ja minu jaoks see on absoluutselt ainus õige elukorraldus. Ma suudan igapäevaselt teatud põhiasjad ära teha, teatud asjad jäävad ka alati pooleli, aga väga olulistes muudes asjades on suured augud sees. Ma tean, et olen neid asju tahtnud, teinud ja suutnud, aga kuidas, vaat ei mäleta.

Ka seda ma ei mäleta, mis tunne oli olla vajatud, armastatud ja muu siuke. See-eest tean täpselt, mis tunne on olla põlatud, vihatud ja jälestatud. Sellega ma alustasin oma soovimatut elu, siis olin yksildane hull koolilaps ja siis noor poolpime pooletoobine antisotsiaal, keda kuskil ei oodatud. Siis olid mõned ilusad syndmused ka, aga neid väga kauaks ei jätkunud, sest ma polnud seda väärt, siis läks elu, noh, normaalsetele rööbastele tagasi. Aga need ilusad hetked said vägevaks kytteks kogu eluks. Ja ma veeren kuni lõppjaamani sellelsamal kyttel, aga sellelsamal rajal, see on viimase kyynlapäeva seisuga kindel. 

Ma olen 24/7/365 kaitseseisundis, magan alati täismundris, jälgin, et taganemistee oleks vaba, et käeulatuses oleks nn muu relvana kasutatav ese, ma ei kanna kleite ega eksponeeri synnipärast sugu muudel viisidel, sest see on kas kasutu või ohtlik, ka elementaarne, et ei jaga oma mõtteid kui nõrkusi, mida väga pikka aega mitmekesiselt mõnitada saab, ja kas ma mainisin, et tunded pole SELLISELE yldse lubatud? Raskem on olnud sellega, et mitte ykski lause ega jutt ei pea paika, info on tegelikult lihtsalt eksitav hämamine. Tean kyll, aga millalgi ammu omandatud harjumus "täiskasvanud inimene vastutab oma sõnade eest ja peab kokkuleppeid" on teatud olukordades väga suur segadusetekitaja. 

Ma ei istu iial seljaga ukse poole, ei laena enam oma riistu ja alati peab kodus kohapeal olema vähemalt 2 sõiduvalmis masinat. Ja elu on näidanud, et see kõik on ennast õigustanud, ma olen täiesti kindel, et õigustab veel. Aga alati võib põnevaid ja erutavaid yllatusi oodata. Niikaua unistagem elust keset pehmeid värvikaid vaipu koos parimate hõimlaste ja sõpradega, ja et meie käed ei hakkaks jämedat puud langetades iial valel hetkel valutama, unistagem elust nagu sellel pildil.

Tegia

Lobisesin yhes plogis kuntstidest ja joonistamisest.  Kedagi huvitab, siis mul on väga tuim ja kramplik käsi, aga seeeest väriseb see koledasti. Tulemuseks on isikupäraselt nõmedad meditatsioonipildid. Ma ei lase ennast sellest mdg häirida, lasen aga tindi lainetama.

Rahutu

Kell on veerand 3 öösel. Minu jaoks päris hilja... Eeter on myra täis. Kõrvus vilistab, sisiseb ja heliseb tiibeti laulvaid kausse, peas jookseb nimekiri tegemata töödest ja rõõmsast ootusest homse päeva suhtes. Mu õhtud on alati rõõmsad, aga omamoodi halvatud, sest ravumid. Keha on juba puhkerežiimis, aga aju on nii rahul ja rõõmus, kui ta veel olla saab. Ja vastupidiselt spetsialistide ootustele ma ei maga, vaid kuulan kõrvus vilistavad raadiojaamu ja vaatan vaimusilmas kordamööda mitmeid erineval moel poolikuid, peaaegu lõpetatud ja napilt alustatud töid, selle asemel, et viisakalt ravile alluda ja tududa. Kyll magaks, aga see raadjo.

Head inimesed on siin ja seal lahkelt jaganud erinevaid aktiivsus- ja tähelepanuhäireid avastada aitavaid teste ja kirjeldusi. Kui kedagi huvitab, siis ma skoorisin maksimumpunktid. See tähendab, et peaks nagu abi või ravi otsima, aga tänase teadmise juures ytlen, et mulle pole seda enam vaja. Ma olen oma elu juba ära elanud ja meie regioonis niigi kättesaamatute spetsialistide tagaajamine on kõigile osapooltele mõttetu lisakulu - kurat võtaks, leidke ometi lastelegi neid spetsialiste, mul on oma puudega lapse asjus seetõttu terve rida asjaajamistraumasid, aitab neistki. Mina olen kogu elu, tegelikult synnist saadik, ilma igasuguse toeta, väljaspool yhiskonda vingerdades, pidanud sellega hakkama saama, minu vanuses tekitab igasugune "abi" ja "tugi" ainult segadust ja praegu on tähtis ainult see, et saaks ilma suuremate seiklusteta õhtale. Päeva, aasta, elu. Ainus asi, mis mind on reaalselt aidanud, on Selle Majaga kohtumine - ma saan lõpuks ometi elada ilma vajaduseta peidus olla ja surmahirmuta, ja teadmisega, et see siin on Minu Koht ja keegi ei tule niisama siia seadusi tegema või vale näokuju pärast mitmekylgselt ja leidlikult karistama. Muidugi ei saa eelnevat elu unustada ja mälust kustutada, aga pikad vahemaad ja palju aastaid tõesti on kerge ravitoimega. Ja raviv on ka synnist saadik kaasas käinud teadmine, et mida iganes ma ka ei tee, see ei kõlba kuskile, ja vaenulikele kodanikele meele järgi olemise katsed on mõttetu pingutus. Parem on Neist võimalikult kaugel olla ja mitte nende tujudest sõltuda. Ja nad ongi kaugel, ma hoolitsen selle eest. Ainus inimene, kellele ma siinkandis meele järele pean olema ja jumala eest, mitte ennast lõdvaks laskma, olen ma ise, sest sellest oleneb, kas meil on kapis soola, tuba soe ja rattad all. Loomulikult on mul põhjust sygavalt rahulolematu olla, aga siis pean jõuga meenutama oma veteranistaatust ja võimalusel  majapidamisest mõne oma noorema koopia yles otsima. Hämmastaval kombel nad mõnikord isegi saavad aru, mis ma neile räägin. Hämmastav on ka see, et nad tegutsevad autonoomselt, mõistuspäraselt ja liigiomaselt, ja eriti hämmastav - nad ei ole vaenulikud ja ohtlikud nagu ylejäänud inimkond. Muidugi nad puutuvad inimkonnaga kokku, see õpetab neile omi systeeme ja on ainult aja kysimus, millal lugupeetud esivanem mõttetuks inimvaremeks tunnistatakse ja mis kõik siis edasi saab. Ärge kysige, ma tõesti ei tea. Aga ma tean, mis saab homme - on pyhapäev, ma ei lähe kodust välja, vaid varitsen pingsalt, millal minu tuumakytte allikas pilvede tagant välja paista suvatseb, selle käigus kärutan puid, koon pätikindaid, hooldan veevärki, toidan, pesen ja kasin neid, kes sellega ise hakkama ei saa, ja õhtul, kui peaksin korralikult raviskeemi järgi magama, kuulan vilistavat pearaadjot ja protsessin peaarvutiga, mis programme normaalselt lahti ja kinni ei hoia.

Hyva lugeja rõõmuks ilus suitsune keskpäevapilt jaanuari keskkohast, kus sygavalt armastatud ja oodatud pääväkene veel väga kõrgelt lennata ei viitsi. Vähe kyll, aga asi seegi.