Kylma syda lõhki

Mu elus läks just mööda kyynlapäev nr 49. Ma ise nii vana ei ole, sellise numbriga aasta saab täidetud detsembris. Kuidagi äkki ja liiga palju on neid aastaid saanud koos kõigi kyynlapäevadega. Kuidagi väga ootamatult on ähmasest teadmisest, et kõik tore on alles ees, saanud tokumentidega ja meditsiiniliseltki kinnitatud asjaolu, et kõik on juba läbi ja tegelt ei olnudki tore.

Ja arvestades, kuidas see kõik, ehk siis mina, alguse sai, kuidas see kõik edasi loksus, kuni tänaseni välja, tuleb ainult imestada, kuidas mul nii hästi on läinud. Ma olen elus, johhaidii!

Aga Sellest Kõigest on kallal selline väsimus, vihasegune tydimus ja kurb lõplikkustunne, et yhtegi asja ei taha kätte võtta. See oleks nagu depressioon, aga. Aga.

Olen pool aastat suhteliselt kleepvalguvaba elu elanud, kogu keha ja vaim on muutuma hakanud, ja võin järeldada - ei, depressiivne kodanik ma (praegu) kindlasti ei ole. Depressioon oli mu elukeskkondades toimuvate ohtrate jamatiste tagajärg ja kuna ykski hulluarst (kelle kunstidega ma tutvusin vist alles 20 v 21 aasta vanuses)  ei suvatsenud iial uurida, mis selle "masenduse" taga tegelikult oli, siis oli kõigist ravumitest kasu vähene ning yhekylgne, algus jäi lyhidaks,  väikelaste ajastul ei vajanud ma neid yldsegi päris mitu aastat, aga siis lapsed said suureks ja elu läks jälle, noh, normaalseks tagasi, aga mitte nii normaalseks, kui lapsepõlves, tähelepanuta jäänud keha hakkas jukerdama ja läinud suve lõpus hakkasid hulluravumid koos valuvaigistiga mulle juba päris kurja tegema. Muuhulgas selgus, et kleepvalk tuleb maha jätta ja selle otsuse järel hakkas olemine huvitavalt kergemaks minema. Ikka sellesama suve lõpus lõpetasin hommikuse AD võtmise (räiged koosmõjud, mitte lihtsalt idee "äkki saab ilma hakkama") ja mul EI tekkinudki sellist sygavat ja kõikematvat zombistavat depressiooni, nagu lapsena ja nooruses mu igapäevaelu põhielement oli. Osutus, et ma olen ilma gluteeni ja AD kokteilita hoopis samasugune maniakaalne hypik nagu mu noorim laps ja viimased mõned nädalad jõuan ma isegi õhtuni yleval olla, kohutava surmväsimuse algus, mis mu päeva viimased 4-5 aastat lõuna ajal lõpetas, liikus kella 2 pealt 3le, siis 4, siis 5ni ...ja praegu jaksan ma vajadusel 6ni, olgu et jupikaupa teha nädalate ja kuude jooksul tegemata või pooleli jäänud asju. Endalgi on imelik ja nyyd ootan põnevusega uut enneolematut kevadet. Samas, metsik rõõm ja jõud pikalt ringi joosta ei ole mulle võõrad, lapsepõlves ikka olid yksikud hetked, kus oht oli unustatud ja imelikult rõõmus, ilus ja kerge oli olla ning ringi joosta. Vaat see kaevub ja koorub välja täiesti ootamatutel hetkedel, need laastud on õhukesed, aga põnevad.

1 asi on siiski väga keskpärasesti. Juba Puhja vallas elades osutus järjest rohkem ja rohkem, kõigist juttudest ja lubadustest hoolimata, et kogu majapidamise ja pere kõik asjad on yksinda minu korraldada ja vastutada, ja ööpäevade kaupa pidevalt karjuva noorima lapse ja pidevalt lärmavate pättnaabrite tõttu läks mu pea unevõlast ja stressist nii katki, et ma kaotasin võime asju korras hoida. Jah, mul on ka olnud puhtad põrandad ja asjad sahtlites, ajal, kui mul juba oli elu, aga mitte veel selline, ja mulle meeldis, et igal asjal on oma koht. Vahepealsetel väga hulludel aastatel jõudis see võime täiesti rikkesse minna, aga nyyd hakkab osakesi sellest tagasi tulema. Korrastatud asjadest on md mäluprobleemide juures palju abi, "ärapandud" asju olen ma võimeline täiesti ära unustama. Aga ma ei mäleta, kuidas täpselt oli asju korrastada, milline oli vajadus elada remonditud, soojas toas, kuidas oli enda eest hoolitseda,  mu elus oli seda olnud ju väga vähe. Ma md magan maja kõige kylmemas nurgas, et perel ja kallimal majakraamil oleks soojemad asemed, ja minu jaoks see on absoluutselt ainus õige elukorraldus. Ma suudan igapäevaselt teatud põhiasjad ära teha, teatud asjad jäävad ka alati pooleli, aga väga olulistes muudes asjades on suured augud sees. Ma tean, et olen neid asju tahtnud, teinud ja suutnud, aga kuidas, vaat ei mäleta.

Ka seda ma ei mäleta, mis tunne oli olla vajatud, armastatud ja muu siuke. See-eest tean täpselt, mis tunne on olla põlatud, vihatud ja jälestatud. Sellega ma alustasin oma soovimatut elu, siis olin yksildane hull koolilaps ja siis noor poolpime pooletoobine antisotsiaal, keda kuskil ei oodatud. Siis olid mõned ilusad syndmused ka, aga neid väga kauaks ei jätkunud, sest ma polnud seda väärt, siis läks elu, noh, normaalsetele rööbastele tagasi. Aga need ilusad hetked said vägevaks kytteks kogu eluks. Ja ma veeren kuni lõppjaamani sellelsamal kyttel, aga sellelsamal rajal, see on viimase kyynlapäeva seisuga kindel. 

Ma olen 24/7/365 kaitseseisundis, magan alati täismundris, jälgin, et taganemistee oleks vaba, et käeulatuses oleks nn muu relvana kasutatav ese, ma ei kanna kleite ega eksponeeri synnipärast sugu muudel viisidel, sest see on kas kasutu või ohtlik, ka elementaarne, et ei jaga oma mõtteid kui nõrkusi, mida väga pikka aega mitmekesiselt mõnitada saab, ja kas ma mainisin, et tunded pole SELLISELE yldse lubatud? Raskem on olnud sellega, et mitte ykski lause ega jutt ei pea paika, info on tegelikult lihtsalt eksitav hämamine. Tean kyll, aga millalgi ammu omandatud harjumus "täiskasvanud inimene vastutab oma sõnade eest ja peab kokkuleppeid" on teatud olukordades väga suur segadusetekitaja. 

Ma ei istu iial seljaga ukse poole, ei laena enam oma riistu ja alati peab kodus kohapeal olema vähemalt 2 sõiduvalmis masinat. Ja elu on näidanud, et see kõik on ennast õigustanud, ma olen täiesti kindel, et õigustab veel. Aga alati võib põnevaid ja erutavaid yllatusi oodata. Niikaua unistagem elust keset pehmeid värvikaid vaipu koos parimate hõimlaste ja sõpradega, ja et meie käed ei hakkaks jämedat puud langetades iial valel hetkel valutama, unistagem elust nagu sellel pildil.