Veelkord mängimisest

Yhesõnaga,  yritan viimase 100 aasta tegemata töid ruttu sygiseks valmis teha. Aga meiekandi looduse eripärad sõidavad pidevalt sisse, no näiteks vihmaste ilmadega imelis...kult kiiresti mulle kulmudeni kasvanud mur...hein. Selle asemel, et majaga myrada või vanarauaga mängida, pean rukkilõikust etendama. Eks ma siis mängin ja myran kodumur..., tähendab, mulle ootamatult kaelasadanud heinamaal, nagu jaksan, meiekandi yksildastel väljadel on iga lõbustus kulla hinnaga.

Tänan kysimast, maja on ikka veel värvimata, vanaraud lõpuni sortimata ja kasvukale uus uks tegemata. Aga seeeest on ka osa villa veel pesemata. 

Universumi tagumikupoolelt

Viimasel ajal ei tõuse käsi sugugi iga päev uudiseid lugema. Ja on ka põhjust, sest järjekordne Õelate Vanameeste tsivilisatsiooni sõnnik kobrutab mu isiklikule õuele aina lähemale ja lähemale. Just avastasin järjekordse nõmeduse:

Ty... kyll. Md, see bänd elab USAs ja liikleb lennukite abil. Md, tänu Hormuzi väina blokaadile on nafta liikumine aeglustunud ja lennukite oma samuti. Md, see pole ainus asi, mis Õelad Vanamehed korralikult nässu on keeranud, aga ma praegu ei hakka, lähen parem puid lõikama. Md, Õelate Vanameeste ylemaailmse vandenõu tõttu jõudis ka minu magamistoa seina mõeldud 9-ruudune tyrgi vaip kohale esialgsest tarnekuupäevast 5 (loe: viis) nädalat hiljem, ja tegu on ometi minu vana armsa kodu(ehitus)poega, mitte kelmide ja kaabakatega. Ok, Aristocratse ma ei saa, aga vähemalt on vaip kohal.

Ometi olen ma optimist ja saan teha rõõmustava järelduse - on kyll veel arenguruumi ja saab kyll minna veel hullemaks! 

Talves on asju

Lund kyhveldasin, puid kärutasin, kytsin, veevoolikuid lappasin, pelleteid ja kaubaaluseid vedasin,  pesu pesin, kytsin, syya tegin, villa noppisin ja ketrasin, kytsin, koristasin, veini võtsin, viisin kanadele syya, jalutasin koeraga, kytsin, panin pesu kokku, maksin arveid, parandasin vokki, tegin plekkämbrist ja Poola õlikyynaldest kanadele ahjukese, kytsin, õmblesin pyksile nööbi ette, puhusin torupilli, panin nõudepesumasina täis, kytsin, aitasin noorimal lapsel koolitöid teha, kastsin lilli, otsisin tiigersaage (ja ei leidnud), jälle kytsin. 

Mingeid muid asju tegin ka.

Õnneks ei pea ma kõike seda ja ka kõiki neid muid asju tegema yhe päeva sees. Õnnetuseks on mul võhma suhteliselt vähe, neid asju peaks tegema nii 3 päeva sees, mitte terve aasta (niipalju, kui seda aastat olnud on).

Aga iga kymmekonna aasta tagant juhtub, et kutsutakse pittu. Siis ma viskan kirve nurka, jagan juba lõuna ajal kojujääjale valvuriameti juhendid ja vahendid kätte ja kihutan minema, nii et rehvid suitsevad. Ma ei mune, sest näha saab vaat sellist haruldast kunsttykki:

Tartu Botaanikaaia palmimajas on see kunsttykk ja veel mitusada muud yliägedat eriilmelist savieset veel mõne päeva jagu, vist 24.-ni, näitust moodustamas, kui hyva lugeja ruttu teeb, jõuab ta ka selle ära vaadata. Kunstniku nime lisan ekstra juurde, kui pilt kyllalt terav ei ole: keraamik Anni Käärst.

Soovitan!

P.s.

Ma ei kujuta ette, KUI PALJU AEGA,  vahenditest kõnelemata, kulub yhe sellise tallergu valmistamiseks. Aga seda võin öelda, et vaadata tuleb sellist asja kaua ja palju kordi, need pole lihtsalt laua-anumad, vaid midagi palju enamat, nende põhjalik vahtimine kosutab hinge ja parandab tervist. Las ylejäänud maailm sebib edasi või jääb seisma, nagu ise soovib, aga see kõik on kuskil kaugel ja väga tasa, kui ma vaatan Neid Mustreid ja hõljun sõnajalgade vahelt paistva roheka päikese soojuses.

Romantilisi mõlgutlusi

Sel ajal, kui Õhtumaades massiliselt roose, pidujooke ja tagumikukujulisi kommikarpe võõrandatakse, valmistun ma selle talve viimaseks kylmaks ööks, kohe-kohe lähen ka puid kärutama. Ja yritan meenutada kõiki elu jooksul kuuldud lorilaule, et neid suve poole, romantiliselt, eksole, torupillil terve kavatäis ära mängida. Sygisel yks õhtu kella 1 ajal peale paari klaasi veini see igatahes õnnestus, aga kuuldavasti mu tuttava tuttavad keskaegsed tyybid ja muud viikingid tahtvat sihukest asja ka valge päeva ajal kuulda. Noh, minu peenmotoorika juures eelistaksin igatahes öösel kl 1 sedasorti mängimise traditsiooni jätkata. Meie talvede ja eluviiside juures mul ei ole muud valikut. Ja talve on meil siinkandis pool aastat järjest. Ja minu põmst ainus supervõime on puid kärutada. Ja muud ma ei tahtki ytelda.

P.s. hyva lugeja võib lahkesti oma mängu- ja laulukava laule jagada, pealkirja või lingi kujul, olen juba ette tänulik.

P.p.s. roppudest lauludest koosnevat torupilli mängukava on mainitud Hargla "French ja Koulu" raamatus, mis pyhendab erandlikult palju tähelepanu eesti rahvamuusikale ja ma jään neid kirjeldusi alati mäletama.

Armas aeg

Elus tuleb ikka ette, et mõni kaua kestnud armas asi keeratakse kummuli või siis paraned ootamatult kaua kestnud raskemapoolsest haigusest. Mind on praegu tabanud ja haaranud mõlemad hädad, aga see kõik on köki-möki ja hiirte sosin tuules selle kõrval, et ma avastasin õueservast 100-aastase prygimäe.

Oli vaja kaevata paar auku ja kus siis alles hakkas tulema. Hyva lugeja tillitamiseks tagasihoidlik pilt nädalatagusest õndsast ajast, kus kummuli asjad, paranev tervis ja päevavalgele ilmuv prygimägi on alles lapsepõlve syytute muretute mängude staadiumis.

Mujal plogimaailmas on aga vahepeal (kui ma kõike eelnimetatut ymberkukkumiseni menetlesin, + naismajapidamine, + puudega ja puudeta laste asjad, + yllatuslikud väljasõidud) kirjutatud nii palju, et mai tea kohe, kuhupoole joosta ja millisest lehest end läbi närida, aga ma tean täpselt,  kelle taga seisan ja kelle suunas metalsel häälel urisen. 

Lugesin

Igasugu koli ja nodi on aastate jooksul kokku tassitud. Ei ole aus öelda: "Asjad kogunesid", kui nende kuskilt mujalt minu majapidamisse teisaldumisel rakendunud põhijõud olin ikka ma ise. Viimasel ajal kyll hakkab tunduma, et pagana rikkalik maailm, selles mingigi korra hoidmine võtab nii palju pauerit,  et esemelist kultuuri nautida ei jäägi eriti aega... ja, sest et, ee, ma ei ole enam sama heas sportlikus vormis, kui, ytleme, 25 aastat tagasi... aga kuna see on MINU maailm, siis lepin, kyll pika hambaga, korrastatuse ja naudingu tasakaalude pideva loperdamisega, sest jõuvarud. 

Millest ma siis tahtsingi?

Et haritud inimesed loevad raamatuid. Eriti juturaamatuid. Ma nii haritud ei ole, mulle meeldivad koomuskid rohkem. Hiljaaegu ostsin Collingwoodi superhittraamatu "Technics of Tablet Weaving". Kui mitte arvestada asjaolu, et selles vällamaakeelses raamatus on mitu sõna, millest ma aru ei saanud, siis ylejäänud sõnad, ja muidugi pildid, ja eriti numbrid, olid vaimustavad. Hea raamat paneb inimese mõtlema veel nädalateks. Ja ma mõtlengi, et kui toores ja ebakyps on inimese aju põhikoolis ajalugu õppides,  et kui vähe sinna mahub. Et igast valdkonnast puistatakse sulle nii vähe ja nii ruttu, et sa ei jõua muud, kui ainult imestada või vihastada,  ja juba võtame järgmine teema! Omaette, aga paraku mulle isiklikult tähtsaim asi on see, et kui minul oli nimetatud viisil õppimise aeg, siis mu aju oli hoopis ellujäämisrežiimil ja uute teadmiste ahmimise naudingu asemel oli see hõivatud hoopis "varju või mängi surnut"-programmiga, mis aga ei jäta ajule muude asjade õppimiseks kuigi palju vaba ressurssi. Nii ma ei saanudki mäletada, et Hallstadti kultuur oli päris lahe, aga La Tène oma oli ilusam. Yleeile õhtul ma nendega natuke taastutvusin ja peab ytlema, et teatud materjalikeskne teadmistekaevandamine on palju põnevam ja erutavam kui kollakakstõmbunud, haisvate lehtedega nõukogude kooliõpikust pealiskaudset kokkuvõtet lugeda. Eriti, kui sul on võimalus kaevuda nii sygavale, et sa saad uuritavast asjast v olukorrast lausa niidijupi täpsusega pildi silme ette. Praegu on mu "varju v mängi surnut"-režiim pausil ja see jätab mõistusele palju, palju vaba mängu, tähendab, töövõimsust. Tegelikult peaksin ma oma olukorras 24/7/365/100 tegelema majapidamise eripäradega, aga omaenda eripärade tõttu on mul hädasti vaja ka puhata ja mängida. 

Praegu on raamatu lugemine pausil, sest ilm on ilusaks pööranud, kogu mu jõuvaru läheb kevadise suurvee ja suvise uputuse tõttu tegemata tööde ärategemisele enne sygisest suurvett. Täna nt sain puuriidad ja haohunniku aluse peaaegu korda. Syletäis malku jäi siiski lõikamata, sest jõud lõppes täiesti kohatul hetkel. Hyva lugeja kindlasti ei taha teada, milliseid koledaid väljakutseid siin veel ukse taga terve parv kygelemas on ja millest mõnestki ma mõtlen alles homme.

Mänguri mure

Jälle sattusin yhte kohta mängima. Õigemini, kutsuti. Eelviimasel hetkel sain teada, et yrril on yks teine põhimängur, ja et mida ta seal kannab. Kahmisin kiiresti ja aastatepikkusi teadmisi kasutades ning esimest korda elus ka raha lugemata kokku päris viisaka rollimängukostyymi, ehk ostlesin, pesin, lappisin, õmblesin ja triikisin, ja läksin aga kohale.

Siis ma mängisin, nagu jaksasin. Mäng oli väga lyhike, aga enneolematult jaksunõudev. Ma veits juba jaksan, selle pärast ei kavatse ma piinlikust tunda, otse vastupidi. Aga ometi miski mu sees närib, urgitseb ja järab, täna oli mul jälle selline päev, kus oleks heameelega ukse enda järelt viimast korda kinni pannud. Mul on oma olemasolu ja väljapoole näha oleva koosseisu pärast tihti nii piinlik, et kõhus keerab ja jalus on rõve nõrkus, mõnikord ärkab värske ja eredana ka suurema osa elust mind saatnud teadmine, et kohe tuleb keegi väga suur, väga valju häälega ja ilma näota tegelane karistusi ja käske jagama, mind klopitakse valutavaks kallerdiseks ja mitte iial ei tule keegi appi ega paku mingit tuge ega lohutust, ja et ma peangi ennast kohutavalt tundma, sest olen halb ja syydi kõiges, mis [kilomeetri raadiuses] halvasti on. Seda on mulle igal kujul õpetatud kogu elu pea igal pool, kus ma olen elanud, õpetajaid on alati jätkunud, mu lihasmälu on samuti saanud raudse dressuuri, ja kui ma peidusolemise-sunduse vastu veidigi eksin, on tulemuseks mitu väga ebameeldivat piinava masendusega päeva, mis ilma lisa-aineteta kasvavad nädalateks või ka kuudeks. Juba ammu ei ole ytlejaid vajagi, ma ise tean, kui kohutav ja vääritu asjandus ma olen, ega ma ilmaasjata inimtyhjas kohas puuriida sees ei ela. Ehk isegi, kui pole fyysilist piinamist ja vaimset terrorit, siis õudus, syy, lootusetus ja masendus jäävad.

Enamasti olen piina vältimiseks kasutanudki peitumistaktikat, kuigi enda sundimine ja allasurumine pole samuti kerge - olla nähtamatu, mitte esile tykkida, mitte häält teha, pysida peidus, aga vahest harva olen libastunud ja yhte v teise kohta mängima läinud. Varem tegi see teistele kohalviibijatele nii palju rõõmu, et see suutis mu olemasolu-piinlikkuse vaikima panna, aga viimaste aastate jooksul on mängud nii napid ja lyhikesed,  et kurbus mängimata veedetud eluaja ja piinlikkus oma äraneetud olemasolu pärast uhavad raskete, teravate servadega, metallimaitsega lainetena yle mu elu, aga ära uhta seda ei suuda. Kahju.

Lyhikest juttu

Selline tunne on, et justkui hakkaks narkoosist toibuma. Aga päris yles ikka veel ei ärka. Õnneks on muu maailm mu ära unustanud ja keegi ei taha ega paku midagi, mul on enamasti võimalik mingit kergemat õuetöödki teha, kui jaksan, ja puhata, kui ei jaksa. See on enneolematu luksus, peab ytlema.

Ja ma hoian igast mõtte moodi asjast kinni nagu tsirkuse jõumees, kellelt kosmiline tyhjus viimset sangpommi käest rebib. Ma juba jaksan neist kinni hoida! Mul ei hakkagi isegi ajaleheartiklit lugedes pea ringi käima ja syda ei lähe peapööritusest ja õhupuudusest pahaks! Ainult see äraneetud uneuim.

Ja lilled õitsevad.