Ei suvi mu sydamest

...lahku, kuigi päike käib imelikult madala kaarega ja maailm on veidralt vettinud. Nii vähe, kui ma liigikaaslastega kokku puutun, ja sedagi enamasti ekraanikesega asjakeste kaudu, tuleb vähese jutu sees välja, et juba mõnda aega on käes sygis. Oh yllatust. No et kui sa kasvuka ära koristasid, siis tuleb kohe autole talverehvid panna ja paksemad tormijoped välja otsida. Vähemalt selliseid asju räägitakse. Aga mulle jõudis suvi niimoodi meeldima hakata, see puges mulle naha vahele ja täitis hinge ylima ääreni, nii, et ma suplen selle tunde sees ikka veel, ja ma keeldun kõigest jõust koopapoolaasta ja nelja seina vahel istumise peale isegi mõtlemast. Õues on veel nii mõndagi värvilist ja elurohket, seal leidub lobisevaid varblasi, hõikuvaid vareseid, õitsvaid (sygis-, pähh! Mis nimi!)lilli ja armsalt helerohelises lehes puid ja põõsaid, nii et kui vähegi päikest ja valgust aimub ja kui just ei saja ega torma, siis ma panen selga oma tumesinise lemmikpusa ja torkan croocsud jala otsa, jopede poole isegi ei vaata, ning lähen soojadest, elusatest värvidest ylekallatud õue aiakuurikest meisterdama, nagu kõik normaalsed inimesed keset suve.

P.s. pildil on yleeilane lõbus, aga kurnav kostyymiproov, puidu ja kivi vahelt on puudu ruberoid, märgitud on ankrupoldi koht. Täna said need vidinad paika, eks vaatame, mis homse lyhikese suvepäevaga sinna kylge jõuab kruvida.