Augustijuttu

Kui ilm vähegi lubab, mängin ma õues. Ilus ilm lausa tõstab mu nõrga ja kipitava kere jalgadele, libistab silma ette just jõukohase tegemata töö ja laseb imeliselt, ilma otsimise vaevata leida vajalikud riistad. See, et mitu tööd maja juures on kriitilises seisus, aga mina hoopis niidan muru või kärutan kasvukast tomatihaljasmassi välja, või põrandate ylesvõtmise asemel nopin villa, on samuti ilma syy - nimelt, ilm suhtleb otse minu seljaajuga ja annab erinevaid soojuse ja sademete pakette sellisel määral, et ma saaksin peale hoogtöö korras kurnavate asjade tegemist ka taastuda. Ja seda on mul viimasel ajal järjest rohkem vaja.

Õhtuti paitab siirupise näoga päike mind tubli olemise ja kiidab valede tööde tegemise eest, ja mõni õhtu paneb ta keset õue seisva keraamilise grilli kesta eriliselt läikima nagu kosmosemardika, ja lausa otse iseenesest ilmuvad mu kätte jämeda-oksa-käärid. Ma tahaksin kyll kangesti Kolalaost savi välja vedada, kõduhunnikut ymber tõsta, kedrata või veel muru niita, aga päike, raibe, võtab õlast kinni ja juhatab lauda taha rägastikku. Seal on kevadine oksahunnik, mis on nyyd grilli sisse pistmiseks kyps. Tõmban metsiku looduse hammaste vahelt mõned kaikad, lõikan hea ämbritäie kämblapikkusi pulgakesi ja kooberdan tsivilisatsiooni sisse tagasi.

Järgnev on puhas pidu.

Ehk ahjukartul jaapani moodi st syte peal, kaane all. Sama panni peal oli eelmise roana kypsenud pehmete köögiviljade segu, millest mahajäänud mahlad pildilolevatele juurikatele jumet lisasid. 

Märkimata ei või jääda Tähtis Tõsiasi,  et grillsytt osta mai raatsi põhjusel, et endal vedeleb korraliku kytteväärtusega oksahunnik kohe käepärast nurga taga, rõhk sõnal "väärtusega". Ma hakkasin neid kevadel kyll pliidipuudeks lõikama, aga mai ja juuni olid rõvedalt vihmased ja siis tulid mõned yllatuslikud tööd, nii et see hunnik läks mul paariks kuuks täiesti meelest ära... kuni eelmise nädalani, kui kõrge heina niitmise käigus värskendasin tutvust krundi servadega, ja meeldivaid yllatusi ikka oli.
P.s. hyva lugeja kahtlemata teab, et augustis hakkavad vanad kirsipuud vaiku välja ajama, ja et siis on hea aeg seda koguda. Ka seda, et ma ei raatsi vanu puid enne maha lõigata, kui on lootusetult hilja. Näiteks tõbiseid kirsipuid.

Luuviljaliste vaiku panevad looduslike värvide valmistajad vist akvarellide sisse. Nii et kui hyva lugeja tahab värskendada oma kunstivahendite tagavarasid, aga ainult kirsipuu vaik on puudu, siis antagu teada, enne, kui sygisesed vihmad puud puhtaks pesevad. 

Ja muud ma ei tahtki ytelda.