Lämmi

 Täna nägin ma märtsikuud.

Tean-tean, talve on veel 2 kuud, seesama märts on ka alati kylm ja poolvedelate sademetega, aga täna oli see ilusam märtsihetk. Kes on tundnud esimesi kevade lõhnu, sooje tuuleiile ja kollasekirjut valgust, see ilmselt teab, millest ma räägin. Pluss ähmane mõnus lootusetunne. Õues on loomulikult nilbe ja porine, inimesekõrgustest lumehunnikutest on järgi jäänud räpased jääkuhjatised, aga see osooni ja lootuse lõhn. Paar lollakat linnukest kevadelaulu harjutamas. On ju kevad, kuigi juriidiliselt alles talve keskpaik. Mu kaelaaju siiski ei lase ennast petta, ta elab oma elu, ju tahab sooja yrgmere sisse tagasi, ning protestiks valutab ja teeb muid kurje vigureid.

Olenemata sellest, kas ma olen haige, surmväsinud või kaubareisil, tuleb tegelda kyttepuude, majaliste toitmise ja muu pesuga. Mitmendat põlve tähelepanuhälvikuna suudan kyll vajadusel korralikult multitaskida, aga jõudlus on juba nii kuradi väike, nii et absoluutselt kõik kohad on poolikuid prodzhekte täis. Jaa, jaa, ma peaksin ennast maapõhja häbenema, korralikud inimesed minuga ei sõbrusta ja nii edasi, aga see on ainult suurepärane - kui pole kedagi, kes sulle su väidetavaid nõrkusi nina alla hõõrub, saad vähema energiakuluga keskenduda oma reaalsetele tugevustele. Mitte et neid palju oleks, aga ellujäämiseks täiesti piisab ja jääb yle isegi igasugu lollustega tegelemiseks. (Mul elavad peas bändid, aga vahelduva eduga kipuvad sinna ka erinevate materjalidega töötavad kunstnikud. Loomulikult lasen ma neid vahepeal välja, aga ainult koduseinte vahel, sest Yhiskondlikud Rollid ei näe sihukeste karakterite olemasolu ette mujal kui ainult koduseinte vahel või kinnises asutuses. Mul ONGI kinnine asutus, muide. Sellest on juttu mu lauluraamatus.) 

Pereliikmed teevad asju, mis mind mõnevõrra häirivad ja kurnavad, ning on oma tegemistes kindlad ja omamoodi. Kurat, kui ma tõesti oleksin Inimestele Meeldimisest Ja Nende Väljaytlemistest sõltuv, siis peaksin ennast selle peale ära tapma või midagi, aga maisaa. Sest nii palju poolikuid asju on oma tööjärge ootamas, mõni on yldse alustamata, aga tegemata seda jätta ei saa, no ei saa, noh, sest mudeliideed ja vahendid ootavad. Ma PEAN. Mul ei ole aega nurka kägarasse tõmbuda ja õudseid mõtteid mõelda, sest keha ajab iseenesest jalad alla ja läheb puid kärutama, pesuga mängima, elukaid toitma, kangaid jupeks lõikama, sokitoorikuid kuduma, mädapuitu ja kive yhest hunnikust teise tõstma. Depressioon leierdab omaette, aga lihasmälu on hästi treenitud ja töötab omaette. Pidev painav rahutus ja peaarvutis 20 lahtist programmi jooksutavad ennast mõnigi kord kokku ja näha on, et see arvuti on juba kyllaltki vana ja hakkab kulumise märke näitama. See HÄIRIB mind, alati, 24/7/365. Sellest tundest ei saa kuidagi lahti ja see voolab mõõdutundetult ka siin jutu sees. Mul oleks lisaenergiaallikat vaja, näiteks päikest, see annab seletamatul moel jõudu teha asju, mida pole pikka aega kätte võtta tahtnud. Aga meenutagem, et on talve keskpaik ja päike ei pea praegu 16 tundi päevas töötama. No käis mind kyll korraks vaatamas, aga läks ära jälle.

Jälle humoorilainel

 Nii, nagu hyva lugeja tabavalt soovitas, ehk puhata, nii ma otsekohe ka tegin, ehk asusingi elu veidrustest puhkama. Aga mitte niisama lihtsalt, vaid proffessionaalselt. Lihtne lasteaia tasemel tatitõbi seljatatud, asusin oma päevi sisustama peen covidihaige olemisega. Ma ei saa selles lapsi syydistada - kui sulle on veerand sajandit lasteasutuste biolaboritest igasugu tatiõudusi koju toodud, siis sa harjud ja ei vaidle enam saatusele vasta. Aga see käesolev on juba vintskem kraam - nädal juba puhatud, algul väga valusad ja justkui makroflexi täis kõri- ja ninatorud on kyll lahti läinud, pea ja muud jäsemed ka enam väga ei valuta tänu autoimmuuniku retseptiravumile, aga valusad kõik ikkagi, kaela ei saa yldse keerata, aju voolab nina kaudu välja ja hääl on nagu teenelisel metalbändilauljal. Esimene puhkepäev oligi väga rõve, kytsin ja kygelesin, kokkasin ja toitsin, õues ei asjatanud. Teine päev enam ei viitsind puhata, tegin hommikul, puhkepäevast värskena, ikka veevärgi- ja õueasjad ära. 14 kraadi kylma ei ole kole, kui sul on lammavillast kamps ja tormijope. Haigemaks ma sellest ei jäänudki. Kolmas päev oli veidi kerevalusam, tuli pikemalt puhata. Mingi hetk paistis päike ja auto päält sulas jää. Siis tulid 5. ja 6. päev. Taruvaigu-saialilletinktuuriprits pakub kyll moraalset tuge ja gurmee-elamust, aga reaalset abi SELLE vastu ei pakugi.

Nägin vahepeal unes vana (ää, ee, isa) matust, läksin etteteatamata sugulaste manu, lõin ukse lahti, ruum nagu mu lapsepõlve raamatukogu tuba, Et Ma Vähemalt Vaatan, aga kirstus lamas väga noor ja sile vana, ta naeratas ja puudutas mu kätt oma kylma käega. Ma mõtsin, et sugulased peavad nyyd sellega edasi tegelema, ja ärkasin yles. (Töösseläinud reaalsuses lasime ta kremeerida, vanad sugulased tekitasid asjades segaduse ja sõimu, eelkokkuleppeid ei peetud, ja ma keeldusin asjast edaspidi osa võtmast ilma riigiametniku juuresolekuta). Kaelaluu valutas, käsi oli surnud ja VÄGA kylm. Ei olnud keegi muinasjuttude maailmast mind kylastanud, miski kaelaluuketas on katki ja sellel on ebameeldivad tagajärjed. Ma mõtsin veel, et kui on tehtud asju, millel on koledad kaugeleulatuvad tagajärjed, siis koledate tagajärgedega elavale inimesele andeksandmist ja unustamist peale asuruda on ylim nahhaalsus - tehke korda, mis katki tegite, siis saate andeks. Sest te ei tea, millest räägite, teil on oma reaalsus ja sellest ei ole mulle mitte mingit tolku, ma olen pidanud väga väikesest peale oma deemonid ja puuded yksi menetlema ja teen seda ka edaspidi, ja mina ytlen, kuidas neid menetleda, sest see on MINU ainus elu ja reaalsus.

Okei, puhkuse juurde tagasi. Puhkuse ajal inimesed kindlasti koovad. Ma leidsin riiulist suve lõpus varrastele võetud pätikindad ja lõbutsen nendega õhtuti, iga õhtu paar mustrikorda. Yleeilsest jõuan jälle natukesekaupa kudumismasinat tõugata. Mul on mitu antiikset, iidset ja muidu vana kudumismasinat, millega töötamine on nagu keset kaost mõlaga täheparvi kokku lykata - mehhanismid käivad raskelt, kogu keharaskusega tõukad, ja kootud ridadel tuleb pidevalt kullipilguga vigu otsida ja silmi korjata, sest tglt on need masinad loodud peenemast lõngast moodsate sviitrite, pulloveride ja pallonite kudumiseks. Viimatine tugevaim elamus mdg on Roosa Passapi e kaheplaadilise masina kelkude otsimine ja leidmine, sellel erialaste vandesõnade abil pealt kymmekonna tööproovi tegemine ja sellest omakorda 2 paari sokkide vormistamine, ylejäänuid hakkasin otsast yles harutama ja uute seadetega ymber kuduma. Maitea, aastate jooksul ostetud, aga nõrkeva kere tõttu kudumata jäänud lõngade ...virn on nii suur, et tglt peaksin sokkidelt juba kogu keha katva villase kombeka mudelite juurde edasi liikuma. Aga sõltumatud shveitsi teadlased on teinud sellise masina, mille juhtseadmete seadete kombinatsioone on nii palju, et erinevate omadustega lõngadest proovisokkide tegemist jätkub veel kauaks ja ma saan sadu märkmepabereid  täis kirjutada. Mis teha, kui tekstimälu 0 (vaata eelmist lõiku, eksole) ja iga kuradi asi tuleb tokumenti panna. Enne covidi-puhkusele asumist panin proovitöö jaoks veel yhe kena jaapanlase kokku, samuti 2-plaadilise, aga seda ma jämedate sokilõngadega lõhkuda ei taha, see jääb peenema ylekere-kombeka kudumiseks. 

Praegu aga on hommik, kaelaluu valutab, imen kohvi ja kirjutan lorilaule.

Niimoodi.