Sygishämmastus

Pikalt ei jahvata.

Laupäeval oli, ee, välismaale asja, sõitsin Viljandist läbi. Minu Maa Konnas on metsad juba novembri mundris, aga selles kauges linnas olid isegi pärnad rohelised ja värskelt värvitud puumajakeste aedades leidus nii mõnigi augustikuine lillepeenar. Kuna yle mitme aasta jaksasin ma nii pikalt sõita, ja jaksasin samal ajal ka ringi vahtida, siis suplesin äkisti kaela sadanud pärastlõunases suvetundes, nagu jaksasin.

Paar tundi hiljem tagasi kodu poole sõites oli juba kiire, väsimus õgis aju ja hääbuvatesse värvidesse imbuv õhtupimedus sundis kamikaze-rekkajuhi töövõtteid rakendama. Koju jõudsingi kõhedas kottpimedas, käsi värisemas ja gaasijalg valus. See aga oli seda väärt, sest nii värvilist sygist pole ma ammu näinud, ja pole ammu saanud nende värvidega yle kallatud maailmas lennata. Need maastikud hõõguvad veel kaua mu silmades. Aitäh, elu, et mul veel 1 korra lasid seda kogeda. Ära siis Odinile, Jõuluvanale ja Allahile ytle, nad saadavad mulle muidu mõne koleda tatitõve ja maksapõletiku, aga õige varsti tahan ma veel sõita.

Leidsin

Veits kehva on olla, muuhulgas sellest,  et meie eakal koerahärral on kombeks öösel vähemalt 2 korda õue nõuda, või muidu. Et tal on häda ja ta ei karda seda kasutada. Muidugi tuleb tema jalutajal selle jagu und puudu ja niimoodi ikka suht igapäevaselt. See on õnneks pigem ainult talvepoolaastal tekkiv nähtus, sest kui koer saab patseerida nii õhtul 10 paiku, siis saavad hädad inimlikul ajal lahendatud ja sellest on tal endalgi piisavalt hea uni. Kui aga palju varem pimedaks läheb, jääb öö koera põie jaoks kaugelt liiga pikaks.

Puid lõigata täna ei jaksa (mitte, et mul EI OLEKS pygamist vajavaid puid,  nt iidvanad poolsurnud ploomipuud tiigi taga, praegu oleks saemehel hea kuiv astuda), seega otsin muid lõbustusi. Kraamin siin-seal ja leian uskumatuid artefakte. Näiteks valge lauaplaadi, mis oli 2 aastat kadunud. Ja syletäie umbes sama kaua ära pandud trummirauda. Muuhulgas sellist.

Ei, kaua siin ikka jahvatada. Nii lõuna paiku taheneb muru ja siis jätkan aida-aseme prygimäe tasandamisega, sest ma olen mitu korda und ja nägemusi näinud sellest, kui hea on sinna nt igasugu kärusid jalust ära lykata. Kuna alles nyyd, septembri lõpus, kuivas sealne pinnas piisavalt ära, et saab pealmist kihti urgitseda ja ilma ennast yleni poriga määrimata iidseid elumärke sorteerida. Nt klaasikilde. Eriti põnevad ja erutavad on lambipirnidest tekkinud peened ja teravad killud, ja neid on palju. Aga korra ja systeemi piir siiski nihkub vaikselt ja kindlalt, vana tsivilisatsioon annab kriginal ruumi uuele ja paremale, korrastatud ruutmeetrid kasvavad ja minu tujuaju teravad nurgad saavad mahendatud mõttest, et yhel päeval on seal kibuvitsavarte ja traadipundarde asemel sile, tasane, puhas muru JA ILMA YHEGI POOLIKU VIINAPUDELITA, RAISK.

Mis ma veel tahtsin. Roosid yritavad õitseda ja soe valgus petab meeli. Kui tuult ei ole, tekib pealelõunati korraks hetki, kus kuldsed augustiõhupilvekesed viivad mu viimased 50 aastat kuhugi ära. Hetkeks hõljub leiget suve, linnud vaidlevad puuvõras õhtuse võileiva teemadel, naabrid niidavad lõbusasti muru, põllumehed uhavad traktoritega silohoidla suunal, ja vahtrad on ikka veel rohelised,  nii rohelised. 

Kylma uus syda

Pehme ja soe sygis on läbi ning, kui ilmanõidu uskuda, siis tänasest käes viisakalt kylm ja korralikult tempot hoidev sumesombune varatalv.  Eilne päike keset porist ja talve kohta ebatavaliselt pruunikat taevast on asendunud veidra kujuga härmahelbeid tekitava, ee, kokku kleepiva ja kasvatava uduga. Ma arvasin, et palju õues vedelema sunnitud iidse päkapikuna olen sajandite jooksul kõik taeva- ja ilmaollused ära näinud, aga maailm suudab ikka veel yllatada. Saage tuttavaks: kuusekujulised tapjakristallid õues tahenevatel villasokkidel. Jah, need päriselt ongi 6-12 mm pikad.

Meie igapäevast novembrit

Eile läks meil tormi ajal elekter korralikult ära, kyttepuude koormakate lendas koos kaubaalustega minema ja naabri maja põles maha. Ja muud ma ei tahtki ytelda.

jutujätkuks

Aitäh, Rebane. Jõudu ei ole siinmajas kunagi liiga palju.

Yhes plogis inimesed arutlesid igasugu asjade yle, muuhulgas oli jutuks ka plogimine ise. Ma kohe mõistsin, et olen see ilma saba ja sarvedeta hämaja, 3 lugejaga tundmatu artist, sest teistel plogijatel on ju ometi korralikud lood, viisakas stiil ja yleyldse on nad kõik sotsiaalselt lugupeetavad ja populaarsed isikud, aga sotsiaalselt lugupeetav olemine kahjuks mu tööplaani ei mahu, mitu muud ametit on järjekorras eespool ja alati jääb õhtul töid pooleli ja riistu laiali.

Paraku, lyhiformaatide viljelemine tuleneb,  ee,  mu laulutegija peakujust. Mitte töid ja tegemisi täistopitud päevakavast, sest minust palju hõivatumad ja tulemuslikumad inimesed jaksavad ometigi nauditavas keeles kirja panna väga pikki ja sisutihedaid postitusi põmst yle päeva. Hehe, minu lood ja laulud peavad leppima sellega, et nende koduks olev pea lehvib suurema osa päevast õues, ilmast olenemata, ja näpukesed vähemalt yritavad asjalikult rabelda ega viitsi või siis jaksa kaugeltki iga põnevat mõttekäiku moblaekraani sisse toksida. Teiste mõtteid on esteks meeldiv lugeda ja sama tore edasi veeretada ja aretada, kui mitte toredamgi, eriti, kui nad sobivad mõne elu jooksul kogetud nähtuse mustri kinnituseks, seletuseks, või vähemalt minu puhul parandamiseks, ja uusi ilusaid mõttemustrijupikesi ei ole kunagi liiga palju. Paraku, minu enda omad on hakitud, hõredad ja nähtamatud, ma vajan Tarkade Inimeste tihedaid mõtteid ja teravaid targutusi. 

Sarnaselt kunstfotoga - minu pildid võivad head olla, aga maailm on häid fotograafe täis ja mulle piisab nende nautimisest. Sama paraku ka kõige muu loomingulisega - teiste tehtu on meeldiv ja koguni nauditav, aga minu kraamil on 100 viga, ma näen neid vigu selgelt ja täpselt, sellist igapäevaelu kõrvalt näpistatud asjakest saabki ainult visandi või naljaloona võtta ning mitte mingil juhul ei sobi see laiadele massidele ettekandmiseks. Teiste sõnadega, minu peakeses kobrutavast Kadunud Laulude Maailmast kinni pyytud kraamist saab vormida enamjuhul 3-duurilugu musta huumori momendiga, et kõik mu 3 või 5 lugejat näeksid, et olen elus ja kõik on enneolematult hästi, isegi siis, kui hetkel mõni asi ongi veits halvasti. 

Räägiks edasi hoopis ilmast- päevad on väga imelikult lyhikesed, lausa valus vaadata. Ma justkui TEAN, et meil on aastaajad ja päeva pikkus aasta lõikes muutub, aga sellega leppida on enneolematult raske. Tahan oma kallist, armsat valget suvepoolaastat tagasi! Aga sel aastal on sygis armuline mu vastu, tavapäraste pikkade pimedate sajunädalate asemel on haruldaselt päikeseline sygis. Isegi oktoobril on sel aastal suve silmad, aga ta siiski juba astub talve madala sammuga, päev kahaneb ja kahaneb ja kahaneb, aga ikka veel jaksab. Sellisest imeasjast lausa peab iga hetke endasse imeda katsuma, enne, kui tuleb õudne ja jõle igavene november. Siis ma suren kuni umbes märtsi keskpaigani.

Täna oli taevas korralikult puhtaks pestud, aga mul põrand pyhkimata, mänguasjad kõik laiali ja:

Sirelid-sirelid

Suvi saabus sel aastal juba mai keskel kärarikkalt, palavalt ja veidras järjekorras nagu rändtsirkus inimestele, kes ootasid 1000 aasta jooksul paika pandud paraadi. Mul oli oma elukogemuse juures imelik tunne kuulata ööbikut mitte karges ja alles puhkevas hiliskevades, vaid heinaaja soojuses ja roheluses. Kui vanasti nt ebajasmiinid õitsesid, siis olid ööbikud juba palju vaiksemad, sest töö munadega, aga sel aastal hakkas meie isegi poolvarjus kasvav 100 aastat vana jasmiinipõõsas tavalisest vähemalt 2 nädalat varem õitsemisega pihta ja ajas kõik kalendrid ja kellad sassi.

Hariliku sireli õisi ei näinud ma peaaegu et yldse, isegi nuusutada ei saanud. Sest. Juba suured õiepungad said selle 1 turske öökylmaga vähe kannatada, ma nägin need yksikud esimesed õied ära. Aga parasjagu oli toimumas kõrvetava päikesega põud, kus vähemalt 3 nädalat ei sadanud tilkagi ja päike paistis, nagu oleks see ta elus viimane kord meie peale paista. Ja minu reptiilikere, mis pole elu sees päikese käes villideni kõrbenud, vaid elutekitavat valgusallikat nautinud, tundis, et kurat, imelikult kibe on. Ja seda imelikult kibedat kipitust tunneb viimastel aastatel järjest rohkem ja rohkem. Ei, see ei ole puruvana vanamuti luulu, vaid teadlaste poolt mõõdetud asjaolu, et UV-kiirguse tase on mitme näitaja ulatuses tõusnud. Ja sel aastal need näitajad kõrvetasid mu sirelite õied ära. Kuradi teadlased, ma ytlen! Aga need teised sirelid, nt ungari, karvane ja Miss Kim, mille õienupud mai alguse -5 ajal veel alles noorukesed olid ja pungast ninu pistma hakkasid, jõudsid mai kuumalaine ajal aprilli uputustest jäänud veest toitudes kosuda, et nyyd esimeste äikeste värsket vett ahmida ja õide plahvatada. Jah, PLAHVATADA. (Kuidas see vesi põuaajal töötada sai - nimelt on siin meie jalataldade all mitte tavaline sõmer lihtsalt natu savikas muld, vaid juba labidalehe sygavusel huumusekiht lõpeb ja algab selline vintske savi, et lõika tellisetoorikuid ja pista kohe ahju. Selline pinnas hoiab niiskust uskumatult kaua.) Aga harilik sirel, varajane põliselanik, jõudis sõna otseses mõttes 3 päevaga niimoodi ära kõrbeda, et ma nägingi ainult sõna otseses mõttes 3 õit. - no et esmaspäeval käisin sõitmas, panin auto põõsa kõrvale ja rõõmustasin, et näe, ongi käes. Siis oli hulk muud kibedat kiiret vaja lahendada ja kui ma neljapäeval jälle samuse põõsa alt autot võtma hakkasin, jäi suu yllatusest lahti - mida hekki? Mida armast jumalat? KÕIK sirelite õiekobarad on kiirelt närbunud ja pruunid, okste tipus asuvad pungad, mis peaksid kasvu alustamise ootuses olema värsked ja suured, olid imelikult justnagu täiesti puudu, lehed tumedad, lokkis, nahkjad ja veidralt väikesed. Sellist vaatepilti pakub nt murdunud oks, mis on lõkkeasemel pealt nädala kuivanud, AGA sellisel õiepungadega oksal peaksid ka ladvapungad näha olema... aga ei ole ju... ma pean pärastpoole tujutõstmiseks vist teiste lillede lisaks mõned karvase sireli õied tuppa tooma, muidu jääb varasuve tunne lahjavõitu ja lõhnabukett hõre, onjä.

Ja siis on mul hullud rohtlaliiliad, mis kasvavad inimese kõrguseks ja isegi nälg, katk, teod ja vesirotid ei võta neid. Mul on neid 2 erinevat, 1 on botaanikaaia seemnetest kasvatatud jurakas, ja teine Maxima poest ostetud kärbunud juurikast sirgunud iludus. Paistab, et neile meeldib meie uus reaalsus. Kui vanasti kasvas rohtlaliilia ainult Tartu Botaanikaaia palmimaja ees asuvas soojas kaitstud lohus ja talvitus koheva katte all, siis minu juures elab ta ainult heinakõduga parandatud savi sees loode- kuni kirdetuulte käes. Mulle isiklikult needsamused tuuled ei sobi absoluutselt,  aga näe, rohtlaliiliad saavad hakkama. Kirjutan oma mõttevälgatust, vaatan aknast paistvat millist vaadet, ja näen, kuidas nad oma õitsvaid päid veidi jahedas ja ning minu jaoks hammustavas loodetuules kiigutavad. Neid see muidugi ei hammusta. Nagu ei purenud  juba tärganud latvu ka see palju pahandust teinud öökylm, mis aga enamuse hiidlauke haigeks tegi.

Hyva lugeja jaoks eilne tokument yhest surematust. See, muide, on antud kohas isekylv,  ma pole sinna iial yhtegi rohtlaliiliat istutanud, selle emataim oli oma 6-7 meetrit kaugemal. Ma nimelt ei kõpla oma aias ja rohin ka täiesti suvaliselt, ja loomulikult jätan sibulike seemikud kasvama. Mõnikord saab mõnest sellisest tegelasest tõeline yllatus ja kingitus.

P.s. Bloggeri moblarakendus laseb ainult rõhtpaigutusega pilte yles panna, selle iluduse algsest pildist pidin alumise veerandi maha nysima, sest rakendus keeras pildi järjekindlalt kylili, paigutuse seaded aga olid minu eest hästi peidetud. Ja nii jääb ylejäänud maailmal nägemata, kui ilus sinine on sinitaevas ning kuidas lillevarre taga naudib elu - tadaa, saagem tuttavaks, sireli sugulane -, ligustriinipõõsas. (Mis iidsetel aegadel kasvas Muhedike garaaži ees liivapinnasel, aga Muhedikud loovutasid ta mulle põhjusel, et liiva sees see põõsas ei elanud ega surnud. Noh, esimesed 4 aastat tegeles ta siin silmnähtava kohanemisega, siis hakkas tasapisi õitsemist proovima, aga sel aastal kavatseb õitseda, nagu jaksab. Te ei taha teada, millega ma teda toidan.)

Vara suvi

Sel aastal oli väga lyhike kevad. Kylmade silmadega aprill muutus palavaks juuniks nii kiiresti,  et maikuu sai vaevalt nädala või paar omi asju ajada. Ja mu kõikenäinud ja iga ilma käes ligunenud, kylmetanud ja kypsenud kere vaevleb kogemuslikus segaduses - kuhu jäi mitu nädalat ärevat õnneootust õitsvate kevadlilledega, kuidas nurmenukud ja piibelehed jõudsid närtsida vaata, et kohe peale õide puhkemist? Kuidas kylmetavast lagedast aiast sai põlvini naati täis kõrbev kaos? Kus kuradikohas ja millises haldjailmas ma olin kõik need nädalad või isegi kuud? Või koguni aastad, nagu kunagi yks jaapani kalamees oli ära 100 aastat, aga ise arvas, et paar päeva?

Oma isiklikust elust, hingerahust ja päikeselistest päevadest mu arusaamatult ruttu kohale jõudnud eluõhtus praegu kirjutada ei viitsi, sest nagu öeldud, kesksuvine kuumalaine ja tolmune heinaaeg on käes, minul aga kevadtööd kõik pooleli, kevad ju kadus hetkega kuhugi. Yritan kõike ja kõiki päästa, lõikan yhte asja, saen teist, niidan tyki kolmatki, siis hakkavad haav valutama ja traadist klambriga maksaarter võdisema, misjärel puhkan paaniliselt tunnikese v paar, ja siis hyppan yles, et kuramus, aknast paistab juuli, aga mul alles aprilli tööd pooleli ja eelmise suve asju ka vaja jätkata, kuidas ma ometi nii kaua vedelesin. Praegu aga  vedelengi, nagu autorehv aidavaremes, ja annan ylejäänud maailmale teada, et olen tagasi. Mõningate kadude ja tuimema kerega kui enne, aga alles on jäänud veel mõndagi. Nyyd sa siis tead, ylejäänud maailm.

Ja roosid õitsevad.

P.s. onju ilus roosipuu. Botaaniliselt on see aga tömbilehine viirpuu "Paul's Scarlet". Näljase looduse eest on ta mul peidetud kyyslaugupadriku ja okaspõõsaste koledasse naabrusesse, käin seda seal salaja imetlemas ja jagan teilegi. Ilusat sydasuve jätku!