Vara suvi

Sel aastal oli väga lyhike kevad. Kylmade silmadega aprill muutus palavaks juuniks nii kiiresti,  et maikuu sai vaevalt nädala või paar omi asju ajada. Ja mu kõikenäinud ja iga ilma käes ligunenud, kylmetanud ja kypsenud kere vaevleb kogemuslikus segaduses - kuhu jäi mitu nädalat ärevat õnneootust õitsvate kevadlilledega, kuidas nurmenukud ja piibelehed jõudsid närtsida vaata, et kohe peale õide puhkemist? Kuidas kylmetavast lagedast aiast sai põlvini naati täis kõrbev kaos? Kus kuradikohas ja millises haldjailmas ma olin kõik need nädalad või isegi kuud? Või koguni aastad, nagu kunagi yks jaapani kalamees oli ära 100 aastat, aga ise arvas, et paar päeva?

Oma isiklikust elust, hingerahust ja päikeselistest päevadest mu arusaamatult ruttu kohale jõudnud eluõhtus praegu kirjutada ei viitsi, sest nagu öeldud, kesksuvine kuumalaine ja tolmune heinaaeg on käes, minul aga kevadtööd kõik pooleli, kevad ju kadus hetkega kuhugi. Yritan kõike ja kõiki päästa, lõikan yhte asja, saen teist, niidan tyki kolmatki, siis hakkavad haav valutama ja traadist klambriga maksaarter võdisema, misjärel puhkan paaniliselt tunnikese v paar, ja siis hyppan yles, et kuramus, aknast paistab juuli, aga mul alles aprilli tööd pooleli ja eelmise suve asju ka vaja jätkata, kuidas ma ometi nii kaua vedelesin. Praegu aga  vedelengi, nagu autorehv aidavaremes, ja annan ylejäänud maailmale teada, et olen tagasi. Mõningate kadude ja tuimema kerega kui enne, aga alles on jäänud veel mõndagi. Nyyd sa siis tead, ylejäänud maailm.

Ja roosid õitsevad.

P.s. onju ilus roosipuu. Botaaniliselt on see aga tömbilehine viirpuu "Paul's Scarlet". Näljase looduse eest on ta mul peidetud kyyslaugupadriku ja okaspõõsaste koledasse naabrusesse, käin seda seal salaja imetlemas ja jagan teilegi. Ilusat sydasuve jätku!