27 september 2020

Turvast ja ilust

Praegu käsil olevat tööd jätkub veel kauaks. Ma nimelt ei jaksa enam 14-16 tundi töö ja riistadega mässata. Aga mis sest, ma olen kogu elu elanud nö põranda all ja igasugu varemetes ning nädal kauem lihvimisprahti ja tolmu ja rookimist ja tolmuimejaid ei tee asja enam kuidagi hullemaks.
Savid, värvid, krohvid ja lubjad on imelised. Eriti imeline on leida midagi, mis nö vaesevõitu ääremaal on alati kuulunud ainult jõukamate majapidamiste juurde, ja teades, kuidas maja ja tema asukate käsi nõukogude okupatsiooni ajal käis, tundub see leid kui mitte kalliskivi, siis vähemalt keisri hõberublana. Mitu korda lapitud krohvi alt ilmus välja jupike šabloonimaalingut.

24 september 2020

Uut meie helimaastikel

Abikaasa kinkis mulle kettatäie teemante. Ja mina muidugi kohe nendega mängima.
Mõnevõrra ebatraditsiooniline ja metsik mänguasi, tuleb tunnistada. Aga minul kui tõeliselt naiselikul keskeas naisterahval on juba tekkinud kindel haare ja kõva syda sihukeste mängude tarbeks. (Hyvale lugejale selgituseks, et jutt käib nurklihvijale mõeldud teemandipuruga betoonikettast, mis on kyllaltki raske ja tekitab palju myra, tolmust rääkimata - aga see-eest milline tõhusus!) Muudkui kasvatan iseloomu, võitlen oma isikliku ATH-ga ja valmistun talveks.
Vaat, mis sai projektist "ma natuke värvin ahju nurka ja köögi lage". Avasin kogemata Pandora laek...merekonteineri ja nyyd ei saa kuidagi järgi jätta, sest lapsed on juba piisavalt suured ja ei tekita iga mõne minuti tagant sekkumist vajavaid olukordi, kus tuleb riistad käest visata ja appi tormata.
Ma ootasin seda aega 22 aastat (need aastad tagasi syndis mu vanim laps) ja nyyd on see käes. Muusikat!

17 september 2020

Kybarad

Eile oli uskumatult soe ja ilus ilm. Kuna ma olin jõudnud pikkadest-pikkadest tihti valusalt valgetest kesksuve päevadest ära tydineda, siis köögilaevärvimise vahele hilissuve mahedasse kullasuppi sukelduda oli ylimalt nauditav. (Meil ei ole lihtsalt niisama sile ja sirge lagi ja minu kael ei ole enam 20-aastane, vaid natu põnevamad asjandused, 2 korda värvimist võttis aega oma 3 ja pool tundi kindlasti, aga nyyd on see siis tehtud.) Pealelõunal oli 25 kraadi sooja ja kyll oleks tahtnud hoopis sisalikuemme moodi päikese käes lamaskleda. Töö tahtis tegemist, aga ilm tahtis ka imetlemist ja yks puhkepaus sai täidetud õitsejate imestamisega. Erinevad kybarad on praegu lausa imelised, ja aina imelisemaks lähevad. Öökylmad võiksid tõesti veel mitte kiirustada.
Aga sellest, millist roppu tööd ma täna teen, ja milliseid koledaid pilte ja helisid sellest synnib, saab hyva lugeja lugeda näiteks homme.

10 september 2020

Vedelvorst

 (Fakk, Guugli blogeril on ka uus kujundus, kuigi ma korra juba panin vana tagasi. Miks, oh miks nad peavad kõik head asjad nässu uuendama?)

Ma vedelen.

Kyll on vedel ja nõrga olla. Peale hommikukohvet on paar päris head tõhusat tunnikest tööaega, aga siis käib vedru lootusetult maha ja ei aita isegi adrenaliinilaks heast uudisest või korralikust vihastamisest - kere on otsustanud olla väsinud, mis siis, et kell veel lõuna ja mul maailm jumala pooleli. Nagu praegu köögilae saba. Pesemisele kulus 1 päev. Siledad plaadid kruntis noorem tytrik, mina samal ajal tegin muid majapidamises karjuvaid töid. Täna täitsin akryylipasta  ja montaaživahuga pragusid - ja neid oli omajagu - ja võõpsisin pintsliga liistud yle. See oleks normaalsel inimesel poole päeva töö, aga mul veel viimased poolteist meetrit liistu ja 2 seinaäärt tegemata, aga väsimus on kõikehõlmav... Ja yhiskonna pahesid, mineviku varjusid, tuleviku õuduseid nypeldada ega muud hyvale lugejale põnevat ja seksukat ei jaksa kirja panna. Aga võite kindel olla, et ma olen kyll sirakil risti yle oma kollase ja meeldivalt kõva diivani, ja mõtlen paljustki, ka sellest, kas jõuluks on köök värvitud või mis.

08 september 2020

Pikkade moppide päev

Avastasin, et tark oleks enne seinte valmis tegemist lagi ära värvida. Et poleks laevärvi pritsmeid niigi kalli seinavärvi peal. Maja eelmine pererahvas on 1990-te majanduskriisi ja suure vaesuse tingimustes seda õnnetut lage värvinud sellega, mis kätte sattus - ja tõenäoliselt tuttava ehitaja käest ostetud mahakantud värv (aga kust mujalt sa sel ajal veel remondikraami said, eriti kui raha oli väga vähe) osutus parajaks p.saks (kas oli kylma saanud, kokku segatud yksteisega mitte sobivad värvid, väga vanaks läinud vms, ega neid ilmaasjata nö maha kantud - aga lollidele maha äritseda kõlbas kyll), nii et sellele tõmmati peale mitte tavaline valge, vaid kollakasbeež, et plärakad veidigi vähem näha oleks. Too kahtlane alusvärv imbub pealmisest läbi ja seetõttu on lagi pruunilaiguline ja täpiline. See ei ole kindlasti toidurasv, sest näha on kummituslikud rammusad pintslitõmbed. Ma pesen umbes korra aastas seda lage nõudepesuvahendiga ja nyyd enne värvi rookisin seda suht kange Fairy-nimelise nõudeseebi lahusega. 5 korda rookisin seebise mopiga, nyyd toon lapse koolist ära, teen muid asju ja õhtul pesen VEEL YHE korra puhta veega mopiga.
Heale lugejale yks kärbseperspektiivipilt.
P.s. ei ole ebaloogiline, ei ole. Kui (värnitsa)plärakad ka 2-st uue värvi kihist läbi tulevad, siis läheb käiku mingi mustrirulliga peale kantud kirjumirju. Aga vaatame, ootame.

03 september 2020

Värviline maailm

Kõik värvid ei ole head.
Kõik värvid ei ole ilusad.
Mõni meeldib mulle vähem, kui see teine.
Enne selle teise valimist tuleb kinni katta olemasolev.



Sain veits inspiratsiooni ja pauerit (selliseid töid ei saa niisama tuju peale teha)  ja võtsin loodusjõududega lootusetu võitlemise vahele yhe vähem jonnaka aine - köögi seina. Kõige koledam pind, ahju kõrval asuva peiduka tagasein, on juba esimese kihi pahtlit selga saanud, ja mulle meeldib see, mida ma näen, sest enne oli sõnulseletamatult koledam.
Ma ei jõua palju teha, aga roosa sisuga kapp on nyyd valge kruntvärvi all.
Tunne on, nagu oleks kohe 4 aastat noorem ja 2 aastat tervem, muahahaa!


30 august 2020

Ätituude

Interneti-pillipoode kammida ei viitsi.
Aiandite lehed...ei huvita.
Kududa ei taha.
Laulu kirjutada ei julge.
Pille mängida...ei julge kah.
Raamatuid lugeda ei taha.
Kedagi näha ei taha.
Muidu meisterdada ei viitsi.
Joonistada ei julge, lausa fyysiline hirm on.
Lihtsalt jõllitan.
Vahin vaikides.
Loen, mida inimesed teevad.
Olen vakka nagu kogu elu on oldud.
Yksikute hõisete aeg on ymber.
Tulevad hallaööd, kuud ja aastad.
Ja kuskil ja kellelgi jätkub soe suvi.


26 august 2020

Õõvastavaid kaadreid minu ööelust

Lamasklen ja yritan internetti läbi lugeda. Uni ei tule. Korraga ronib mu kõhu peale Egiptuse Nuhtlus. Ta on petlikult pehme ja salalikult sile. Tegu on suure purustusjõuga isendiga ja tema karakteri jäädvustamisega nunnu lemmikloomana jääb hätta isegi supertark nutiseade, kelle soovitused "Kass. Leidke oma lemmikloomast enneolematuid vaateid" või midagi sarnast, on ilmselt mõeldud mingi teise loomaliigi tarbeks. Fotoka silm tabab yksnes õõvastavaid kaadreid graafiliselt ilmekast kiskjast, kelle suu on suurem kui tema pea ja kelle vurrudega saaks tappa raudryytli.
See loomake saab minu võitluskaaslaseks igaveses vaenus näljaste näriliste ja meie, kelle kappides on jahu, vahel. Vilgas ja tegutsemishimuline noorloom on hiljem tubli hiirepyydja. Maamajapidamises on see väga tähtis.
Tegelikult on Egiptuse Nuhtlust 2 isendit. Teine on tumehall ja praegu nähtamatu. Koos laamendades, khm, mängides, nende purustusjõud neljakordistub ja siis hoitagu oma piip, prillid, juhtmed ja sokistamata varbad.
Kuna meil on muuhulgas ka rebased, siis elab nimetet kooslus rangel toarežiimil. Ei mingit põnevat õues hulkumist ega erutavat kanade kiusamist. Mängite toas, närite viisakalt pererahva krookse, ribastate kardinaid ja ootate talviseid hiiri.


Suvi kypseb

Ja tyseneb tasakesi sygiseks. Mu ränk, lootusetu ja töörohke armastus korvõieliste vastu on sel suvel ohtralt tasutud - just meie tee ääres oli talinisu põllus lilleriba, esihoovi murus suve esimesel poolel suur karikakralaik, praegu aga graatsiliselt hõljuv hunditubakapilv, ja lillepeenardes, mis, tõsi kyll, rohtuma kipuvad, on suve lõpp siilikybarate päralt. Esimene, kollane, on miskine päevakybar. Uskumatult elujõuline isend, talle peab hakkama ruumi juurde tegema.
Andku hea lugeja mulle andeks, pärast heinaniitjaga mässerdatud tööpäeva ei viitsi ma enam oma pea-nimelises prygikastis tuhnida kybarate sordinimesid. Mul on umbes 7 sorti ja liiki, mis ostmise ajal olid väikesed armetud tutikesed, mida oli lihtne teiste taimede vahele torkida, aga praegu on need teised taimed samuti parajalt kohevateks kapsasteks kasvanud.  Annaks Aiahullude Jumalanna mulle vähem väsimust aias fotostamise eesmärgil ringi roomata, sest muude tööde ja krooniline tõbine olemise vahelt kipub ilu otsimiseks ilupildi eesmärgil aega, pauerit või tahtmist (või siis kõiki korraga) puudu jääma. Ja pildistamiseks parajat ilma tahaks ka - liiga valge ajab värvid valeks, liiga pime aga on lihtsalt liiga pime. Muul ajal aga tulevad sellised sinisevõitu pildid, nagu juuresolevalt pildilt näha võib.




15 august 2020

Vastuseks hyva lugeja kirjale

Pr M esitas umbes järgmise kysimuse: Kõrvitsad ei kasva, kevadest saadik on jama, ei tea, miks.
Vastus on järgmine: selle aasta kevad oli jama. Märts oli kylm, märg ja tuuline, nagu peab. Aprillis aga läks soojaks ja mõnedki taimed hakkasid ninasid kergitama. Aga mai teisel nädalal, kohe pärast kartulipanekut, läks kylmaks. Lõuna-Eestis oli 4-5 miinuskraadidega ööd ja päevad olid selle perioodi kohta kylmavõitu. Sel ajal olid luuviljalised õitsemist alustanud ja paljudes aedades ploomi-, kirsi- ja mõned õunapuusortide õied lihtsalt kylmusid ära. Ka mai algul tehtud kylvid said kannatada. Et hakkasid juba tõusma, aga siis tuli talv tagasi...
Mai lõpupoole ja juunis oli mitmel päeval harvaesinevalt kõrge UV-kiirguse tase. Arvan, et ma ei ole ainus, kelle arvates sel kevadel mitmel päeval oli valgus erilist või valet värvi - kuidagi hõbedasem või valgem, kui muidu. Selle tulemuseks on paljudel taimedel, nt valgekirjudel rohttaimedel, kõigil hostadel, niigi päikeseõrnadel elupuu sortidel (kollaste ja valgekirjude okstega) jt päikesepõletus. Juunis ja juulis olid vaheldumisi kuuma-ja kylmalained, mis avamaakurkide, -kõrvitsate jt soojalembide kasvu pidurdasid. Praegu, augusti keskpaiku, on päev kyll veel soe, 22 ° ringis, aga öösiti on heal juhul 9...10° C sooja ja soojalembidele selline asi ei meeldi, KOGU ööpäev peab pealt 20 olema. Minul kõrvitsid ja kurgid kyll kasvavad, aga peale haljasmassi muud eriti ei paista. Aga see-eest on hea kyyslaugu- ja piparmyndiaasta.
Imelik suvi.

14 august 2020

Konna perspektiiv






"Leidsid ka aega meie sekka kepsutama tulla. Ole tänatud juunis ja juulis lammavilla pesuveega kastmast, aga nyyd tahaks jälle midagi maitsvat. Ja võta need lihtsalt lolakad laiskvorstid ära, kes ise ei viitsi pysti seista ja meie varsi mööda ronivad!"

31 juuli 2020

Juulikuus sokk on villane

Suvi või asi. Liigesed valutavad ja närvid ajavad pilli, pidev õhurõhu kõikumine paneb su seinaääri mööda roomama, ykski töö ei edene, elu ei taha kohe yldse veereda.  Aed on vett täis, tööriistu on vihmahoogude vahel paarikymneks minutiks välja tõsta suht mõttetu. Taimed kyll on sooja vihmaga rahul, paraku on rahul ka ohakad ja nende sõbrad. Ainsad, kes asja yle rõõmustavad, on igasugu satikad ja mutukad, keda jätkub sõna otseses mõttes igale poole.
Viisin murutraktori ja väiksema Stihli-sae venna juurde remonti. Doktoriväärse kogemusega vend ytles, et mitu juppi tuleb välja vahetada. Juppe saab poest ja mõni tuleb Aamerika-maalt tellida, mis karoovaviiruse tõttu võtab palju kauem aega, ehk sel suvel tuleb leppida väiksemate massinate ebamugavustega. Lastel on puberteet ja mees on loll. 
Selle peale ma koon.

23 juuli 2020

Harva tuleb ette, et ma veidi mõtlen

Mul ei ole naabreid. Ma ei suhtle siin mitte kellegagi, kui perearsti ja laste kooliõpetajaid mitte lugeda. Eelmise elukoha 12 aastat pluss veel varasema elu teatud momendid, pluss kiusajate poolt mu abitute pereliikmetega manipuleerimisega võitlemine, on mu voolinud selliseks, et olen selle asjaga täiesti rahul. (Tartu-aastad enneolematu koguse sõbrannadega ja kogukonnaelu erinevate tudengitest naabritega on muidugi unustamatult kaunis naabruse-kogemus, kuigi seda jätkus ainult napiks kymmekonnaks aastaks.) Eelmine, autismiteemaline postitus räägib sellest yldisemalt ja vähem isiklikult, seal ma kergelt vihjasin oma põrgulikule ja piina täis alaealise-elule ja hiljem järgnenud "paha ja inetu isik"-staatusele, mida ma ausalt öeldes ei nautinud, aga et "karistajatele" mitte rõõmu teha, ei hakanud ma seda ka valjuhäälselt kuulutama. Sest ma tegelt ei taha olla paha mässaja, kole kaltsakas ja jäle loomnaine, ma ei taha mängida rollimänge, ma tahan olla ilus, tark ja hea, mulle meeldib erinevaid asju luua. Jaa, jaa, aga pere kõigepealt... Sellegagi ei ole nii lihtne, kuna elu veidruste tulemusena olen nyyd 100% töövõimetu, lylisamba-ja liigesehaige pluss aastatepikkuse surmahirmu, hyljatuse, pideva peksu ja piinamise, kylma, pool- ja lausnälja, tõrjutuse, täieliku mahajäetuse ja lootusetuse, alati yksi ja ise, hiljem pideva ärevuse ja sõjaolukorra tingimustes elamine oma ravi nõudvate tagajärgedega. Ma ei suuda enam systeemselt asju korraldada, sest mälu, tähelepanu ja kole väsimus... See, mis tavalisele inimesele on iseenesestmõistetav, on minu jaoks pingutus ja sportlik tulemus, sest tavaline inimene saab oma tarkused ja tugevused kodust ja toetavalt ymbruskonnalt, aga ma pidin ennast alles täiskasvanuna tyhjalt kohalt, eikellestki ja varemetest yles ehitama. Ärgu hea lugeja kysigu, mida see nõudis ja mida maksma läks, sest ma tunnen, et teatud ressursid on tänaseks täiesti otsas. Mul ei ole enam inimeste sekka asja. Aga erinevate sportlike pingutuste tulemusel on mul oma katus pää kohal maailma nurga taga, kus keegi teine ei tule ettekirjutusi tegema ja näo järgi karistusi jagama. Mis sellest, et see on Ääretagune, mis enam sellest, et head inimesed elavad vähemalt tunniajase sõidu kaugusel. Kes tahab, võib alati kirjutada, kasvõi siiasamasse. Ma ei tunne ennast totaalselt mahajäetuna. Ja praegu, kui õnnestub pidevalt taustal kumisevad ärevus ja traumad vaikima saada, siis on mul siin paradiis. Ma ei taha, et teised, kes mu võitlusi ja arme ei näe, hakkavad jälle, oma tavalisel neurotyypsel kombel, mulle räigelt nina alla hõõruma asju, mida ma selles elus enam parandada ei suuda isegi meditsiini abil. Ja ma jätkan oma nõiaelu. Hoirassaa.
P.s. pildil on haruldane kalligraafiline etyyd - yleeilane lauluteksti käsikiri. Paradiisi juurde kuulub ka võimalus kirjutada imelikke laule.

20 juuli 2020

Tohutu äratundmislaine

Yks hää inimene kirjutas kuskil oma noorest sugulasest ja mind tabas maailmasuurune deja vu - ma olen selliseid inimesi kuskil näinud, ma olen nendega koos elanud! Ja nyyd on nende inimeste, paljude inimeste, naiste, laste, meeste eludele ja kannatustele mõeldes nii mõndagi öelda, millest siia jõuab ainult väike 2 sõrmega toksitud osake.
-  Rohkem või vähem autismispektri häirega inimesi on meie seas alati olnud, lihtsalt veel paarkend aastat tagasi ei olnud vastavaid diagnoose siinmaal vist olemaski, ja neid on rohkem, kui nt linnas elades silma paistab. Neil kõigil on yhine joon - omapärased (mitte halvas mõttes, vaid lihtsalt mingisuguste tihti vägagi huvitavate isikupäraste leiutistega) arusaamised elust ning rohkem või vähem halb võime elementaarset igapäevaelu korraldada. Ja kahjuks on see tihti pärilik, st vanemad on samasugused ega suuda lapsele kuidagi õpetada just seda, millest lapsel eriti puudu jääb. Ma olen näinud tervet rida perekondi, kus mitu põlvkonda on silmnähtavalt mitteneurotyypsed ja neil kõigil on sarnased probleemid. Ja eriti kahjuks jätab see rohkem või vähem mittefunktsionaalne pere lapsed varakult ilma kodu toeta, kui seda yldse on, konkreetsed põhjendused ja vorm on väääga erinevad, aga sisu sama. Tihti oskab autistlik vanem lapsele sihipäraselt palju kurja teha, või siis last tõrjuda, nagu jaksab. Synnist saadik "halvad lapsed" ei ole kunagi eriti armastatud kogukonnaliikmed, nad jäävad erinevatel põhjustel aktiivsest elust kõrvale, paljudel on kroonilised fyysisehaigused, paljud joovad ennast põhja või satuvad pikaajalise systeemse, leidliku ja sadistliku kuriteoseriaali ohvriks, eriti naised ja perevägivalla teema - autist ei ole väga hea nö silmistlugeja ja inimestega tegutsemisel osav. Minu ema on taoline selline eriti kurb näide, oma tõbesid ma praegu ei mainiks yldse, aga paraku yks väga paljudest. Seega mõeldes paljudele meeste maailmas "imelikele" autistidest naistele, kellele kenade naiste privileege sh hoolitsevaid mehi ei jätku - jah, ei tohigi last ilma hooleks jätta, sest mõni meist ei hakka iial ujuma, kuidas teda ka vette ei loobitaks. Kui meil ometi ei oleks nii räige tugevamaõiguse ja topeltmoraaliyhiskond väga mitmes mõttes - erinevaid me karistame lihtsalt lõbu pärast, ja nõrgem sh ohver on juhtunus ise syydi. Ma tõesti ei soovi sellises yhiskonnas osaleda, 41 eluaastat katsetusi oli vägagi ammendav, paraku ka lootusetu, ja tunnen kaasa neile, kes selliste hammasrataste vahele jäänud on ja jäävad tulevikus, sest kogukonna loomus muutub väga aeglaselt.

13 juuli 2020

Pandiidid

Mitmel olulisel põhjusel, mida 2 näpuga toksides pikalt lahata ei viitsi, ostsin jälle mõne tibu. Seekord trehvasid kogemata mitte väikesed virgad mustad, vaid karvase suure kana järglased. Nad on kiire kasvuga, nutikad, osavad, igavesed röövlinäod, s.tarattad, põrglased, kotkad sellised, kuramuse bandiidid, aga nad toetavad mu kaduva inimpalge allesjäänud funktsioone. Lisaks sellele nokivad nad hoovilt ära ebasoovitavad eluvormid. Ja tulevad mulle rohimise ajal peenardesse järele ning EHMATAVAD. Laste asi, andeks antud.

05 juuli 2020

Ilmahämmastus ja tibujutt

Suvi algas päris meeldivates toonides, isegi kuumalainekest saime ja. Mu kevadisest palgiveost kangevõitu kerel oli päris mõnus. Aga madalrõhkkond on vastik ja raske mitmel viisil. Enesetunne on kuhugi ära kadunud ja yles ei leia, isegi pilli mängida ei taha, mis sa siis veel millegi meisterdamisest räägid. Nokin siin yhte asja ja seal teist asja, siis tuian aukliku peaga ringi ja otsin eilset päeva ja kadunud mõtet. Paistab, et nii jääb veel mõneks ajaks, ja see on tyytu.

Aga roosid hakkasid õitsema. Mul on mõned ohjeldamatud põõsas- ja väänroosid. Soe talv neile sobis, kahjurite eest hoolitsevad metsalinnud ja tibud. Ärgu hea lugeja öelgu, et aga kanad ju kakavad kõik täis. - Aga see paha kaka on ju suurepärane aiaväetis! 2) Kuna ma olen elus palju klaasikilde, naelu, teravaid oksi jne jalga astunud, ja kylm maapind paneb liigesed hullult valutama, siis ma niikuinii ei käi õues paljajalu. Kanad pakuvad mulle seltsi ja asendavad sootsiumi, supervisiooni, psyhhiaatrit ja terapeuti. Papagoid roosipõõsastes on ka lihtsalt ilus. Nii jääb.
(Pildil väänroos "Veilchenblau" esimesed õied yleyleeile)

26 juuni 2020

Lämmi um

Kõik lauspäikese kätte jäävad projektid on peatatud kuni harjumuspärasema kliima tagasitulekuni. Aga mu rahutu vaim ja noored agarad pereliikmed ei lase niisama logelda - kyll on vaja vakstust basseinile koht valmis teha ja veevoolikuid kokku klapitada, kyll saab vana laua puhastamisest sujuvalt veranda põranda lihvimine.
Ja kõik, kes päikese kätte lähevad, tulevad sealt väga ruttu tagasi.


24 juuni 2020

Kõrgeks kasvanud

Ja muudkui alustavad õitsemist yksteise järel, kõrval ja võidu. Lõhnav varasuvi jaanipäevahommiku helevalges kastmes.








Kapsas ja meri

Ja jälle sõnadega kitsas käes, sest kuumalaine pluss rohimine mõjub aju kõnekeskusele, parem lähen moodsa laiskvorsti teed ja panen mõned ilmekad pildid Saaremaal reisides leitud imeasjadest. Jaanipäevapidustused said ka yksiti alustatud. Pidupilti ei lisa, sest inimestel peab mõningane privaatsus ka olema. Olgu lahke pererahvas kõige eest tänat!









13 juuni 2020

Kuldsed tunnid

Fotograafid nimetavad "kuldseks tunniks" umbes tundi aega päikeseloojangu ajal, kus valgus ongi kuldne, mesine ja soe. Meil on, kui ilm juhtub selge olema, kuu enne ja kuu pärast jaanipäeva lausa kuldsed õhtud - pikad ja päikesega yle kallatud. Ja niigi lyhike suvi peab olema muinasjutu maitsega ja imeasju täis, sest pikk talv on piinarikas ja raske yle elada. Inimesi mu maailmas eriti ei ole, kyll aga igasugu aardeid - mõned neist kolivad pärast õitsemist või suve lõpus peenrasse, mõned tuppa, olles suvi otsa näidanud oma elujanu ja -jõudu.  Ja meie majas ei ole seda ytlejat, et miks sa mulda tuppa tassid ja aknad peavad lagedad olema - meil on aastas 8 kuud loodus raagus, aga mina eluta keskkonda väga ei armasta...
Kui kevad on aednikule kiire aeg, siis suvi on hullumeelselt kiire. Kõrvalhoonete varemete kraamimine, perekonnapea olemine ja omaksehooldamise momendid nõuavad samuti oma, nii et õhtuti kuldsetes tundides suplemine ja lillede imetlemine on ravitoimega varandus, mille hinnanumbreid kirja panna pole võimalik.



P.s. Ajame nyyd veits nimesid taga. Rodo on jaapani rododendron, R. obtusum "Hot Shot Variegated", mida toodetakse hooajataimena väikeste aedade ja terrassikestega euruuplaste jaoks, sest väike ja värvikas. Mina ostsin selle Põlva Bauhofist, maksis kyllalt vähe. Paljud Saksamaa aiandid ja meilgi teatud Havlis Tšehhist pakuvad teda.
Sirel aga pärineb yhe Tartu aiakaubamaja leiunurgast. Tegu on hybriidiga, mille esivanematest on ära tuntav samerjas sirel, S. patula "Miss Kim". Aga tegu on põnevama taimega - Syringa Bloomerang (reg. kaubamärk) "Dark Purple". Pärit USAst... Pidada olla pikaajaline ja/või korduvõitseja. (Kuna mul yks selline ei talvitunud, siis olen nyyd skeptiline, et näh, jälle miski hellik.) Asjahuvilisele lugejale link:
https://www.havlis.cz/karta_en.php?kytkaid=3323