26 juuni 2020

Lämmi um

Kõik lauspäikese kätte jäävad projektid on peatatud kuni harjumuspärasema kliima tagasitulekuni. Aga mu rahutu vaim ja noored agarad pereliikmed ei lase niisama logelda - kyll on vaja vakstust basseinile koht valmis teha ja veevoolikuid kokku klapitada, kyll saab vana laua puhastamisest sujuvalt veranda põranda lihvimine.
Ja kõik, kes päikese kätte lähevad, tulevad sealt väga ruttu tagasi.


24 juuni 2020

Kõrgeks kasvanud

Ja muudkui alustavad õitsemist yksteise järel, kõrval ja võidu. Lõhnav varasuvi jaanipäevahommiku helevalges kastmes.








Kapsas ja meri

Ja jälle sõnadega kitsas käes, sest kuumalaine pluss rohimine mõjub aju kõnekeskusele, parem lähen moodsa laiskvorsti teed ja panen mõned ilmekad pildid Saaremaal reisides leitud imeasjadest. Jaanipäevapidustused said ka yksiti alustatud. Pidupilti ei lisa, sest inimestel peab mõningane privaatsus ka olema. Olgu lahke pererahvas kõige eest tänat!









13 juuni 2020

Kuldsed tunnid

Fotograafid nimetavad "kuldseks tunniks" umbes tundi aega päikeseloojangu ajal, kus valgus ongi kuldne, mesine ja soe. Meil on, kui ilm juhtub selge olema, kuu enne ja kuu pärast jaanipäeva lausa kuldsed õhtud - pikad ja päikesega yle kallatud. Ja niigi lyhike suvi peab olema muinasjutu maitsega ja imeasju täis, sest pikk talv on piinarikas ja raske yle elada. Inimesi mu maailmas eriti ei ole, kyll aga igasugu aardeid - mõned neist kolivad pärast õitsemist või suve lõpus peenrasse, mõned tuppa, olles suvi otsa näidanud oma elujanu ja -jõudu.  Ja meie majas ei ole seda ytlejat, et miks sa mulda tuppa tassid ja aknad peavad lagedad olema - meil on aastas 8 kuud loodus raagus, aga mina eluta keskkonda väga ei armasta...
Kui kevad on aednikule kiire aeg, siis suvi on hullumeelselt kiire. Kõrvalhoonete varemete kraamimine, perekonnapea olemine ja omaksehooldamise momendid nõuavad samuti oma, nii et õhtuti kuldsetes tundides suplemine ja lillede imetlemine on ravitoimega varandus, mille hinnanumbreid kirja panna pole võimalik.



P.s. Ajame nyyd veits nimesid taga. Rodo on jaapani rododendron, R. obtusum "Hot Shot Variegated", mida toodetakse hooajataimena väikeste aedade ja terrassikestega euruuplaste jaoks, sest väike ja värvikas. Mina ostsin selle Põlva Bauhofist, maksis kyllalt vähe. Paljud Saksamaa aiandid ja meilgi teatud Havlis Tšehhist pakuvad teda.
Sirel aga pärineb yhe Tartu aiakaubamaja leiunurgast. Tegu on hybriidiga, mille esivanematest on ära tuntav samerjas sirel, S. patula "Miss Kim". Aga tegu on põnevama taimega - Syringa Bloomerang (reg. kaubamärk) "Dark Purple". Pärit USAst... Pidada olla pikaajaline ja/või korduvõitseja. (Kuna mul yks selline ei talvitunud, siis olen nyyd skeptiline, et näh, jälle miski hellik.) Asjahuvilisele lugejale link:
https://www.havlis.cz/karta_en.php?kytkaid=3323

08 juuni 2020

Puust asju

Suur ehmatus selle yle, et kõik on esimese korraliku vihmadega õnnistatud soojalaine peale äkisti kasvama plahvatanud. Ja mina nikerdan oma hunnikute kallal, kui just kere ei valuta või mõni pereliige sõidutamist ei vaja. Hunnikud on nii armsad ja turvalised, erinevalt inimkonnast.
Ja maa sees on varandused.
Ja õhtud on värvilised.



03 juuni 2020

Minu elemendid

Olen metsast pärit ja miskipärast on yks mu talente ennast puiduhunnikutega ymbritseda. Kas siis värske kyttepuidu, kõdunenud kõrvalhoonete lammutamise saaduste või mitmesuguse raas kobedama ehituspuidu.
Praegu on päevakorras majapidamise eelviimase e 2- kambrilise kokku kukkuda lastud suure aida kraamimine, eelmiste - suure lauda ja korraliku kyyni - rookimine on yhel pool. Aega võttis see sellepärast, et varemed olid VÄGA hullusti prygi täis topitud. Ait ei ole erand. Õnneks on enamus kõntsast toidupakendid ja alkoholipudelid ja asula pakendikonteinerid on tasuta. Ka 90-te alguses kokkuvarastatud, aga realiseerimata jäänud kaablirulli võtab Kuusakoski tasuta vastu, ma vähemalt loodan. (Paar nutsakat on võetud, loodetavasti ei ole nende töökorraldus muutunud).
Kraamimisega on veits kiire ja sellel on põhjus. Lastel on koolist miskine suveprojekt, tytar valis onni ehitamise. Noorem poiss joonistas algvisandi, kõrgetel jalgadel ja redeliga majakese, tydrik täpsustas mõõdud. Ma niisama mingi pinnasele kokkuklopsitud kuudi peale ei taha palki raisata, niisiis aidavareme tagumise kolmandiku koha peale tuleb maakividele tehtud mängumaja, kuhu mina ka sisse mahun.
Varemete kraamimine on õpetlik ja annab palju, väga palju mõtteainet ja kasulikku infi. Lisan viimase 2 päeva vaated.





01 juuni 2020

Helge ja valge

Kolmas töösuvi Siin Maal. Varemete varjust hakkab isegi midagi paistma. Sel aastal on kevad tulnud teisiti - rohkem päikest, rohkem tööd, rohkem massinaid, millega neid töid teha, aga ka rohkem valutavat keret. Ja intensiivsem rõõm vabadest hetkedest.
Rõhuga sõnadel "rohkem päikest".



17 mai 2020

Põrgu väravate taga





Väljas on kylmavõitu. See tähendab, et puhkenud pungad ja alustanud õied ei kiirusta äraõitsemisega ja esialgu vähest ilu jätkub kauaks. See on ju hea, sest mul on päris palju ka muid kohustusi peale toa ja aia. (Raud, kivi, puit, rida aeg-ajalt abivajavaid pereliikmeid ja vanu.) Eilne muidu kena päev lõppes aga nii, nagu viimasel pildil näha - õhtu edenedes kukkusin ööudusse. Kenad arstitädid ja sarmikad onud aitasid tagasi. (Vereringe jäi seisma, ha.) Täna valitseb õues kylm tormiilm kohatiste rahehoogudega - puhka, vana Mustkaaren, ei ole vaja kogu aeg väljas laamendada! 

14 mai 2020

Järveke

Iga jumala päev sajab hammustava tuule ja jääkuubikute saju saatel mõni järv kuskile lähedusse maha. Mõnest erksamast teen udupilti ka, aga emotsiooni looduse vaatemängust kahjuks pildi sisse ära ei mahuta.



12 mai 2020

Pilveke

Sattusin pealt nägema, kuidas kuskil kaugemal põhjaloodes järv maast yles tõusis. Kerkis haudvaikselt tumesinise näoga sirgelt  taevasse ja siis hõljus natuke siiapoole. Kuidas see toimus, ma ei märganud, aga äkki oli ta juba naaberkyla kohal, võtnud äikesepilve värvi kukli kuju ja asunud oma sinist sisu põldude kohal laiali puistama. Nyyd on taevas jälle kivikylm ja hele, ainult ähmased hallid udupilvevurakad ripuvad siin-seal.

Kevad pausil

Eelmine nädal oli ilus ilm ja hullumeelne puidukärutamine. Yleeile leidsin, et ei sobi enam yle vilja sõita, ja võtsin pausi, et enne järgmist puukärumaratoni paar päeva tegemata kodutöid teha, nt peenardes urgitseda ja majast kõntsa rooki. Eilsest hakkas kylma vihma sadama ja mu ringi kooberdamise areaal ulatub hetkel köögipliidist loetud meetrite kaugusele. Kuna mul on algusjärgus RA, st immuunsysteem sööb sõrmedest ja varvastest alates liigeseid ära, ja pakukeste ja mõnegi kobedama palgi tõstmisel tegid käed mitu korda krõps ja krõps, vererõhk on kahtlane ja kere nõuab valuvaigisteid, siis tõmban hinge, enne kui Läti piiri ääres asuvatesse valdustesse varem valmis lõigatud kyttepuitu välja vedama sõidan. Ma ei karda niivõrd raskeid pakke, tõstmist ega vedamist, kuivõrd atv-ga kaubiku kaubaruumi sisse-välja sõita - viimane kord bussist välja sõites venisid rampide servad sirgeks, aga see tähendab, et rambid võivad masina alt ära pinnasesse vajuda, servad ka pahupidi, ja siis järgneb vastik kukkumine. (Kui ma veel töövõimeline olin, siis elasin tööandja tehnikal selle yle. Katki ei läinud midagi, aga ehmatus oli vastik.)
Ah miks ma inimestest, ilust, moest, suhetest ja perest ei kirjuta, nagu korralik njaisterahvas? Vaat sellepärast, et massinatesse puutuv on konkreetselt MINU reaalsus ja seda suudan änam-vähem pädevalt kirjutada, aga mis teistesse inimestesse puutub, siis nende reaalsuste minu silme läbi kirjeldamine on kindlasti ylimalt ebatäpne ja fragmentaarne, kauge galaktika ähmaste vilgete moodi. Olen elu iludusvõistluse ammu kaotanud ja valinud mitte mulle sobimatute olude ja inimeste keskel vingerdamise, täpsemalt mitte ennast toppida sinna, kuhu mind ei taheta, vaid endale mõistetavamate nähtustega tegelemise.   Ma ei ole just hea inimesekirjutaja, leppigem sellega.
P.s. pildil on pärast imekaunist nädalat,  umbes yleyleeile õhtul, taevasse kerkinud väga selge vihje selle kohta, mis järgmistel päevadel ees ootab - ja teisel pool Võru linna sadas täna varahommikul maha korralik suusalumi.

07 mai 2020

Inimene kohaneb

Nii ka mina. Praegu olen kohanenud sellega, et igal talvel on kylm, meie majal on 5 kollet, metsades kasvavad puud, mul on kombeks, ikkagi omaksehooldaja, ise ilma suurema jututa kyttepuud valmis teha, sel talvel oli soe, aga palju torme,  ja tormimurdu saab ilma suurema asjaajamiseta koristada. Tehnikaga kohanemisest rääkimata. Yks ports tuleb põllurentniku metsaservast selle eest, et me lubame neil kasutada oma teed ja põllumaad, langetada pole midagi, sest puud ise viljapõllule kylili puntrasse kukkunud, lihtsalt lõikan jõukohased pulgad ja vean kohe ära. Sellega on väga kiire, sest sõit käib yle viljapõllu ja kärutada tohib ainult paar päeva veel, siis hakkab oras juba kõrsuma.
Tegu mitme aasta jooksul pikali kukkunud ylekasvanud iidvana kuuseheki väga jämedate kuuskedega, millest osa mädaniku järgi otsustades jala peal surnud st juurepess.
Abikaasat tabas haruldane inspiratsioon ja ta tegi palgikäru, olgu jumalad sellegi eest tänat. Lapsed aitavad, nagu oskavad, olgu ka nemad tänat.


06 mai 2020

Tööpohmakas

Õhh. Ringitrampiv koer ajas kellu 1 ajal une ära. 4 ajal kobisin voodist välja ja hakkasin kohvitama. Värin, judin,võdin , võbin.
P.s. kiired ajad, sest hiljaksjäänud palgikäru atv-le ja puiduvedu, aga aiatöid ei saa ka juunikuu peale lykata.

28 aprill 2020

Kevadisi mooduhitte

Nagu kõik isegi hästi teavad, on aprill kaunis kevadekuu. Päike särab, tulbid ja roosid õitsevad, neiud panevad selga lyhikesed kleidikesed ja lähevad õuemurule tennist mängima. Või siis, okei, kallimatele lillepärge punuma ja lõkke ymber tantsima. Siidisiilud lehvivad, õhusuudlused lendlevad, ööbikud laksutavad leebes soojas ööõhus oma õrnu aariaid. Õied, õnn ja armastus.
Nii ka mina. Pidasime hommikul ära noorima lapse videotunni, siis tuli kätte hetk teise maakonna otsa emale provianti viima ja asju ajama minna ning natuke kyttepuid lõigata. Tykk aega haige oldud, ravitud tipresjooni, reumat ja issiast ning kõik tegemata tööd ikka veel tegemata. No ei saanud kauem põdeda, noh. Yhesõnaga, kaup, dokumendid ja ema korras, siis vennaga metsa. Vend tahtis mu uue lehe ja ketiga saega ise puid lõigata ja meie noorema tytrega saime ainult igas asendis istuda, lamada, metsas jõlkuda, maastiku pärimust kommenteerida (põlistalu käekäik II Maailmasõja ajal ja järel). Siis tahtsin ma kah yhe puu langetada, et muidu oled nagu ilmaasjata tulnud. Kohe läks ilm pilve. Jõudsin puu 2-meetristeks juppideks lõigata ja algas tihedamapoolne vihm, tööpäev läbi. Muide, sellist asja on ette tulnud õige mitu korda - alustan reisi, on ilus ilm. Ajan linnas paar asja, ostan tellitud kraami, hakkab pilvitama. Jõuan kohale, 2 tundi läind, ilm hoopis teistsugune, kui tarvis. Aga meil riistad kaasas ja niisama juba ära ei jaluta. Sellepärast kannavad meie kyla eided peaaegu aasta ringi ja ööpäev läbi villakampsumeid, kulmudeni kraega tormijopet, veekindlaid pykse ja soovitavalt voodriga Nokia kummikuid. Ja kindaid ja sokke ja mytse peab olema piisavalt väga palju.
Oh oleks selline varustus 45 aastat tagasi kättesaadav olnud, ei peaks täna mitme koleda ja valusa haiguse yle kurtma. Paraku on autistidest vanemate autistist laps olemine kyllaltki tervistkahjustav, ja iga hea nõu on ainult tagantjäreletarkus.
Pildil on tundmatuks jääda sooviv meie kyla eit oma töö- ja piduriietuses. Sellel meie kyla eidel nimelt on ajus muude riiete kandmise koht puudu.


25 aprill 2020

Yks teine aken

...ja yks teine tuba. Ma ei ole elus Riia linnast kaugemale reisinud, aga sellest pole midagi, sest lõunamaa on mu sydames ja troopika on mu tubades. Head kaupmehed toovad selle troopika mitme nädala teekonna kauguselt mulle peaaegu et koju kätte, olgu nad tänatud ja kiidetud. Tähniline begoonia, paar havisaba ja viirpelargooni, tõlvlehik, jõulukaktus (mis hoopis jyripäeva ja volbrit tähistab), bioom lõhnava kalliisia, luuderohu ja sõnajalaga, paar lõikheinapõõsa mõõtu tsymbiidiumit ja kallat ja veel mõned sõbrakesed yhel põhjapoolsel aknal on kuu aja eest ärganud ja asunud kasvu viskama. Nende elujanu on väga ilus vaadata ja parandab endagi päevi. Sest tervis ei ole just parim ja sugugi iga päev ei jaksa ma hommikust õhtani usukohaselt õues asjatada - ja minu korduvaltkinnitatud usk ytleb ometi, et villane kamps aitab kõigi maailma hädade vastu, aga paljud hädad on mul sellest, et kui mina olin noor, siis ei olnud villaseid kampse kuskilt võtta. Nii et täna ma lamasklen, ravumid keres, kitarrid voodis, suuremad lapsed kuskil maja sygavustes oma asju ajamas, noorim rehaplaanijärgsel hoiuteenusel, ja põen, nagu jaksan. Kohe, kohe hakkavad ka käed värisema ja tuleb kallale võitmatu, aga sisimas rahulolematu uni - mis siin magada, kurja kyll, vaja on 10 elupuud ja 20 lille istutada, uue kilemaja asukohas kaeverdada, kruusa vedada, võsa lõigata ja igasugu soppa koristada, aga mina vedelen oma kivikõvas diivanvoodis ja värisen, võeh.